Pianist ja muusikaõpetaja, muusikaõppejõud, klaveriõppejõud. Heljo Sepp, teil saab varsti täis 85 aastat aga mitte juubelijuttu ei taha täna rääkida, me püüame rääkida sellest, missugune Arnold, teie kui muusikainimese elutee. Te olete üles kasvanud Valgast, teie vanemad ei olnud muusikainimesed. Aga neil oli niisugune väärikas ja lugupeetav elukutse mõlemal, nii isal kui emal pidanud, tegid. Isa hiljem töötas isegi elektrijaamas Valga linnas, aga alguses nad pudukaupluse tegid. Ema oli mütsitegija ja isa oli siis selle pudukaupluse poole pealt ja see oli seal Valga Säde majas, see oli niisugune tuntud tsentrum, kus väga palju Valgalasi liikus ja kõik tundsid vanemaid. Aga ema oli tõesti see kaupluse hing, kes naiste voodis olevate mütsidega nägi suurt vaeva ja valga daamid olid talle väga tänulikud. Kuidas niisugused, mõtlesin, et hästi. Ja see oligi niimoodi, priimus põles põrand all ja sinna peale isa, mis, no ta oli mehaanik, ta oskas teha metallist niukesed. Kuidas ütelda niisugune. No mille peale sai selle naistekübara tõmmata ja hakata seda poolima voolima, nii, siia poltia, sinna mingisugune kortsukene ja sinna äärja sinna. Igatahes ema oli kunstnik selle koha pealt. Te hakkasite noorelt klaverit õppima, kuidas selle juurde sattusid? Sinna natuke aitas kaasa meie perekonna väga hea tuttav ja minu ristiisa karpeerna oli ta kooliõpetaja ja tema kaudu kuidagi oli võimalik. Niisugune mehhaaniline klaver oli meil kodus mille peale pandi puldile nagu väike niisugune lauakõrgune niisukene klahvidega, oli see küll. Kas oli kolm või ju kolm oktavi, mis küll ja siis peal oli noodipult, noodipuldile pandi niisugune oot, mille peal olid sees Ahukesest augukesi, mis kohta ma ei tea, kuhu ta pidid juhtuma, siis tekkis see heli klaveri peal vastav heli. Mina kogu aeg seda muusikat kuulasin, no need olid niisugused lihtsad palakesed, mingisugused väiksed poolcakeses Mazurcakesed, mitte midagi erilist, aga huvi tekkis ilmselt mul sellepärast ma hakkasin tõesti juba ju kuueaastaselt ikka juba klimperdasin klaveri peal ja siis toodi mulle ikka tõsine pianiino koju. Nonii, te õppisite alga muusikakoolis ja ma sain kaheksa aastaseks, läksid kooli ja läksime ta Valga muusikakooli, viidi sinna kooli, aga kuni sinnamaani maalid Nygma tegutsenud teete? Ma olin, kui ma mängisin oma tädi kõige nooremat tädi pulmas klaverit, tantsuks kuulmise järgi ma siis veel isegi võib-olla noodini hästi tundnud mängisin ja sellega oldi väga rahul. Kujutage ette, tantsisid isegi Tartu Ülikooli tudengid. Teie arengus on väga rõhutatud Heino Elleri rolli tema teie niisugusi vaimse Soomajana ja siis tema abikaasa Anna, Poola päritoluga juudid, tar, kes siis oli teile spetsiaalset kahe klaveriõpetaja. Aga nüüd, kuidas te sattusite selle perekonnaga kontakti? Valga muusikakoolis õpetas klaverit Emilia kuusk. Tema oli just värskelt lõpetanud Tartu muusikakooli Anna Elleri juures ja teoreetilised ained Heino Elleri juures ja saadeti või tai, see tuli Valka muusikaõpetajaks Valga muusikakooli. Ja oligi niimoodi, et paari aasta pärast ta ütles, et kuule tüdruk, lähme nüüd Elleriti juurde Tartusse ja võib-olla nad võtavad sind oma hoole alla. Ma olin kümneaastane, siis, kui Emilie kuusk viis mind tõest Tartusse. Mängisin ära mad lookesed ja Heino Eller võttis mind põlve peale istuma. Kümneaastane laps on novell, ikka pisikene laps. Ja Anna Eller andis mulle ühe niisuguse ilusa padja padja kuju oli antud kuidagi nuku moodi süllidelt ikka lapsele. Nii. Ja siis lepiti kokku, et umbes aasta-kahe pärast või nii võiks tulla, siis hakkad sõitma Tartu tundi nende juurde, nad olid nõus mind otsekohe võtma oma õpilaseks. Ja teile see lubadus jäi meelde, te hakkasite Tartus käima? Ja no minul oli seal vähem midagi ütelda kaasa, mu vanemad ikkagi otsustasid ka selle kutse kasuks. Ja muule muusika meelds. Miks, miks mitte seda teha, see oli natuke imelik. Aga kas teate, ma olen tagantjärgi mõtelnud, et see oli väga vajalik, mina kohtusin sel puhul oma õpetajatega väga