Kevadel tundus ees peres juba seda vargamäed, millest Andres oli unistanud. Kümmekond noort õunapuud, samuti ka kirsi ja ploomipuud olid Valendavalt õisi täis. Marjapuudest, toomingatest ja pihlakatest rääkimata. Juba põrisesid põrnikat puude ümber ja juba nähti siin linde, kes tänini välja äärest kunagi mäele ei lennanud. Andres oli mõnikord oma noorte puude keskel nii rõõmus, et oleks tahtnud seda rõõmu kellegagi jagada. Aga ikka pidi ta üksinda olema, sest Krõõt kandis suure vaeva ja murega oma neljandat last rinnal kuna kolm vanematel sabas sorkisid. Nii et tema esialgne silmade nukrus oli levinud üle kogu ta olemuse. Seda neljandat last ei oodatud aga meie ees peres ja sellepärast ei teinud Andres tema tulekust väljagi. Sauna Mari käis peres ühtepuhku abiks sest perenaise tervis oli selle lapsega vilets. Marju ootas oma teist last, aga temale oli see nagu hane selga vesi. Ei vaeva ega muret, vähemalt teiste näha mitte. Rõõmsalt kandis ta oma koormat nagu polekski raskuseks, vaid aina lõbuks. Kui minuga midagi peaks juhtuma, ütles kord perenaine. Kas sa tuled siis ikka vahel ka minu lapsi vaatama? Heldene aeg, mis siis perenaisega peaks juhtuma, vastas mari on enne kõik ilusti läinud, läheb ka nüüd, eks minul ole ju seesama asi ees, minuga võib ju ka midagi juhtuda. Ei sinuga mari, vastas perenaine enne põlema kark, aga nüüd, kardan, on niisuke imelik tundmus. Ära karda, perenaine manitses, mari kartmine põle hea. Parem puhake, koguge jõudu. Las mina teen. Ja mari tuuseldas nii all saunas kui ka ülalperes. Tema poeg Jukugi leidis üsna loomulikuneta iga päev. Ühes emaga võis peresse minna teiste laste hulka. Viimaks harjusid sellega kõik, nagu ei võikski see teisiti olla. Aga siin sündis imelik asi. Perenaisel pidi ikka enne raske aeg kätte tulema ja alles siis Maril. Ometi sai mari tütre, kuna perenaine ikka veel ootas. See aina tekitas krõõda hirmu ja muret, oli talle kurjaks. Ennustajaks. Läheb ülevõsade, kasvab suureks kaebastamarile. Pisut vaat ma hakkas nagu Marigi, kuigi ta endiselt katsus perenaist lohutada ja julgustada. Olen vahel mõelnud, rääkis perenaine kord pisarsilmil marile. Kui mind enam ei ole. Küll tahaks ma siis, et sina, mu laste ema oleks sinu kätte jätaks manad rahuliku meelega. Issand jumal, hüüdis mari perenaine, mis sa ometi räägid, mul on juss, kuhu ma siis tema panen? Ega ma siis seda ainult muidu räägin, seletas perenaine. Mari südamesse hakkasid perenaise sõnad imelikult kinni. Nii mõnigi kord mõtles ta nende peale tagasi. Viimaks saabus eespere krõõda, aeg olid abiks mõlemad saunanaised. Aga vähe võisid nad perenaist aidata, kes kaua ja raskesti vaevles. Kui ta lõpuks oma piinast vabanes ja lapse häält kuulis, lõida suur ja kahvatu suu naerule. Sest hääle järgi pidi olema pois koha pärija, tulevane peremees Vargamäel. Ta jäigi krõõda suunagu naeratama, ilma et oleks küsinud, kas on sündinud tütar või poeg. Andres, kes eeskambris ootas, astus sealt lapse häält kuuldes kohe tagakambrisse. Viimaks ometi poiss või? Küsis ta. Peremees hüüdsid saunanaised