Ma meenutaksin 1000 922. aasta maid. Sinuli viimane maidemonstratsioon, millest mina osa võtsin enne arreteerimist. Me kogunesime nõndanimetatud tööliskeldrijuure tülitama, Nemad olid seal punaste lippudega, mida nad olid hoidnud revolutsiooni päevilt ja suure armastusega. See nuhk ideest. Et kui meie läksime Kadriorgu, Me ei läinud vaikides, laulsime revolutsioonilise laule ja töölised kõik mõistsid need. Kui me läksime, siis me justkui tundsime, et kui suur jõud on mees. Seekordne rongkäik oli väga suur ja võimas, nii umbes 20000 ümber välja tulla, see oli juba nõudis suurt klassi teadvust nimelt selle pärast, et me ei olnud ju kunagi kindlaid kastmeid Lähme tagasi rongkäigult. Ja nimelt seepärast, et kodanlus väga sagedasti tembeldas rongkäigust osavõtjad mässajat, eks ja sagedasti ka eriti näiteks kui ma Miele 1000 900 19 taastamaid siis me läksime Peetri platsi juure. Praegune võidu väljak, ja kui kõneleda kest kõnelema, siis politseinikud ajasid laiali ja palju sel päeval eriti eriti need me juba teadsime, kui me omiku esimesel mail läksime välja, et võib tulla igasuguseid ootamatusi. Kodanduse korra poolt. 22. mail, nagu ma juba rääkisin, oli väga võimas rong, jäik Me läksime Kadriorgu ja Kadri orgus roogiaid peatus Russalka juures. Russalka juure, sagedasti organiseerisime meie töölised rongi käiku ja nimelt sellepärast, et seal oli looduslikult kaunis koht ja Russalka oli väga heaks tribüüniks. Kuid mitte iga kord sinna ei lubatud minna. Sagedasti aeti omi randa Rocca al-Maarasse lootuses, et töölised ei lähe kaasa ka iga kord ikka leidus küllaltki arvukalt töölisi, kes võtsid esimese way demonstratsioonidest osa, punased lipud kujundati Russalka ümber. Kõnelejad asusid Russalka peale, seal oli sõlmest Lauristini, Klementi, kägu ja palju teisi. Paraste, kui keegi kõneles, visati lippude juurevägi, mis susiseb seal pauku, see, aga inimesed ei saanud aru, milles asi seisab. Jäi mulje, nagu oleks mere poolt temast huntide peale lastud. Ja osa inimest sattusid paanikasse, hakkasid ära minema? Mõned heitsid maha sellepärast, et ei teanud, mis seal eespool sünnib, kuid Silmes kägu Ühidis oma rahuliku häälega, et seal provokatsioon ja töölised varsti kohe jäid rahulikuks ja kõnelejad jätkasite kõnelust. Cute järsk kooli kuulderbul rebauk mere poolt tuli see aga seekord juba lastiga, tõelise kuuliga taheti lasta maha see mees kägu, kes parajas kõneles küüdiski rahva poole praegu vihises mu kõrva äärest mööda kuul kuid õnneks ei tabanud. Töölisnoored hakkasid otsima laskjat, kuid ei leitud ja rongikäik suundus tagasi Tallinnasse, kuid järsku rongikäik jäi seisma. Mõni aeg seal seisime, hakkasime jälle liikuma. Sel ajal oli Viktor Kingissepp juba meie korteris varjul. Me tulime koju ja rääkisime talle, kuidas kodanlus kõigis provokatsiooni teel rongi käiku nurja ajada, kuidas see tal ei õnnestunud, jutustasime käed millegipärast seisis natuke, ärge ruumi õhtu tuli, meie korteri jäänudki, Reoks jutustas siis, mis seal vahepeal oli sündinud. Jan krõhuks oli sel ajal põranda all. Ta oli keskkomitee liige ja muidugi oli tema üks rongiga koordiniseerijaist. Lincostiga Läksid nemad vaatama, kuidas rongikäik kulgeb. Nuhid tundsid Jaan kri ukse ära, hakkasid tema peale laskma. Jään kirju, kes oli tuntud väga külmaverelise seltsimehena, ta ei kaotanud kunagi pead ja nii ka seekord. Ta jooksis mööda Sadama tänavat ja ise viidis. Ärge minge sinna, seal lastakse, kuid ta ise lasi ja Lasiga Lincost nuhid ei saanud tema peale sellepärast enam lasta ette. Rahvas hakkaski temaga kaasa jooksma ja juba kaotasid, tema silmist. Ei saanudki nihukest, hüppas liikuvale rongile ja niimoodi pääses. Kuid Lincorst jooksis ühte hoovi Narva momendil teda võeti seal kinni. Arreteeriti aga enne seda oli tema siiski jõudnud surmavalt haavata politseiniku tuharmi. Niux jutustas kõik seda Viktor Kingissepale jäämgi Reoks magas eesse meil ja hommiku läks tema ära. Kolmanda mai ööl arreteeriti juba Viktor Kingissepp ja meid ka. Reetur Lincorst ostis oma elu töölisklassi liitmisega. Kuigi ma ei kujuta ette, mida nisukesi eluga peale peab hakkama, kui elada reeturina oma rahva hulgas. Kuid mis meil oli veel suurem nisugune uhkusetunne ja monoliidsuse tunne, et vot meie oleme suur jõud ja korjame siiski selle kuramuse korra, kukutame.