Tõnu Kaljuste kutsus ajakirjanikud paadiretkele, et Nargen festivalile kohases miljöös tutvustada tänavuse festivali kava. Kujutlege kemgi end nüüd päikeselisel ja merevaiksel Tallinna lahel seilamas ning kuulakem, mida Tõnu Kaljuste telk meile rääkida on. Nagu te aru saate, minu festival on paadimeestefestival on tähendanud need inimesed, kes põhiliselt sõidavad merd suvel. Neid kutsutakse paadiinimesteks ja, ja ma olen aru saanud, et kui varem tegin naissaarel, siis Viimsi vallas üritusi, siis Viimsi vallas tuli signaal. Kui teete maismaad, siis me toetame, aga Naissaar mitte. Kuigi see oli ka Viimsi vald, siis ma mõtlen, et mis siin ikka sõdida, kui maismaal, siis maismaal. Et ma hakkasin vaikselt Viimsi valda sisemiselt õõnestama, võtsin ühendust Viimsi rannarahva muuseumiga, mis on haruldane muuseum. Tänu sellele, et nad sel aastal tegid niisuguse näitusega Naissaare naised. Naissaare naiste lood. Ja Riina Aasma, kes juhuslikult siinsamas paadis istub, oli nõus minuga hakkama koostööd tegema just naissaarel. Nii et need ei ole mitte ainult minu kui eraaga juhuslikul merehuvilisele asja sinna mere taha, vaid ka maismaal asuv rannarahva, muuseas, peab tulema oma mõtetega meiega ja mitte ainult mõtetega, vaid ka nende näitustega. Samalt poolt viisin kokku Schmidti ooperi tarvis Viimsi muuseumi rannarahva muuseumi koos Hamburgis oleva juhtiva teaduriga, kes Smitist kõige kompetentsem rääkima. Ja see näitus, mis tuleb naissaarel terve juulikuu etenduste ajal, kui ka Noblessneris esimesest, neljanda augustini, see on siis kõige tõsisem poos. Hamburgi observatooriumi ja meie rannarahva muuseumi maali ja selle aasta Naissaare tegemised on meie poolt kutsutud Naissaare Juulilt. Nädala lõpuks on siis, et igal nädalalõpul igal laupäeval pühapäeval midagi seal toime ja väga erinevatele paadile inimesteks. Nendele inimestele, kes armastavad kalapüük on kindlasti suureks staariks Vladislav Koržets, kes on ka väga tore luuletaja ja muidu muinasjutuvestja ja suurepärane osoonikangelane osoonis ja sellest rahvast looduskaitse seltsist ja looduse omnibussist on üks teine lugu, et nemad on meiega kaasatud juba aastaid looduse omnibuss, inimesed käivad saare pidevalt, nii et nad praegu kogu aeg tahaks teha looduse laeva kuskil. Aga laevasaamine on veidi keerukam kui omnibussisaamine, nii et, aga nad on õigel teel. Ja nad andsid mulle viited. See aasta pidi olema hundi aasta Eestis. Et kui nüüd oleks mingi midagi seoses hundiga, siis meil oleks võimalik ka õrnalt toetada teie üritusest. Ja loomulikult muusikaliteratuuris on palju hundiga seotud heana. Praegu veel eriti kui Ameerika jalgpalli hakkavad inimesed õppima, siis on üks hunt Ameerikas. Aga kui mõelda nüüd need metsaelanikku hunti, siis sellest on teinud Prokofjevi unustamatu muinasjuttu ja ja kuna Prokofjevi muinasjutt ja sealne Petka veer on meie ajas nagu veidikese kaugele jäänud, siis me mõtlesime veidi värskendada seda story't. Ja selle muinasjutu peategelaseks saab olema Naissaare, pelgas on siis ainus Naissaareelanikes läbi talve seal tegutseb ja siin paar viimast talve ta on ehitanud endale vedurid. See veduriehitaja Pekka on, saab olema selle muinasjutu kangelaseks on siis 14. juulil kaks etendust päevas merepäevade paiku, nii et lennusadamasse tulla, eks igasugused