Alustasin oma rännuteed läbi Ameerika ühendriikide kuuekümnendatel aastatel. Otsisin asupaika, kus laanepuud seisaksid, külg külje kõrval ja kus vetel oleks lillelõhn paika, mida asustasid olendid, keda ma armastan. Need on karu, rebane, madukotkas ja hunt. Hundid hävitati süstemaatiliselt suur järvistu piirkonnast, kuhu ma ka ei läinud, olid hundid sealt ühel või teisel viisil välja kihutatud. Kuigi paljud rääkisid nendest kui eluohtlikest elukatest, tunnen end metsades, kus on hunte alati ohutumalt. Olid ajad, kus läksid läände või põrutasid põhja. Ikka võisid oma laagripaigas kuulda, kuidas mäed ja laane töiti hundilaulust lainetasid. Aga isegi siis väikese laskeulatusega vintpüsside ajal saavutati maastikuauto prožektorite valguses laskeriista tõstes või arresseiniga töötlemise teel seda, et üle maa roomas metsa vaikuse ajastu. Varsti olid isegi Kaljumäe huntidest peaaegu tühjad. Nõnda ma jõudsingi lõpuks suurde kõrbesse, millest pool asub Mehhikos ja teine pool Ühendriikides. Mida kaugemale lõunakaarde rändasin, seda enam hundijutte mulle räägiti. Võtke siis teadmiseks, mida rahvasuu räägib. Et kõrbes olevat koht, kus naiste vaimia huntide vaim läbi aegade kokku on saanud. Tundsin, et olin jõudmas millegi säärase jälile nagu kunagi Texase lõunapiiril, kus ma kuulsin juttu, mille nimeks oli loob abiga ja mis rääkis naisterahvast, kes oli hunt ja hunt, oli omakorda naisterahvas. Järgmiseks avastasin ennemuistsete asteekide loo kaksikutest vaeslastest keda emahunt senikaua imetas. Kuni lapsed olid juba küllalt suured, et iseenda eest seista. Ja lõpuks kuulsin vanade talupoja suguvõsade käest, kes olid omal ajal maa Hispaania võimudelt kingiks saanud ja ka edelas elavate poeblo indiaanlaste käest lugusid konditundjatest vana eitudest, kes surnuid taas ellu äratavad. Räägiti, et nad oskavad elustada nii inimesi kui ka loomi. Ja viimaks kohtasingi ühel etnograafilisel uurimisretkel konditundjat naisterahvast. Sellest peale pole ma enam kunagi tagasi endiseks saanud. Lootkondi tundjatest saatsid mind kõikjal, kuhu iganes sattusin. Ja ma kuulsin neid lugusid igasugusel kujul lal looda on üks neist kujudest. Kusagil kõrvalises kohas, mida küll teatakse, aga kus vähesed on käinud, elab keegi Vanait. Ta on otsekui mõnest Ida-Euroopa muinasjutust pärit nõiamoor, kes ootab oma kõrvenurgas eksinud teelisi või muid rännumehi. Õnnekütte. Ta on omajagu ettevaatlik. Enamasti on ta pikajuukseline. Kindlasti on ta kõhukas. Ja iseäranis ilmne on neid inimeste seltskonnast püüab ta suuremalt jaolt eemale hoida. Ta on ühtlasi kraaksuja ja kaagutaja. Üleüldse, kostab ta suust ennemini loomahääli kui inimkeelt. Rahvasuu räägib, et ta elab varingu ohtlikke raudkive rinnatiste vahel tara humara indiaanlaste maal. Mõned arvavad, et ta ei elagi enam, vaid on maetud fööniksi linna piiri taha ühe kaevu kõrvale. Teised teavad rääkida, et teda on nähtud põlenud autos, mille tagaaken kuuliauke täis Monte Albanist lõuna poole vuramas. Ka kõneldakse, et teda on nähtud seismas El Paso lähedal maantee ääres või ratsutamas haavlipüssi õlal koos turukaupmeestega Mehhiko linna Morelia poole. Veel on teda nähtud minemas ülesmäge. Omaks saad sa turule kummalise kujuga Haagu puu turjal. Tal on õige mitu nime. Lahueszeera libaKont, naine, latrapeera, emane kondikorjaja ja loba emane libahunt. Loba ainus tegelik töö on kontide kogumine. Ta on tuntud selle poolest, et ta kogub ja hoiab alal esmajoones seda, mis on sellest sina