Olen seda maalin neidudest, nüüd loobun nendest lao kui ka kui ka tuga südant murdakika külmak jääb kogu naisteilmaga. Minu kindel mul arlastusega on null. Ilmal. Roosid päiksele betoon. Allandel omadel on neidude päral, mina, Kell, kes aru ei abiellu oleks astunud juba ammugi kuigk. Julgust pole sugugi, pole sugugi naistesse ja oleks leidnud ju nii mõndagi. Kuid mind, keegi hoiata, mis mulle meelde jäi. Naisega tood majja, ta onu oli. Tunnistan, teil häbita naist ei võta ja maailm ette, palun. Kui Endel Pärna alt kord küsiti, kui vana ta siis nüüd õieti ongi? Vastanute tõsiselt? Viie aasta pärast olen täpselt viis aastat vanem. Miks naljakas oleks olla noorem, tahaksid teisiti? Ega mul kahetseda pole küll midagi. Kuisson meeles päev, mil ma läksid käsing registreerima oma kallim vormis, jaga. Ei, siis aiman veel, et nii äkki rumaluse tee. Tulba frakt, Mirdi pärn, errutuses pingul närv üks, kaks, kolm ja ajus kõi, kui Ta on. Poole ma tookord. Ja õnnelik praegu olen. Ma mõtlesin, ma hoopis muu ei tea, kuis. All kodu paraku küll. Kui naisingel lilled, laim, arvul. Nüüd kaid tõstab ta, kui siin jälle muutub mood. Ütles ennist teine pool. Kukru suu kleiti, majan uhiuut. Suur ta võlujõu, kui mees ma lõpuks vaid ja olin nõu moes, lahu moes, surnaal trepist üles. Proovisaal veel üks trepp käes, mul maksu. Oleks ma tookord ja tuhandeid oleks ma o helkita ja õlut. Lai dekoltee ja pall ja. InterPrahaga kui tuulesõel Pärast huvitavaks muutub. Tulemerirahvaga on noored ka igal pool, need naeravad. Ei kava külgu. Ei, see tõhus. Jabur nõuab, minu Rico Lall veidi alla ei andnud, on laulud ma veel kuidagi millalgi jätaksin, võib väita, et ma küll loobuda ei ta. Endel Pärn on meenutanud muusika olnud tal veres ja peres ema laulis, isa mängis pilli. Onu oli tolle aja kohta kõva pillimees. Joosep Kotkas ehk Kandle-Juss. Seda plaati mängitud ja linti salvestatud laulmine ja võimlemine olnud Endel Pärna alati viied. Disainid ei tahtvat ta suurt meenutada. Koos Endel Pärnaga laulis toiti Kalmani operetist paja Deer Sophie Sooäär. Sama paar on kuuska operetis Maritsa. Mind võlu et imega Ta ühest, no nailisi kauneid ära tiitleid unes riigilt, Talebi lemmi iga õnnest lausa segi, pea tal ringi käi, kõik oleksid imehea kutt, valedel Elle pärast kogu hingest ma mõtlen, ma ei või suule. Tinn kaunis lool meid, une, masi, õnne. Ilma endil pärnata oleksid kujutlematud liini suurmeistrite operettide Estonia laval. Kui aga lavale tuli muusikal minu veetlev leedi Polnud võrratumat Henrichidentsit. Ta oli kõige mitmekülgsem näitleja mitte üksnes operetilaval paikadele lavastustes, filmides kus ta mitte üldsegi ei mänginud, vaid naljakaid osi. Voldemar Panso on temast rääkinud niiviisi. Proovide lavastasin, milline tööloom on õieti Endel Pärn? Iialgi väsib iialgi häälest ära. Ta on öelnud, et tal on üldse kolm tooni ja need peavad raudselt vastu. Ja teater olevat üks väga lihtne asi. Muud kunsti polegi, kui õpid sõnad pähe, seisad näoga rahva poole, ütle nüüd kõva häälega ära. Tood majja ta toob paali. Tunnistan, teil häbita näis käivat.