auväärt ette ka kord nädalas ja vahest isegi üle nädala. Ja ma pidin oskama teha tööd iseseisvalt. Ma olen mitu korda takkajärgi mõtelnud, et ma olen ise tükk aega õppejõuna töötanud, et kuidas me hoolitsesime küll üks proov küll, kaks proovi enne esinemist Küldijate saaliproov küll igasugune klassiproov, enne kui mina julgesin oma õpilasi välja saata, aga see oli kombeks juba tol korral, kui ma õpetasin konservatooriumis alguses oli sini agrellerit, seda lülitasid välja vastupidi, ütlesid, hakkad sõitma kord nädalas aitab küllalt. Ja no see neli aastat, mis ma tegin nende juures, ma olin siis 12-ni, kui ma läksin, 12 13 14 15 olin 15-ni. Kui nad suutsid mind panna välja juba rahvusvahelise konkursi kandidaadiks niimoodi proovi ja vaata. Ja see oli üldiselt ma tahaks öelda Elleritel ehk kõige õigem mett, tootiline, niisugune mõte. Luua baas. Ja selle baasi peal peab see noor inimene ise suutma tõusta jalgadele, oma jalgadele. Ja ma arvan, niisugust paar naljakat lugu võiks teile öelda näiteks. No ma pidin sõitma laupäeviti siis, kui töö oli koolis õppinud, ma käisin Valga prokülas, mis otsekohe kiirrongi peale, mis käis Riia ja Tallinna vahet. Pooleteist tunni pärast olin Tartus. Kas anti mulle Hellerite juures üks taldrikutäis? Õpetati ka muide ilusasti kui ma ikka panin kogu aeg, sõin suppi ja panin kuskile käe. Siiani Elleri ära pane käsi, söögiajal ei panda käsi suu juurde. Vaat niisugune kasvatus oli mul seal huvitav ja siis algas tund jälle, vaadake, viitab iseseisvusele algastunud teooriatund Heino Elleri deklareeritut. Ja seal oli ka muide päris niiski reaalne põhjus. Ana Ellen rääkis alguses ta rääkis vene keelt, põhiliselt nad läbisid vene seltskonnaga Tartus. Tema ei rääkinud see eesti keelt, aga mina ei rääkinud vene keelt. Kas te kujutate ette seda õppetööd? Kogu aeg oli tähelepanu rajatud millelegi muule, mitte jutule. Vait reaalsele tegutsemisele, mida mina tegin helide nii-ütelda koondamisel millekski oma aru järgi. Ja muide, aasta pärast Anna Eller ka juba õppis ära eesti keele, mina veel, mitte vene keelt. Nojah, aga see jutt algas mul sellest, et kõigepealt hakkas Heino Eller tegema oma teoreetilist ja algas see peale kõige lihtsamast. Muidugi mida ma olin ka juba Valga muusikakoolis, kus Eduard Oja näiteks andis meile solfedžo ja nii edasi ja siis edasi kõik igasuguseid vigureid, mida ma nimetan neid viguriteks, sellepärast et seda ei tohiks. See oli. Mine õpi töötlete, mind pandi mängima Gatents, ma pidin minema ühes heli tõusdeis, ma pidin ette kujutama, kui ma olen näiteks mängin ühes helitõust. Missuguste astmevaheldust kaudu ma jõuan selles helistikus mulle Anssi. Eesmärk, kuhu jõuda, eks tähendab kuulmise arendamise peal oli terviseteoreetiline silismisse kuulmise arendamise peale. Nüüd ma vanainimesena mõtlen, muusikaline mõtlemine. See oli Elleril väga tähtis. See oli Elleri õpilastel alates kas või nende kuulsate Eduard Tubina st. Ja nendest teistest, kas jutt tuli? Hea küll, jätame selle jutu esialgu katki ja lähme tagasi siiski selle, kui eller oli omad tunnid teinud, mul oli kasutada, saab kell seitse läks rong juba tagasi, Valka. Kell kolm jõudsin sinna shop. Ja kui Heino Elleri läks tarvis tund digitunni, kui tal läks kaks tundi, ta tegi kaks tundi seda teed minuga. No kuulge, lapsukene on ju ka nii, et vastuvõtuvõime on niisugune või naasugune kontsentratsioon on niisugune või naasugune. Ja siis anti mind üle Annailerile ja siis hakkas see töö klaveri. Alguses ma imestasin, kuidas kõik läks nii hästi, mul lubati mängida järgmiseks tunniks. Võib-olla ei tahtnud lihtsalt oma eesti keelega vahele segada, aga teine asi oli see. Ta jälgis väga põhjalikult, mismoodi areneb minu muusikaline mõtlemine klaverist juba nüüd tegutsemises minule. Koorus natuke imelikult välja muidugi Ellerid, kuna mulle esinemisvõimalusi ei olnud, ma olin elatunud eratunnis muide mille eest nad sentigi võtnud minu käest. Ega minu vanematega minu käest ei olnud muidugi midagi võtta. Raha. Nad koolitasid mind omast