Mis selle silmaga teha, igatahes edasi või jääda peab tohtri juurde minema, rääkis Jüri Julius, vaadates tohtri juurde, siis hüüdis Viiu hirmunult. Ei, seda küll, või on need tohtrid mõned inimesed, näe, Kukemäe Rein käis oma Kustiga. Ütles, et oleks tema seda teadnud, et nad lapsele nii hirmsat valu teevad. Ei, tema poleks läinud. Ehk kus siis selle raha ots. Säh käis seal, maksis tohtrile 60 kopikat, rohud maksnud mõni poolteist rubla ja ei tea, mis sealt ära sai või nemadki jumalad on, et uue silma pähe panevad. Ei, see küll ei lähe, juhtub, et hakkab mädanema, vaat siis, rääkis Jüri. Siis võib, kas elu. Ega see silm mõni naljaasi ole, tühi elu nüüd võtab, püüdis vana kaasnaeratada, kes ikka alles küljeli oli. Mõisapreili annab ka rohtusid ja tunneb haigusi. Eks või tema juurde minna? Mousse oli, kui Männiku eidel kange seestvalu oli, läks sinna. Ei tea, mis ta talle andis, aga näe, valu oli kohe mööda nagu peoga ära, seletas Viiu. Ega saksad rumalad ole, nüüd teavad kõik keeti slaidi slaidi, parem muidugi saksa juurde minna, tema ei võta ka midagi, annab ja teeb kõik niisama. Miks nemad ei tea, nemad teavad küll, seesama tühi silm ei tea, mis neil selle juures nüüd on, annab rohtu ja ongi terve. Nad rääkisid, seletasid ja sõimasid. Viimaks mindi poisiga mõisapreili palvele, armuline preili andis esiti nõu tohtri juurde minna. Kui aga Viiu kangesti palus, et preili ise rohtu peale paneks, siis täitis ta viimaks eide palvet. Rõõmsa südamega tuli Viiu mõisast koju, nagu oleks asjad kõige paremas korras. Ka ei võtnud preili selle eest midagi, käskis veel näitama tulla ja ütles ainult, et mõisa kolm päeva teha on rohud olevat väga kallid. Laia ja gaasi õue peal on kõik vanaviisi kõrvetav päike helesinises taevas mängivad lapsed, kes nii rõõmsasti kilkavad kana oma poegadega, keda Julius nüüd ühe silmaga näeb, sest teine on tal ikka alles kinni seotud ja vana taidi Laidi, kelle Viiu koju laste juurde jättis, kui ta ise rukist lõikama läks. Lapsed nutavad ja naeravad läbi isegi, sest suurem teeb väiksemale ikka nii palju halba, et see virisema peab, kuna tugevam ise siis naerab ja osatab. Taidilaidi peab nõrgemaid tugevamate ülekohtu vastu kaitsma, ikka on tal pea rinnale vajunud, olgu ta murul istumas, puid saagimas või lõhkumas söögilaua ääres, mida tal ei olegi, või kirikuteel. Praegu on ta mütsi peast võtnud ja vaatleb seda, kuna kerge tuuleõhk tema hallide juustega mängib. Näib, nagu ei mängikski tuul nendega, vaid nemad ise tantsivad lustlikult päikesepaistel, mida nad nii imeharva näevad, sest taidilaidi ei lahku oma vanast sügavast mütsi latist, mis tal kõrvuni ulatub. Öösel heinahunnik kuski, kartes, et juuksed, samblaid ja puru täis lähevad. Mehe silmad on auku vajunud, suu ei jaksa kinni seista. Kaelasooned tulevad nööri tükkidena nähtavale, kui pead ühele või teisele poole pööratakse. Vana kuue nadi alt paistab võidunud särk, mille rinnad paelaga kinni seotud. Takkusest triibulises riidest pükstel on treppide asemel puupöör ees. Jalad on paljad, mustad ja katkised. Vahema jala põhja all on mädapull, mis sunnib vanamehe kanna peal käima ja lonkama. Kui taidilaidi oma mütsi saab küllalt vahtinud, paneb ta selle jällegi pähe ning hakkab mäda vulli hellalt sügama. Mis siis nii, magusast kiheleb lapsed rõivad aga omasoodu edasi, 11 kiusates ja parastades. Kuule poiss, mis sa jälle seal teed, hüüab taidilaidi Kustile, kes gaasipoisi jalust kinni hoiab ja teda nõnda muru mööda ümber veab, kuna teine, kui võllas karjub. Kas sa laseta olla, mis sa tahad, temast? Ega