selles maailmas hävimisohus. Ta koobas on kõiksugu kõrbeloomade konte täis. Siin on hirvede Latsutaja, madude ja vareste kondid. Aga rahvasuu räägib, et kõige enam köidavad teda hundikondid. Ta kalpsab nelja gepakil ringi. Ta Songib ja sõelub Montanode, Mehhiko mägede kiviklibu ja Rohade kuivanud jõesängi tolmu. Ta otsib huntide luid. Ja kui ta on terve luukere ja konte kokku saanud ning kui viimane kont on paika pandud ja kui ta ees kõrgub selle eluka ilus valge Kont kuju siis istuta lõkke äärde ja mõtleb, millist loitsu tahab ta nüüd loitsida. Ja kui ta on valiku teinud, tõuseb ta Kriad tuura kõrval püsti, asetab käed selle kohale ja laseb loitsu tulla. Ja kui hunt on oma ribi kontidele ja oma jalaluudele liha peale saanud, siis hakkavad need kargama Radesse kasvama. Lal looval hoidsid veel ja veel ning aina suurem osa Kontkujust saab elusolendiks. Viimaks kerkib ta sabarõngana ülespoole, see on kohev ja jõuline. Jala loba, jätkab loitsimist ja võsavillem hakkab hingama ja loik siblal loba edasi oma loitsu. Ja see paneb maa kõrbe all sügavalt värisema. Ja hunt lööb selle loitsu sunnil oma silmad lahti, kargab püsti ja liigub minema kanjoni poole. Ja poole Liidumise pealt, kas siis suure jooksukiiruse tõttu või jooksvalt jõkke Plartsatamise pärast või sellepärast, et päikese ja kuu kiireta külgi torkasid, muutub see susi ühtäkki naervaks naisterahvaks, kes pistab pidurdamatult silmapiiri poole punuma. Ja rahvasuu teab rääkida sedagi, et kui te kondade kõrbes ja päike hakkab looja minema ja te olete õigest teest pisut kõrval eksinud ja kui teie jalad on väsinud, siis olete õnnega koos. Sest te võite lal loovale meeldima hakata ja ta näitab teile midagi, mis hinge. Alguses oleme me kõik olnud Kuhi konte kusagil kõrbes või oleme olnud luuhaaval laiali tassitud kere, millele on tiiva peale tuisanud. Meie eneste töö on nendest tükkidest luukere kokku panna. See on vaevarikas töö, mida on kõige parem teha siis, kui varjud on parajalt pikad sest kondikorje silmad väsivad kiiresti. Loodan meile ette öelnud, mida me peame otsima. Need kondid on ju elujõu hävinematu alus. Sequento milagro imelugu, mille pealkirjaks on lal looda näitab meile, kust otsast hingestamist alustada. See ülestõusmise lugu loob allilma kaudu ühenduse ürgnaisega. Ta tõotab meile, et kui me hoidsime oma loitsu siis kutsume välja selle, mis ürgnaise hingest järele on jäänud ja äratame ta loitsu abil elusaks olendiks. Selles loos loitsipla loba luude kohal, mis ta ise on kokku kogunud loitsida, see tähendab tarvitada hinge häält. See tähendab singuse abil välja öelda tõtt inimese vaimujõu ja vajaduste kohta. See tähendab hingata hingehingust nende paikade peale, kus valu vaevab või mida on vaja ellu äratada. Seda saab teha, kui me sünnime armutunde kõige suuremasse sügavusse ja paneme voolama iha ühineda oma ürgseisedusega. Ja kui see voolab üle mõistuse ääre, alles siis saab hing vabalt väljendada. Säärane siis ongi see loits luude kohal. Me ei tohi teha viga, mis seisneb püüdlustes esile kutsuda seda suurt armutunnet mõne armastaja abil. Sest naisterahvaste ponnistus leida omaenda loomisloits on üksildane töö, töö, mida saab sooritada vaid hinge kõrbes. Peame nüüd Arula loba enda üle. See kondikorjaja sümboliseerib ühte kõige laiemini levinud isiksustatud arhetüüpi maailmas. USA edelaosas on ta tuntud lages Saabe teadjanaise nime all. Esimest korda kuulsin lakkes saadest siis, kui ma elasin New Mexico osariigis Sangrede