Olen stuudiosse kutsunud Hanna-Liina võsa, et täna rääkida muusikalidest ja kes võiks vast olla pädevam sellest rääkima, kui sina. Ja aitäh. Mul on hea meel, et mind on kutsutud proovile, mis, mis on põnevad ja ma pean ausalt ütlema, et ma ei ole olnud kohapeal peaaegu et poolteist aastat. Nii et ma ei ole viimaseid lavastusi näinud uusi asju, mis seal on tulnud. Aga ma olen kursis, kuna kuna minu Facebooki sõbrad on väga paljud Broadway näitlejad, kes kellega ma olen siin ja seal koos midagi teinud. Ja nende kaudu ma ikkagi näen, et mis ja huvitavat ja ja no väga põnev oli, ma natukene tegin ka eeltööd tänase saate, vaatasin isegi ja no seda ma pean ütlema, et see käib ikkagi igapäevaselt läbi, et uuslavastus nimega Hamilton on nagu kõige praegust kõige, kõige populaarsem ja ja nii-öelda selline tipp, mida, mis on vist välja müüdud praegu aasta. Et kui tahaksid minna, siis ei saakski minna, vaid peaksid ostma 2017. Aasta. Ma ei tea kevadeks endale pileti. Et tegemist on räpp muusikaliga, kui ma võin seda niimoodi nimetada. Ja tegemist on nii-öelda siis räpp muusikaliga, mille on kirjutanud Lin-Manuel, Miranda, kes on ka varem teinud Broadwayl muusikali nimega In haids, mis oli natukene võib-olla sarnase eestilistikaga rääkis sellisest New Yorgi latiinode elust natukene, aga nüüd on ta läinud veel rohkem süvitsi ja, ja tegu on sellise natuke ajaloolise looga tegevus toimub aastal 1700 midagi, et kostüümid on kõik sellised, et väga klassikalised ja, ja noh, võib-olla nagu ma ei tea vanadest ajaloofilmidest, aga, aga muusika on nii-öelda räpipõhine aga ikkagi lauldud enamasti kasvõi ühe noodi peal, siis ja ta on ise öelnud, et miks ta just selliste nii-öelda stilistikat kasutas. See võimaldab kõige rohkem teksti nagu edasi anda muusikas, et see oli tema jaoks tähtis. Võib-olla siinkohal oleks tore kuulata väike jupp sellest võib-olla siin ongi hea, kui olete ja jätkata pärast muusikat. Seda nüüd kuulates tekkis kohe päris mitu küsimus, sellepärast et enne räägitud latiinod 1700 kostüümid ja siis väga-väga sarnane Eminemi ja selline tõsine räpivärki, et muusikalide puhul on see väga tavaline, kombineeritakse nagu hästi kaugelt üksteisest olevat žanrid ja, ja erinevad asjad niimoodi. Tegelikult ei ole see väga tavapärane ja ma arvan, et sellepärast see ongi üks suur hitt seal praegu ja kindlasti kutsub teatrisse palju laiemat publiku hulka, kui tavaliselt seal käib, et et seal on alati olnud see põhi põhimure Broadwayl või noh, põhiteema on see, et kuidas saada ikkagi erinevaid etnilisi gruppe teatrisse. Et võimaldada, ütleme siis asi aatidel, teha tükke, et ei oleks kõik nii-öelda selline Lääne et, et oleks kõikidel, kuna, kuna Ameerika ongi selline rahvaste paabel, et oleks võimalikult nii-öelda kirjuse see pilt ja noh, seal on tehtud ka ütleme nii, hüljatuid niimoodi, et see trupp oli täiesti multietniline. Et Nadia Balzani mängis täiesti must poiss ja epaniini keegi hiinlane. Mis minu jaoks muidugi ei ole selles mõttes noh, kõige ägedam, ütleme nii, et mulle ikkagi meeldib see, kui kui asi on nagu kuidagi õige. Nii nagu ta kuidagi, kus ta, millest on kirjutatud, et see, et see ei lähe lihtsalt sellepärast Siin vist võib järeldada selles selle muusikali