vabast soovist saada nähtavasti üks muusik kes ei olnud seotud rahaga absoluutselt nende perekonnas. No siit võib järeldada, et nad teid nagu tõstsid teistest võimalikest õpilastest esile, nüüd nad võtsid teid tasuta tundi. Sealt saab midagi järeldada. Teate, Anna Elleri töötas juba kodus, ta ei olnud enam koolis. Heino Eller töötas muusikakoolis ja tal oli seal oma kindel ja tema kohtuni, seal ta töötas väga suurte gruppidega teoreetiliste ainete gruppidega seal, nii palju, kui neid õpilasi oli. Anna Eller oli juba kodune inimene ja tal oli peale minu veel paar õpilast. Üks muide on väga huvitav valdaja. Raud. See on meie kirjanikku. Praegu Viljandis veel elab seal Heimtalis, kus ta on oma tütrega Anuga, minu klassiõde palgast, mitte klassiõde, ta oli vist üks aasta vanem minust. Ja veel oli üks lapsukene, kes hakkas sõitma Tartust Tallinnas, kui me olime siin Tallinnas, elasime juba Ellerite juures, ma olin ka üks aastasi. Eller inimesena, niipalju kui te teda noore plika anatunnis saite jälgida, kuidas ta mõjus, mis mees ta oli. Väga rahulik, kõigepealt väga järjekindel. Kui ta midagi nõudis, ühel laupäeval, siis teisel laupäeval ta kindlasti kontrollis seda, kas ma mäletan, mis järeldused ma olen suutnud oma peakeses tehase pest, no kuulge, 12 13 need on ju niisugused tuisupead ikka lapsed. Ja ega ma polnud teistmoodi, küll ma käisin palgaga 10. tantsutundides ja igal pool mujal, muide Valga gümnaasium oli üldse üks gümnaasium, meil oli, omab sümfooniaorkestri seks kus ka mina kaasa tegin ja kõik nii edasi. No ja Valga teatud õpetajad olid suured muusika. Kuidas ma ütleks, no ma ei taha kasutada mingisugust võõrama sõnaarmastajat lihtsalt toodi mulle koju näiteks minu inglise keele õpetaja seal härra Jõgi oli tema nimi. Kes on Džibilius, mul on üks Sibeliuse nud ja tõi mulle Finlandia pani puldi peale, meil koolis, mängi no nii nagu ma olin vana tantsumängija oma tädi pulmas hakkasin seda mängima, et kas te teate, see on otse noodist mängimine mängimine, lehest mängimine ja kui me nii ütleme see hirmsasti koondab teie tegevust mõttelist tegevust, sunnib teid ette nägema, see sunnib teid kuulama seesmiselt, kus te olete, üldse mitte, ta ei loe neid punktikesi, vaid hakkate tõepoolest kuulama, mis seal juhtub. Ta oli ikka natukene reserveeritud ja jätta nagu sordiini all, kas ta oli kuiv? Vana eller ei olnud hui viimine ja ta isegi ma peaks ütlema, et ta seda rahulikkust, mis temas suhtlemisel oli oma õpilastega, seda rahulikkust ta võib-olla isegi nõudis enda käest räägiti, et tema närvid pidid väga hellad olema ja väga niuksed. Kiiresti ärrituv inimene, aga mina seda küll ei tajunud oma õppetöö käigus, vastupidi, et emad ei viis, kui ma ning kõige lühemat teed mööda ütleks, on see, et on vaja muusikul tugevat närvi ja selget pead. Vot nii oli tema diviis ja siis haks tugevat närvi kasvatati sellega, et ma pidin noh, isegi nägite niimoodi kord nädalas ainult tunnis käima ja siis, kui ma istusin Tartu jaamas vale mootorrongi peale, mis ei sõitnud mitte palga poole, vaid sõitis Tallinna poole, siis ma sain kuskilt Kärkna jaamas tõsteti mind maha ja pandi mind seal Kärtla jaama istuma ja ootama, kuni ma saan siis edasi või tagasi või mul raha ka ei olnud. Ja siis tuli üks kena daam sinna, vanem juba ja ma ütlesin, kuulge niukene, kurb lugu, et ma olen ilma rahata, aga istusin vale rongi peale. Laenasin 20 kop senti või ma ei tea, palju see on, Tartu on ju nii lähedal kärpnale ja ma siis jõudsin Tartusse tagasi. Ja seal oli veel üks tuttav perekond, kelle juures ma siis ööbisin ja siis alles järgmisel päeval sõitsin ma palka. Teie elu üks kõrghetki saabus aastal 1938, see on üldiselt teada fakt, te käisite Londonis pianistide konkursil ja seal läks teil üliedukalt ka selle mineku taga oli Heino Eller, kas tema selle mõtte ja asja korraldas ja viis läbi selle sõidu. Ja mõlemad Hellerid, anna nii kajana, Eller, ajalehes ilmus mingisugune kuulutused, briti nõukogu korraldab niisugusse, kongus tähtaeg ja kõik, mis seal