Hundid on head suhtlejad. Igaüks, kes on hunte jälginud, näeb, kui tihedalt on nad üksteisega seotud. Paarid püsivad kõige sagedamini koos kogu elu. Isegi kui nad riidlevad. Isegi kui nad tormakalt tülli lähevad, aitab karja tihe side neil sellest üle saada. Üheskoos elatakse üle käredat talvepakases ja külluslikult kevaded. Koos tehakse pikki rännakuid ja kasvatatakse üles järeltulev põlv. Koos saadakse vanadeks röövloomadeks. Karjas karatakse oma karja kargamised ja korraldatakse ühi sulge. Ja ka inimolendite suhtlemisvajadused pole teistsugused. Erinevalt inimolevustest ei pea hundid millekski eluenergiavahetuse vaimu, väe ja toiduga varustatuse tõuse ja mõõnasid kaelasena elus ette, tuleval ennast naljalt heidutada ega nuhelda. Nad püüavad elada nii kaua ja nii hästi, kui olud võimaldavad. Aga selleks, et ka inimolevus võiks kõige sobivamal viisil edasi elada ja oma kogukonnale truuks jääda tehes seda kõige targemal, kõige alalhoidlikumal ja kõige tunderikamal kombel. Selleks peab ta olema valmis tegema just seda, mida ta kõige enam kardab. Näeme kohe, et ta ei saa sellest ei ümber ega üle. Ta peab magatama emand surma ennast. Eskimo muinasjutt Kont, naine on lugu kalalkäigust ja armastusest põhja mõistes. Lugudes pole armastus. Kahe armastaja vaheline romantiline tiivarips. Nabamaadelt pärinevad lood kirjeldavad armastust kui kahe olendi vahelist liitu kelle jõudude koondamine võimaldab ühel neist või ka mõlemal astuda ühendusse vaimude maailmaga ja võtta osa saatuslikust tantsust, elu ning surmaga. Heidame nüüd üheskoos pilgu neile hingekujudele, mis tõusevad esile selle loo Lõuka suitsust. Piiga oli teinud midagi, mida ta isa ei olnud lubanud teha. Kellelgi pole aga enam meeles, millesse üleastumine seisnes. Karistuseks oli isa lohistanud rannakaljudele ja heitnud sealt alla merre. Seal sõid galatal liha luudelt ja nälpsasid tal silmad peast. Kuidas edasi seal merepõhjas lamas, tuli ta luukere lihalt ikka enam nähtavale. Ühel päeval tuli üks kalamees kala püüdma. Tõtt-öelda käisid kunagi paljud selles lahes kalastamas. Aga selle kalamehe oli tuulda kodukoldest kaugele triivinud. Ta ei teadnud, et kohalikud kalurid hoidsid sellest lahekäärust eemale, kuna seal kummitas kaluri õngekonks, liikus vetevooluga kaasa ja oskas mõõtmatus meres just Kont naise roietesse kinni jääda. Kalamees mõtles Ossa jutt, nüüd olen masspurika kinni püüdnud. Vaat see on alles kala. Ta Mehlis, kes juba sellest, kui palju inimesi sellest purikas söönuks saavad ja kui kaua see pidusöök kesta võiks, mille vältel ta kalastamisorjusest prii oleks. Ja kui ta seal selle konksu otsa jäänud rasked, aga ka maadles, muutus meri äkki ärevaks, hakkas möllama ja lõi vahu tama. Kalamehe süst hüples lainetel, sest Kont naine võitles vee all vastu ja püüdis end konksu otsast lahti kiskuda. Aga mida enam ta vastu rabeles, seda kõvemini ta sassis õngenööri külge kinni jäi. Kuidas ta kai tõrkunud kriitidega ikka halastamatult ülespoole ja see koht, mida pidi teda üles sikutati, oli ta enda ribikont. Kalur oli parajasti pilgu teisele pööranud, kahva haarata. Seepärast ei näinud ta paljast pealuud, mis tõusis lainetest. Ta ei näinud ka õplukest korallollust, mis pealuu silmaaukudest vastu vilkus. Ka ei näinud ta krevette, kes ronisid ringi Kont naise ürgvalgete hammaste vahel. Ja kui mees kahva käes sinnapoole pöördus, oli Kont naise kogu keha, kui seda nii võib nimetada. Juba veepinnal. Oma pikkade esihammastega oli ta süsta parda külge klammerdunud. Hurjuh, karjatas mees ja ta süda vajus saapasäärde ning silmad pöördusid kabuhirmus peas pahupidi. Kõrvalestad aga värvusid tulipunaseks. Kurjuh, röögatas mees veel korra ja lõi aeruga Kont naist paariperve küljest lahti. Seejärel hakkas