Naise loomuse ürgsügavuses elab üks olevus. See olevus on meie meelelisus ja nagu kõigil sisimatel olenditel on ka temal ainult temale omaseid looduslikke ning osutavaid võnkumisi. See olevus on nõudlik, seltskondlik, ennast nii mõnigi kord jõuallikatega siduv aga vahel on ta ka täiesti düün. Talle mõjuvad meelelised stimulaatorid nagu muusika, liikumine, toit, joogid, rahu, vaikus, ilu ja pimedus. Nii on see asi vaadatuna säärase naise vaatenurgast, kelle ihu kuumab Selle tuleenergiaga käib naine ringi oma suva järgi. Naise kuumavihu ei tähenda ainuüksi sugulist erutatust seal pingsa meelelise tunde erksuse seisund, mis mahutab endasse ka seksuaalsuse aga ta ei piirdu, sellega. Võiks palju kirjutada sellest, kuidas naise meelelist loomust saab tarvitada või kuritarvitada ja kuidas naine ise või keegi teine püüab seda tuld kas loomuvastaselt liiga suureks puhuda või püüab kogu kollet veega päris ära kustutada. Ehk on mõttekam koondada tähelepanu ühele tahule, mis on kuum ja ilmselgelt ürgne ja annab oma soojusega meile hea enesetunde. Selle tahu meeleline väljendamine tänapäeva naiste juures on kõlbluspüssidega kokku pigistatud. Klient on olnud ka aegu ja paiku, kus see on olnud täiesti keelatud. Naiste seksuaalsusest nimelt olemas tahk, mida muiste nimetati pühitsetud rõveduseks. Selle sõna tähendus erines küll tänapäevasest ja märkis seksuaalse tarkuse vaimukat avaldumist. Ennemuiste kummardati jumalanna Sid, kes esindasid naise häbenematut, seksuaalsust Nendes polnud midagi ebaväärikat. Nad keskendusid pigem alateadvuse sääraste külgede esiletoomisele mis on tänapäevani jäänud salapärasteks valgeteks laikudeks. Mõte sellest, et seksuaalsus on pühitsetud rõvedus kujutab endast vaid üht pühitsema seksuaalsuse tahku ja on ürgloomuse jaoks elulise tähtsusega. Ennemuistsete naiskultuuride rõvedusi jumalannad kandsid säärast nime oma süütu kuid ometi riiukaliku nilbuse pärast. On olemas võimas ütlus. Viitse entrelazbyernas. Naine räägib reite vahega. Neid pisukest reitevahejutte võib leida üle kogu maailma. Üks nendest on lugu Paubost, muistsete kreeklaste rõvedusi jumalannast. Tal on veelgi ennemuistseid nimesid, nagu näiteks Jambe. Ja küllap on kreeklased ta veel vanematest kultuuridest laenanud. Niikaua kui inimestel on olnud, mida mäletada. On olemas olnud ka pühitseda seksuaalsuse ja surma kahe elu vahele suruma viljakuse arheotüüpseid ürgjumalanna Sid. Ja nüüd järgneb pajatus Paubost, mis põhineb ürgsel jäänuk jutul, milles Välgu patriarhaadi järgsete, kreeka müütide ja Homerose kümnide vaimu. Maaemal teemeteril oli ilus tütar nimega Persephone, kes mängis ühel päeval väljas. Persephone jõudis iseäranis armsa lilleõie juurde ja sirutas välja oma sõrmeotsad, et lilleimekena südamiku puudutada. Ühtäkki hakkas maa värisema ja tohutu siksak rebis maapinnal lõhki. Sügavikust maa sees kihutas välja Haades allilma jumal. Pikk ja võimukas juhtiste püstijalu oma musta kaarikut, mida vedas neli viirastusliku hobust. Hades kahmas Persephone Magarikusse. Tuul viis minema neiu loorid, sandaalid pudenesid tal jalast. Alma jumal tõmbas ohjad pingule ja täkud tormasid ikka sügavamale maa alla. Persephone karjed nõrgenesid üha, kui pragu maa sees nende kohal sulgus, pinnale jälge jätmata. Maa peal valitses vaikus ja levis puruks tallatud lillede lõhn. Siiski kõlas piga appikarje läbi mägismaakivide kihises ka merehõlma alla. Teemeter kuulis, kuidas kivid kisendasid. Ta kuulis Cavetegisendust. Ta võttis pärja oma surematust peast, laotas oma tumedad looridele õlgede lehvima ja lendas oma tütart hõigati. Sile maa otsekui suur lind. Sel ööl ütles üks koopasuu, istub vanaeit oma tütardele, et ta oli päeval kolme karjatust kuulnud. Üks tuli noore kabuhirmus naise suust. Teine hääl oli kustu kaeblemine ja kolmas väljendas ema leina. Persephone polnud kusagil teemecerhakas