erinevad laevad ja nendele, kes lihtsalt kaugsõidu ka nagu väga sina peal on. Neid muidugi huvitab Marko Matvere, millest on tulnud tema niisugune uus programm, melanhoolselt meeste laulud. Et tal on, leidis kaks melanhoolselt sõpra, kellega siis esitada oma uut kava ja viimasel nädalal laeval melanhoolselt mehed on jäetud kõrvale ja tean, jääb üksinda lavale ja ja teeb virtuaalse šõu sellest maailmareisidest, nii et reisija on veel maailma koos Marko Matverega. Meie viimane, kui me Prokoffewis oleme laval koos orkestriga ja mul tuleb terrigeerida, siis ülejäänud asjades on tegu külalistega ja siin ongi paras aeg. Arvan Riinal rääkida, kuidas on tekkinud väga tore teatritrupp. Kui vaadata see, mis selle teatritrupi ambitsioon on seal sulgudes. Kõik on kunstiliselt. Huntide korregi jah, tean tüdruku nimi tegelikult üks kahest kooliteatrist koosneva teatritrupp, kelleltki poolbodeerub viimsed ja pool Tallinnat ja nemad on hakkama saanud selline imelise edendamisena, luues hinged naissaarel elanud 10-le daamile, kes on võetud päris elust. Ja nemad väga kaunisti hingeliselt nende elusid selle etenduse käigus ka rahvani toovad. Nii et tegelikult võib öelda, et need naised on jõudnud jälle taas koju. Ja, või ütleme, et meie festival on neljal kuul, siis jutt, mis me praegu rääkisime, on juulikuus kuus ja kume juulist lähme sujuvalt augustisse, siis augustis idee, kuid on ettekandel ooper, mis tegelikult oma hingelt kuulub ka naissaarele, aga kuna selle tegemine on väga kulukas, siis väga sooviksime, palju inimesi tuleks meid vaatama ja kuulama, siis tõime selle asja mandrile ja teeme seda Noblessneri valukojas. Seda enam, et siin tegemist on rahvusvaheliste jõududega, erinevate inimestega, kes on juhuslikult kokku saanud ja sellest Smetist omamoodi vaimustunud. Nii helilooja kui lavastajale. Et selle niisuguse koosluse kooshoidmine Noblessneris saab olema väga huvitav eksperiment meile kõigile. Sest ooperi orkestriga on Hollandi flöödiokste lõuabki ja solistideks kaks noort. Haagis õppivat eesti solisti Endrik Üksvärav ja Maria Valdma ja heliloojaks ele haagis töötav inglise helilooja, kes siis käis oma Hollandi flöödiorkestriga omal ajal meie Nargenfestivalil esines nii naissaarel kui ka Noblessneri valukojas ja seal, kui ma seda kõla kuulsin, siis ütlesin, et vot niisugune kosmille kõla võiks olla Smitty ooperil, aga ma ei ole leidnud siiamaani heliloojad, kes seda looks ja Libretisti, kes sellest kirjutaks. Ja kahe kuu pärast saatis Dome Clemens mulle ilusa kirja, kus ütles, libreto on valmis, hakkan muusikat kirjutama. Ja ootame põnevusega, kuidas pihta hakkab. Ja lavastane jõudsin Ameerikas, kui alustasime koostööd Robert Wilsoni käes on siis Ameerika teatriuuendaja kes tuleb siia lavastama Pärdi muusikale 2015 väga suurt projekti. Seal tema meeskonnas on üks haruldane lavastaja Sepras Regieeniga-le proove ma käisin vaatamas, kes paneb lauljad muusikasse veidi teisemal moel, kui me oleme harjunud, tal on omapärane koreograafiline keel, siis ta on isegi valgustaja, nii et temas on hästi palju nii selliseid ametit koos vaatame, mis, mis ta meie noortega teeb. Ja traditsiooniliselt lõpetama festivali Pärdi päevadega, mis seekord on Tallinna vanalinna kirikutes ja peaesinejaks nendel päevadel on Hillar ansambel, kelle jaoks