edust, et autor on tabanud naelapea pihta, kombineerida. Ja, ja mis on veel eriline trump sellel see, et ta ise mängib seal peaosa, autor ja ta on ise väga karismaatiline ja selline jõuline tüüp, et juba inimeste tema pärast seda vaatama. Aga nüüd midagi täiesti võib-olla teisest nurgast, kuigi ka taga Ameerika on prits, staar, muusikal, mis on pigem selline kantri ja Western, eks ole, mis peaks olema ameeriklastele väga hingelähedane. Ja ma selle kohta ka ema tegi mehele eeltööd, siis ise pole näinud, aga aga jälle teadsin inimeste trupist, kellega ma tegin mõned aastad tagasi koos muusikali nimega häppideis. Ja, ja tema on seal trupis ja hakkasin uurima, et mis see siis endast kujutab. Ja sain teada, et see on väga-väga tuntud koomiku, Steve Martini. Nii-öelda selline vili. Kes muide, mängib ise ka väga hästi Ja kesimegi bändiot ja kelle lugudest see nii-öelda koosneb ja, ja tema on ka kirjutanud selle, selle stoori siis ja ja on väga tihedalt seal seotud koos oma lavapartneri ja oma laulukirjutamispartneri idi brekwelliga. Siin võib-olla olekski mõistlik kuulata jälle, kuidas selle muusikali muusika kõlab. Üdini positiivne laul, küllap see päike ikka paistab, aga jäin mõtlema hoopis teise asja peale, et muusikalidest on erinev erinevaid selliseid laulustiile, nii palju. Kuidas neid muusikalinäitlejaid sinna valitakse, ongi täitsa nagunii, et kui tahan teha kantri muusikali, siis tuleb vaadata sellise pilguga ringi, et huvitav, kes mul kantrilaulud ära laulaks. Ei, absoluutselt mitte, see näiteks, mida me praegu kuulasime, on väga hea näide sellest, et muusikaliartist peab olema tegelikult nii mitmekülgne. Et see konkreetne laulja Karmen kiusak alustas samamoodi nii-öelda stendil, kus ta laulis ooperifantoomi Christine'i osa, mida mina praegu hoopis midagi muud ja aastaid laulis erinevates maailma produktsioonides siis või keedis, mis on üks ka viimase 10 aasta suurim hitt Broadwayl, kus ta laulis ühete rohelise nõia rolli, kus on väga väga popp nii-öelda saund, mida peab tekitama. Ja siin ta oli täiesti kantri, nagu ta oleks, loed kantrilaulja olnud jah, kindlasti ma arvan, ei, ei otsita niimoodi, et kes meil siin ja kantrilaulja on, vaid lihtsalt inimene tuleb sinna konkursile kohale ja siis ta ongi õige. Kuna me tema käest küsida ei saa, et kuidas tal õnnestus rolli sisse minek, eks ole, siis ma küsin sinu käest, et näiteks praegune roll siis fantomis, kaua sa pidid tegelema sellega, et sa õige nõks kätte saada? Ei peatundides olema, võib öelda, lihtsalt mul läks neli aastat ja niimoodi. Ütleme nii, et ma ei arvanud, et ma kunagi laulan. Ooperifantoom issanda Kristiini, kuigi ma olin käinud varem isegi isegi prod või nii-öelda audisin intel sedasama rolli peale. Aga ma ei arvanud kunagi, et ma. Mul on piisavalt kõrge hääl isegi selleks Seda häält vist tõestas eestikeelne versioon Frozen. Ja, ja aga seal on hoopis teine stiil on kõrged ja, aga see on hoopis teine, teine nõks on seal ütleme nii, et fantoom-is on väga ikkagi selline lüüriline, klassikaline ja väga kõrge ja ma ei teadnud, et ma sellega nagu suuteline olen. Jaa, aga kuidagi kui need ma ei tea, jälle arvati, et ma saan sellega hakkama ja kui mul juba nii-öelda mind usaldatakse, siis ma teen