Page'i Steel Massachusettsi poole nishi ütleb, just sinna tuleb minna. Kõigil minekul omad põhjused, miks kellelgi meil helgiga üksainus ja kindel Massachusettsis Ühendriikide kirderannikul laiuv Mostan, Edgar Allan Poe sünnilinn, nii aeg, 18. jaanuar 1809 põua limit ürgne mees, kelle nimi toob küll kõigepealt meelde tema õuduslugude lootusetu, sünge ja ahistama maailma kuid teda peetakse õigusega ka tänapäeval nii levinud krimilugude leiutajaks ning Ameerika esimeseks täiesti märkimisväärseks halastamatuks kirjanduskriitikuks tema valusalt lüürilist luulet ei tohi ka unustada. Romantik sümbolist, kelle huvide ringi kuulus kosmoloogia, krüptograafia. Kui kolleegide kirjandusinimeste suhtumine eriti kodumaal oli tema eluajal üleolev ja põlglik laimav siis Stephen King tänapäeva õudus- ja ulme suurimaid kirjanikke, ütleb otsekoheselt. Me kõik oleme Edgar Allan põu lapsed. Edgar Allen põu rahutaja otsiv hing vahetas tihti oma elukohta. Tema kodud Ühendriikide idapoolsetes linnades pole jätnud arhitektuurilukku kaugeltki nii mõjusat jälge kui tema looming maailmakirjandusse. Kuid need on paigad, kus looming sündis. Ilusat pühapäeva vikerraadiost Helgi Erilaid. Raimo seal jama ja nii algas seekordne Aja jälg kivis. On kõik, mis näeme, uni unes. Orsouelsi sissejuhatus. Allan paasson, see albumile teilsa neister jäänud, imetlesin eetion. Edgar Allan põu. Müstilised ja kujutelm lood Edgar Allan Paul. Edgar põu jäi orvuks napilt enne oma kolmandat sünnipäeva. Päeva ema Elizabeth näitleja suri tuberkuloosi kaheksandal detsembril 1811 ja tuberkuloosi läbi. Lahkus vaid loetud päevad hiljem perekonna ammu juba maha jätnud isa David näitleja, temagi mitte pere, see on ja frantsiis Richmondis. Veltsiiniast võtsid poisi oma hoole alla ja nii sai Edgar põust Edgar Allan bow. See on Ellen, oli edukas tubakaga kaupmees, kelle äriasjad viisid kogu pere 1815. aastal üle ookeani. Pärast 34 päeva kestnud merereisi jõuti liverpooli. Sealt siirduti Šotimaale ole, kus Edgar alustas kooliteed ning 1818 koliti Londoni külje alla ja uus kool oli mänor Haus Stog. Varasemad koolipõlvemälestused on seotud lohmaka Elizabethi-aegse majaga kuskil utumatunud inglise külas kus kasvas palju hiiglasuuri, Pahklike puid ja kus kõik majad olid ülimalt vanad. See auväärne iidne asula oli tõepoolest mingi tõenäoline vaimuvaigistav paik. Koolimaja krunti ümbritses kõrge ja tugev pealt mördi ja klaasikildude kihiga kaetud tellismüür. Rohmaka vööri ühes nurgas. Taas põrnitses veelgi rohmakam värav rauast poolte täis tipitud ja ülaservast taud Orades sakiline maja ise, aga milline tõeline nõialoss minule? Tänulistel koridoride ja arusaamatutel nurgatagustel polnud otsa ega äärt. Heline on Edgar Allan tõuilukirjanduslik kooli aja meenutus, jutustuse pealkiri William Ulsson. Tagasi ühendriikidesse pöördus pere 1820. aasta suvel. 