Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile tulles kana Raadio Maria, vaatasin oma märkmeid ja üllatusena leidsin ei ole mingi ümmargune number, aga me oleme juba koos ühiselt eetris vähemalt selle saadete plokiga, 224. kord. Ja oleme rääkinud palju nõukogude võimust, muidugi meil oli ka eelnev revolutsioonieelne periood. Ja meil on olnud väga palju mõisteid, mõisteid, mis on otseselt seotud selle ajaga. Nõukogude perioodiga, aastatega, vahetult revolutsioonijärgsest ajast kui ka hilisemast, aga oleme ju valdavalt olnud ajas kuni Isamaa või teise maailmasõjani püüdnud püsida nendes raamides. Aga vahetevahel on olnud vähemalt, et meile, minu põlvkonna kuulajatele vajadust meelde tuletada, mida need mõisted terminid, märgid tähendasid ja ilmselt meie noorematele kuulajale, tele on nad täiesti võõrad, see keskkond on hoopis teine, nad ei ütle meile midagi. Ja kui me mõned nädalad tagasi rääkisime ka rahvavaenlastest, siis oli ja natukene täpsustada, mida see tähendas kusse mõiste käibele tuli ja isegi nimed, need nimed ju väga paljudele noorematele inimestele ja see ei ole ju mitte, ainult et Eestis on ka Venemaa. Ma arvan, et kui Moskvas Sankt-Peterburis küsida 15 16 aastaselt inimeselt, kes oli Pavlik Morozov, Aleksei Zahharov siis väga paljud neist jäävad vastusega võlgu, kuigi omal ajal meie põlvkonna jaoks olid need ju üldtuntud nimed. Ja selles mõttes on väga huvitav, kui ruttu ajalugu kaotab mingisugused märgid, unustab nad. Ja olen ka oma tudengitele soovitanud, et vaadata vahel, kui me oleme näiteks 19. sajandi 20.-te 30.-te aastate töö juures on suurepärane raamat Latmanni komme tarid Jevgenia neegini, koht kus peaaegu ei ole mitte ühtegi rida. Jevgenia neeginismise vajaks Lotmani poolt mingit täpsustust. Mida tähendas omal ajal see valge taskurätik, mida ütles konkreetne soeng mida peeti silmas, kui kasutati mingit väljendit, mis oli tol ajal väga konkreetne tsitaat. Kas mingist etendusest raamatust need etendused, raamatud võivad olla ammu unustatud, aga tol ajal rääkisid nad mingit väga konkreetset ja otsest keelt. Soli kindel sõnum. Ja ma mõtlesin, et me võiksime ju selle valdkonnaga natukene jätkata ja peatuda mõnel nõukogude ajast pärinaval mõistel terminil lasta olla neile minuealistele meeldetuletuseks ja võib-olla noorematele kuulajatele seda tausta avaks märgiks nad on kõiki oma ajastu sümbolid, märgid, signaalid sellest nõukogude ajast. Ja kui nüüd valida valdkonnad, kust alustada, need on lõputult, jõuame nendel kõigil peatada ja niikuinii tulevad nad meil seoses teiste teemadega sisse. Aga mõned mõned head saab, et tagasi neid juba mitu nädalat tagasi kuud tagasi oli meil tinglik teema mille me saime võtta kui märksõna alla viin. Ja ka siis olid meil mingisugused tollest ajast tulenevad märgid. Aga natukene lehitsesin entsüklopeediaid ja omaaegseid raamatuid ning ootamatult tulid meelde veel mälet märgid tollest ajast ja olgu nad siis meeldetuletuseks või noorematele inimestele ka mingiks uueks informatsiooniks. Ja näiteks üks märk, üks sõna, mis ilmselt on minu põlvkonna inimestele kõigile tav on Marmatuhhaa. Kuna teema viin ja joogid, siis Parmatuha sõnast Parmotaats pomisema iseenesest juba viitab sellele et millisesse seisundisse inimene jõuab, kui ta seda jooki joob. Ja kui öelda, vähemalt veel kord Nino ealistele inimestele Pormatooh, siis peaks vast silme ette tulema nisukesed pudelit mis maksid natukene üle ühe rubla. Tavaliselt punaste Dickettidega võisid olla ka teist