Head kuulajad, kell on nüüd 13 10 ja te kuulate delta saadet, endiselt on siin stuudios Annika Kuuda. Ja alanud tunnis on külalise tund ja sõidetud. Ta on meil külalisi lausa mitu. Me hakkame õige pea rääkima Eesti rahvusmeeskoori kontsertreisist Venemaale, mille nad tegid oktoobrikuu alguses ja kus nad esitasid muuhulgas ka Galina Grigorjeva muusikat. Enne veel, kui juttu teeme rahvusmeeskoori direktori Indrek Rumbergi koormeistri laulja Igor Nikiforovi ja kooriliikme Matti Tuisuga kuulamegi siinkohal viimast osa. Langeb lumi pade Snek Galina Grigorjeva teosest elu öö. 30. septembril asus Eesti rahvusmeeskoor teele Venemaale pikemale kontsertreisile, kus anti kokku viis a cappella kontserti ja üks kontserte koos sümfooniaorkestriga. Ja tänases saates meenutame pisut seda reisi vähemalt ma olen stuudiosse palunud rahvusmeeskoori direktor Indrek kumbergi koormeistri laulja Igor, nii kiiporavi ja laulja, teise tenori, 40 Aastase rammi karjääriga. Matti Tuisu, tere tulemast. Kõigepealt siis alustaks päris algusest, et kuidas sai teoks selline Venemaa kontsertturnee, mis oli tegelikult peaaegu rohkem, isegi kui nädal aega pikk. No, ja muidugi need ettevalmistused algasid ikkagi suhteliselt pika ajavaruga ja tale idee initsiaator võib-olla ka rohkem on Eesti Kontserdi direktor Jüri Leiten ehk tema kontaktid Venemaal ja ühtlasi tegemist oli päris mitme asja kokkulangemisega. Helikuni ooperikülaskäik Saaremaa ooperifestivalile, siis kultuurikoostöö kokkuleppe sõlmimine Eesti ja Venemaa vahel ja samuti vene Nende kohaliku filharmoonia, väga suur huvi meie vastusest Est Ramselise Haagapelatuuriga on Venemaal käinud ju päris kaua aega tagasi rohkem kui 20 aastat tagasi. Tõsi me oleme käinud küll Peterburis ja Moskvas, aga pigem suurvormi ette kandmas ja muus funktsioonis. Et selles mõttes oli see meile väga huvitav väljakutse, see organiseerimistöö oli küllaltki pingeline. Ta esines ju igasuguseid tagasilööke ja ootamatusi. Õnneks see kõik sai ületatud ja, ja üha enam hakkas kogu asi võtma ilmet. Kuni siis konkreetselt koostööni, kohalike filarmooniatega ja, ja nii see läks, et üllatusi juba hiljem ebameeldivaid olulisi ei olnudki. Pigem oli rohkem sellist positiivset poolt. See puudutab ülimalt sooja vastuvõtu. Kõigis neis linnades on siis Novgorod, Twir, Jaroslavli, samuti Moskva Peterburg ja väga rohkearvuline ja vaimustatud ja, ja väga haritud ja asjatundlik publik. Ja mis on veel oluline, et üks asi on nüüd üle pika aja teha selline A capella, Romi tuur Venemaal, teine on see, et miks te toimus just nüüd, sellel aastal on oluline just sündmused Jaroslavlis RAMi loomise idee, Gustav Ernesaksal realiseerus esmakordselt ju seal, et tõsi küll, mitte ramminavaid mees koorina. Et meil Jaroslavlis õnnestus ka käia klubis gigant, kus siis Eesti kunstiansamblid sõja ajal tegutsesid ja võib-olla suur osa Eesti kultuurist üldse sõjajärgsel ajal püsis füüsiliselt elavana ja seal kokku pandud mees koori baasil tegelikult ramm loodi ja 16 meest, kes laulis Jaroslavlis leidis hiljem tööga juba 44. aastal Eestis loodud RAMi ridades. Need on need sellised taustainformatsioon ja eeldused, miks nüüd ja, ja võib-olla ka, miks ta nii hästi õnnestus just kohapealse vastuvõtu osas? Kas seda seost näeme meie siin või näevad ka nemad