ta lausa üleloomuliku kiirusega kalda poole aerutama. Mees ei taibanud, et Kont naine oli õngenööridest mässitud ja kohkus aina enam ja enam, sest naise luukere ilmus uuesti veest välja ja nüüd tõusis otsekui kikivarvul ja jälitas kalurit kogu tee kuni kaldani. Ükskõik kui siksakiliselt oma, siis ta ka ei sõitnud, ikka jäi Kont, naine, kiiluvette ja naise hingus veeretas üle vete aurupilvi, Kont käed olid õieli, otsekui koodid valmis meest meresügavusse napsama. Appi. Appi hädaldas mees, kui paat kaldasse jooksis. Ühe hüppega oli kalur oma sistast väljas, ta kahmas kaasama õngeridva ja pistis kodu poole punuma. Aga korallvalgete luudega Kont, naine, kes ikka veel ta õngenööri küljes kinni oli, vänderdas vunklastel kannul. Mees jooksis üle kaljude aga naine jäänutest maha. Mees punusile külmunud tundru ja Kont naine püsis tal ikka kannul. Mees plagasile kuivama pandud kalade, need Kraksatasite hülgenahast saabaste all tükkideks. Kogu selle aja püsis naine tal kannul. Pealekauba jäid mõned külmunud kalata varbakontide külge kinni, kui ta mehel järel lohises. Nendega hakkas Kont naine tasapisi oma keha kinnitama, sest juba pikka aega polnud ta palukestki suhu saanud. Lõpuks jõudis mees oma iglu juurde, ronis ukse avause Jakobis neljakäpukil lumeonni sisse. Hingeldades ja hoiates heitis ta pimedas onnis siruli ja kuulis, kuidas ta süda valjusti trummi tagus. Viimaks ole päästetud, viimaks tänu jumal Kaarnale olen kindlas kohas, viimaks ometi. Kujutage nüüd ette, mis siis juhtus, kui mees vaalarasvalambi põlema pani. Ta nägi, et kontnaine oli ta lumeonni põrandal, sirakil maas. Naise jala kant puudutas mehe õlga. Põlve kont oli tal rinnakorvis ja teine jalg käis vastu küünarnuki. Hiljem ei osanudki ta enam seletada, kuidas nimelt see kontnaine seal kägaras oli. Küllap mahendas rasvalambi valgusnaise Kont valgeid. Igatahes jäise üksildane mees naist vaatama. Mingi lahkuse vine sugenes mehe hingamisse. Ta sirutas aeglaselt välja oma pesemata käed. Ta kõnetas Kont naiste mahedate sõnadega otsekui ema oma lapsukest. Ja hakkasin naise luukere õngenööri küljest lahti päästma. Nõnda lauldes sõlmis ta kõigepealt naise varbad nööri seest lahti, seejärel pahkluud. Ta harutas sassis nööri hilise ööni see töö tehtud rõivaste Kont, naise karusnahkadesse, tollel soe oleks. Kont, naise luud-kondid olid kõik kenasti paigas, nagu nad ühel inimkehal olema peavad. Omaparknahast kätiste vahelt võttis ta välja tulekivi ja tule süütamiseks, kasutas omaenda juukseid. Aeg-ajalt Kont naist piieldes, määris ta oma kallihinnalist puust õngeritva rasvaga ja mässis soolika nööri uuesti ümber ridva karusnahkadesse rüütatud Kont naine ei toonud kuuldavale ainustki sõna. Ta ei söandanud seda teha, sest ta kartis, et kalur võib tonnist välja tirida ja ta kaljult alla ranna rahnudele heita ja sellega ta kondid purustada. Mese lõpuks uniseks. Ta puges oma karusnahkse teki alla ja uinus õige pea. Aga mõnikord, kui inimolevus magab, pääseb tal läbi unepisar palgele. Me ei tea kunagi, missugune unenägu on selle põhjuseks. Aga nii palju me teame, et see on kurvakujuline või igatsev uni. Ja just niisugust und nägi mees. Kont nainega märkas tulevalgel pisarat läikimas ja talle tulin meeletu joogijanu peale. Kondiklõbinat roomas ta magava mehe juurde ja seadis oma suuda pisar peale. See pisar oli veerikas otsekui jõgi ja naine muudkui jõi, jõi, jõi kuni sai täis oma aastatepikkuse joogijanu. Mehe kõrval lamades surus ta oma Kont sõrmed selle rinnakorvi ja kiskus sealt välja südame selle võimsa trummi. Naine tõusis istuli ja hakkas trummi mõlema otsa peale trummeldama. Pumbummadi pumbumbumma tipum. Nõnda trummi tagudes päästis ta valla laulu liha, luule, liha, luule, liha, liha, luule, luule ja