oli vaja ja ainult meil olid raha ei olnud nii palju. Ellerit pöördusid tookordse haridusministeeriumi poole, ma mäletan ja sealt ja öeldi niimoodi, no kui esimeseks tuled, siis maksame sõidu välja. Kuidagi läksime siis. Elleri toetus oli seal muidugi rahaliselt ja minu vanemad, nii palju, kui me sõime ja sõitsime Annelleriga Londonis. Konkurss oli tihe, üldiselt aga tähendab selles mõttes tihed, seal olid kõik noored mängijad 15 kuni 17, nii oli see ette nähtud vanusepiir. Ja need on kõik niisugused väiksemad maad. Poola oli näiteks väga tugevasti esindatud ana ilus ütles mulle kohe, vot see on sulle konkurent, muide ta oli Poola pärit kannideta Poola tingimusi kuidagi tundisega Poola muusikat tundis nähtavasti selles mõttes Poola seda muusikaelu mingil määral ta oli alustanud oma tööd Poolas, hiljem muidugi Heino Elleri ka nad abiellusid Peterburis. No ja nüüd tagasi pöördudes, üheksa maa kandidaatide hulgas oli seal siiski tuntud nimesid, Nad olid tugevamad. Võib-olla kui mina ütlete nemad ise. Aga teate, mina ma olen pillimees, ma ei ole mitte midagi niisugust erilist. Ma ütlen teile ka hiljem seda, kus see mulle nii tugevasti jälje, et see niisugune lugu oli selles, et esimesel päeval. Me mängisime muidugi sellel konkursil kõik vastava kava, mis oli nõutud klassikaline polüfoonia, klassikaline sonaats ja tehniline ja siis igasugune listi pidime mängima ja ühesõnaga väga mitmekesine ka. Ma ise arvan, et võib-olla nüüd seesama Poola esindaja, see võis olla tugevam kui mina näiteks. Aga järgmisel päeval tehti katse katse, mida praegusel ajal enam üldse keegi vist ei tee konkurssidel. Muusikaline katse. Kaks klaverit oli saalis. Ühe taha istus muusikaprofessor ja teised, aga olin mina. Ja siis hakkasid muusikalised katsed kõigepealt, mille koormise olemasolu kohta, mida ma kuulen ja mida ma ei kuule. Transfoneerimine näiteks oli väga oluline, siis pandi noot ette ja ma pidin mängima Volvu Williams keda ma mängisin, oli selge, et ma ei olnud seda Buddy üldse unes ka võinud ette näha. See tuli mängida noodist otsekohe lehest, nii nagu me nimetame. Ja kõige lõpuks oli siis see antiteema ja öeldi, et nüüd T1 valss selle peale. Improviseerin. See oli mulle pupillimehena tuntud lugu, jumaalin neid Vaisse küllalt kirjutanud oma pead ja vaadake, selles olin minu tugevus ja ilmselt Briti Nõukogu nagu ka hiljem on selgunud, nad on rääkinud seda ise, nad otsisid kandidaati kellel on ees võimalikult suur tulevik. Kui jälgida tolleaegset Londoni ajalehti, siis mind pandi Baderelskiga ühele pulgale, öeldi, et see võib tulla niisugune pianist ja veel teistsugune pianist ja mulle anti võimalus õppida kolm aastat sealses kuninglikus muusikaakadeemias ühe aasta pisikesele. Kahjuks sõda tuli peale jah, ühe aasta ainult. Aga see oli ka väga huvitava vastase pest, seal oli näiteks niisugune asi, oli ette nähtud, et vaadake puhkpillimängijad ja keelpilli mängijaid ja igasugused muud trummilööjad ja nii edasi. Ei tohi öelda trummilööja, see on löökpill täpselt samasugune pilgu, kõik teised. Nendel on ju võimalus pääseda orkestrit koosseisu. Aga lauljad ja pianistid. Aga kui sa mängid ikka niisuguses orkestrist nagu Londoni akadeemias oli väga tuntud dirigent oli söör Henry muud. Ja vot selle mehe käe all me pidime hakkama õppima mingisugust orkestri pilli, tähendab meie see on pianistid. Kes seal kõik õppisid või lauljad, laulja annad, kes seal kõik õppisid. Nad pidid õppima ühte orkestrit, pilli, et hiljem kaks aastat mängida sealse orkestri koosseisus. Mängisid oboe. Jah, see oli väga raske pill, muide, see on hingamise pean. Ma tõin selle pilli isegi kaasa, teen omale koju suveks, et ma harjutan. Aga no sõda läks lahti ja ma ei saanud enam sinna tagasi. Tähendate tulite, Koju Tõdurite loomulikku teed pidi need sõdade takistanud ja ma ei, kevadel tulin augustis juba enam tagasi sõita ei saanud. Kuna seda oli juba Hitler oli juba asunud sinna kuskile. Diivanid härrad Inglise saatkonnast siiski kutsusid mind? Ma mäletan, Nad sõitsid