värvi, sõltuvalt sellest joogist, mis seal sees oli. Ja siltidele oli kirjutatud kas vermut Grebki või mingi. Isabella nisukesed tuntud joogid, tuntud margid või lause tollest ajast varmatuhhartišeljaaeffhness ja Luuh nisukene Parmatuhhari ookeanis peaks tekitama hästi lõbusat tuju. No nende asjad on need inimesed, kes reeglina ei pannud letile mitte rubla paberrahana, vaid kopikatest kokku, korjatuna käed värisesid ja tavaliselt seda jooki. No ütleme, intelligentsemad inimesed joonud, aga ega valik polnud ka eriti suur. Nii et käibele ta tuleb muuseas, sõna kuskil seitsmekümnendatel aastatel. Ja just nimelt tähistamaks odavaid kangeid vein. Sellest me rääkisime, et nõukogude võim jätkas vahetult pärast revolutsioone tsaarivalitsuse poolt kehtestatud kuiva seadust. Ta kuulutatakse esimese maailmasõja puhkemise ka välja ja see, kui seadus kestab kuni 25. aastani. Mõned aastad varem tehakse juba mingisuguseid järeleandmisi, aga 25. aastal ilmuma müüki jälle vana viil 40 kraadine viin. Ja kuna selle otsuse taga oli tolleaegne peaminister meie mõistes Rikov, siis on ta ajalukku läinud Canimal Ricovka. Ja kunagi oli meil ammu-ammu jutu sissejuhatavalt sellele viinatemaatikale, et pudelitele olid oma nimed. Nad on väga sümpaatsed, natukene naljakad ja see köige väiksem, tuletan meelde. Sajagrammine 0,1 liitrit oli Merzofczyk nisugune pätikene, nii et ühe ära joodes võis tekkida sellel Merlavtšikul. Miks ta siis niisugune paharet on, et võis äratada soovi võtta teine, kuigi võib-olla esialgne plaan oli piirduda vaid Üherca. Aga lehitsedes hiljuti ühte nõukogude ajajärgu teast ühte kirjandusteost tulid meelde ja seal nad olid. Nõukogude aegne 20.-te lõpuaastad, tõid käibele ka uued oma ajastule vastavad nimetused ja see väike sajagrammine pudelikene olid tolleaegses rahvakeeles peanyerv, nii et väike valib pianiera. 0,25 oli Gamsamaaliats ja kui keegi ikka võttis midagi tõsist pooleliitrise pudeli sisse, oli partiiets, piranyerr Gamsa maaliad ja partiiats. Kui kuskil kirjanduses muidugi, siis ta jutumärkides aga lugeda, et laual oli pea, Anier. Ei teki nisukest õnne, et seltskond oli kogunenud ja tarbiti selle pioneeri ära. Nisuke jube stseen, mis seal kõik toimus, tegelikult oli see väike viinapudel üks väljend, mis tuleb veel meelde nendest 70.-test 60.-te lõpust. Siis teda küllaltki sageli kasutatakse seal pywochick kõlab ka sümpaatselt õppivanšikk. Väike viina võtmine tavaliselt spontaanne, ei jooda eriti palju. Eelnevalt poole suupisteid varutud. Tegemist on veel kord niisukese spontaanse üritusega ja vahetevahel on sinna lisatud ka lohkiv õppivotšikk jätta tegemist kerge kerge joomisega õppivaats jooma. Need mõistat Parmatuha õppivanši. Vähemalt minu põlvkonna inimestel on nad kõik tuttavad. Ja kõik, kes on elanud vähemalt täiskasvanud inimese elu Nõukogude Eestis, Nõukogude Liidus tervikuna. Neid sõnu tunnevad, neil ei ole siin midagi uut ja üllatusliku. Kui aga kuskil kirjanduses leida näiteks sõnadepaari Kamboidunai mingis kontekstis ja kui keelt mitte väga hästi tunda. Me veetsime aega on Kavoboidunai kuskil ruumides või juures, siis võib ju ka tekkida arusaam mingi mulje, et inimesed on helesinise Doonau kallastel nisukene, romantiline, ilus unistuste maastik. Kaugeltki mitte. Pärast sõda kutsuti nii arvukaid õllekaid Pirn aja. Ja me teame ju valdavalt küll Ameerika filmidest. Nendest probleemidest, mis vaevasid endisi Vietnami sõjaveterane veteranid, pole nad endiselt aga endisi sõjamehi kui nad ei leidnud