1826 astus Edgar Allan põu aasta varem avatud veel siin ja ülikooli kauni nimega paigas šarlasswee. Selles president Thomas Jeffersoni projekti järgi ehitatud ülikoolis valitses uue vabama õppesüsteemi esialgu tõeline kaos ning tudengid tegid kõike seda, mida nad reeglid Teie järgi teha poleks tohtinud, kaasa arvatud hasartmängud. Kasuisa Allen ei saatnud põule iial piisavalt elamisraha. Too püüdis mängides seda juurde. Ta kaotas pidevalt ja oli peagi põhjalikult võlgades. Aasta pärast tuli tal ülikoolist lahkuda. Siis teatas 18 aastane põu, et ta on 22 ja astus Edgar ei barri nime heal reamehena Ühendriikide armeesse. Samal 1827. aastal õnnestus tal välja anda oma esimene raamat neljakümneleheküljeline luulekogu tämerlan ja teised poeemid trükiti vaid 50 eksemplari. Raamatule ei pööratud tollal mingit tähelepanu. Pärast kaheaastast armeeteenistust otsustas põued talle, sellest piisab. Ning kasuisa Allan aitas tal astuda Ühendriikide sõjaväeakadeemiasse West Pointis. Kuid seegi karjäär oli nurjumisele määratud. Vastuolud kasuisaga süvenesid veelgi, kuni viimane omakasupojast päriselt lahti ütles ning põu lahkus juba kaheksa kuu pärast uuest pointist. Baltimore'i vihmakassi ja Siilats Jordan. Tõu armastas rõhutada, et tema esimene armastus on ikka ja alati luule pooltimoris, aga linnas, kus isapoolsed sugulased olid elanud juba mitu põlve, avardas tõu oma loomingu haaret ja astus samme. Sääraseid näitasid edasise käekäigu nii era- kui kirjanduselus. Nädalalehtede pooltimine, sättele visitori poolt välja kuulutatud kirjandusvõistluse võitis Edgar Allan põu jutustusega pudelist leitud käsikiri. See oli fantaasialugu lendavast, hollandlasest ja Antarktikast. Elama hakkas põu pooltimoris isa lesestunud õe Maria klemmi ja tema noore tütre juures. Aeg näitas sellest noorest tütrest nimega Virtsiini ja saab kirjaniku abikaasa. Maja Ühendriikide idaranniku lähedal laiuvasse Valtimaaris, kuhu Edgar lõppenud hoo elama asus seisis noil aegadel veel rohelusse uppumas äärelinnas, peaaegu maal. Tõenäoliselt 1830. aastal ehitatud väikesel kummaliselt piklikul ja kitsal punastest tellistest hoonel on kaks korrust ja ärklikorrus tore valge ärkliaken seisab keset terava viiluga punast plekk-katust. Maja lõunaküljel pole üldse aknaid, on vaid ühtlane, terava viilu ja madalama koos, aga tellissein. Esikülje alumisel korrusel on üks kõrgeaken, teisel korrusel kaks madalamat ja alakorrusel viivad puust trepiastmed valge ukse juurde. Ukse kõrval juhib kitsas kaarkäik väikesesse õue. Esimese korruse eestuba kasutati tõenäoliselt nii elu kui söögitoa panna sest selle taga paiknev köök on imetilluke. Sinna mahtus ilmselt üksainus inimene toitu valmistama, teisele korrusele viib kitsas keerdtrepp. Siin oli kaks väikest magamistuba. Ärklikorrusele viib siit veelgi kitsam käänuline keerdtrepp. Siin terava katuseviilu all oli enamuse põu biograafide meelest kirjaniku tilluke töö- ja magamistuba. Arvatakse põua ajal olid ruumide seinad valged, puust uksed kaminas imsid ja valk talad olid pruuniks värvitud. Praegu on siin Edgar Allan põmmuus ja mille kõige tähtsamaks väljapanekuks on maja ise. Kuid siin on ka põuga seotud esemeid kasuisa Allani punaste õitega serviis arvatavalt põule kuulunud teleskoop ja suur reisikast, mida ka