Tartusse, kutsusid mind välja Ellerite juurde, ütlesid, et meie sõidame, ütleme ma ei tea, mis kuus sõidame ära terve saatkonnaga dikt, ettepanekuid tuleks kaasa. Ma ei osanud midagi öelda, Ellerit samuti ütelda, et see ei ole meie asi. Sõitsin Valka oma vanemate juurde. No, mul on Valgasand latsekene, mul mamma ikka räägib seda Antsla keelt, latsekene tiin õigs nii nagu essasvat. No mis ma essarva, mina läksin siis tagasijäljes, nüüd esindajad tulid Tallinnast kohale Tartusse, jää Ellerite kodus oli see jutuajamine. Ja ma mõtlesin, et ma ei julgenud lihtsalt sõita. Kõik oli, tee oli kinni ja me lähme üle Soome üle rootsi lennukiga. Ja senikaua kui teie jalg ei ole Inglismaapinnal, me ei garanteeri teile teie elu, aga niipea, kui te saate Inglismaapinnale. Me garanteerime teile kõik. Ja mina ütlesin, et ei ma ei julge, lihtsalt. Nakk ehitasid õlgu, ütlesid, kuidas. On ju siin kõrval suur Venemaa. Ja mina niin, nagu ma alati ütlen seda, mida ma mõtlen, ma ütlesin, kuulge, ma tulin ju ka inimesed. Ja oligi asi otsustatud. Sõja aastatel sõja-aastad Me olime küllalt jooksnud, vot ma jätsin muidugi palgaga rääkimata minu armas koiküla, see on seal paarkümmend kilomeetrit alla Koiva äärde. See on kõige ilusam maailma jõhimiste, saate Lõuna-Eestis välja, kõht endale, selge, nagu allikavesi oli see jõgi ja ma elasin seal kõik oma lapsepõlveaastad alates kuuendast eluaastast, me olime seal koiva koitküla kandis, see on piiri kõrts oli niisugune koht seal ja see on väga huvitav. Ja. Me läksime sõjapakku sinna esialgu ja siis oligi niimoodi, et heldelt kutsuti Tallinnasse konservatooriumi õppejõuks 1940. Ja mina elasin selle aasta, kui ma ei saanud enam Inglismaal olla, olin mina 39, kevade kuni 40, kevadel olin, maga Ellerite juures Tallinnas aga siis tuli seal niisugune kontsert. Raymond kulist oli täna juttu. Raimond Kalju oli siiski väga tore inimene. Muusikuna ma mõtlesin. Minul oli temaga võimalus mängida Tšaikovski esimest kontserti ja see on muidugi kohutavalt raske kontsert. Ma mõtlen pianistile. Ja kuidagi nad otsustasid, olen kuulnud nägu hiljem Elleri käest, et mingisugune ebasoosingusse sattumine Raymond kullil nõudis nagu mingisugust niisugust erakorralist kava koostamist. Ja siis noh, kuna ma olin siin Tallinnas, siis oli tarvis kolme kuuga valmistada see kontsert, et ma valmistasin, mängisin laadse, oli esimene, mis ma tegin oma käele liiga. Nii et tegelikult ma mängisin selle kontserti ära. Isegi selle kontserdiarvustus on niisugune õpilane nagu Karl lehter, muusikateadlane võttis sõna ja ütles, et oli tunda, et noor pianist püüdis väga. Aga ta ei olnud sellest kõigest veel üle väga ausalt kirjutatud, retsensioon, lühike, aga selge. Ja nii ma siis hakkasin oma kätega, sõitsin Valka ja seal olid jälle mingisuguseid tuttavate tuttavad ja mingi Pärnusse tuleb minna, seal tehakse su käsi terveks. Ja siis ma siis läksingi päev, kus siis olid juba sakslased, saksa okupatsiooniaeg oli seal ja nii nagu igal pool mujal Eestis. Ja mina hakkasin oma tätsis ravima, siis ma sain muidugi igasugused mudaravi elektriravi ja kõik, mis sain, aga ikkagi siia käe peale kasvas suur pomm, milles oli näha, et minust juba nagu pianisti saagi. Ja siis oligi niimoodi, et kui ma 43, Ma lõpetasin Pärnu Lydia Koidula nimelise tütarlaste gümnaasium ja siis ma otsisin Elleri üles, et kas võib-olla siiski nüüd, kuna mul käsi enam ei lasknud mängida saaks siiski midagi teha, kompositsiooniga? Eller võttis mind uuesti. Kolmastasin Osana tooriumi, tema klass. Ja säält algas jälligid, see, mitte klaverimängu õppimine, vaid kas hoopis muusika, ütleme? No mul oli väga kiiresti selgelt mingisugust heliloojad, minust ei tule, minu kõik katsed midagi luua kukkusid kas Šostakovitši Prokofjevi moodi väljend, et no puudub niisukene loominguline oskus kujundit vormida. Kuigi ma pean ütlema, see oskus oli Elleri poolt suurepäraselt vormitud mitte minu nii-ütelda loomingulises heli loomingulises töös, vaid. Mul kui pianistina. Ja sealt on nüüd üks väga pikk