on see hooaeg viimane, et nad lõpetavamaga tegevuse lähevad pensionile. Ja vaat niisugune selge otsus, sellele ansambel, kes on teinud seal vist väga olulise helilooja ja mitte ainult kuulsuse tähenduses, vaid ka kõlada, aga leidnud Pärdile väga omapärase ja kaunima kõla, mida paljud muusikud püüavad jäljendada ja arvab. See on väga suur au meile, et me nendega koos Eesti muusikutega viimased kontserdid siin Tallinnas teeme. Ja see oli litani see teos, mis on Arvo Pärdi kirjutatud mõttega meile ja siis sillad ansamblile. Seda pole ammu siin Eestis ette kantud. Et see on niisugune Pärdi päevade pea asend. Aga mina ootan väga huviga kontserti Oleviste kirikus, ma ei tea, mis ajast Oledistes dirigeerinud. See oli hästi ammu aegade tagasi, kui ma oleks, siis tegime palju plaadistused, hästi palju laristasin seal, aga nüüd on kontserttegevust Oleviste täitsa kõrvale jäänud. Kõik tuntud teiste kirikutega koostasime festivali ära. See oli siis kolmas kuu ja täielikult neljas siis siis kohe-kohe. Juunikuu on traditsiooniliselt kreegipäevade kuu, seekord on meil kreegipäevalt kantud eestirootsi ühest sündmusest. See kultuurisündmus oli seotud ka Kreegiga, sest 80 aastat tagasi Cyrillus Kreek organiseeris suure laulupeo eestirootslastest ja, ja see kava ja see idee on olnud Sophie Jonsi väga suur idee, fix seda korrata ja tema on selle laulupeo hing ja kokkukutsuja, nii et tuleb väga erinevatest maadest ja koore, kellele on rootsikultuuriga ka mingi seos ning Soomest ja Rootsist Eestist, seal saab olema väga huvitav. Pühapäev ja laupäev külastab kreegipäevade avakontserdil Need leina Villemark, siis kuulus Rootsi pärimusmuusika laulja. Väga huvitavad plaadid ja nendele kirjutab Tõnu Kõrvits uue teose laulud Leenale. See tuleb siis maailma esiette. Ja mul on hea meel, et sellel festivalil astub üles ka Tallinna koorifestivalil koor. Head ööd, vend Pärt, Uusbergi ka. Kuulasin neid, eriti nende kreegi laulude interpretatsioon viimasel koorifestivalil on tõesti võrratud. Tasub neid kuulama tulla, raadiol lindistada ja esimest korda Nargen festivali kavas. Meil on avakontsert, mis sedapuhku tuleb Estonia kontsertsaalis, et inimesed saaksid turvalises keskkonnas alguses muusikat kuulata ja siis Estonia kontsert oli õudselt selja taha jätta ja hakata looduses meiega kontakteeru. Ja selle kava koostamisel oli mul huviobjektiks Ain Anger, kes jättis unustamatu mulje sellel hooajal Fausti ooperis lauldes. Ja siis, kui helistasin talle, et ta võiks laulda Tõnu kõrvitsa uut teost aeg mis eelmine aasta kõlas Saaremaal päevadel Tallinnas pole kõlanud, siis ta oli hea meelega nõus, siis lisame veel siis meestelauludest eesti meeste lauludest tuntud tormise viimase laeva kõrvitsaseadisteta, laulab seda ka sotsialistid kooriks trend. Ja teises pooles tuleb ettekandele suurema mõõdulisem Rahmaninovi teine sümfoonia. Et sellega ma olen kogu festivali järjest ära tutvustanud ja me oleme ringi peale teinud linnale tagasi sõitma. Nõnda tutvustas tänavust Nargen festivali selle kunstiline juht Tõnu Kaljuste. Paadiretkel Tallinna lahel. Nargenfestival toimub niisiis neljal kuul lõpeb traditsiooniliselt Pärdi päevadega septembris. Festivali traditsioonilisele algusele Ekreigi päevadele Haapsalus eelneb aga seekord avakontsert Estonia kontserdisaalis.