endale rakendust. Sama probleem oli ka Afganistani sõjas tulnutega. Aga need arvud ei ole võrreldavad nende sadade-sadade tuhandetega, võib isegi öelda miljonitega, kes mingis mõttes jäid ju tegevuseta pärast isamaasõda Nõukogude liidus. Nendest probleemidest omal ajal ei kirjutatud, aga me võime ju oletada, et need võiksid olla väga tõsised probleemid. Inimesed olid sõdinud neli aastat kaks, kolm, üks, aga aastaid. Ja pärast sõja lõppu ei leidnud nad endale kohta, neid oli väga palju. Ja nende üheks kokkusaamise kohaks olidki need biv naerab väga sageli sinna tuldi, seal kohtuti oma vanade võitluskaaslastega või lihtsalt inimestega, kellel oli samasugune saatus. Ja ilmselt need vestlused, mis viisid inimesi minevikku, aga mälestustes minevikku muuta dub helesiniseks ilusaks toonaks andsidki ilmselt nendele kohtadele taolise nime. Nii et kui me leiame jällegi vene kirjanduses näiteks lauseid, et keegi oli sinises toonaos, siis tegemist on tegelikult küllaltki odava õllekaga jõega konkreetselt pole seal mingit seost. Paljud märgid tollest ajast on meile tuttavad, aga nende tähendus, nende nisugune, emotsionaalne sõna, monopisteime. Näiteks ilmselt ei ole vist ka tänapäeval kuskile kadunud kõikvõimalikud grillpaarid. Igatahes sõna grill grillima on midagi väga tavalist argipäevast, kui ilmad lähevad ilusamaks, sellega tegelevad väga paljud inimesed. Ja ka vastavad paarid ei ole midagi. Erakordselt. Aga omal ajal nõukogude ajal, eriti seitsmekümnendatel aastatel 60.-te lõpust alates märgistas grill midagi eriti peen, et see on peen koht. Ja Mõldust meelde, ma ei tea, kas keegi meie kuulajatest meenutab Tallinnas Narva maanteel üks esimesi grillimiskohti tikkus grilliti kanu. Ja sisenedes sellesse asutusse tuli ju lugeda kuhu, või küsida müüjalt, mitu kala on parajasti sinna varda otsa pandud, et siis lugedes järjekorras ees seisvaid inimesi saada kokku selle numbri, mis oleks öelnud, kas on mõtet sinna jääda või mitte, et kas jõuab või ei jõua. Või kui see sats saab maha müüdud, siis tuli oodata veel tund-poolteist, kuni läksid järgmised kanad vardasse. Peenet kohad. Ja ilmselt kõige tuntum grillbaar üle terve nõukogude liidu oli Viru hotelli all ja see oli väga peen koht, cache ka seda mäletavad, siis kõigepealt tuli seista järjekorras ukse taga välisukse taga ja kui mõne aja pärast naeratas, sai välisuksest juba sinna sisemisse järjekorda. Ise võib-olla ka kunagi laua taha. Ja mul on hästi meeles oma kogemusest, kuidas ükskord seisin seal ukse taga, millegipärast seal ei olnud ühtegi inimest, vähemalt selles uksetaguses järjekorras. Ja pärast pikka ootamist ilmus sinna Šveits, avas selle ukse. Mul on kuidagi meelesse pilt, kuidas ta mind vaatas, jalad Allast pealaeni ja ütlas, noormees, meil on ainult grillkana ja see on väga kallis, nii et see oli väga peen koht sinna igaüks ju siis minu tudengi välimus ei tekitanud lootust, et ma suudan grillkana tasuda taolisi küsimusi, need olid peened kohad. Ja paar põhimõtteliselt grillpaarid iseenesest ei olnud nõukogude kontekstis midagi uut. Nad tekivad kahekümnendatel aastatel. Siis peamiselt on see koht, kus juuakse püstijalu, nii et ta veel ei ole midagi erilist. Võib-olla nende õitseaeg on nepp. Tavaliselt need paarid on suurte restoranide juures avatakse ju väga palju uusi restoran, taasavatakse vanu ja selle tähendus, mis nad saavad, vähemalt minu põlvkonna jaoks on 60.