korraga. Peremees, mis peremees jätkas saunatädi üksinda, poiss, kui purikas suur ja tugev. Aga nurganaine ise ei lausunud sõnagi, nagu ei puutuks asi enam temasse. Ja kui Andres sängi ette astus küsima, kuidas Krõõt end tunneb, vastas see lihtsalt. Ei ma vist enam siit tõuse hullu juttuaal, vastas talle Andres. Ei see ole hull jutt, ütles Krõõt. Ja kui mees talle otsa vaatas ja tema näol ikka alles nagu õndsa liku naeratust nägi siis aimas ta naise sõnades võib ometi tõde peituda. Tal oli nii imelik näha, et Krõõdal, kel kõik need aastad aina nukker nägu oli olnud korraga nagu silmiski oleks naeruhell. See võis küll surma pärast olla. Sõna lausumata istus Andres sängi jalutsile ja vajus seal kössi, selg peaaegu naise poole. Vahest ehk esimest korda elus, mõtles ta tõsiselt oma naise ja laste saatuse üle järele. Ta isegi imestas lõpuks, et temal võivad olla korraga niisugused mõtted. Varemalt polnud tal kunagi pähe tulnud, et tema, Krõõt võiks surra õieti üles võiks öelda tema jõud lapsi ilmale kandes ja hommikust õhtuni ning poole tööd rasket tööd tehes. Miks polnud ta kunagi uskunud, et naise nukrat silmade jäägamise taga istub tõsine häda? Miks polnud ta tema sihvakamat kasvu ja peenemat konti kunagi arvesse võtnud. Ja ometi oskas ta seda teha iga hobuse kronuga, kelle ta koorma veoks ostis. Igal märal ja igal lehma mullikal oli ta raskust arvesse võtnud. Aga oma naisel mitte. Tali talitanud nagu iga teinegi peremees, kes ütles. Naine on ju inimene, mitte loom. Kui sõidaks tohtri juurde, tooks seda kas või seia, ütles Andres. Naisele. Ei maksa, enam ei maksa. Ma tunnen, vastas, see. Poiss võttis mu hinge. Esimest korda oma abielus tunneb Andrese krõõda, sõnad võivad südamesse lõigata. Poiss võttis hinge. Tema andres oli poissi nii väga tahtnud ja iga tütre sünnil naisele etteheitvalt otsa vaadanud. Aga kui nüüd oleks mõni tulnud, kel vägija võimus kui oleks tulnud kas või vanajumal ise ja oleks vargamäe eespere tagakambri uksest sisse astunud ja öelnud. Tahad, ma teen poisitüdrukuks, nõnda jääb Krõõt elama. Siis oleks Andres praegu sõna lausumata nõus olnud. Veel enam, ta oleks vanajumalale omalt poolt vastanud. Teetüdrukuks see poiss ja kõik teised poisid, keda sa mulle oled mõelnud anda. Ainult laseme Krõõt elada. Ja tänasest päevast saadik tahan ma tema koormat kergendada, kui ta kannab ilmale sinu väe ja võimuga tüdrukuks tehtud poisse keda mina ise olen sigitanud. Ma ei löö enam toa ukse piitade külge kõrget lauda, sigade takistuseks. Enne meil on kas või sigadega ühes toas, et aga Krõõdal poleks vaja ämbreid üle selle laua rükkida. Ma ei lase teda enam raskeid toobreid tõsta ega sügavast kaevust vett vinnata, mis paneb mind ennastki nõudeid pingutama. Ma teen toa otsa kerge jalgvärava, et Krõõdal igavesti vaja poleks suurt ja rasket Krabat üle kõrge vaia rükkida. Kui Andres mõttes vanajumalale nõnda oli öelnud, tõusis ta üles ja läks välja. Ta tahtis põllul viimased kaera maha visata sest pärast võib-olla pole selleks enam aega. Aga kui ta oma tülimitu oli täitnud ja