seal Ernesaksaga? Meeldivuse seos nagu siin kogu aeg olemas, kuivõrd ta nüüd siin ajalooliselt iga päev kajastust leiab. Aga seal oli see seos absoluutselt. Ta tuvastatav miitidefitseeriti endiselt, kui Ernesaksa koore verisel Ernesaks pilt plakatil ei pandud. Ja, ja need sündmused on seal ikkagi elavalt meeles. Et publiku hulgas oli inimesi, kes mäletasid seda kõike. Ja selles mõttes oli tore, tore, selline soe äratundmine, et ajalooline järjepidevus on mingil kombel täiesti olemas. Kas pill harmooniat, huvi, kas see siis ongi rohkem eelkõige seotud sellise vana nostalgiaga või on nende huvi siiski selline muusikaline juba täna sel päeval? Nende huvi erinevate artistide vastu Triti Eestist Baltikumist pärit artistide vastu on üldse suur ja see kooslus jätkub, mitte ainult sel puhul, trammi oodatakse sinna niipea kui võimalik tagasi vaid me saadame sinna ka teisi artiste ja, ja see huvi on tõsiselt sügav ja kultuuriline eeskätt, et selline nostalgia külge, noh see on võib-olla üks väike osasid. Aga nagu ma ütlesin, on publik väga haritud ja asjatundlik ja see oli ka kohe saalis tunda, et meie programmi valik ja otsused, et millega me sinna läheme osutusid tagantjärele väga õigeks, et me läksime sinna eeskätt just kaasaegse muusikaga näidata paremikku just Eesti kaasaegset ja samuti meile kirjutatud Lääne muusikast ja see leidiski väga suurt tunnustust. Et me ei laulnud seal lihtsalt laulukesi, vaid see oli ka meile tõsine väljakutse publikule ja see leidis nagu täielikku mõistmist ja tuli saalis tunda, et kui mida komplitseeritum teos, seda suuremaks aplaus kasvas. Lähmegi siinkohal nüüd selle turnee enda juurde pisut üksikasjalikumaks, et kust siis pihta alustati ja, ja võib-olla nüüd natukene täpsemalt räägiksime ka sellest kavast, et mida oli Mikk Üleoja valinud AKP kontsertidele ja kellega ta veel esinesite Miku poolt oli väga kihvtilt hästi pandud kava, mis pakkus huvi nii lauljatele kui ka publikule, ma arvan. Alguses esitasime välisheliloojate muusikat nagu Erik Whitaker ja Itaalia Jomannibonaato mis oli väga hästi vene publiku poolt vastu võetud, kuna ta vajab sellist, mitte akadeemilist seisakut laval, vaid koor on jagunenud neljaks ja, või võtab nagu publikut ringi mis on juba omaette teistmoodi nagu tavapärane. Ja see muusika algusesse gregooriuse viis ja, ja siis Bonato poolt. Aranžeering sellele tõi väga hea elamise just publikule. Mulle isiklikult väga meeldis krattatsioon sellel kaval, nende teoseid nad ei väsitasid üksteise, vaid üks oli selline nii-öelda flegmaatilisem või rahulikum, teine oli väga dramaatiline ja tuline ja intensiivne. Ja see tõi sellise elamisega laua pealt, et esimese, sellise muusikalise mulje me saime just kooriproovis, kui Mikk tegi meiega proovi ja, ja siis laval juba niimoodi kulges nagu teisele tasandile, et just see ka kuidas publik reageeris oma aplausiga sellele muusikale. See oli fantastiline elamus meile. Bonato kohta võib-olla paar sõna, et ta oma partituuridest näeb kooriasetuse tegelikult ja kuna see on eeskätt vaimulik muusika, siis see idee on, et publik tuleb nii-öelda nagu asetada kas vaimsesse või helidest moodust tud kirikusse. Ja et nii-öelda kogu see helimass, mis igast suunast tuleb, et sellest moodustuks nii-öelda sellised helilised võlvid ja muusika