-te lõpp algus igatahes tõuke annab nende sünnile Hruštšovi aegne sula muuseas ka siis tõstetud tee viina hindu üritati alkoholimüüki piirata, nii et väga sageli, kõik need ettevõtmised seostuvad Gorbatšovi ajaga ka neid laineid, muidugi mitte niivõrd mastaapseid on ka varasemast ajast. Siis suletakse mitmeid vanu joogikohti, näiteks needsamad biv majat, Sabiegaalov kajalt. Ja paljudes ühiskondlikes söögikohtades keelatakse alkoholi müük. Ning mis siis ilmneb, see on tugev löök riigi rahakoti pihta. Lisaks juuakse tänavatel kuritegevuse kasv ja 1963. aastal vajutatakse pidurile loobutakse väga paljudest piirangutest, neid keelde vähendatakse ja vot selle uue lainega tekivadki need paarid. Nii et loomulikult on tegemist lääne mõjudega ja Hruštšovi-aegse sulaga kas jutumärkides või ilma. Ja ka elukutse nii tuttava elukutse, baarmen, paar männide kutsevõistlused, need kõik seostuvad selle ajaga. Ja kui veel tuletada meelde, siis kõige kuulsam paar üle terve nõukogude liidu oli inimesi Moskvas ja Leningradis, kes spetsiaalselt võtsid ette turismireisi, et külastada seda paari. See asus Tallinnas vanalinnas ja see oli Mündi baar, peaksid ka minu põlvkonna inimesed seda mäletama. Seesti tundukse taga ainult selle nimel, et pääseda mündi baari. Mida seal pakuti, enneolematuid, peeneid, asju, need tulevad ju ka nendel aastatel, need kokteilid. Midagi sellist varem ei olnud ja need kokteilid peaksid. Täna on nii palju viiteid minu põlvkonna inimestele meil ju kõigil meeles olema, see oli viin mahlaga. Ja vana Tallinn vahuveiniga on kaks vast kõige kuulsamat kokteili. Ega sa jookide segamise traditsioon muidugi ei olnud Venemaal midagi uut. Ja klassikaline variant, mida kirjandusest leiab ja varasemast ajast Konju jorss kus segatakse õlu ja viina ja on küllaltki palju nõukogude aegseid filme, kus nisukesed, paadunud või allakäinud tegelased vestlevad omavahel mõnas, pirnajas, õllekas. Laval on neil õllekannud ja laual kallatakse sinna sisse valget viina. Saangi Jos. Üldiselt pirnaja on vana revolutsioonieelne nähtus. Kodusõja aastatel nad kaovad ära. Kuid nepi ajal tekivad uuesti. Ja kahekümnendatel aastatel kuuluvad nad valdavalt kooperatiivi talle, nii et need on kõikvõimalike kooperatiivide ühed väga olulised sissetuleku allikad. Pirnajad. Sildid on vanast ajast veel revolutsioonieelsest ajast, nii et mingi järjepidevus mõnes valdkonnas säilib nadolid ülevalt oranžikat ja läksid allapoole sujuvalt heleroheliseks nisugune värvide kombinatsioon. Ja üle selle sildi oli valgete tähtedega kirjutatud pirnaja sildid täpselt samasugused nagu revolutsioonieelsel aja hilisemates pirn ajades ja selles klassikalises variandis on need kuivatatud kalad. Neid võib ju vahel tänase päevani mõnes linna piirkonnas kevadisel ajal näha rõdudel kuivamas. Need kuulsad Vablad aga 20.-te aastate pion ajad olid hoopis Tõhusama toiduvalikuga. Peeti seal pakutavat toitu lihtsaks, kui maitsvaks üldiselt gümnaas inimesed käisid ka söömas, nii et see ei olnud mitte ainult joogikoht, nagu hiljem. 20.-te keskpaigast on küllalt palju märkega vanadest tavadest nende taastumisest näpp toob ju nad nagu uuesti äratab nad uuesti ellu. Perel mees võis näiteks mõnele tudengile pakkuda ka tasuta tee. Või on kirjeldatud ka juhuseid, kus võis saada midagi võlgu. Tulid hiljem, kliendid olid püsikliendid, neid tunti, oli niisugune personaalne side peremehega, ta võis tulla mõnes küsimuses vastu ja see Pirn ajada aeg ju langeb ühte kuiva seaduse lõpuga. Rääkisime sellest, et kuidagi on vaja seda põhjendada, meil oli isegi näide või näited Stalini teostest