Tiinal oli täna palju toimetamist, paljajalu Plartsib ta õues muda ja pori sees. Ta peseb, küürib, puhastab, korjab kõik asjad kokku, et midagi kaduma ei läheks. Ehk on neid asju siis vähe, igale poole torkavad nad silma. Vaata tuppa, nurka või õueaia äärde. Seal on kapad, kausid, lusikad, kulp, taldrikud, ämbrid, kael, hoogud, pajad, nende poolpõlenud kaaned, kangasteljed, käärpuud vokk, värtnatega mat, küliimit, sõel, rehad, vikatit, lähkrid, karbid, uus testament, mida keegi vistervele aastal pole liigutanud ja palju muud. Ka Roguski nuustikud, paar head liivakivi tahab Tiinasid kaasa viia, sest mõni teab, kas neid uues kohas saada on. Mõni praegu aeg teab, kuidas meil seal uue koha peal on. Vanamees kiidab ikka küll, aga või siis tema juttu uskuda võib kaugel ka, et läheks teist vaatama. Ei saa, muudkui mine puru võõrasse kohta nagu hundipesasse, räägib Tiina viiule. Oh, mis teil nüüd viga, kaks last, need juba ka suured. Ega neil hoidjat tarvis ole, võivad omasoodu kelgata, saate ise mõlemad tööl käia. On küll, aga mõni teab seda kohta, ehk teda ka oma kohaga ma keelasin teda küll, aga tema siis kuulab, võttis niisukese, et suren nälga teise juurde, aga mis tal viga oleks kuskil mõisa teomeheks hakata? Ehk võtnud sihuke koht jällegi nagu see siin on, mis mured ta elu oleks olnud? Tee oma päevad ära ja pole midagi, kui tulebki ribast puudus, eks mõisast ikka sa kui mitte muidu, siis ometi tuleva aasta peale ette. Eks ta ole küll, ma olen ka üteld nende lastegagi, et kui muidu ei saa, lähen mõisa. Eks ta ikka meile natuke anna. Ega ta neid lase nälga surra. Kellele nad kasvavad Talle omale. Näe, ma ütlesin Jürilegi seekord, et võtame üts parunihärra ees maha. Ega see mõni kuritegu ole, aga ei, see kangus ikka sees. Nüüd läks teine jällegi linna, aga jumal teab, mis sealgi kaela tõstetakse. Olen neid linna lasi enne nähtud, vanast peast tulevad teised oma valda muudkui toida, anna magasiaidast vilja? Jah, eks ta ole, kuidas kellelegi juhtub, näevad Aidi laidigi, eks ta ole kroonud teeninud ja mõisa orjanud, aga nüüd pole arendajat, kuski, vaatab aga kes suutäie annaks. Ahned mehed, eni rakad, ega nendest siis ise aitajad saa. Ma olen omagi vanamehele öelnud, kui ta vahel minuga põriseb, aga millal tasuga ei porise, et sa oleks ammugi muda ja sõnniku sisse ära uppunud, kui mind sul poleks. Aga küll käskima, son ühtepuhku nagu, ega ma ise midagi ei märka, tema ikka üksi. Küllap me siin ikka oleme elanud teiste inimeste silme all, aga mõni teab, mis siis saab, kui me kahekesi jääme. Ei siis küll valget päeva, näe ta mind mitu korda ähvardanud öösel ära tappa, ütleb aga, et vaat, kui annan sulle kirvega, küll siis tead. Ma olen talle öelnud, et eks anna, kui tahad, aga sinu lõugemist maika kuulama ei hakka, mis tarvis, mul omal nad pähe on loodud, kui ma neid pruukida ei oska. Teinud, ikka elate ju paremini kui esiotsa. Enne tuli ta kohe kallale, aga nüüd lõugab muidu. Kas ta nüüd ei tuleks, aga ei julge, kardab. Andsin talle ühe korra kael kookudega. Wagoogu ots läks pähe. Kaua aega seisis seal kohal, sinine muhk, ajas nahagi pealt ära. Mad esin laupäeva õhtul teise pead. Puutusin, hakkas Aietama. Ma küsin, et mis sul viga on, tema ütleb, et eks see, missugune muhk mul peas on, mis sa kael kookudega lõid ja muud ei öelnud midagi. Mul saiale meel, pisarad tulid silma, et meest sedasi peksan. Aga mis sa teed, Roiuga? Ta on ju niisugune kurivaim, et ega sa ühtegi asja tema tahtmise järele ei saa? Ei aita muud, kui hakka vastu kuulasystema põrinat ühtepuhku. Ei minu vanamees, ütle mulle midagi. Ehk kui ütlebki, ma kuulan sõna lausumata ära ja sellega on kõik lõpetatud. Eks tal