tasu peale ei tule. Kusti aga ei kuula, naerab ja tõmbab teise, viimaks tagaspidi kukerpalli. Nüüd veab ta teda kõhu peal edasi. Särk tuleb piinataval kaenlaauku kokku ja nii sõidab ta paljal kõhul, mida orgid kriimustavad. Teised lapsed vaatavad pealt ja naeravad. Ainult vaevatava õde hakkab venna pärast nutma. Ossa saadana hing. Näe, mis ta teisega teeb, hüüab taidilaidi maast üles tõustes, keppi võttes ja poiste poole tõtates. Ta tahab Kustit lüüa, kuid see laseb enne teise jalast lahti ja jookseb ära. Lapsed hakkavad veel rohkem naerma. Mäe timukat vaskussi tapab teise kõht, kõik kriimal. Ühe asja veel siia, küll ma näitan, sulle, siunab taidilaidi. Kusti naerab ja jääb eemale seisma. Kas said? Suutäie? Oli magus ka, pilkab ta vanameest Lööpadi, Lööpadi, Küüts, Küüts küll sul nüüd jala. Tal on mind taga ajamas, aga muidu kui, siis oi, etav ja jätab ei saa paigastki ära. Kus sa nüüd need head koivad võtsid nagu vasikas, kui jäid teise tallist lahti, laseb augu sa ise seal veel küll sammul pihku juhtud. Eimasinud, nii ta unusta. Sa, vana mees, ole õige vait, pobise küll sa saad ise minu käest, tee parem oma püksid terveks, et sealt midagi paistma ei hakka. Minuga lõrise nirac vanamees tõstis kepi, nagu tahaks ta uuesti karistama minna. Jäi aga siis mõtlema ja istus viimaks murule. Hakkas jalga vaatama, kus põhja all mäda vulli jooksmisega. Kati oli teinud atlesindart. Tema pärast lõhu oma jalg ära. Nüüd hakkavad orgid torkima. Ei või enam sugugi käia, muudkui seoga kinni, aga ei tea, kus hull neid nartse ühtepuhku tõmmata. Kuue voodert pole enam ollagi, ainult piha peal veel lapike, rääkis vanamees. Paras rass, kes käseb teist taga ajada, ega ma sind puutunud, rääkis Kusti, kes juba õige ligi oli tulnud ja lase sind teine ära tappa. Ega teil siis ühelgi aru peas ei ole? Eks see tapada küll, ma olen ennegi teda vedanud, eks ta võiks ära surra, rääkis Kusti, kes vanamehe juurde maha kükitas ja tema jalga vaatama hakkas. Ka teised lapsed kogusid taidilaidi ümber, kust sa ta katki tegid, püsis Kusti metsas, käi paljajalu või neid orkaja kändu siis vähe on, vastas vanamees. Eks sa pane jalad kinni, mis sa paljajalu käid. Näe, ma panen ju ikka ka, aga nüüd juba paar nädalat tagasi kaotasin nartsud ära ega tood sündinudki. Palgapanna olid muidu asjaks kaenla all kanda, panin teised puntras kännu otsa, aga ei leia enam üles. Käisin täna hommikulgi vaatamas, aga mis eis jäi, pole kuskil, ei juhtu peale või ehk on loomad koguni ära söönud? Meeva päits tahab küll kangesti nahka, ütles Kusti. Meie kreemi ka tema ehk pistiskinad Parikasse rääkis gaasi Juhku vesiste silmadega millas tema neid sõi, see on ikka meie päitsu töö, sõi teine taadi kõrvanahka pastat, kera tuli, uued olid. Mis neid vanu siis veel rääkida, neist ei saanud tal hakatagi. Aadol pistis leivakoti pintslisse, seletas Kusti. Kriimikul oli eila nahad, üks uus, eks see olnudki vist sinu teine pastal, rääkis gaasi Juhku, kes tingimata näidata tahtis, et nende kriimik taidilaidi pastlad ära on söönud. Aga Kusti ei andnud järele, tema püüdis seda au endi päitsule võita. See siis nüüd tema pastal, tal kadusid ju kahe nädala eest juba ära, rääkis ta. Noh, siis oli see tema pastal, mis ühe korra ammugi, kui kevadel loomad välja lasti, tal suus oli, näris teine, aga ei söönud. Suu jooksis, ela, ma nägin seda küll. Ilma paelteta oli. Kas sul olid pastanud ilma paelteta, küsis Kusti vanamehe käest. Ei olnud. Mul olid ikka paelad taga, olid teised nartsudega ühes puntras, kõik panin kännu otsa. Nojah, temal olid