tema intervjuudest, miks seda on vaja. Et tegemist on ainult ajutise abinõuga ja põhjendas ta seda vajadusega majanduslikult toime tulla olukorras, kus Lääne riigid on kuulutanud Nõukogude liidule blokaadi. Hästi lühidalt on see mõttekäik, millele täis teed. Ja kohtudes läänetöölistega. Ta ju otseselt ütleb, kui ta meid abistaksite paremini kukutaksite oma kapitalistid siis mäe ühiselt loomulikult igasuguse viinamüügi keelama. Aga praegu pole teha midagi. Ja selle propaganda tasandil leidsin on päris huvitavad ja põnevad artiklid mis ei ole niivõrd iseloomulikud suurtele kesklehtedele vaid väiksematele tehaste näiteks väljaannetele. Need ei ole ju üldsegi väikese tiraažiga ajalehed, sest suurtes ettevõtetes võib ju töötada tuhandeid-tuhandeid, inimesi, seal ilmuvat kohalikud ajalehed. Ja sageli neis nendel aastatel, kui on kirjeldatud tööliste elu. Kuidas inimesed peale tööaega puhkavad. Ja näiteks on ka kirjeldatud just nimelt seda kokkusaamist mõnes õllekas pirn ajas. Ja peamised vestlusteemad kusjuures isegi möödaminnes mainitakse, et seal ka kallatakse viina, õlle sekka, aga see on niisugune olustiku kirjeldus, seal ei ole mitte mingisugust hinnangut, et tegemist on mingi halva asjaga. Ei, inimesed ilusti rahulikud, puhkavad ja peamine erinevus ei ole mitte nüüd selles vormis, see oleks nagu üle võetud vanast ajast. Nüüd tekibki küsimus, mis vahe on sellel vanal joomisel ja uuel joomisel ja vahe on just nimelt sisus. Vahe on selles, millest inimesed räägivad. Jäneda artiklid kirjeldavad, kuidas korrespondent läheneb seltskonnajuurtel nailonlaual õllekannud ja sekkub nende vestlusesse või kuulab pealt nende vestlust. Ja millest siis inimesed tõeliselt peale oma tööpäeva räägivad, nad räägivad, ajaleht toob näite. Nad räägivad proletariaadi olukorrast Inglismaal näiteks arutlevad selle üle, kuidas elavad tõeliselt mõnes teises kapitalistlikus riigis. Võrdlevad nende ränka olukorda õitsengu, kas, mis on saabunud nende maale või teine temaatika millerile. Tol ajal arutletakse, ta jooksis ju meil ka läbi, see on küsimus, et kas jumalat on või ei ole. Ja see on niisugune rohkem humoristliku stonis, sellepärast näited on ju ilmselgelt keegi on kuskile kõrgele läinud ja midagi seal ei ole ja kui oleks, siis oleks nii ja naa. Nii et need on need vestlused, venelannad, vestlused, mis peavad mingil tasandil selgitama meile, et jah. Me tegime mingisuguse tagasi sammu vana aja vanade tavade, vanade kommete juurde. Me lubasime jälle selle viina õllejoomise, aga inimene on muud tulnud ja sellepärast ei ole see asi nii hull, vähemalt teemad on hoopis teised inimesed räägivad hoopis teistest asjadest, probleemitud teis. Nii et need on küllaltki nisukesed, naljakad artiklikesed. Ja sageli nendes lugudes vastandatakse tööliste joogikohti. Täna siis nad kokku nii restoranidele restoran hakkab just siis omandama mingisugust miinusmärki. Seal kogunevad ma neid, seal on intelligendid, seal on niisugune kahtlasem rahvas, millest nemad räägivad, seda ei tea keegi. Aga vot see on just nimelt see aeg kui restorani, et ja ta jätkub kuni selle nõukogude aja hiilgeaegadeni välja või nende lõpuaastateni välja. Selline natukene ettevaatlik suhtumine asutustes, mis kannavad nime restoran kuskil 30.