nagu embaks selle publiku üleni endasse. Hakkab jalakava koosnes kahest osast, esimene osa oli siis võimalik muusika ja vaimuliku muusika. Lõpetuseks laulsime Rahmaninovi Vesperitest viis osa. Miks just viis, sellepärast, et kuna neid olite redaktsioonid meeskoorile ja need kõlasid nagu kõige-kõige paremini ja väga loomulikule kõlanud meeskoori hääldas. Teine pool oli siis ilmalik, kus me esitasime ka Tormise muusikat pikselit Tanja ja, ja vepsa talve, mis on solistide poolt väga hästi esitatud ka Ta tormis kasutab seal väga palju, kus solisti osa nagu piksel itaanias Aivar kaseste ja Maarek Slovja lauset, aga suure häälega. Nii kuidas sa eeldab seda härra tornis? Kuidas publik sellele eesti muusikale reageeris? Väga-väga hästi, see oli üllatus ka meile, aga esimeses laulus see vastuvõtt läks nagu aina suuremas kasvas. Jumaliku kavas, esimeses pooles laulsime Galina Grigorjeva tsükli nuks viite iluöö mis on kaasaegne teos ja see oli väga komplitseeritud teos, lausime sellest tsüklist kolm osa. Ramaanduse muuseki nokk, Türn ja paadid, nii et noh, see tekst on väga suure allegooria taustaga inimese elust ja minu isiklikul arvamusel helilooja väga hästi tundis neid nagu perioode või või etappe sellele inimesele elu, kuidas ta pani seda nii muusikasse kui ka kasutades Aninski teksti nende rütmifiguuride kaudu edasi anda inimese hingeseisundi praegusel ajal. Ja see õnnestus väga hästi ja eriti seppadeits niuke, mis on selle tsükli viimane osa? Väga meeldis publikule väga meeldis ka meile seda teha, kuigi see protsess, millal me õppisime seda laulu alguses oli väga raske aru saada või haarata seda partituuri tervikuna. Kui ta lõppude lõpuks tuli välja, vot siis tekkis selline elamus, mis ma arvan, väga pikaks ajaks jääb meelde. Galina Grigorjeva muusikat ja just neid samu laule te ka salvestate olete juba tegelikult linti laulnud ja loodetavasti varsti on ilmumas ka uus plaat, kui saab ülejäänud materjali salvestatud. Aga üks selline naljakas ja üllatuslik seik tuli siin välja juba Galina Grigorjeva nimega seoses juba seoses Jaani kirikukontserdiga, mis oli teie turne Eestis nagu esimene, et Venemaa on üllatus, tema veel selle peale öelda? Seal oli väike eksitus tehtud Jahveta Galina oli pandud paari kuulsa helilooja Edison Denissoviga. Et see oli üllatus ka talle, seda enam, et issand on naine täiesti olemas. Aga võib-olla loodame, et sellel puhul tuli siis publikut veel rohkem. Te alustasite oma turneed Peterburi Jaani kirikukontserdiga. Kuidas taevasse minek sinna ja, ja meil on siin hea võimalus küsida nüüd Mati tuisult, et teie olete laulnud trammi ridades 40 aastat ja käinud Venemaal varemgi koos rahvusmeeskooriga kaasas, et mille poolest näiteks see torne on erinenud eelnevatest ja kas üldse erinev? Hiinas oli väga suur, kui alguses ütleme, toimusid meil nagu kontserdid suurtes linnades ka samamoodi. Aga me lendasime lennukiga kohale ja olime seal igas suuremas linnas kusagil nädal aega. Ja selle aja jooksul siis me kuigi need on hästi suured nagu linnad, kus on konservatooriumi igav kontsert, Sa igas suuremas linnas konservatooriumis tehtud, samuti oli filharmoonias ohvitseride majas. No need suuremad kultuuriasutused nagu et me olime ühes linnas nädal aega, siis lendasime jälle teise suuremasse linna