ju paeltega, näed, teie kriimik pole ikka neid söönud, seletas Kusti kindlalt ja rõõmsalt. Et ometi võit kord nende päitsu poole hakkab kalduma, aga ta ehk sõi paelad enne takk ära, rääkis Juhku, kes muidugi sellega ei võinud leppida, et kriimik pastlaid pole söönud. Paelad enne ära osatas Kusti ega ta inimaale, et ta enne oskab paelad takka ära süüa. Päid, sul oli hiljuti üks uus paela taga, ripendasid, Aadu jooksis järele, võttis paeltest kinni ja tahtis teisel suust ära tõmmata. Paelad olid katki, aga tema lahti ei lase, muudkui lätsiibia näsi, Pedasi. Aadul on need paelad alles, eks sa tunned oma vastlapaelu küll siis saame kohe näha, kelle õigus on. Mina seda küll ei usu, et teie päiks nad ära sõi, rääkis Juhku. Ehk kui ta pastlad ära sõi, aga kus ta nartsud pani, sai ka ära, vastas Kusti, jää siis nartsud ka ei söönud ühtegi, sa valetad. No las tuleb õhtul koju, ma tahan neid paelu sulle näidata, kui sa ei usu, lubaskusti ükstapuhas näid. Ta kiitis Juhku. Aga kui paelu ei ole, siis on meie kriimik nad ära söönud. Olgu peale Lassaga Aadu tuleb koju. Nii jäid nad teineteisega rahule. Kõike seda vaidlemist kuulasid teised lapsed hoolega ja tõsiste nägudega pealt nagu seisaks selles, kas päits või kriinik pastlad ära sõi. Terve nende tulevik. Talgu lapsetaidi Laidi seltsis õues nutsid, naersid ja vaidlesid, olid vanad rokiväljal, igaühel oli teatud tükk lõigata ja sellepärast tõtati just omapärast. Ei olnud seda vaatamist kas kubjas ligidal või kaugel klaasi, kus maal vakamäär on. Päike põletab armu, heitmata, kerge tuul kohiseb metsas, aga väljale inimeste ligi ta ei pääse. Ta nagu ei viitsiks metsast lahkuda, jääb sinna peatama, puhkama. Mesilased sumisevad lõikajate nina ees, nagu tahaksid Nemad oma töö lõpetada. Tuleval suvel on siin lokkav punase peaga ristikhein, siis tulevad mesilased uuesti. Aga need on võib-olla uued mesilased, jah, uued mesilased, uus suvi, uued lilled. Selle peale vaatamata rahvas tööga tõttab, käid kubjas siiski mööda välja. Ka valitseja on siin mõlemad selleks, et töö headuse ja puhtuse järele vaadata. Mõisa poolt tuleb Parun, ise tan alles noor arvata 20 kolm-neli aastat vana valgetverd väikese kasvuga, aga rahvasõnade järele, üks kange mees. Kubjas võtab juba siis mütsi peast, kui parunihärra alles eemal kaugel on. Ja ei pane teda tervel sel ajal pähe, kus armuline härra välja luid tähendab. Ka rukkilõikajate seas on mehi, kes paruni lähe korras palja peaga seisavad palavuse pärast, nagu hallitaadid ise tähendavad. Aga päike kõrvetab nende paljaid lagi päid veel hullemini selle eest räägib armuline parunihärra ühe või teise paljas peaga paar sõna juttu, kuna ta teistest vait olles mööda läheb. Noored inimesed nii rumalad, nad ei oskagi saksaga rääkida. Hoopis teistmoodi, kui rukki lõikajatel läheb töökesa kündijate käes mõison töödega nõnda maha jäänud, et alles rukkilõikuse ajal kesa künnab. Palavaga on hea künda, parmud on härgadele hästi kallal ja sellepärast käivad nad kärmemini ka mitmed koha pidajad, vanad kombelikud ja eeskujulikud taadid teevad mõisale järele. Mõis künnab hilja ja saab leiba. Eks me siis ei saa või saks, rumal on, näe, tal on iga aasta parem rukis, kui meil räägivad naad rukkilõikajad vaatavad, kui kaugel vaka määr, kündjad, kui kaugel kubjas, rukkilõikajad ootavad Wakama lõpukündjad, söömavahe lõppu. Ka neil on jaotöö, kuid see on ammu teatud 100 korda küntud. Mees teab selgesti, missuguse venimisega ta oma jao õhtuks välja saab. Õhtut teda ära lõpetada, tähendab mõisa valitsusele kaevata, et tööd