-te alguses algab kampaania ja see kampaania oli ju seoses karskusliikumisega. Nii et vastu kaaluks intensiivsele uuele viinamüügilainele, alkoholimüügilainele lubatakse ju ellu äratada karskusliikumine, rääkisime natukene nendest tegelastest, kes olid selle karskusliikumisega seotud. Ja väga paljus tol ajal tekkinud karskusliikumine oligi suunatud nende õllekate vastu. Võib-olla sa ei ole hea lause, aga formuleerime ta kuidagi ringi, et karskusliikumise tulemusel sealt survestatud liikumise tulemusel väga paljud need biv najad suletaks. Ja nii tekib meil küsimus, kuigi me ju omal ajal päris pikalt rääkisime sellest, et karskusliikumine kestab väga lühikest aega vabalt üsna pea hakatakse selle liikumise tiibu kärpima surutakse ta väga kindlatesse raamidesse, alguses võtab ta ju meeletut mõõtmat, kui tänavatele ilmuvad tuhanded lapsed, kas või nendesamade loosungitega isa, ära joo. Ja äärmuslikus variandis laseme joodikud maha, kõik see meil oli. Kuid ei ole siin ju põhjused mitte niivõrd emotsionaalsed, et ei ole ilus isegi joodik maha lasta ja Sofilmite kuidagi. Aga põhjuseks on ja riigieelarve kuskil siin tekib see vastuolu. Mis mõtet oli loobuda kuivast seadusest ja hakata jälle viina müüma, kui keegi seda viina eduka karskusliikumise tulemusel ei ostaks mõtet. Piirangud ja nüüd sellel foonil võib ju tekkida küsimus, aga miks siis need biv naer suletaks küllaltki massiliselt. Ja kas siin ei ole mingisugust vasturääkivast, aga ei ole? On ühes või mõnes väikeses uurimuses tehtud selgeks veel natukene neid protsesse põhjalikumalt vaadeldud ja jõutud järeldustele. Et viinamüük on lihtsalt kasumlikum ja õlle kohtade sulgemine suunab selle inimese, kes seda tarbib, tarbima just nimelt seda jooki, kui ta juba on nende tarbija, mis toob lihtsalt rohkem riigile sisse. Nii et mingis mõttes, kas sulgemine on seletatav ka sellega, samas sai ju seda näidata kui edukat alkoholivastast kampaaniat ja väga konkreetsed arvud enne oli nii palju, me vähendasime 50 protsenti. Aga mida need inimesed edasi teevad? Situatsioonis, kus viinapoed on igal poolavatud on ka selge pärast sõda väga paljud nendest kohtadest taas avatakse. Ja siis nad saavadki endale rahvasuus selle kaloboiduna nime. Ning kuuekümnendatel aastatel toimub veel üks muutus, 60.-te lõpus, 70.-te alguses tekivad nendest vanadest pirnajadest Piiv paari, nii et seesama läänest tulnud sõna vaar varasemast ajast tuttav laieneb kohtadele, kus müüdi õlut. Kuid mis säilib ja mida vist ka paljud meie kuulajatest mäletavad. Need olid kõikvõimalikud biv, nõia, Larki, neid püüti küll püstitada, mitte väga majade lähedale, vähemalt omal ajal seal piirkonnas Lasnamäel, kus mina elasin, oli see keset nisukest põldu. Son putka, kust müüdi õlut. Ja tavaliselt, et oli kaks varianti, mida sobiv nõel Harjok endast kujutas. Sealt sai osta kas oma taaras, nii et inimesed tulid sinna kolmeliitriste purkidega seisid järjekorras. Ja tavaliselt Ta oli suhteliselt pikk, sellepärast, et kuskilt kraanist lasti sinna purki, siis oli ju alati probleem, et sinna tuli väga palju vahtu. Kliendid ju ei tahtnud osta õhku ja vahtunud tahtsid seda tõelist jooki, mille eest maksid nii et ühe inimese purk lükati natukene sinna eemale, kunis laht alla vajus, siis lasti järgmise puru ja see oli terve, suur ja keeruline ette selline. Kusjuures tol ajal oli ju rahvajuttudes üldtuntud, et selle vahu pealt teeniti väga palju ja need inimesed tavaliselt olid nad üsna korpolentsid, daamid, andke võib-olla keegi meie kuulajatest andeks, kes nõukogude ajal töötas taolises kohas, aga neid peeti väga rikasteks inimesteks, et nad selle vahu pealt teenivad meeletu. Nii et see oli üks võimalus. Ja teine oli, et nende pioneeri Alarki juures ka õlut joodi. Ja