jutt, mida võib-olla hiljem õnnestub mulle telgiga natuke rääkida sellest, aga üldiselt oli siis niimoodi, et 43 maastasin siis konservatooriumi, aga 44, mul oli väga hea tuttav minu Valga koolide Asta Pliuhkam. Tan Asta Lepik abiellus Rootsis kirjanik Kalju Lepikuga. Vot nemad hakkasid organiseerima ärasõit. Ja sealt tuli see ka see minu ärasõit siis nendega koos ühe paadiga Rootsi esialgu ja võib-olla Rootsist, siis oli lootus pääseda edasi. Noh, see oli sügisel enne venelaste saabumist Tallinnasse, kuskil augusti lõpus sõitsime. Kirjeldage seda sõitu, millega te sõitsite ja, ja mis asjaoludel ja kuidas see kõik toimus. See auto oli muidugi minu sõbranna aasta poolt siis kuskilt saadud, nendel oli suur pere ja aasta vend oli seal tegevuses ja veel palju tuttavaid. Valgast ka veel üks muusikamees oli sõna- ja kujutage ette kuskil enne Haapsalus Haapsalus pidi olema kuskil see paat haapsalu lähedal kuskil rannas kuhu me pidime siis sõitma ja seal Haapsalu läheduses hakati tulistama. Õhtu oli juba niisugune pime, pool üheksa oli juba üheksani ja autol olid sees stock tuled muidugi punased ja kuna mina juhtusin istuma tagaistmel autos Zelinski kerges sõiduauto ikka, ühesõnaga mitte mitte veoauto. Meid oli seal peal, siis kaks istusid ees ja kolm taga, mina olin taga keskel. Ja kellelgil oli seda autot väga vaja, eks seda hakati tulistama tagant otse keskele, eks, ja siis see läks minu sisse, kõik see kuur läks läbi see kuidas nimetatud gaasi sees lukklukk ja nii et see kuul rebis ennast minu sisse läbi selle polstri ja juba deformeerunud. No ega me kaugele ei saanud sõita, vähemalt roolis istuv inimene oli. Kuuli käisid ju igal pool laksu laksud, käisid siis üleval, keegi ei saanud enam aru kuskohast tuli, aga ta sõitis edasi ja sõitis edasi Kunispidise auto kinni ja siis mul tihti esimene tiitel siis see oli, kuskil oli niisugune välitelki ja seal olid Saksa sõjaväelased ja seal tehti siis mul ära ja siis mõeldi nukus viia seda haiget ja me ei teagi, viidi seal maal, ranna läheduses oli üks talu, sinna pandi mind maha, seltskond läks laiali, mina jäin üksinda sinna suurde tallu maha, teates oli imelik inimesed läinud, kõik need kohvrid ja igasugused asjad vedelesid põrandal ja pandi ühte voodisse, ma jäin sinna üksinda, sinna ta. See kuul on mul muide alles opereeriti Tallinna keskhaiglas mul välja. Nonii noor neiu on üksinda suures talus ihuüksi. Mis sai edasi? Tulid läheduses olevad inimesed, seal oli üks väike sauna, saunakenüütikene või niisugune. Sealt tuli see naine kõigepealt ja siis tuli peremees ja siis oodati kuni järgmise hommikuni ja siis tulid uuesti minu tuttavad siis nad olid hoopis kuskil mujal selle olnud. Ja kult jumalagajätmine, öeldi, et tuled kaasa, mõtlesin, ei, ma ei tule. Kas sa pead, ma juba enam ei saanud hingata teatesse, kops läks läbi abaluu minu kopsu minu rinda jäi see kuul siia parempoolse rinde nooliks talent 10 sentimeetrit vasakule oleks väga selge, kiire lõpp olnd, see seltskond, kellega ma siis koos sõitsid, minu klassiõde, siis tema vend ja läksid ikkagi paati ja sõitsid minema. Ja hiljem, kui ma nägin oma klassiõde, siis ta ütles, jah, nad olid saanud Hiiumaale ja seal pidanud ootama veel mingisuguse aja. Ja sealt nad siiski Läksid edasi roots. Aga ta ütles, et Tarmo oli niisugune liikumine oli niisugune, et kui sa oleks paadis olnud oma haige kopsuga, siis sa ei oleks enam ilus olnud. Aga mina jäin sinna ja siis need tädikesed, üks vanem inimene ja, ja maamees, siis võtsid mind oma hoole alla ja naabertüdruk, see käis mind siis siduma seda haava, no mis haavaga palavik tõusis korraga 300 940. Ja siis sellest samast väikesest hüütikeses oli keegi tulnud sõjapakku sellesama perenaisele tõdeda, et oi, ma pean minema Tallinnasse. Et vaadata, kas minu elamine üldiselt olid juba venelased Tallinnasse jõudnud, eks. Et kui mis on minul elamusest sandi. Ma ütlesin, tead kui te jõuate Tallinnas ja kui seal on niisugune inimene nagu Vladimir Alumäe, otsige ta. Ütelge, et ma olen siin