ole vahel õigus öelda, mis selles siis na imeks panna. Ei tea, mis õigus temal paremat on, kui minulgi, ühe tasa, teeme tööd ja näeme vaeva, mis temal siis veel asja, Uri, seda on. Meest õiguse juures läksid eided natuke kõnelema. Siiski mitte veel riidu, kuid väike must täpp jäi ometi kummagi südamesse. Õhtul päikese looja mineku ajal tuli teine väike asi, mis musta täpikest suurendada aitas. Ja nii läks vana riid ise lahti, gaasile juhtus laia ukse alla ja hakkas seal soolase veelist toobrit lakkuma. Viu ajas ta minema, ütlesid talle paar sõimusõna ja lõi teda peenikese vitsaga. Nägi seda ka sõimusõnad, oli ta ära kuulnud, mis Viiu tema lehmale oli julgenud ütelda. Mess saab peksad ja sõimad, sest lehmast, kas sul omal nad paremad on? Juskui, kitsad, teised hakas Tiina, tohi lehma oma ukse alt ka ära ajada, juba lõuad kohe pärani. Pean laskma vist kõik ära õgida, eks aja ära, kes sind nirakad keelab. Aga mis sa tast peksad ja sõimad. Mis prelnase sinul lehma kobaski siis on, et teda sõimata ei või enne mul asjaga laseseldada veel siia minu riistade kallale külma saadav ta teise lauluga minema. Või missa sõimatas tuur raiska, kelle kohta suud ei tohi pruukida. Nüüd hakkas Tiina täiest südamest sõimama, liiv andis paar head asja vastu, aga varsti nägi ta ära, et tema näed, Tiina hulga vastu midagi ei piisa. Sellepärast armasta paremaks oma teed minna. Mis teil siin jälle oli, küsis laia vana mees heidelt, kui ta koju tuli. Tiina manab praegu alles tema asja nüüd või tema lõuad iialgi vait võivad seista. Kui tal laste ja vanamehega võtmis pole, siis peab ta teist näkkima. Justkui see geel, kihelex tal. Homme saame teisest lahti, saab näha, kes tema asemele tuleb, kas niisamasugune või veel hullem. Ja, ja seitse aastat oleme nõnda elanud. Hullemat ei või ollagi, pole ilma loodudki, ei tea. Peas aeg ei lähe, mõtlesime ja rääkisime, kui siia elama asusime, et saab näha, kuidas need elupäevad ka mööda saavad. Me juba oleme vanad, varsti on surm. Kümmekond aastaid tuigerdad veel ja pole arugi saanud, et oled elanud või et olnud viletsusi. Jah. Ega me siis naa halvasti polegi elanud, päris näljas pole olnudki. Mõnel 15-l aastal pole enam agalaid leiva hulka seganud. Kui vahel kuhugi välja lähed ja näed, kuidas teised ilma inimesed elavad, siis on nagu raske, mõtled, et eks pina oleks võinud ju ka nõnda elada. Aga ole kodus, ära mine kuhugi. Siis nõnda hea, kohe paremat ei tahtagi. Eks siin nad on, üks tuleb, teine läheb otsivad seda paremat, kus linnaotsad keegi on saanud. Meie oleme jälle kõik selle aja ühe koha peal. Mina siit küll kuhugi enne surma ei liigu, olgu siis kuidas tahes, see pole enam minu asi. Jah. Eks kui jumal elu ja tervist annab, eks me siis ikka ela, sõnas eit sügavasti juhatas ja vaatas oma laste peale, kellest üks ta süles ja mõned soojamüüri järjes muda seal põrandal istusid. Tal tuli dist õpetaja sõnad meelde, mis surnuaiapühal oli ütelnud. Viiu tundis, et neid tõesti oli õnnistatud lapsi küll lutikaid ja kirpe, küll viletsust ja vaeva küll ja leivapuudust ka, küll. Peaksime ikka nii kaua elama. Lapsed kõik jalgu järele hakkavad vedama, omale leiba teenima, siis võiks rahuga surra, rääkis Viiu ja lisas natukese vaikimise järel juurde. Ei, mina nuriseb, mis siin ilmas ikka loota on, muudkui tee ja ängelda, kuni hing kinni jääb, eks siis ole otsas. Eks sealpool hauda ole kõike küll. Kas mõni ette ära võib teada, mis meid sealgi ootab, on meiesuguseid vähe, terve ilm teisi täis, kus aia otsas, neid jõuad panna. Nõnda rääkisid eit ja taat. Lõppeks jäid nad enestega täitsa rahule ja nimelt sellepärast, et nemad on juba vanad, ei jõua enam kuhugi minna, las noored