kandetööle seadnud, avanesid nagu äkki ta silmad ja kõrvad. Ta nägi heledat päikesepaistet, tundis leiget kevade õhku ja kuulis lõokese laulu ning linavästrikut vaikset, kuid rõõmsat häältsemist künnivaos. Selle vastandina turgatas talle meelde Krõõt kodus sängis ja tulid meelde sõnad, mis tema Andres oli vanajumalaga vahetanud sängi äärel istudes. Ja Andres tundis, et ta enam ei saa külvata, vaid peab selle asemel midagi muud tegema. Ta võttis külimitu kande töölt, panin ta lähema kivi otsa ja istus ise kivi äärde, selg vastu päikest. Nagu oleks tal siin midagi tõsist toimetada või millegi üle järele mõelda. Aga enne, kui ta midagi sai teha või mõelda, kiskus ta suu temale endalegi ootamatult viltu ja silmist hakkas jooksma kibedat vett. Andres rääkis uuesti oma jumalaga, korrates oma endisi tõotusi ja lisas juurde uusigi. Nõnda kestis see tükk aega. Sulane ja temal abiks seemendamas olev juss aina imestasid, kui nad nägid, et peremees, kes tuli ruttu väljale, külvama siin külimitu, täitis jätta korraks kandev öörlegi, asetas nüüd päikesepaistel kivi ääres, istub nagu soojendaks ta seal selga ja kuulaks lõokese laulu. Niisugust asja polnud Andresest keegi varem tähele pannud. Aga kui Andres kõik oma tõotused naise ja laste suhtes oli vanajumalale andnud ja kui ta nad olid kinnitanud kibeda veega, mis jooksis silmist saida tundmuse, et nüüd on ta kõik teinud, mis sureliku inimese võimuses, sellepärast tulgu nüüd, mis tuleb. Jääb ainult veel oodata ja risti kanda, mis sulle peale pannakse? Kergendatud südamega ja uue hooga hakkas ta külvama. Aga kivi ääres istumine oli tüki aega ära Viitnud. Nõnda ei jõudnudki ta kõike seemet maha visata, enne kutsuti ta põllult koju. Seal ootas Krõõt, kes tahtis temaga rääkida. Sest vanajumal polnud Andrese pühalicette ootusi mikski pannud ja oli oma käskjala vargamäele saatnud, nagu oleks perremees Andrese esiteks aina tühje sõnu rääkinud. Noh, vanamees ütles naine, minu tund on vist tuld. Siis sünd kudema tahtmine vastas Andres alistuvalt. Aga mis lastega? Küsis Krõõt. Eks ma need kasvata üles, vastas Andres. Sa pead omale teise naise võtma, ütles Krõõt nüüd. Aga ära võta kurja lastele emaks. See oli kõik, mis eespere Krõõt oma vanamehele ütles. Peale seda hüüdis ta sauna, Marit. Aga kui see sängi ette astus, ei öelnud perenaine talle midagi, vaatas ainult otsa. Ja nüüd nägi Mariet perenaise silmad olid endiselt nukrad. Hiljutine rõõmuhelk oli sealt jäljetult kustunud. Krõõt liigutas oma paremat kätt nagu tahaks ta seda marile sirutada. See võttiski perenaise käest kinni ja jäi talle otsa vahtima ning ootama, mis ta küll ütleb. Perenaise huuled hakkasidki liikuma. Aga häält kuuldavale ei tulnud. Huulte liikumisest ei võinud mari midagi muud mõista, kui aimas iseenda korduvat nime. Nõnda vahtisid Krõõt ja marsid teineteisele üksisilmi otsa kuni krõõda silmad kustusid. Aga ka siis veel hoidis saunanaine perenaise kätt nagu mõeldes, mida tahtis see küll temale öelda, kui ta keel enam suus ei liikunud. Ometi aimas mari niikuinii kadunud perenaise mõtteid.