mida kauem ta laulis, seda enam sugenes ta luudele liha. Siis laulis ta ihu karvadki kasvama ja terased silmad pähe ja head pehmed käed keha külge. Ta laulis niiske prao oma jalgade vahele ja nii suured rinnad endale ette, et need teda sooja vaiba nakataksid. Ta laulis endale kõik need asjad, mida naisel vaja läheb. Ja kui see kõik oli tehtud lauliste magaval mehel rõivad seljast ja ronis tema juurde sängi ja surus oma ihu ta ihu vastu. Ta pani mehe rinda selle suure trummi ehk südame tagasi. Ja siis ärkasid nad päriselt ja põimisident teineteisega ühte. Ja nende öö sõlmis nad nüüd teisel viisil heal ja kauakestval viisil üheks. Ümberkaudne rahvas, kes ei mäletanud enam täpselt naise eelmist kurja saatust teadis rääkida, et see naine ja kalur lahkusid sellest kandist. Aga oma uues asupaigas said nad kõhud alati täis ja selle eest kandsid hoolt mereelukad, keda naine oli tundma õppinud merepõhjas elades. Rahvas räägib, et see on tõestisündinud lugu ja see on ka kõik, mis nad teavad. Muinasjutust võime välja lugeda, et kui me tahame kogu eluaja kõhtu täis saada siis tuleb meil silmitsi minna surma kahe elu vahele suruva loomusega ja hakata sellega suhtlema. Kui see vahekord on loodud, siis ei kibele meenam olematuid kalu püüdma vaid oleme küllalt targad, et aru saada surmade hädavajalikkusest ja sündide jahmatamapanevat imest, mis loovad aluse ehtsale vahekorrale. Kui me oleme Kont naisega silmitsi, siis õpime aru saama, et kirg pole midagi, mis oleks varnast võtta. Pigem on see miski, mis küpseteis aegade jooksul ja mida te lasete endast välja voolata. Kontnaine on see, kes osutab, et koos elatud elu kõigi oma tõusude ja mõõnadega kõigi oma otsade algustega loob ainulaadselt andunud armastuse. Paljudes lääne kultuurides maetakse surma algupärane natuur kõiksuguste, dogmade ja doktriinide alla. Kuni see oma teisest poolest elust lahkun löödud. Üht kõige sügavamatest ja põhilisematest ürgloomulikkuse kujudest on meid ekslikult õpetatud lõhestatuna vastu võtma. Meid on õpetatud, et see, mis on surnud muutub ikka ja aina surnumaks. Aga on ka teisi kultuure, nagu näiteks India ja maia indiaanlaste omad, mis kannavad enam hoolt, et rahvas õpiks tundma elu ja surma ringmängu. Nendes skulptuurides mähib emont, surm surmale määratud mahedasti sisse. Ta kergendab nende valu ja piina ning teeb nende viimased tunnid õdusamateks. Räägitakse, et tema pöörad kittel emaüsas pea allapoole, et see saaks õiges asendis ilmale tulla. Räägitakse, et tema juhib ämmaemanda käsi. Ka pidavat tema avama naise rinnanibude-sse viivad piimajuhad. Tema olevat seegis vaigistab nende meeli, kes ihuüksinda pisaraid valavad. Ja selle asemel, et teda halvustada avaldavad need, kes teda täiel määral tunnevad talle pigem austust tema hingesuuruse ja tema kasulike õppetundide pärast. Niisiis kui Kont naine on lõpuks endale liha luudele kasvatamas, siis mängite sellega tähtsat osa, kogu loomiskulus, aga uue loomine, mis peaks lääneliku kultuuriharjumuse kohalt algust saama. Lapse sündimisega saab siin alguse hoopis luudest, millele kasvab peale elus liha. Kontnaine õpetab mehele, kuidas uut elu luua. Ta osutab meeled, loomisvahendiks on süda. Ta osutab mehele, et loomine on sündide ja surmade sari. Ta õpetab, et umbkaitsesse tõmbuda ei looda midagi. Et isekus ei loo midagi. Et kramplikult kinnihoidmisest ja appi karjumisest pole mingit kasu. Luuakse vaid siis, kui ollakse avali. Kui antakse ära süda, see suur trumm, see ürglooduse vägev pill. Mees annab ära oma trummeldava südame. Naine annab oma teadmise kõige keerulisematest rütmidest ja kõige kujuteldamatutest tunnetest. Kes teab, mille nad üheskoos väljangitsevad. Me teame vaid seda, et nad kosutavad teineteist oma elupäevade lõpuni.