ja seal jälle otsast peale, nii et kolm kontserti oli meil siis vaba päev ja siis sõidupäevad ja, ja vahest mõnes kohas isegi kuus kontserti. Kõik oleneb sellest, et seekordne kontsertreis oli nagu bussidega, sõitsime kiiresti ühest linnast teise, andsime kontserdi ära, pakkisime kohvrid, läksime jälle teised, et oli väga intensiivne, oli kõik need kontserdid küllaltki väsitav selles mõttes, et kui me olime vanasti olime seal ühes linnas, siis oli meil piisavalt aega puhata ja siis oma asju ajada, nägu. No seekord oli jah, niisugune väga-väga nihukene, töine. Millised momendid nagu lauljana endale kõige paremini meelde jäid, millised nendest kontsertidest kõige rohkem puudutasid? Kõiki minu meelest minul on jäänud meelde just kontsertid, konservatooriumitist, muusikakool. Need on siis need vanema aja Vanem välja, et see oli tohutu. Ta on niisugune emotsionaalne laeng ja see, mis sealt sai. Need saalid olid küll puupüsti täis, need olid niimoodi pakitud, et isegi vabu kohti ei olnud isegi treppide peal. Aga nüüd, mis ma panin nagu tähele, mina nagu lauljana võtan seda. Et mis mulle nagu kohe silma hakkas, on see, et selle programmiga vikali fanta küllaltki huvitaval kombel Nagu alguses, nagu kontsert, on ikka selline, et võtab alguses aega vähe soojendada ka esimese paari loo kooli publik oli juba küps, aga selles mõttes, et ta tuli kaasa kohe emotsionaalsed ja, ja vaat kui see sealt tuleb, see impulss saalist see nagu annab nagu rohkem kõike seal kütab nagu lavalolijad ka, et see iga iga uus lugu, mis tuli, see andis nagu emotsionaalsed suuremal aegu selle, et noh, see on kõik vastastikune. Kui sa tahad anda endast parima ja, ja sealt saalist midagi vastu ei tule, siis nagu kustuvad ära, eks ole. Aga seekord oli küll, et see on nagu vana tunne tuli sisse, et vot see vene publik oskab nagu ja ta on emotsionaalselt väga-väga elav inimene ja võtab, oskab nagu vastu võtta kõike seda, mida sa pakud natuke teistmoodi, kui Eesti inimene on tuimem inimene ja aga see on rahvuslik omapära, aga, aga ma arvan küll, et et meie kõik need lauljad, jäime selle poolega küll väga rahul, et me väga emotsionaalselt saime esitada oma programmi. No võib-olla Eesti inimene tuimem, aga ta nii-öelda avaneb aeglasemalt. Kindlasti ta ei ole toim. Seal. Selle publiku koha pealt on ta üllatus on ikka see, kui täiesti juhuslikult kõrval olev inimene alustab juttu ja selgub, et ta võib peast loetleda Tormise ja Pärdi teoseid ja ta, ta on täiesti kursis kultuurieluga, et kui see juhtub kusagil Twerriselt, noh, ega me siin kujutan juba pähe ette, milline see linn üldse välja võib näha või, või kus ta enam üldse asubki No need esinemispaigad olidki siis kõigepealt Peterburi Jaani kirik, siis te sõitsite Novgorodi filharmooniasse sisteli Tveri filharmoonia kontsert siis Jaroslavli filharmoonias, kus siis oli natukene pikemalt del peatumist sest seal tulijate kaks kontserti Jah, seal oli aga bella programm kõigepealt ja siis koos Jaroslavli sümfooniaorkestriga tuli ettekandele Šostakovitši 13.