vähe on, aga see oleks meeste arvates kõige suurem lollus. Pikkamisi venivad härjad, kuna kündja hoolega sahka hoiab, et see parajasti vao alt lahti murraks ja hüüab ise punu Mostu. Mis sa nüüd vahid, kas sa jätad oma kõbimist vahule, Nerra, kus sa käid? Needsamad hüüded kostavad igalt poolt ise lõuna jõuaga tulla, rääkis kaas. Kui ta ringiga laiast mööda läks, tüütab juba härjad ka väsinud tarvis kupja käest õige küsida, mis kell on ja saaks natukeseks ajakski vilusse, aga kuule Kell hüüabki, läänetorr natuke oleks nagu vara. Ega ometi mets põle, siis on kurat väljas, mine seda kustutama. Ei anta söögitundigi. Künname edasi. Nad andsid hargadele piitsa, härjad lahti ja mõisamets põleb. Hüüdis kolmas kündja, laiale lask kõrveda. Mis häda sinul sellest on, vastas lai kubjas, käskis kohe silmapilk torr R. Ega siis aita, peab minema, vastas lai, tänane söögitund on, mokas võiks see mets kõik maha põleda. Ta hakkas pikkamisi härgi ikkest vabastama ja siunas ühtesoodu. Korraga olid kõik asjad halvasti, härjad ei seisnud nii, nagu tema tahtis. Kui ta Iicetail sarvist ära võttis, näisid nad tigedad olevat kurjasti tema peale vahtima. Ta andis teisele rusikaga vastu nina, nihrak, kas sa kuulad või minu peale põrnitsema? Küll ma näitan sulle sõnasta ise. Ärg raputas pead, kassas seisad vagane Kelso ravi tarvis, näha on, rääkis ta ja andis härjale jällegi mööda pead. Nii sõimas ja tonkis ta härga, kuni ta viimaks isegi uskuma hakkas, et härg tõesti süüdlane on. Pikkamisi ajasid kündjad härjad kopli ja hakkasid mõisa minema. Kupja kiirustavad sundimised olid asjata. Igalühel oli isiklikke toimetusi nii palju, et mõisaminemisega kuidagi hakkama ei saadud. Laiaga kaasläksid kodust läbi, siin leidsid naised eest, kes ehkki väljalt koju lõunal olid tulnud. Aga ka nendele oli käsk järele toodud. Lähme kärmesti, katsume mõisa, saame, kiirustas laiaid, oma vanameest, kui see veel kohmitses, noh, mis tuli sul õige taga on, katsume asja nüüd mõisa metsapuru, nagu oleks teisest puudu, las tõmbab teist natuke vähemaks, hakkab ehk meilegi valgust paistma. Ela nüüd nagu kotis, ei näe päikesetõusu ega loojaminekut, vaata ainult, kuidas Mõis hommikul särab ja õhtul punab, vastas vanamees. Eks selle eest ole tormi ja tuisuga hea vagane ja soe nagu suure jumala selja taga. Aga kes sind kodus laseb istuda, ega see mõis sulle armuleiba anna. Nõnda arutades läksid nad mõisa poole natuke maad, nende järel tulid gaasia temaid. Nende tekkimine muutus sõnelemiseks ja riiuga jõudsid nad mõisa. Vanamehel oli peaasi söögitund, mille ta metsa põlemise läbi kaotama pidi. Tiina hädaldas oma pooleli jäänud vakamaa pärast, mõlemad arvasid oma kahju raskemaks ja sealt riid tõusiski. Tuli polnud metsas laiali läinud ja mis peaasi, ta polnud suures metsas, nii et õhtuks temast võitu saadi. Kustutamise juures kõrvetas nii mõnigi oma juuksed ja habemekarvad ära aukliseks põlenud kuubesid särke ja pükse. Oli näha, mis sakstele nalja tegi. Mõned olid õnnetul kombel kuuest vestist sootuks ilma jäänud. Sellepärast on kojutulekul naiste hädaldamist ja meeste vandumist kuulda saksa taga, rõõmustasid, et kõik nii õnnelikult oli lõppenud. Kaas oli oma vesti seljatagusele ja särgile mitu auku sisse põletanud. Tiina hakkas teda sellepärast haugutama ja sõimama. Taas omalt poolt luges Tiinale ette, kui palju ta ise asju katki teinud, millega võrreldes särk ja vesti seljatagune midagi ei ole. Siit tõusis uus riid ja veel niisugune, et nad ühes lauas sööma ei hakanud. Tiina sõjale, siis, kui vana mees juba asemel Norrises.