Tiina Aadeet. ABC. Kaalne. Tere jälle panema Falck stuudio on eesti rahvalaulude pärandit. Meie rahva rikkalikust Laanu pärast kõlavad eetris laulud Anna kestri, Marie Sepa ansambli kollaehituses. Eestlane on sõnagi oma varjatumaid, tundeid väljendas ta viisides. Laulu ei saanud keelata ükski võõras põim. See ei saanudki olla ülesangari, tuule ega värviderikkalt helkiv meeleolu pilt. Ja kuigi meie laula valdavas osas lüüriline ka, võib-olla väliselt isegi kiretu, pole see ju mingi puudus. Rahvalaule lauldi kõikjal ja iga aeg näis selleks sobivat. Lauldi pühadel pidudel jaanitulel mardisandiks käies. Talvistel pühadel unustus kiigel ja lõikusel öös karjas last liigutades lauldi hällist hauani. See Helletus soli ansamblilt kollaaž. Laul on sama vana kui rahvas. Esimesed ülestähendused pärinevad 1860.-test aastatest. Mihkel Veskelt. Vähemalt huvi rahvalaulude vastu hakati tundma alles esimese üldlaulupeo eel. Kogutud viise rakendati mitmesuguselt. Esiteks kasutasid heliloojad oma loomingus, teiseks hakati neid teaduslikult uurima. Tänaseks on jõutud juba palju sajandite laulu ajaloost jäädvustada. On teaduslikke uurimusi, lõputu hulk viise noodikirjas ja magnetofonilindil. Ju ei ju kressi köeti ju käändjee lapsu geen. Kas seda aknast sisse tulema laps kiigu siis Tulameed, laps, filme siis? See oli üks originaalhääli meie rahvalaulude varamust salvestatud 1959. aastal. Esitajaks oli tol ajal 60 aastane laulik Anna Köster. Päevade hõngu andis juurde instrumentaalansambel Tõnu Naissoo, Peep Ojavere, Jüri Plisniku ja mõjualaga. Huvitavalt ja hästi kõlas ansambel. Võib jääda mulje, et lugu oligi üheaegselt linti lauldud. Kuulakem veel kord, kui hästi tajub laulik rütmi nagu tõesti muudakskida fraseerimist, rütmigrupi, juurdetulekuga. Ju ju köeti köeti ju käändjees läheb zoogeen. Jah, tõepoolest tuleb imetleda rahvalaulikute head rütmitunnet ja helistiku taju. Teisiti oleks selline ansambel saanud koos kõlada. Veel teinegi sarnane lugu juhtus mullu marjasepa poolt 1937. aastal linti lauldud lauluga. Ja see ongi rahvaviiside uue elu algus. Nad elavad meie kevades suves sügises talves, judos, kevades. Kust tärkavad uued õiepungad, hiirekõrvakesed? Iga põlvkond jäädvustab end nii või teisiti ka rahvaloomingus vormilt ja sisult vananenud, taandub kiiresti moodsa loomingu ees. Kuid kõik säilub meis endis levides suust suhu, laulikust, laulikusse või siis raadio televisiooni teel. Veidi teisest kandist on rahvalauludel lasknud kõlada ansambel kollaaž, püüdes avastada uusi võimalusi intonatsioonis rütmis ja võimalikus harmoonias. Järgnevalt kuulete tähtpäeva laule. Kõik ta toda tude naerda. Talter tapab ta. Kõrge katood kõrge natumusel Suitatu armuga toiterõhuga ta veel mitte, et ma ta vait too, pall, too pikk ja pall Jaani koodi raadilt Jaani koguti laada. Oma tähtsamaid tegemisi tähistati ikka lauluga. Pika kujunemislooga, oma kombed kandsid endaga kaasas ka pulmalaule, mis kõlasid küll kosjas pulma kutsumisel. Mõrseidkuna saaja sõidul. Uue kodulävel tanutamisel lauldi, kuni argipäeva töödenud. Meelde tuletasid. Eesti rahvapärane kalender, märkis aga järgmisi tähtpäevi. Ei, ma ei, ei. Karus pidi kasukas riietatuna käidi mardipäeval perest peresse õnne soovimas. Mardiks Kadriks käimise peamiseks mõtteks oli jagada uudset põllu- ja karjasaaki joonistada järgnevat aastat. Kadripäeval toimus aga talvine lambaniitmine. Toona oli ta Stalin kee kaadri. Nii need rahvakalendri tähtpäevad tulid kuni aastal ring täis sai. Lauludega saatsid kõiki oma lihtsuses on nad tugevamad olnud aja katsumustest ja kõikidest tormidest inimkonna ajaloos. Neis on salvestatud ühe väikerahva hing, töömured, elurõõm ning huumor. Üksi seal toituda et sealt suitsu eksis ja leiva ja leiba satutakse, vainu kaku hoolitakse, Asju kattuv paaritakse. Kes need, kes see mees teeb, kas soo või kas läbi saab? Või b-ni ja me siis ei lähe need, mis nii ja meesi või kõige noorem vend. Või noorem. No ei saa. Eile. Ja siis. Ja me siin kõige noorem mees läheb kõige noorem. Et no pehmeks sauna pilte olla, et ma läheks alla, õpeta. Vello hoop minu hella venna. Kui. Kui sina sina. Sina sõidad? Ja. Jaa jaa. Tapetakse ta. Toole keskmisse jõudu. Kooli siis ei too, oli siis jastaga sisse Te ei saa. Et sõiteesi ta ukse kuule, ei saadud poega, tuuletunne poega hüva rattakinnastest kinnastest saadu lasta saabastest saadoolast saabastest no ei saa tuuli, heidud poega ei saadu Ehidunud poega, võõras mees, võõras mu hobune paelad kinda saab koerake, haaknõelad, kirjat, kinnastest, koerad, kirjad kinnastes. Sõitis sõitis ukse tuuleema, tun poega, tuuletunne koega, haaras ta kinnastest. Kübaras hinnastestas Aadu lasta saabastest saabastest tubli ema poega, tooli, ema, poega, hobune, vaeraste, hobune. Ukse tuulevend toole, õde-venda, maa rattakinnastest haarata kindastestav udu last Al saabastest saada hoolastas, saada Tuuli tonni saade tooli kohe tonni. Soova hobune oma oma poole vaagida São maagita kirja kinnasteta hoomagi kinnastest. Hakkas ta veel Alto küüsi hakata, vennata. Sööjast naene, armas kasson sõjas naine, armas armas kullakallis naine, armas kullakallis arvas. Minu armas, et me ei ole sõjas naene ja nüüd ma ei armasta armaskul naine kullakallis ja armas Paljassaare saias, kes päästab sööjast, kes päästab Accessi kärki jaoks staabeeessi, kärki. Saatan jaosmeesteederda nõnda. Kui on Meie meres on aus mees, teeb tasoo ja meeste väidab, kui on Soothometa. Poi also saan mätta tarka, sooja, aus mees. No näete, ajas meest, kui on, oi, oi no naljas Raika, heidab ta meestelt sõrme. Sõrme. No ei tapa, ei anna.