-st sümfoonia abi ja põhjarannik meie poolt esimeses pooles Pärdi kolmas sümfoonia ja tormis avanumber kaks. Et Eesti kava kokku oli pandud, et ühendada siis nii sümfoonilised kui, siis seda poolt, kus RAM kõige enam välja paistab ja, ja see õnnestus küll suurepäraselt. Meil oli kaasas ka kaks dirigenti, sel puhul ju, et Erki Pehk tegi esimese poole siis ja Eri Klas teise poole. Ja noh, see vastuvõtt nii orkestri poolt, publiku poolt kummalegi maasturile oli kah üllatavad. Palav, võiks kohe öelda. Eri klass seotud olnud või Venemaal väga armastatud. Ja just nendel kontserditel seal Eri Klas ise rääkis publikuga, kuidas tema lapsepõlv Jaroslavlis möödus. Ja samuti muidugi pühendati kunstiansamblite aastapäevale ka need kontserdid mõlemad ja selle puhul oli väljas ka suurem näitus fuajees. Ja isegi see mälestustahvel sellest klubist, kus need ansamblid tegutsesid, oli toodud sinna kohale. Nii et see oli nagu jah, sellise olulisema tähtsusega või isegi märgilise tähtsusega sündmuse ja Jaroslavli filharmoonia orkester. Mõlemad struktuurid olid väga hoolega ettevalmistanud ja elasid aga meile kaasa sellisel ajal ja, ja selline kollektiiv ja sellised maestrot ja kõik see sinna tulevad. Kas nende kontserdipaikade hulgas oli ka selliseid, kus rahvusmeeskoor ei ole varem esinenud? Novgorodi ma ei mäleta, et ma oleks niimoodi vahetult silmade ees, oleks muidu teised linnad olid väga mitmeid. Kaarti oleme külastanud, väga hea tsoonid on seal tõesti akustiliselt ja ka kui suured ilusad Nad ei olegi väga suured, nad on kuskil võib-olla 500 700 istekohta. Aga nad on ajalooliselt vanemad, olid, need on ehitatud ikkagi enne revolutsiooni ja žesti, kõrre sea tehtud ilusad vaadata niimoodi ja ei ole niukene, tavaline neli seina ainult hästi toredad saalide. Mis võib olla venelaste sellise meeskoorimuusikahuvi põhjuseks või kuidas neil endal seal meeskoorilauluga praegu asjalood on? Nii palju, kui ma ise olen seda uurinud, need viimased aastad siis tegelikult see mees, kuurid, tase Venemaal on üsna üsna madal. Et nendele endile väga pakkus huvi, justkui tuleb välismaalt nii Ernesaksa nimeline meeskoor ja laulab professionaalsel tasemel muusikat. Oli üks kukupuud Moskva konservatooriumi professori, ka tema nime ma ei mäleta. Tema otsene repliik oli, et meil sellist mees, kuri ei ole olemas. Et ka nendele oli see väga huvitav vaadata, kuidas võib laulda üks meeskoor ja loomulikult nende heade kontserdid, et põhjuseks oli suurepärane Arne Mikk Üleoja töö siin prooviruumis ja mis mulle meenub just proovis, mis olid enne kontserti, kui me proovisime akustikat ja Mikk fantastiliselt leidis väga lihtsate asjadega. Kuidas suunata kuuri laulda ühes või teises ruumis. Et kuigi võib-olla seal laval see tundub ühtemoodi, siis ta käis proovis, kuulas, seal saalis, ütles, nii on vaja, see on hea, kuigi võib-olla meil laual ei tulnud nii hästi, et tõesti ta väga lihtsalt nagu suunas kooli õige suunda, et teha suurepärase kontserdi. Millised sellised tingimused või saalid olid kõige keerulisemad teile kui lauljatel? Üks keeruline saal oli vist Novgorodis, et seal oli selle artikulatsiooni pettus hästi, sõi teksti ära ja miks suuna sellele tähelepanu panustasime rohkem ja tuli väga hästi etta. Too akustika oligi natuke, ta kõlas laval ühtemoodi ja saalis oli absoluutselt teistmoodi ta kunagi hargnes või kõik need võib-olla mitte ümmargused nurgad niimoodi pani kõik ilusasti kokku ja, ja lõppude lõpuks oli väga sound koorile. Kuidas Mikk Üleoja see suhtumine oli, et noh, et ei olnud jões nüüd