kirjutuslauana sai kasutada. Ärklikorruse toanurgas seisab lihtne voodi. Siin on väike laud, hanesulg tindipotitool. Kogu muuseumis on püütud hoolega põuaajastu õhkkonda alles hoida, nii et nagu kirjutatud. Kui Edgar praegu siia sisse astuks, tunneks ta end nagu kodus. Sulnis veel siin ja Rolling Stones suid veetseenia pooltimori kirjandusvõistlust põulega kaasa peale auhinnaga sõpruse võistluse žüriisse kuulunud kirjaniku Jon pendeldab Kennediga. Vaesus, milles ja kuidas kolleeg elas, jättis Kennedyle sügavalt masendava mulje. Lisaks ja pealegi kasuisa John Allan, kes suri 1830-ni neljandal kevadel oli Edgari eluvalikuid sedavõrd pettunud, et jättis omakasupojale tühjad pihud. John Kennedy tegi kolleegi heaks, mis vähegi võimalik ja sai talle Vilsiinias Richmondis ilmuva Southern Ligheri messengeri asetoimetaja koha. Augustist 1835 kolis põu ning oktav kooperiskamaria Klemm ning Virginia Richmondi. Messengeri tiraaž tõusis vähem kui aastaga 700-lt rohkem kui üle 5000 omakandi kõige populaarsemaks väljaandeks. Just tänu põu toimetajad ülelugudele ta otsekohese, terava meele ja keelega kirja pandud arvustuste üle. Ükskõik siis, kui suur või lugupeetud keegi raamatu autor oli, õu kartma ei löönud. Mis muidugi tõi enesega kaasa vaenu ja vaenlasi. 1835. aastal ilmus messengeris õu jutustus Bereninke lugu mehest, kes palub sugulasneiu kätt. Ja 16. mail 1836 27 aastane Edgar põu ja kolmeteistaastane Jevgenia klemm abielluvad. Aega, mil Edgar Allan Poe Richmondis elas ja töötas, meenutab sellesse linna rajatud muuseum majas, kus põu ise tegelikult kunagi ei elanud. Muuseumihoonel on tore ja lihtne nimi, Õulstonhaus, vana kivimaja ja seda peetaksegi Richmondi kõige vanemaks hooneks. On teada, et selle laskis ehitada 1700-ga 10 kaheksandal aastal Saksamaalt ühendriikidesse saabunud Jaakob Einge ja abiellus samuti Saksamaalt sisse rännanud Maria Dorothea šerreriga. Ja maja oli pulmakingiks pruudile. Hoone ehitati tõenäoliselt 1800 neljakümnendatel. Tõus 100. sünniaastapäeval 1909 leidis grupp Richmondi elanik, et selles linnas elanud ja töötanud kuulsat kirjanikku tuleks paremini meeles pidada. Linnavalitsus polnud kindel, kas tema meelest halva kuulsusega kirjanik seda ikka väärt on. Põua austajad viisid asja nii kaugele, et aastal 1922 avati vanas kivimajas Edgar Allen põmmuuseum. Mina ise on tore ühekorruseline ja katuseakendega ning ongi lausa hallikas tuunikatest erineva suurusega maakividest laotud katusel Me ärkliaknad valged, väga armas vana kivimaja. Miskipärast mulle tundub, et kirjanikul oleks selline muuseum meeldinud. Siin on hoiul maailma suurim põu originaalkäsikirjade, kirjade, esitrükkide ja isiklike esemete kogupaikadest, kus kirjanikke tõde, Rosalie põu kunagi elasid. Toodi siia säilinud pelgab õe klaver ning põu poisipõlve kaheksaid esemed. Siin võib näha põule kuulunud rõivaid, tema reisikasti, jalutuskepi, isegi juuksekiharad. Siin on väike põuaaegse Richmondi makett kuid kõige põnevamad on kirjaniku käsikirjad ja tema raamatute esmatrükid, teiste seas tema esimene luulekogu. Imetlen ja teised poeemid, mille esmatrükist on kogu maailmast teadaolevalt alles vaid 12 eksemplari. 