hullupöörase hooga oma armastatud last otsima. Ta märatses nuuksus kisendas, küsis igaühe käest tuhnis läbi, kõik maapõuekihid madalamal ja sügavamal. Taluseta peale halastataks, anus surmagi. Aga lastama südamevilja ei suutnud ta leida. Meelt heites Manasta maa põhja kõik maailma naised, aiad ja viljaväljad. Ta tegi seda sõnadega. Pärbu kärbus, sure välja. Teemeteri needuse tõttu ei sündinud enam ainustki last. Leivavili loonud pead. Polnud enam lilli, mida pidulauale panna. Polnud enam haljaid, väete leinapärgade Ki tarvis. Põuane maaja kärbunud naise rinnad närvutasid ning imesid kuivaks. Kõik, mis maa peal oli teemeteri pesnud end enam. Rõivad olid porised, juuksed sasipuntras. Aga kuigi valu lõikas teda lausa südamesse, polnud tal mõtteski saatusega leppida. Ta küsis inimeste käest. Ta palus teisi jumalaid appi. Aga see kõik ei viinud kuhugi. Viimaks vajusta ühes külas, kus teda ei tuntud kaevu äärde puhkama. Kui ta teatas oma pakitsevad selga vastu kaevu jahedad Kivirähkist tuli sinna üks naine, väga iseäralik naine. See naine tuli tantsiskledesteemeteri juurde ja üritas oma puusi otsekui ette pannes sugu ühtesse astuda. Ta rinnad rappusid tantsutaktis ja kui teemeter teda märkas, ei suutnud ta enam muljet tagasi hoida. See tantsiv emane oli tõepoolest maagiline olevus, sest pead polnud tal ollagi. Rinnanibud olid tal silmadeks ja vulva oli suuks. Ja selle suurepärase suu kaudu kostitas ta teemeteri mahlakate naljadega otsekui küllusesarvest. Nüüd venis teemeteril juba suu kõrvuni, siis hakkas ta itsitama ja lõpuks naeris täiest suust, nii et vats vabises. Nii naersid need kaks naist pisukegi kõhujumalanna Paubo ja vägev jumalik maa emal teemeter. Ja just see naer kiskus teemetari masendusest välja ja andis talle jõudu jätkata oma tütre otsinguid, mis Paubo ja vana Helcate ja päikesejumala Heliose abiga viimaks edukalt lõppesid. Persephone sai tagasi ema juurde. Kogu maailm, nii mullapind kui ka naiste isad hakkas jälle vilja kandma. Seda pisukest Paubot olen alati enam armastanud kui ühtegi teist müütilist Kreeka jumalat. Võib-olla enamgi kui mistahes jumalikku olendit ükskõik misaegsetest müütidest. Pole kahtlust, et vau pärineb neoliitikumi kõhujumalanna test. Needki olid salapärased olevused, kel polnud pead aga mõnikord isegi mitte jalgu ega käsi. Oleks labane väita, et need olid viljakus puuslikud, kuna nad olid midagi palju enamat. Nad on naistele ainuomase kõne talismani. Need on teate ju isegi niisugused jutud, mida naine mehe kuuldes mitte eluilmaski rääkima ei hakka välja arvatud ehk väga erandlikud olukorrad. Vaat niisugune jutt on see. Need jumalannad esindavad meelelisust ja muid ilminguid, mis on kogu maailmas ainulaadsed. Nad esindavad naise rindu ja seda tunnet, mis nendes erksates organites lainetab. Nad esindavad häbeme makki millega naine tunneb seda, mida teised võivad ehk ainult ette kujutada. Aga mis on naisele läbi ja lõhki tuttav ja vatsa abistav naer on kõige parem arstirohi, mis naisel üldse olla võib. Olen alati arvanud, et klatš kohvitasside taga on jäänuk ennemuistsetest naiste pühalikest ühisistumistest. Selles rituaalis on midagi igivanast kõhukõnest, kus naise jutt tuleb lausuda sisikonnast. Ja just see jutt on puhas tõde millest võib enda narriks naerda, mis elada, tundeid, mis aitab koju tagasi pöörduda ja millest kõik läheb üleüldse paremaks. Aga naiste vaheliste juttude ja rõvedate jumalanna te peale võime vaadata veel teisegi pilguga. Järgmise loo võlu avastasin enda jaoks juba lapsepõlves. On hämmastav, mida kõike lapsed kuulevad sel ajal, kui vanemad arvavad, et nad veel mitte midagi ei kuule. Olin umbes 12 aastane ja me soovitasime Michigani osariigis viig pääsi järve ääres. Pärast hommikueine jalandsi valmistamist 40-le inimesele päevitasid kõik mu kenad ja prussakad, naissugulased, emad ja tädid