sellist vana maestro, noor, väga andekas ja ambitsioonikas dirigent. Väga hea suhtumine, eks see kava mängis oma rolli siin ja noh, ega see ongi loomulik, et me läksimegi näitama, missugune ikkagi on Ram täna. Et kuhu me oleme jõudnud, mis me teeme ja see leidis sellist vaimustatud vastuvõtu, et tegime õieti, näitasime seda külge. Publiku silmad särasid, vaatasid niukene, noor, pikk, sale ja veel andekas dirigent, et väga hästi võeti vastu minu meelest. No ma esinemised lõpetasite siis Moskva ooperiteatri Helicon saalis et räägime ka sellest Serie A capella kava siis aga see, et see silikon saalis toimus sellises seoses nende ooperipäevadega, mis oli toimunud Ja, ja see oli puhtalt sellest kontaktist tulenev ja tegemist oli küll jah, teatrisaaliga, et võib-olla Haagapela kontserdiks kui mitte kõige ideaalsem koht aga sellest hoolimata leidub täis ja braavohüüded kõlasid sealgi. Nii et nagu ütles teatri juhtkond, et neil on täiesti oma publik olemas. Ju see publik oli siis sellise pisut tuhnima külaga harjunud. Et igatahes neile meeldis, et Moskvasse suhteliselt hellitatud publik, et vähemalt kohapeal oli eesti saatkonna inimesi ja kohalikke eestlasi, kes ütlesid, et see vastuvõtt ei ole Moskvas just väga tavaline, et seal ju on tuhandeid kontserte ja etendusi, päevased tulime ka Moskvast edukalt välja. Caldwell selleks ajaks, kuidas lauljate häälestus, kui nüüd oli antud iga päev kontserte ja juba selline kurnatus või väsimus kas see andis kadundandist? See on liiga lühike aeg selle jaoks, et ära väsida. Iga päev tuli uusi emotsioone juurde ja see küttis nagu ja see ei muutunud nagu üksluiseks ja meil ei olnud aega seda, et seal igavust Jah, Moskva, selles mõttes muidugi oli tagasilöök just logistilistes mõttes, et info Moskva kuulsatest ummikutest oli meieni küll jõudnud. Aga seda maastikul näha ja omal nahal tunda on midagi muud. Ehk ehk meie kontserdi algus oli väga kiireks. Et hoolimata pühapäevasest päevast, kui pidi olema rahulikum, istusime me ikka mitu head tundi seal ummikutes. Milliseid üllatusi see reis teile pakkus positiivseid negatiivseid sest noh, mulle ikkagi tundub, et Venemaa on, on pisut teistmoodi kui meie siin. Mulle pakkus väga suure positiivse üllatuse see, et ta publiku seas oli väga palju. See oli väga palju noorukina, kes ma ei tea, kas nad õpivad muusikat või mõned oli üldse näha. Kui me tegime Novgorodis kontserti, siis esireas istus. Ma arvan, et kas muusikakeskkoolist tüdrukud kui hakkasime laulma Rahmania vestluses, kõikidel suu käis Kawaselt, kõik see repertuaar on teos madalast. Just nii oli ja, ja igas linnas, kus need olid kontserdid, ma nägin hästi, palju oli noor publikut. See tõesti tegi sellise südame heaks, et uus põlvkond otsib kultuuri, ma mõtlen enda seest, ta soovib olla haritud. Ta soovib olla laiema silmaringiga. Tegelikult üllatas mind need muutused, mis on toimunud 20 aasta jooksul, mida viimati sai nagu käidud, et et ma alguses pelgasin väga seda reisi, mõtlesin, et ikka on jäänud need pildid ette, mis ikka siin paarikümne aasta tagused olid. Aga iga elu on ikka läinud tohutult kiiresti edasi ja inimesed olid sama lahked. Tegelikult, ega vene inimene on, ta on lahke ja kui midagi vajaduses teeb kõik endast oleneva et saava probleemi saaksid lahendada või