maas mere ääres. Ta läks, ta sai kätte Alumäe. Miks te valisite tema, just, kes teid aitaks? Kuna ma arvasin, et ainukene võimalus muusikainimestest Alumäe tundis mind muide, sel ajal, kui ma Londonis olin, oli ka Alumäe õppis Karl Fleshi juures, ta oli stipendiaadina siit meie ministeeriumi poolt sinna saadetud, nii et ma olin õppinud Alumäe juba tundma seal ja siin Tallinnas ka, kuigi ma Tallinnas siin konservatooriumis siis alguses ju noh, niipalju siis kui Elleri juures. Aga Saksamaal Alumäe oli ju siis Venemaal? Ei olnud mitte, temas, oli Juhan Aavik veel Saksa ajal oli direktoriks. Ja nii oli, nii et, et ma teadsin, et Alumäe tuleb tagasi. See oli siiski üldiselt teadlase pärast teatud muusikainimeste kaudu kuidagi liikusid, ta mängis seal kuskil ja tegutses ja, ja sättis kokku ja Alumäel oli tõesti. Ma alles eilisin, tutvusin uuesti jälle, vaatasin seda projekt, kuidas taastatud tuhasta tulest läbipõlenud konservatoorium. Seal ei, muut, võttis siis Kaja saatis mulle ühe autojälg seesama Heleri õpilane Karl lehter oli seal siis ma ei oleks muidu istunud sinna auto peale. Ma mõtlen, et ei tea, kes ja kus mind viijaks. Ja mind toodi Tallinna haiglasse ühe kõigepealt Haapsalu haiglasse. Seal toatsiooneks võeti vesi kopsust välja, aga kuul jäi ikka sisse, nii et, et see oli noh, midagi pidi toimuma, siis oli juba Alumäe kaudu, sai ka, ta oli üles otsinud minu ema, see oli jõululaupäeval, kui ma tulin välja aidata, kool oli siis taskus kuule liidas, kus kuul oli välja võetud, aga tikkis väga halb kopsumädanik. Nii et mind punkteeriti paar korda nädalas ja ikka ükskord ühest kohast võeti teinekord teises kohas, see oli nii lõpmatu kurd, kõik see torkimine ja asi ja siis minu emakene ütles mulle niimoodi, et kuule, latsekene Mike stuur, sulle surve. Tol ajal haiglates ei olnud mitte midagi niisugust, mis oleks saanud sul sul ikka kopsuhaige ja ja nii ta siis hakkas peale, tõi mulle. Sest ma ei usu seda siiamaani, kilo võid, kilo pekki ja kilo mett latsekene söödu tuues. Ma siis leiva alla leiva peale ükskord see ja teinekord see taaskord see. Ja kas te teate, mind vaadati, ma mäletan selgesti, see oli detsembri alguses minu raviarst. Doktorääniline oli muide. Ja vaatas seda, tuleb teha uuesti sisselõige ja minna uuesti operatsioonile saatesse mädakolle kõik välja puhastad. Ja siis mu ema tõi selle, vot selliseid mu jutu peale teisele retsept. Pärast oli see uuesti kontrollarst, ütleb, et kuulge, imelik on seal midagi ei ole nagu kahtlane on see ootan pilliks. Ja teate nädala pärast ma tulin välja. Ja nii ma olen oma ema ees, Silmeli, ta on ammugi juba surnud. Aga see Lõuna-Eesti niisugune hea Need, tule, Eilatsk, nii-s oli veel midagi, ärkad. Ja vaat see pani mulle kuidagi niisuks ees, noh, ma ei ütle, et see elurõõm oleks olnud, aga vähemalt tahtmine ellu jääda. Ja teine, kes siis väga ilusti hakkas, muidugi, otsekohe võttis mul turjast kinni, see oli, Alumäe ütles, nüüd hakkame klaverit mängima, siis kutsus klaverit mängima. Mul terve aasta, mul see terve käsi ei liikunud, ega aga siis muidugi kohutava võimlemise ja igasuguste soojade vannide ja sellega hakkas käsi liikuma ja kas te teate, aastal 1945 olin mina juba alguses saatjana muidugi nii. Kontsertmeistrina. Ja selleks ma olengi jäänud. Lõppude lõpuks ma armastan muusikat väga, aga ma tunnen ka seda piiri, kus ma olen, sellepärast mu käed enam ei anna ju seda teha, mis, mis ma oleks võinud teha tõesti kunagi. Ja argument tassis mind oma saatjana siis Moskva konkursile ja seal. Tegelikult see oli üleliiduline konkurss, seal olid lauljad, viiulimängijad, igasugust igasugused pildid, klaverimängijad enne, mina muidugi paistsid silma, vot ma loen seda praegusest kultuurielus. Ah ei, see on TMK muusika, kino number, ma võin teile näidata hiljem seda numbrit, kus on Pravdast väljavõtted tehtud. See oli siis, kui Alumäe surma puhul on see Mare Tiina arvu üks Alumäe õpilane, kirjutab, Ülivad alume tegevusest pedagoogina. Ja sealhulgas ta nimetab ära Pravdas toob välja