1837. aasta kolmandal jaanuaril lahkub messenzieristele New Yorki lootuses leida tööd ajakirjanikuna ning ilmub ka tema ainus romaan aas. Kordan bemmi lugu. Tundub, et Jaan oli oma ajast ees. Ostjaid lugejaid suurt ei leidunud, küll aga peatselt kirjanike ja eriti Euroopast. Bern Robert Louis Stevenson, kes Taanist julgust ja õhutus said. Aga New York polnud siiski päris see, mida põu oli arvanud lootnud. Ning aasta jagu hiljem vahetus elupaik taas. Salomon pöök sünnilin Philadelphia, Pennsylvania. 838. aasta suvel kirjaniku pere Edgari põue ja veel siin jää ning marja Glenn seavad oma elamise sisse just Philadelphias. Ja tagantjärgi võib tõdeda, et Philadelphia aastad olid põu kõige loomingulisemad oma keeruliste suhete tõttu kasuisaga sest kirjanik ise kasutada vaid oma teise nime esimest tähte, seega Edgarei põu asub tööle pöördundžentermann mägesinis, et jätkata oma hea ajakirjanikuvaistuga tööd sealt, kus mässenseerist pooleli jäi. Esimene jutukogumik ilmub 1839 ja peatselt vahetab taas töökohta. Temast saab Grehend magasini toimetaja ja 1841 ilmub käians Magazeynis artikkel essee krüptograafiast mõni sõna salakirjast ning jutustus, millele lisanõuti ja oodati mõrv ru Moorgil. Ent Edgarei põu jäi vaoshoitum. Igal hommikul mina, Edgar põu, istusin koidu eel oma laua taga, suledaja käes, tindipott tinti täis ja hunnik odavat kirjapaberit ootamas. Ma ei suutnud ära oodata, millal jälle töö kallale saan. Ehkki ma ei teadnud, milles peaks seisnema inspiratsioon. Toon tuleb siis, kui olen laua taga. See oli ikka veel oma tilluke laud, seesama tilluke tuba ja sedasama tilluke aken vaatega metsale. Nii et võisin koguni kujutleda, et ei vii pigi meie Philadelphia maja lobuslikus, vaid mingis metsaparadiisis. Olin täitnud selle metsa, mustade kasside ja reetlike südametega kaevu ja pendli kuld põrnikaga muutnud metsarajad Pariisi tänavateks, kus öösiti kõndis ringi Segalie August tübee. Kirjastajad nõudsid lisa, lugejad nõudsid, aga ma ei tulnud nende soovidele vastu. Teadsin ise ja olin kuulnud kriitikutelt, et DocP tuues olin loonud uue žanri. Ja võib-olla pakkus juba üksnes see mulle rahuldust. Lohutasin rõõmuga lahinguvälja jäljendajatele. Sõnade etektiiv polnud 1841. aastal veel olemas, kui Edgar Allan Poe maailma esimese ilukirjandusliku krimiloo kõrvad Moorgi tänaval kirja pani. Järgnes veel kaks lugu, Marjerošev mõistatus ja varastatud kiri. Viimane polnud otseselt mõrvalugu. Auleegioni ordeni omanik Shevalee August tube ei ole professionaalne krimiuurija, pigem tark ja kogenud asjaarmastaja kes oskab põhjalikest vaatlustest loogilisi järeldusi teha ning tunneb suurepäraselt inimloomust. Krimilugude minategelane on nende nimetuks jääv jutustaja. 