midagi, et elu on sealgi edasi näinud, et meie ei tea ju tegelikult seda, sisemaal on hoopis teine elu, kui ütleme, suurte linnade ümber siin, aga see oli minu jaoks kõige-kõige ning nagu positiivsem külg. Et need toredad mälestused saite uue annuse. Jah, et, et ei ole midagi muutunud, ainult on elu edasi läinud, tuleb moodne tehnika ja kõik tuleb peale ja inimesed muutuvad ise nagu meilgi esineda. Mulle meeldis selles. Nüüd on selline vahva reis selja taga, millal uuesti Venemaale piilute. Nüüd mulle tundub, et Peterburi Jaani kiriku avamisega seoses on tekkinud sinna ju noh üks selline väga reaalne esinemiskoht, et mida paljud kooritki siin kasutavad, et millal RAM Venemaale uuesti piilub? Meil on kavas piiluda küll, aga see kõik võtab natuke aega, siis kõik need kohade sitased peaaegu silmapilkselt pärast kontserti eriti kutse tulla tagasi niipea kui vähegi võimalik ja konkreetselt räägivad, et kas te ei saa juba tagasi tulla järgmise hooaja avakontserdiks näiteks? Noh, päris nii üleöö ja need asjad ei käi seepärast, et siin on nii logistilise ja eeskätt muidugi finantsprobleeme enam kui küll, et selline asi üldse teoks saaks. Aga plaanis on kindlasti minna mitte ainult nendesse ruumidesse tagasi, kus me käisime, vaid vaadata kaugemale ja vaadata kõrgemale. Muidugi suurlinnad Moskva Peterburg, et seale kuidagi olla rohkem välja paista omas kohas ja kontekstis väljas. Tõsi, meil on küll taskus päris mitmed kutsed suurimatele, festivalidele ja muudele ettevõtmistele, turg on ju tohutu, tegelikult seal jätkub publikut igasugustele kontserdile, Nendele, näitustele, kus, kus kõik on. Ja see on ka tõsi, nagu Igor ütles, et ta on hästi kultuurialdis, on see publik, et need plaanid nüüd on tagataskus olemas, millal ja kuidas nad realiseeruvad, ei tea. Eks ta ju ei sõltu mitte ainult meist, see sõltub paljudest välistest teguritest ka riikidevahelistest suhetest. Kuidas ikkagi kultuurikoostöö reaalselt maastikul realiseerub, et mismoodi pooled oma kohustusi võtavad ja täidavad? Muidugi, seekord läks hästi ja, ja siinkohal taas kord täna öelda kindlasti Eesti kultuuriatašee Moskvas Helene Tedre, kes oli tohutu Tountusiasmi ja tööga abiks, et see kõik teoks saaks. Tuntavat tuge andis kultuuriministeerium, kes väga tõsiselt sellesse ettevõtmisse suhtlus ja ja igati toetas ja abistas meid, et see kõik juhtuks. Suur tänu siia klassikaraadiosse tulemast ja siis järgmised rammi esinemised toimuvad juba novembri lõpupoole, 22. November ja 23 november. Et siis tasub olla selle kõigega kursis ja ma arvan, et klassikaraadio koorilaulu kuus hoiab ka pulsil nii-öelda rami tegemistel. Aitäh siia stuudiosse tulemast, Indrek kumberg, Igor Ni diforov ja Mati tuisk. Ja lõpetuseks kuulame veel kolme Sergei Rahmaninovi laulu tema kogu öisest jumalateenistusest hukkus 37 just rahvusmeeskoori esituses ja kõlavad lood Priidiitja Ok, bakla, Nimpsia, tule, kummardame Blagozloviidushema ja ehk siis kiida issandat mu hing ja puga rooditsendi evo neitsi jumalaema. Eesti rahvusmeeskoor esitas Sergei Rahmaninovi kogu öisest jumalateenistusest. Lood prindiitepak, Daniels ja ehk tule kummardame Blagozloviidushema ja kiida issandat Mu hing ja Bogoroditsindjevo neitsi jumalaema esitas Eesti rahvusmeeskoor, kes käis neid laulmas ka Venemaa ringreisil.