kõik selleks, et lihvida seda nii-öelda, et see tuleks nagu võimalikult hästi. Ja nüüd mul on olnud aega, peavad kaks aastat seda nii-öelda veel paremaks lihvida ja ma arvan, et ma ei kujuta, et kuidas ma alguses ütlesin, aga ma millegipärast arvan, et võib-olla praegu on veel parem, kui alguses. Praegu Ooperifantoomi lihased on jah, et need ongi need lihased, mida, mida pidevalt Patreen teenima. Jälle väga hea üleminekukoht lihaseid kasvatab väga palju ka ettekandja. Sellepärast et rasked, kohvikannud, õllekannud, mida iganes tuleb ette tassida tuleb kõik ära kasutada ja järgmine järgmine muusikal, millest me räägime, on ongi pealkiri. Ka ettekandja põhineb ühel filmil hoopis. Ja no see on väga-väga tavaline Broadwayl, et võetakse üks film ja tehex, tehakse see ümber nii-öelda prod ei muusikaliks, see on nagu kõige tavapärasem praktika praegusel ajal. Et kui keegi tuleb sellise mingi uue asjaga välja, kasvõi see Hamilton või see prits ta siis see on täiesti. See on ikka väga-väga suur risk. Aga ettekandja ehk siis võitšes, sellel on juba nii-öelda kõlapind selle filmi näol? Ma ei tea, kas sina oled seda näinud, mina olen seda näinud, meenutab mulle väga-väga see film meeldis. Aga praegu ma pean ütlema, jälle tegin jälle natukene uurimustööd ja see on nüüd küll selline muusikal, mille tahaks lihtsalt haarata sealt niimoodi pika käega ja kuidagi tõmmata enda enda juurde. Et seda. Ma saan aru, et sa tahaksid, ma tahan seda teha ja siis jääme lootma, et ehk ehitatakse kas uus linnahall või tuleb Eestisse ka korralik. Ja selle võib teha täitsa väikses teatris. No peaasi, et tuleb. Aga kuulame siin ka muusikalise näite, kuidas kõlade ettekandja, muusikal? Et siis nii, kõlas ettekandja. Ega ma ei arvanudki, kui ma seda nime vaatasin, et ta terve selle muusikali lihtsalt ümised. Ega nad midagi ei ütle, vaid vaid teenindab inimesi. Aga see lugu, mis kõlas võib-olla tõlk tõlgiks eesti keelde kui, kui halb idee? Kuulasin natukene seda teksti ka, see halb idee vist on selline natukene petmise dilemma, eks ole. No see on see, et meil tegelikult on tohutult särtsu, siis nad laulavad, kui halb idee on, et meil niimoodi särtsu Aga aga seal oli mingisugused muud probleemid, olid. Ja et tüdruk võtab beebit kelleltki teiselt ja doktor, see oli siis see, kellega ta laulis tema doktor. No natukene niimoodi ja kuigi tegelikult filmina väga dramaatiline, lõpuks aga aga samas see ettekandja ei ole lihtsalt ettekandja, vaid ta teeb maailma parimaid torte. Ja siis tegelikult see teema käib selle ümber, et ta paneb kõik nad oma emotsioonid sinna erinevate tortide ja kookide sisse. Et see on selline nagu magushapu või see see, see lugu, aga, aga mis on selle konkreetse etenduse puhul? Tasub märkida, on see, et selle on kirjutanud, et üks selline praeguse aja üks pop nii-öelda Singrist Sangraiter ehk siis laulukirjutaja sära Pärels see on üks neist etendustest, kus on kogu nii-öelda see loominguline tiim, koosneb naistest, et siuke väike feminismi selline Et seda ka väga palju, ma arvan, et seal maailmas ei tule ette, et naised teevad kõik nii lavastaja kui autor kui koreograaf, kõik on naised. Aga jah, et see autor ise on selline nii-öelda popmuusikas väga tuntud Ameerikas ja, aga