1887 ilmus Conan Doyle'i etüüd punases ja lugejate ette astusid Sherlock Holmsi ja tema lugude jutustaja doktor Watson. Kahe suure sõja vahel kestis klassikaliste detektiivlugude õitseaeg. Teemakaata pani tegutsema end maailma suurimaks detektiiviks pideva erg, ülbuaroo ja viimase pisut lihtsameelse abilise kolonel heks Thingsi. Hilisemal ajal on paaridena tegutsenud Colin Dexteri Oxfordi krimiuurijad maos ja levis. Hiljem levis ja Häsawei Ningeks kuulu siiasamasse ka Midsomeri baarne püüad, ema vahelduvad abilised. Kuid nimetatud on vaid tilgake meres. Maailm on erinevad, krimi kirjandus täis ja mõelda vaid, et seda mandrit alustas umbkaudu 175 aastat tagasi just Edgar Allen põu. Järgneva kustub loo algust tundub nii tuttav, et kujutlusvõime tahaks sind viia Londonisse Embreekestriiti majja number 221 Edgar Allan Poe krimilugu varast, et kiri algab nii. See oli Pariisis aastal 1800. Täpselt aastaarvu pole antud just pärast sünged ja tormist sügisõhtut. Kui nautisin mõtis kilu ja merivaik piibu kahekordset Volvust oma sõbra, kustub seltsis ta väikeses raamatukogus või töötoas nõnovlidze maja number 33 kolmandal korrusel. Vähemalt terve tunni olime pidanud sügavat vaikust. Kumbki meist oleks igale juhuslikule Alba jalle näginud Tinn Sesti jaluutlikult tegutsevat suitsurõngaste keeritsatega seksuaalõhku. Mina isiklikult harutelin mõttes teatavaid punkte, mis õhtu eelmise osa jooksul olid moodustanud meie keskustelu eseme mõtlensiin Moorgi uulisse afääri ja salapärasust, mis ümbritses Marie kõrva. Sernasin seepärast seda mingisuguseks ühte sattumuseks. Kui meie toa uks avanes ja sisse lasi meie vana tuttava härra kee Pariisi politseiprefekti. Selline on alguslugu ise, on sellest, kuidas õhustobee oma inimloomuse tundmisele toetudes mänginud Leva kergusega lahendab Pariisi politseile juba pikka peavalu põhjustanud väga tähtsa varastatud kirja loo millega on seotud kuninglikust soost isik ja valitsuse minister Edgar Allen Poe krimilo. Varastet kiri tõlkis eesti keelde meie keeleuuendaja Johannes Aavik. Keelemees sõna mees Johannes Aaviku riik 17 mai 1917. Täitsa trükivalmis on õuduste kogu number üheksa pääl kirjal. Põu valitud novellid viis novelli ootani igatsuse ja põnevusega, millal see raamat kord trükist ilmub. See oleks keeleuuenduse suur võit. Sest see oleks midagi peent uut enne raamatut eesti kirjanduses. Põu kuulus järafineerid põu korraga eestikeelsena. Mulle tundub koguni, et siin on eesti keel muud keeled saavutanud. Tahaksin koguni oletada, et see põuda hülge rohkem kui ühelgi muul rahval. Siin on eestikeelne kultuur Puur muukeelsed saavutanud, kui mitte koguni ületanud. See oleks ka keeleliselt uuenduslikum eesti keel, mis kunagi olen trükituna esinenud. Isegi üks uus kunstlik sõna laip on sees. Laip pole muidugi kaugeltki ainus uus kunstlik sõna, mille Johannes Aavik eesti keelde tõi. Helgi luges mõrvalugu ette. Mõrv kui sõna on samuti Aaviku poolt loodud sõnade reas aga ka reetma. Taas meenuma veenma pädevembama. Jätka seda loetelu. Meil on laen murdes vanad uudis, tuletised ja nii edasi. Access. Taas Orsouels ja tee Allan Parsons prootšekt ning teos Asheri maja hukk, jutustus, mis samuti Philadelphia aastal ilmus ja Äscheri maja hukk, on lugu, mis on huvi pakkunud heliloojatele nii otepää siile, kel asi jäi lõpetamata kui