selle lõigukus. Dmitri Šostakovitši ütleb, et väga palju oli esindatud, igast vabariikidest olid tulnud aga väga tugev grupp muusikuid oli Eestist. Ja nimetab nimeliselt väga tugev viiulimängija Alumäe, Vladimir ja temaga koos. Kuidas seal oli tubli pianist või igatahes väga andekas pianist või niisuguse, kui ma seda lugesin, teate. See oli suur. No vot, see oli ellujäämiseks niisugune ettepanek. Kuulge, hakake nüüd midagi veel tegema ja, ja alume Jetnudki järgi. Võtame arvesse, et nii ütles väga tuntud ja armastatud ja tunnustatud helilooja. Šostakovitši, ja no see oli väga suurt õns muidugi eestlastele ja minusugune niisugune väikene kontsertmeistrit gene seal. Ma tundsin, et elujõud tuleb nagu tagasi, ma ei saanud ketta. Aga ma tundsin ka väga hästi oma piire. Ma sain kohe aru, et muusiku elukutse ei ole mitte ainult interpreet, vaid muusiku elukutse on ka pedagoog. Ega me jutti praegu Vladimir Alumäe. Ta ei ole mitte ainult viiulimängija. Ta on väga-väga hea mõtleja muusikas, ta mõtles nagu kõikide viiulimängijate eest ka tal elu kerge ei olnud ta muide ju kaks korda võeti sektori kohustustelt maha. Nii et ta oli, vaevles nii Moskvaga või ma ei tea kellega, kus kohal vaevles muidugi mingisugustes vaidlustes no ta tahtis hakata ehitama muidugi Tallinna konservatooriumi sinna nõmmele, seal, kus me maabuksime lõppedes Toomas Kivimäe. No minu meelest Alumäe viis Eesti muusikakultuuri nii palju edasi tähendab, katsus talle anda niisugusi arengusuundi, mida ta mõtles juba tagalas olles välja ja mul oli hiljem võimalik, ütles siin on üks kultuuri või ei, see on see temka kus on sees tema. Tagalas loodud kava, kuidas tema kavatseb üles ehitada Tallinna konservatooriumi ei olnud, maja, ei olnud Pille ei olnud noodikogu, ei olnud mitte midagi järgi jäänud, eks. Ja ta tegi ettepaneku, siin alguses räägiti, et ta on utopist, niisuguse asja peale tõstab Tallinna konservatoorium. Tuleb kahe pakkusid, igaüks on interpretatsiooni. Ja teine on kõik ülejäänud kompositsioon, muusikateadus ja nihukesed. Pedagoogilised alad. Ja mõlemi peale kokku on 10 kateedrist. Meid oli pärast Ta 50 üliõpilast 10 kateedrist, mõeldi, et ta on natukene üle, pakub selle asjaga. Ja siis, kui mina kunagi seda tööd hakkasin prorektorina tegema Tallinna konservatooriumis, siis tuli välja, et meil oli isegi 13 kateedrid ja üle 500 õpilase. See oli väga suur perspektiivitunne, mis pani alumed tol korral niimoodi mõtlema temaga mängides. Huvitav mil ta tähelepanu juhtisin, ma olen temaga palju ringi sõitnud ju üleval põhjas, Karjalas käisime ja siis sõitsime alla lõunasse Krimmi, olime seal tema sõidudeks, mina olin kaasas ikka kui kontsertmeister. Aga kõigepealt ta luges kohutavalt palju siis igas muusikakoolis, kus me siis linnas, kus me olime, ta võttis kontakti personali kõigepealt jooksis raamatukokku noodikokku, mis teil on siin huvitav, et mis me saaksime võtta, see, mis meil Tallinnas mitte midagi ei ole, oli ainult järgi jäänud 13 klaverit, vanast konservatooriumist, mis olid viidud Tallinnasse ära, seepärast see maja ju põles ja seal ei olnud midagi. Vana konservatooriumi hoone, praegune muusikakool, Georg Otsa nimeline, see hoone, ma mõtlen. Nüüd lõpuks veel üks teema, mida me lühidalt puudutame tarite pikki-pikki aastaid konservatooriumis õppejõud, tality seal prorektor, kuidas sõnastate, mis olid teie eesmärgid ja põhimõte, et kui te seda administratiivset tööd tegid? Arengusuunad tuleb inimestele anda ja kui ma nägin, et Moskva konservatoorium või Leningradis on suuremad võimalused lused arenemiseks ükskõik missugusel pillimängijal või koorijuhil või ma suuna sinna sinna aspirantuuri või suunasid sinnasaastane seda suur oli lühem niisugune, aga see andis siis vot see võimalus, mis minul oli Londonis, see andis neile need kaks suurlinna siin kiirkaasa arvatud Kuuldud saate külaline oli Heljo Sepp. Teda küsitles Martin Viirand. Me kordame seda saadet täna öösel algusega kell üks. Ja nüüd veel üks Heino Elleri klaveripala Heljo Sepa esituses.