nüüd ta on kirjutanud muusikali ja kõik on väga sillas sellest, et, et on kuidagi suutnud nii hästi tabada sellist nagu muusikalikeelt. Aga seal võib olla veel, mis ma ütleks, ära, on see, et alati proodvee etendustes on tegelikult üks põhiline nii-öelda trump on see, kes mängib peaosa, et kui siin Eestis on see, et tihtipeale on isegi kolm inimest peaosas või no vähemalt igaks juhuks, et hajutada riski, kuna etendus jookseb nii kaua aega, siis Broadwayl on ikkagi alati nii-öelda üks, kes nii-öelda on selle etenduse nägu. Kuidas nad seda siis teevad? Üldsegi ei ole dublante. Neid on kindlasti olemas, ma arvan, et tal on nii-öelda dublant, pluss veel keegi stand-by, kes on nii-öelda lava taga nagu igaks juhuks valmis. Aga, aga üks on siis see, kelle peale ehitatakse kogu see reklaam ja kes tegelikult teeb seda nii-öelda kahesedamas nädalas. Selle küsimusega võib-olla pigem ma pidasin silmas seda, et kuidas nad seda teevad, et kui ühe inimese peal lasub nii suur vastutus just selles mõttes, et sinu peale on üles ehitatud kogu etendus siis kas siis peaosatäitjad kantakse sulgpatjadel lavale ja tagasi? No eks tal on kindlasti mingisugused teda poputatakse natukene siit ja sealt, aga, aga see on selline elustiil juba, et tegelikult mis seal ikka läheb tööle selles mõttes, et nagu inimene läheb kontorisse Aga inimene, kes läheb kontorisse, võib võib-olla neljapäeva õhtul ka sõbraga kaks natukene kauemaks. Ei, aga kuidagi, ma arvan, et need näitlejad seal, neil on omad omad viisid, kuidas lõdvestuda ja kuidas seda tööd teha. Kangastub kuidagi selliseid piloodi roll, et noh, et enne lendu mingisugune aeg ei tohi seda teiste kolmanda Kindlasti, et sa pead ikkagi olema kogu aeg vormis, triksist läksis, aga, aga see konkreetne lauljatar džässi moel, Mueller ma isegi ei oska, kuidas öeldakse tema nime. Tema ei olnud alles hiljuti üldse mingi tuntud nimi. Aga ta mängis just eelnevalt ühes uues muusikalis, mis oli Kärol kingilaulude põhine, kus ta mängis siis Kärol kingi ja mängis klaverit ja see oli nii-öelda tema suur seenedebüüt ja drum. Teine muusikalitäht, kes sai ilmselt tohutu palju kuulsust juurde pärast Prousanid indina mensel muusikalist nõiutud. Aastaid-aastaid tagasi, kui ma kõigepealt New Yorki läksin, siis ma käisin vaatamas sellist muusikat nagu rent kust, kus ta tegi, see oli vist tema üks esimesi nii-öelda rolle prodel. Ma suht kindel, et see oli. Ja seal ta juba sai tegelikult, et nii-öelda selle Broadway kommi Unity jaoks väga, väga, väga nagu tuntuks ja ja kuidagi ta tuli esile seal juba teiste teiste sealt siis aga siis ta läks edasi jah, tegema Vikeerid, mis on nõiutud, mis on üks. Ma ei tea viimase, ma ei tea, millal see tuli vist, eks ma ei mäleta, mis aastal see nii-öelda esietendus oli, aga et see on olnud üks suurimaid kassahitte Broadwayl praegu. Ja ma arvan, et suuresti ka tänu tema, selle rollisooritusele sai see nii suure, sellise alguse poweri sisse, sest et. Ta tõesti tõesti tegi võimsa rolli seal ELFA on siis roll ja, ja see on üks selline, seal on samuti selline suur ja ta Bauer laul mida tema teeb lihtsalt nii hästi. Et ma arvan, et kõik kooli õpilased ja muusikali õpilased tahavad hinges olla kui Tiina Ventsel ja laulavad seda