Philip klassile, kes oma kammerooperi sai valmis. Lugu ise algab nii terve hägusa nii-öelda ja hääletu sügispäeva, mil pilved rippusid rusuvalt madalal. Olin ratsutanud üksi läbi iseäralikud, kõleda maa nurga. Kuni viimaks õhtu varjude pikenedes hakkas mu ees paistma sünge Asseri maja. Aga kuidas nad välja Edgareibow, Philadelphia maja, kuulame kohe helgit. Edgar Allen, põu, rahvuslik ajalooline keskus nii pidulikult on hakatud kutsuma ainsat tänaseni säilinud maja Philadelphias kus olude sunnil aina rahutult ringi rännanud põu jaoks üpris paljude aastate jooksul 1837 kuni 44 elada jõudis. Selle hoone üüris kirjanik 1843. aastal ja elas seal oma noore naise Ženja ning viimase ema põu tädi Marie Emmiga. Umbkaudu vaid ühe aasta. Liine võitles siis juba tuberkuloosiga ja maja hoidis korras tema ema Maria klemm. Fotodele on väga tip-top, punastest tellistest kolmekordne maja, valged aknaraamid ja aknaluugid, valge uks, valge, madal teivasaed õue piiramas maja ees kõrge nelinurkse musta posti otsas seisab avatud noka ja tiibadega must kivine kaaren. Riidepuu kuulsale poeemile siseruumid on päris tühjad ja remontimata. Need ei ole püütud muuta sellisteks nagu põuaaegadel. Kahes selle majaga külgneva hilisema soones on sissekäik külastajatele suveniiripood, filmi näitamise ruum. Need väljapanekud, külastajad võivad astuda umbes 10 astmelisest trepist alla maja keldrisse arvatud, et vahest leidis kirjanik just siit ka, kuhu tuua oma päris õudse jutustuse must kass. Põhitegevus. Just selles samas majas rahvuslikus ajaloolises keskuses leidub üks täielikult sisustatud ruum loodetavasti selline, mille kirjanik iseendale võimaluse korral oleks muretsenud. Nimelt avaldas bow 1840. aastal essee mööblifilosoofia, kus kirjeldas üksikasjalikult oma ideaalset tuba, päris ootamatu kirjatükk põu ülejäänud loomingu taustal. Essee algab filosoofilise mõtisklusega ruumikujunduse teemal. Inglased teevad seda stiilselt ja elegantselt. Ameeriklased, kelle soontes ei voola aristokraatlik kui verd ja kes hindavad vaid dollareid, on oma sisustus ideedes naeruväärsed. Nad ei taipa, et tubadesse kuhjatud kallis mööbel ei muuda ruume kaunimaks. Kaks et sisekujundus on samasugune kunstiliik nagu iga teinegi ja et esemed ruumis peavad omavahel ideaalselt sobima, otsekui oleks tegemist maaliga ja põu annab selles suhtes ka natuke nõu. Alustab kaardinatest, mis peaksid ruumi enesega sobima. Vaibad moodustavad toa hinge. Nende värv ja vorm määravad jäänud sisustuse. Suured lilled või kindlad kujutised vaipadel peaksid olema välistatud. Gaasivalgus on lubamatu, sest see on kalk ja ebakindel ja ei mingeid uhkeid kroonlühtrid. Need esindavad kõige halvemat maitset. Põu ideaalruum on ristküliku kujuline, sellel on vaid üks uks ja kaks akent ukse vastasküljel. Kaks suurt põrandani ulatuvat randal avanevat roosipuust raamidega akent, mida ääristavad rikkalikust sügavpunasest siidist kuldsete nööridega eesriided. Punane ja kuld peavad korduma kogu ruumis. Seda anda edasi selle iseloomu. Ka vaiba põhitoon peab olema punane. Seinakate