Kristo mägedes loobum mäetipu jalamil. Üks vana nõia murran Josest, rääkis mulle, et lakkes Saabe on loonud naisterahvad ühest nahapuldist oma jumaliku jalatalla all. Just sellepärast ongi naisterahvad nii targad kompama. Nad on ju tehtud tallanahast, mis kõike kompab. Jutt jala naha tundlikkusest viib meid tagasi tõe juurde millest rääkis mulle keegi linnastunud naisterahvas kitsee suguharust. Nimelt oli ta oma elu esimese kingapaari jalga pannud alles siis, kui ta oli kahekümneaastane. Ja seepärast pole ta tänini harjunud käima. Silm sõgedaks gängitsetud jalgadega. Konlas Ohos, Vend Aados. Sedagi ürgnaist lal loovat, kes kõrbes elab, on kutsutud paljude eri nimedega. Aastasadu on toonud kõikidele rahvastele läbi ja lõhki tuntud. Toome ära mõned muistsemalt nimed. Näiteks päevade ema, mis tähendab jumal naist, kes on kõikide olendite looja ja kõigi tegude põhjus tema loodud on ka taevas ja maa. Või siis ööde emakeel on ülemvõim kõigi mustade asjade üle, alates mudast ja lõpetades pimedusega. Turga, kelle käes on võim taeva ja tuulte üle ning nende inimmõtete üle, millest kogu tõelus alguse saab. Guatlykve, kes toob ilmale laps, universumi, kes on igavene väänkael ega taha ema sõna kuulata. Aga ta ilmaletooja hammustab teda kõrvast, otsekui hundiema oma kutsikat ja kutsuta sedaviisi korrale. Hekate. Kes on vana selgeltnägija, kes tunneb oma rahvast ja kes levitab enda ümber rammusa, mulla lõhna ja jumala hingeõhku? Tal on veel päratult palju teisi nimesid, mis müüdis või millise nime alla loobaga ei esineks. Ikka tunneb ta nii iga üksiku minevikku kui ka ennemuistseid aegu sest ta on üle elanud tohutu hulga põlvkondi, sest ta on ajatu. Ta naiselike sepitsuste arhivaar. Ta talletab Naissoo pärimusi oma vurrudemetega, aduta tulevikku. Ta piimjas vanamoori silm on selgelt nägelik. Ta elab ühekorraga nii edenevas kui ka taanduva 100. ta kohendab minevikku, tantsides tulevikuga või vastupidi ürgvanalal loba. See teadjanaine on meie sisemuses olemas. Tema ongi see elujõuline ürgnaine. Lugulal loobast kirjeldab ta kodu kui paika, kus naise hinge hundihind kokku saavad. See on Paikuse naise mõistus, sulane paistudes, kus naisesisin hingeelu, väärtustab targi elu kohta, kus naine hakkab huntidega kaasa jooksma. On oletatud, et inimihu immuunsussüsteem juurdub sellest salapärases hinge pinnases. Et siini juurduvad nii müstilised võimed kui ka kõik arheotüüpset kujutelmad ja tungid, mille hulka kuulub ka meie nälg jumala järele. Niisamuti juurduvad siin meie igatsus ministeeriumide järele ja kõik pühitsetud ning ilmalikud instinktid. See vahemaailm pole tühi. See on hämu olendite asupaik. See on koht, kus asjad nagu oleksid olemas ja nagu ei oleks ka kus varjudki on omamoodi materiaalsed. Aga kus igasugune mateeria on samal ajal hajus otsekui vari. Igal naisel on võimalik pääseda sellesse rio aba hariosse jõealusesse jõkke. Ta jõuab sinna sügava meeliskluse, tantsu, loova kirjutamise, maalimise, palvetamise, laulmise, trummilöömise, erga ettekujutuse või mis tahes muu teadlikult intensiivse toimingu kaudu. Naisterahvas jõuab sellesse vahemaailma sügavalt loova teotsemise kaudu tahtelise üksi elu ja mis tahes kunstiliigi harrastamise kaudu. Ent ka siis, kui ollakse praktiliselt väga osavad, jääb paljugi sellest, mis sõnulseletamatu see vahemaailmas toimub meile igaveseks ajaks arusaamatuks. Sest seal toimuv tallab jalge alla nii füüsise kui ka mõistuse seadused. Niipalju kui meil seadustest aimu ongi.