igale komas teatud kannude arvu nijate inimesele kallati sinna kannu niisukene sangaga kann ja siis sealsamas sel läbiv nõela Rjoki juures kanga tühjendama ja teised inimesed ootasid, Kunis kann vabaneb, siis oli niisugune automaadikene, kus pritsiti natukene puhast vett, sealt alt pritsis ja puhtasse kannu kallati järgmisele. Ja tavaliselt, vähemalt mina olen Venemaal küll olnud nendes situatsioonides, kus jooja taga seisis vähemalt kakskolm meest, kes koputasid talle õlale ja kiirustasid, joo ikka rutem, sest mina tahan ka seda oma kannu kätte saada. Aga need situatsioonid olid ka äärmuslikumas variandis, mitte ainult putkad ja neid võib olla ka keegi mäletab, sestap meie kuulajatest vaid ka tsisternid kahte sorti tsisternid Kaljast, tsisternid, õlled, tsisternid. Meil oli neid suhteliselt vähe, eriti õlletsistern, kalja tsistern oli küll, nad olid nisukesed, kollakad, kui mu mälu mind ei peta. Aga ma olen 80. aastal, mäletan seda aastat väga hästi, sellepärast et tal olid olümpiamängud. Aga meie oma kolleegidega ajaloo instituudist siis tahtsin ajaloo instituudis sõitsime Baikali äärde. Ja palava ilmaga täpselt seda geograafilist punkti muidugi enam ei mäleta, nägime kuskil sellist kollast tünni sele Tõnni taga pikk-pikk, saba aga meeletu janu paniga meid sinna sappa seisma. Ja juba kaugelt oli näha, et seal ei olnud mitte kraan, vaid mingi anumaga. Kuskil kõrgemalseisev naine valges, mitte eriti valget värvi enam kitlis ammutas tsisterni luugist vedeliku. Ja kui me jõudsime lähemale, nägime me juba täpselt, mis seal toimub. See oli pooleliitrine purk soli ainus anum ja muidugi seda purki mitte keegi ei pesnud, nii et inimene jäi selle pooleliitrise purgi tühjaks. Ulatad teeprouale, seal õlevankjas ammutas järgmise kliendi jaoks. Ja kuna need meie ees järjekorras seisjad ei jätnud eriti puhta mulje, siis vaatamata sellele suurele jäänula midagi pole teha, ju siis me olime ikka väga pepsid või niivõrd kui ahnust sellest joomisest ka loobusime, aga need pildid peaksid olema tollest ajast tuttavat. Muuseas veel üks uuendus, mis peaks ka olema vast osadele meie kuulajatest meeles 50.-te lõpus. Vastbuum on ikka kuuekümnendad, aga kirjanduses on ka täpselt aasta täpsusega fikseeritud, see oli 1959. Esimene kohvik, automaat tulevad automaadid ja õlleautomaadid. Nii et ka neid oli siin meil minu mälus näiteks kapiirita selle puhkekompleksi juures kus inimesed lasid automaati metallraha ja sealt voolas õlut, et need olid uued suured sõnumit ja mõned taolised automaat. Pirn ajad olid ka suurtes linnades avatud nendest automaatidest loomulikult mitte nendest konkreetsetest, vaid üldse automaatidest. Tulid ka teised joogid, Vastme kuulajad, mäletad, tahad ka Viru tänaval Tallinnas, seal, kus praegu müüakse lilli seisid gaseeritud vee automaadid ja Moskva Venemaa külalised olid ka sageli üllatunud, kui kultuurne on Tallinnas sellepärast et seal säilisid mõnikord klaasid, nii et oli võimalik siin ikka juua. Tavaliselt Venemaal olid klaasid kohe kadunud, sest inimestel oli neid vaja Juua kuskil nurga taga hoopis teisi jooke jäävast Stahlist, Aptomaatide tippautomaadid olid reeglina näid, paigutati rongijaamadesse lõhnaõliautomaadid, kus oli võimalik visates automaati teatud mündi või müntide aru saada. Ennast värskendatud lõhnaõlist käisid ka jutud, et paadunud alkohoolikud võisid seda ju ka lasteaia endale, mitte põsele, vaid suhu. Ei oska öelda, pole ise pealt näinud. Aga sellise sellise looga väikska täna lõpetada.