lennata. Kui nad sööma hakkasid, magasid juba lapsed, kõik kaks soojamüüri ääres istujad olid põrandal õnnelises ja magusas rahus uinunud. Viiu hakkas neid üles ajama. Nad ei tahtnud tõhusta, tihkusid vastu, tõuske üles, tulge sööma, muidu vahib surm öösel peatsis, rääkis Viiu. Ta viib teid kõiki kolliauku tihkumine jäi järele. Veel paar hirmutus sõna ja juba ongi lapsed laua ääres ja hakkavad uniste peadega sööma. Ega nüüd enam surm peatsesse tule, püsib mõni peale söödi, emalt ei tule. Sõid kõhu täis, kas on kõht täis ka? Oleks tulnd? Küsib teine umbusklikult. Ja kohe tuleb, istub ja vahib, silmad põlevad peas, verised hambad suus. Lapsed kuulavad hirmunud nägudega. Mis sa hirmutad neist lastest ei julge enam pimedas õue minna. Kuulake ühtegi ema valetab, pole surma kuski, räägib isa. Lapsed jäävad kuulama, vahivad kordamööda isa ja ema otsa, et kumma juttu õige peaks uskuma. Teisel pool seina on kõik vagusi nagu surnuhaud. Tiina ja vana kaas ei leia sõnu. Alles siis, kui nad juba sängis takkuse tekkijal pikutavad, pöörab Tiina suu vanamehe poole ja räägib sena kõva õlgi vähe sees. Ei tahtnud teisi enam palju panna, homme võtta jälle muidugi kõik välja. Sängi puhastasin täna härra ei pidanud teist korraga tuppa Toomagi, aga mõtlesin, et mis see üks öö talle ikka teeb ja võib-olla hakkab öösel vihma sadama, teeb märjaks. Muidugi lauad ja sambad koiauke täis. Viimaste sõnade kohta ei arva vana mees tarviliseks midagi vastata. Esimeste peale tähendab taaga. Ah, las olla viimane öö, mõtle asja, nüüd seisab ometi meeles, kui küljekondid hommikul hästi valutavad. Ja ega sest täna öösi, sest magamisest midagi välja tulegi, pole und, ei tea, mis on? Jah, kirpa pole ka jooksmas puhtad õled mulla, hirm selle minemise ette. Ei tea, kuidas me seal elame, saamegi oma aastase leiva või? Õige hull hõrele lähe, lähed ju inimeste hulka, ei tea, mis need inimesed aitavad, kui leiba pole. Ma oleks ikka tahtnud, et sa kuskil mõisas koha oleks nõutanud või sa sealgi rent koha peal vähem tööd saab teha rohkem ikka veel saagu või 10 korda rohkem. Ega mul sihukest asja ikka ei ole, kui mõisas siin tulgu pussnuge või raudnaelu maha, muudkui mine, keegi ei küsi, kuidas omal võin ma ju sedasi teha, kuidas tahan kõik oma asi, kui aga rendimakstud saan ja eks seda ikka katsu kuidagimoodi, peasy pole kupja ja valitsejana väeksumis tarvis kuulata. Teiste hõrinast saab ka lahti. Paljukeseda teiste põrinat nüüd on, seda maksab nüüd arvata, kes ilma selleta ikka läbi saab, olgu siin ehk seal pole ju Viiuga iialgi riielnud ja teie laia vanamehega niisamuti need mõned väikesed rääkimised, kes neid võib tähele panna. Eks ole parem kui sedagi pole. Mine otsi see koht, kus sedagi ei ole. Inglid Cyriidlevad vahel. Hommikul olid nad vara jalul, kataja Juhku ei tahtnud magada emaga, kas me täna lähme siit ära? Me istume ikka hobuste peale, ega me jala selle mudaga lähe, rääkisid nad Tiinale, kes hommikul veel tule üles tegija kartuleid keetis ja imelik, tal tuli selle juures meelde, ta viimast korda siin tuld teeb. See tegi ta nagu kurvaks ja ta ohkas. Valge varuks, olid nad valmis söönud, mis peale vanamees hobuse koerake pani? Suurem hulk asju oli enne ära viidud. Kõik, mis veel maha oli jäänud, pani lai oma vankri peale. Tema oli täna prii ja pühendas vaba päeva oma kauase naabri aitamiseks. Muidugi Aid tähi eest gaasi oma vankri peale istusid lapsed ja Tiina vanamees ise pidi maas käima. Minna oli ligi 30 versta. Terve maja rahvast oli välja õue ka väike, sassi oli viiul süles. Vana taidi Laidi seisis nagu mõttes pea rinnale vajunud, vanad saapatorud paljalt jalas. Kas juba minek lahti? Küsis Viiu Tiina juurde