peaks olema hõbehall. Tagasihoidliku punase mustriga. Seintel peaksid rippuma suhteliselt suured maastikupildid. Runneli taevalikult kaunist naiseportreed seinal peaks olema ka ümmargune peegel. Nii kõrgele toas istuvad inimesed sellesama peegeldust ei näeks. Selles ruumis peaksid seisma kaks suurt see siidkattega diivanit ja nendega sobivad toolid. Roosipuust. Klaverikaos peaks avatud olema. Toa keskel peaks seisma kaheksanurkse marmorkattega laud. Ja veel võiks siin leiduda kaks või 300 kaunilt köidetud raamatut. Foto järgi otsustades asuki peaaegu selline tuba Philadelphias. Põu ajaloolises keskuses. Põhitoon on punane, mööblikatted soojas roosakas toonis vaip ja eesriided tumedamad keset tuba lumivalge marmorkattega kaheksanurkne laud. Põule oleks siin meeldinud. 1844. aasta aprillis kolised kareibu, tere taas New Yorki seekord töökohaks tõul New Yorki ning Mirror. New Yorgis sündinud luu riid nimetas põud sugulashingeks. Hinged, kes esitavad ja arutavad ikka ja jälle samu eksistentsiaalseid küsimusi. Arvo Pärdi ja Robert Ulsson koost. Aadama passioon. Etendus Tallinnas 2015. Aastal 2000 oli Wilsoni partneriks luu, riid ja valmis lavateos. Põud sai koostöös Hamburgi, Itaalia teatri trupiga. Leia villandahhov ja Edgarei bow luuletuste reiv on kaaren kakstuhatkolm ilmunud samanimeliselt duubelplaadilt, mis põhines Wilsoni riidi põudray lavateosele Luriidile ja muusikutele. Lisaks näitlejad, kes annavad asjale kuuldemänguhõngulise kõla. Trükis ilmus aren esmakordselt New Yorki ning Merroris 29 jaanuar 1845. 1846 ilmunud essees Loomingu filosoofia bow kirjutab luuletusega kaaren valmimisest. Ma usun, et võin kiidelda sellega, et mitte ükski detail minu tekstist pole jäänud juhuse hooleks ning et koguteos on matemaatikaülesande täpsuse ja range loogikaga samm-sammult oma eesmärgi poole liikunud. Aga seda juttu küll uskuma, et Carey loomingu suur austaja, tutvustaja Prantsusmaal šarlustavad läär ei ole see kaaren midagi nii kalkuleeritud kirjutet. Pigem on see jutt poos. Essees on tegemist spontaansuse varjamisega, külmaverelise sihiliku simuleerimisega, ütleb tol ajal ja bow kuulsad soomlased on tegelikult töömeetod, et sukelduda teadlikult kohutavates nägemustes, mida hiljem sai kujutada vaid kaine mõistuse kontrolli all. Arvapod, läär. Sama meelt prantslasega Nigaar nagu joomise osas on ka kirjandusteadlane Ants Oras kes nimetas põud jabur lääriga üksiknähtuseks. Oras vahendas Eesti keelde põues see loomingu filosoofia kui ka luulet keeles, mis inspireerisid Johannes Aavikust. Kaaren südaööl kambris sellest tummalt tuuskijalt, mõlgutelles Mehlis Celine aegu vanu, ammu Veernuid surmani. Kuulin äkitselt teel ukse. Kerge vaikse sõrmed ukse. Koputus mail ukse tasa kostva minuni. Kirjanik Edgar Allan bow viimane säilinud kodu New Yorgis Bronxis. Äärmiselt tagasihoidlik, väike ja lihtne elutuba ja köök, esimesel korrusel magamistuba ja puutöötuba, teisel majal on päris suur ja avar madala valge teivasaiaga piiratud veranda, mille laugjas katus toetub neljale saledele puusambale ja on teada põuaaegadel