lamamistoolidel lobiseda nalja tehes. Mehed olid läinud kalale. See tähendab, et ka nemad olid endale mõnusa äraolemise korraldanud. Kirusid nad valitsust, rääkisid meeste jutte ja tegid oma meeste nalju. Mina mängisin naiste lähedal. Ühtäkki kuulsin ma läbi, lõikavad kriiskeid meeled ärevil, sööstsime naiste sekka. Aga need polnud sugugi valu, karjatused. Naised olid naerust kõveras ja üks mu tädike kui naeru vapetale hingamistantsid, muudkui korrutas üht ja sedasama ja natu tõmbasid need üle pea ja tõmbasid need üle pea. Ja see salapärane lause viisistanud uuesti naerukrampides. Nad kiljusid, kriiskasid ja ahmisin õhku ja seejärel panin nad uuesti kiljuma, kes ei tahtnud neil kuidagi peda. Veel mu tädil oli ajakiri põlvedel. Hulk aega hiljem, kui naised olid päikesepaistel Tugastama jäänud, näppasin magaja käest ajakirja. Pugesin ühe päevituslaadse alla ning hakkasin himuga lugema. Ajakiri oli avatud selle koha pealt, kus oli kirjas üks anekdoot teise maailmasõja päevilt. Lugu ise oli järgmine. Kindral Eisenhower jõudis oma vägede karu andasse. See võis ka Borne olla ja Eisenhoweri asemel võis selleks kindraliks olla ka Mc. Aase nimedel oli minu jaoks siis vähe tähtsust. Kuberner tahtis panna kõik päris maalannad tolmuse tee äärde ritta, et need haisen, haueri tervitaksid ja talle lehvitaksid, kui ta neist oma maastikuautos mööda sõidab. Ainus probleem oli selles, et kohalikud naised ei kandnud kunagi midagi muud-il kui helmestest kaelakeed ja mõnikord ka väikest nahkvööd. Häda see ei ole ju sünnis. Seepärast kutsuski kuberner suguharu pealiku enda juurde ja rääkis, mis talle muret teeb. Ära muretse, rahustas pealik kuberneri. Kui kuberner suudab hankida mõned tosinat seelikuid siis võid ta varsti oma ihusilmaga näha, et selle erakorralise sündmuse puhul naised need ka selga panevad. Kuberner ja kohalikud misjonärid tulidki nimetatud kehakatete hankimisega toime. Siiski avastati suure paraadi päeval mõni minut enne seda, kui Eisenhower pidi üles rivistatud naiste vahelt oma autoga läbi sõitma. Et kuigi kõik pärismaalast naised olid seelikut kohusetundlikult selga pannud, polnud särgid neile siiski meeldinud ja nad olid need koju jätnud. Niisiis, kui naised olid mõlemale poole teed üles rivistatud, siis olid nad küll seelikutes, aga paljaste rindadega ühtegi muud rõivatüki neil seljas ega jalas ei olnud. Noh, see kuberner pidi kreepsu saama, kui ta seda kuulis. Maruvihane mees kutsus pealiku enda juurde, aga see kinnitas talle, et naistekamba juht oli talle kinnitanud, et naised on nõus oma rinnad kinni katma. Kui kindral mööda sõidab, on see ikka kindel? Küsis kubernerile. Täiesti kindel, kostis pealik. Arutamiseks polnud enam aega ja me võime ainult aimata, kuidas reageeris kindral Eisenhower, kui tema maastikuauto lähenedes paljaste rindadega naised üksteise järel oma seelikusabad graatsiliselt üle pea tõmbasid. Mina lamasin, päevituslavad seal ja hoidsin naerust kõhtu kinni. See oli kõige tobedam lugu, mida ma eales kuulnud olin. Aga see oli ka imeväärne ja paeluv lugu. Vaistlikult tajusin, et see oli salakaup ja ma hoidsin aastaid oma vaimustust väljendamast. Aga mõnikord pingelistel rasketel päevadel nagu näiteks kolledžis enne eksameid, mõtlesin ma nende Ruanda naiste peale, kes oma seelikusabad üle pea tõmbasid. Ja nad ajasid mu ikka ja jälle naerma. Ja see naer aitas mul keskenduda, tugevamaks muutuda ja jalad maha saada. Ürgnaise arheotüübis on rõvedate jumalanna detaoliste tegelaste jaoks palju ruumi. Ürgloomuses pole püha ja rõve püha ja seksuaalne teineteisest lahutatud vaid nad eksisteerivad üheskoos. Mul on kahtlus, et nad on otsekui salk iidvanu naisi, kes ootavad meidki eneste sekka. Nad on teie hingeski olemas. Nad ootavad, et end neile paljastaksite. Seepärast käivad nad välja ühe jutu teise järel ja nende naer on nagu huntide Ulvatus.