astudes, nagu poleks neil eila õhtul midagi ees olnud. Ka see näis kõik unustanud olevat, kui ta vastas ja keda sisena. Näe, lühidki päev, mis tast on hulk maad minna ka, millal selle halva teega sinna saame ja nüüd jääb kõik maha, hulka aega oli siin ilusti ja rahulisti mööda läinud. Mõni teab, kuidas uues kohas saab, kõik on seal tundmata maa ja rahvas. Meil niisamuti, kes teab, missugune seia jälle tuleb. Tänini oli hea elada, olime juba kõik nagu omaksed ja hästi oleme läbi ka saanud. Seda maagi oma vanamehele veel eila õhtul asemel ütlesin, ei tulnud uni peale, et vahel on väikseid sõnavahetusi olnud, aga võimesis riielnud, oleme alati ilusti läbi saanud. Kas me oleme üht korda teineteist nokkanud? Ega seda ole. Sel ajal, kui eided juttu ajasid, vaatasid laia lapsed gaasi omi, kellel uued hilbud ümber olid ja kes uhkelt vankris istusid. Oma arust olid nad ime kõrgel, vaatasid nagu toaharjalt endiste mängu seltsilist peale alla. Ja teisiti ei võinud kese olla, mõtle ometi, uued riided seljas ja siis veel sõitmine ning isa peremeheks ei tohi teda enam keegi mõisa moonakaks hüüda, nagu enne. Lapsed, räägi sõnagi, nad vahivad ainult 11, juba jäetakse jumalaga, hakatus teevad eided. Hulk aega hoiavad nad teineteise kondiseid, karedaid käsi räägivad viimased soojad sõnad oma südame pealt ära. Jah, head tervist teile, jumala õnnistagu teid. Eks meie ka ikka ela, rääkis Viiu, kuna silmis pisarad paisusid ja mööda kortsunud valgeid alla vajusid. Ei tea, millal me jälle teineteist näeme, lähete ära, kaugele. Aga eks allilmas ikka kokku puutu, võime ilmasambaks jääme. Eks ta ole selle kauge maa tagatuled ehk vahel suurde kirikusse piiblipühal ehk mõni teine kord siis juhtume kokku. On see asi ka, oleme hulga aega üheskoos rahulikult ja elanud ja nüüd mine ei tea, kas saad enam silmaga näha või ei. Ka Tiina silmad läksid niiskeks. Nüüd sirutas ta Juulile käe. Lastele kätte ei antud. Sest mis nemad niratad jumalaga jätmisest ka teavad. Juulile järgnes vana taidilaidi. Ahah, vanadaidilaidi jumalaga siis ka. Tiina ulatas talle käe. Vana mees astus vankri ligi ja võttis pakutava käe vastu, aga ta ei lausunud sõnagi. Elanud hästi, ole ikka terve haigeks ja vanamees ei vasta ikkagi. Mis sul nüüd viga on, oled vihane või, rääkis Tiina naeratades. Või tahad ühest tulla? Nende sõnade juures tõstis vana mees silmad üles ja ta nägu kiskus nagu õnnelikule naeratusele. Kui ta ütles, oleks tulnud küll, kui te mind vana Rauka, võtate mezzo vilets, ega siis teha. Roni taha vankri otsa sisse. Saame me ise süüa, eksis sina ka suutäie saa, oleme näljas, võid sina ka tühja kõhtu, Seinkuda. Ma toon asjad ära, see on kähku. Mul on kõik kokku pandud. Kuue nadi, panen selga. Ta läks kärmesti laiatoa poole, sest seal oli praegu ta elukoht. Jalad tõusidki kergelt, peagi oli rinnalt kõrgemale kerkinud. Eks sulane, paljaste Loskadega külm, ütles Tiina. Kui vanamees ennast taha vankri otsa sisse kehitas, ei ole ühtegi. Ma panen jalad heinte sisse. Vastasse. Meie jääme üksipäini Is omasoodu, rääkis Viiu ja pisarad hakkasid uuesti voolama. Õiguse pärast rõõmustas ta, et vana taidilaidi kaera läheb. Aga siiski oli tal valus. Ära minemisega andis vanamees selgesti märku, et ta gaasidest rohkem lugu peabki laiadest. Nii oli aga ikka endid paremaks pidanud. Nüüd on kõik valmis, muud, kui hakkame minema, rääkis gaasi vanamees. Kaks vankrit veeresid teineteise järel õueväravast välja. Viu vaatas neile Pääle kuningat metsa vahel ära kadusid. Siis ütles ta, lastele juba läksid. Ei enam, näe. Lähme tuppa nähe, ninad teil kõigil sinised peas, mul omalgi ihu, väriseb paljas sitsi, jaki tükk seljas. Ja nad läksid tuppa.