rippusid verandal linnupuurid. Kirjaniku sõber on kirjutanud, et tagasihoidlikkusest hoolimata täitis seda väikest maja teatud peene kombelisuse maitsekkuse. Isegi suursuguses hingus ning eta polnud iial varem näinud liiva eest. Samas ometi nii võluvat kodu tõu isegi on kirjutanud, see oli kaunis paik ja veel siin ja ema Maria lisanud. Olime oma väikeses majas lõpmata õnnelikud. Kirjanik kolis koos oma perekonnaga sellesse majja ilmselt mais 1846. Tema noor naine, tuberkuloos ist vaevatud veetseenia suri siinsamas, esimese korruse magamistoas. Jaanuaris 1847. Annabel liin, luuletus, mille Edgareibow pühendas, kirjutas Vilsiinia mälestusele näitleja Amanda Plammer jäika plaadilt kaaren. Trükis ilmus luuletus esmakordselt, aga alles pärast Edgareibow surma. Dowitcannavad tormisel ookeanil punased purjed fragmentideks jutustus kirjanikust, kes asub ametisse majakavahina lähimast maast 200 miili kaugusel keset ookeani asuvas tuletornis et lõpetada käsilolev raamat tuletorn maailma lõpus. Selline on Stephen Marlowe raamatu pealkiri, mis põhineb Edgareibow luule osa ja kriitika tekstidele ning maarlow mõttelennule. Ning raamat räägib sellestki kuist peale veel Tseenia surm. Maapõue ei suutnud enam kuidagi rahu ja tasakaalu leida. Kirjutas küll luuletusi, proosapoeemi. Heureka. Ta pidas loenguid, üritas sõlmida suhteid, kihluda, abielluda, kuid millestki ei tulnud midagi. Korda oli ta Richmondis, Sist Bostonis, Philadelphias taas Richmondis. Seitsmendal juulil 1849 kirjutatu Maria klemmile. Olen olnud väga haige, suudan vaevu sulepeas hoida, pole mõtet praegu minuga vaielda, ma pean surema. Pärast seda, kui lõpetasin Heureka, pole mul enam tahtmist elada. Ma ei suuda lõpule viia enam midagi. On teada, et ühele oma järjekordsel reisil Philadelphiasse peatus põu vool demoris ja kadus viieks päevaks. Mis selle viie päeva jooksul juhtus, seda ei suudetudki välja selgitada. Ta leiti ühe allika järgi valimisjaoskonnas muudetud restoran Nonii paarist pooltimoris teise järgi pooltimori tänavalt väga halvas seisundis. Oma elu viimased päevad veetis ta Washingtoni kolledži haiglas ega polnud võimeline selgitama, mis temaga oli juhtunud või miks olid tal seljas võõrad riided. Põu suri pühapäeva, seitsmenda oktoobri varahommikul 1849. Allika kohaselt olnud tema viimased sõnad aitama vaest hinge. Ta oli ainult 40 aastat vana surmatunnistus ja kõik ravidokumendid on kadunud. Ajalehed mõtlesid kõikvõimalike surma põhjuseid välja ajurabandusest, alkoholismi, kuid kirjaniku surma tõeline põhjus ongi saladuseks jäänud. Müstilise loo Ouija müstiline lahkumine. Üheksandal oktoobril 1849 ilmus New York Tribruunis neuroloog, autoriks kirjandusmees toimetaja Dow kolleeg Rufus ilmad, Krišovold neuroloogi esimene lause lõppeb sõnadega ja vähesed teda taga leinama. Avaldas Kreutzwald ka proua elulooraamatu täis liialdusi, paisutusi, valesid, mis hakkasid elama oma elu. Läär nimetas kris voldi pedagoogist, vampiiriks aga veel kord sõna Edgarei põule. On see kõik, mida näed ja seegi, mis näib vaid uni, mis unes sa näinud.