laulu. Silmas siis kuulamegi väikese näite sellest, kui kui võimas on tema hääl ja milline on see lugu, millest jutt oli. Seda lugu kuulates tulevad natukene isegi külmavärinad peale, kui üks naine niimoodi võimsalt loomulikult väga hästi kirjutatud lugusid on, on eraldiseisvana täiesti kiti materjal. Stiil on selle muusika autor, kes on tegelikult teinud väga, väga palju väga tuntud Broadway muusikale ja kes on selline, ongi selline hitti hitilooja. Tema lood on tegelikult alati väga, väga head. Aga ma mäletan, ma käisin, kui ma kunagi olin jälle noor üliõpilane, siis ma istusin esimeses reas, käisin vaatamas sedasama etendust, niimoodi suured silmad olid, aga seal oli teine roll teise väga-väga kuulsa Broadway näitlejatari kanda, kes Kristjan sinu eest, kes on selline suur koomik ja, ja teine selline. Ma ei tea, proovis võid nagu öeldakse. Ja siis mina rohkem jälgisin tegelikult hoopis teda, sest mulle tundus, et et kunagi õnnestuks seda rolli teha, oleks nagu äriti äge. No sina küll, küllap paljuski oled saalis ja vaatad, et kas ma võiksin seda ise teha või? Sellises professionaalsest küljest, aga no mina ei ole muusikalis laulnud. Aga, aga olen olnud väga palju saalis, küll mitte muusikaridel, vajutse. Elusetendustel või live etendustel ja mis on nende pluss või, või kõige suurem väärtus, et midagi, mis sünnib sinu silmade ees, on nagu selline. Kordumatu noh, isegi kui ta võetakse linti või midagi sellist ei ole selles mõttes tähtis, kui sa oled ise saalis vahetult kogeda seda sulle lauldakse sulle edendatakse midagi, siis on midagi täiesti kustumatut, eks. Ja samas võib ka jääda sinna nelja seina vahele, tegelikult väga tihti. Et mina selles mõttes, et seda ju ei filmita tegelikult ja nagunii-öelda, laiem avalikkus seda ei tea ja et ma arvan, selle tiina men selliga oli samamoodi, et ikkagi see prood või on väga selline selles mõttes maailma mastaabis ikkagi väike koht ja need teatrid on väiksed, et see, kellel õnnestub näha, neid lavastuses, näeb. Aga kui ta sai, siis ütleme rolli selles samas showsonis siis siis kuulis tema häält kogu maailm ja ta sai hoopis teise nii-öelda selle kõlapinna. Oscaritel ja väike Aga liigume edasi ja järgmisena räägime muusikalist viiuldaja katusel. No selle ma nii-öelda tõin sisse, sellepärast lihtsalt, et esiteks on hiljuti alles nii-öelda prod veel välja tulnud ja ja tuleb ka nüüd peagi Estonia teatris taaskord jälle Georg valmis lavastuses, et kunagi aastaid-aastaid tagasi ta tegi seda Estonias ja nüüd siis kordab. Ja kus mängib siis Mait Malmsten, seda seda põhirolli. Aga Broadwayl jah, ikka tehakse aeg-ajalt ka veel sellist vana head, traditsioonilist muusikali ja see on ka näide sellest, et ei ole kuskile poole seda nii-öelda ära keeratudega moderniseeritud vaid see on nii, nagu ta kunagi kirjutati, aga no loomulikult praegusaja nagu parimate lauljate ja näitlejate esituses ja samuti teeb seal kaasa üks tütarlaps, sest õde, kellega mul on õnnestunud koos mängida, olin kunagi tema kaitseingel. Siis ikkagi kohe küsida, et kas sinu meelest need vanad, head juba tegelikult tuhandeid-tuhandeid kordi tehtud ja nähtud asjad siiski veel toimivad ka publikule, kas on midagi sellist, mis tegelikult inimesi, uued põlvkonnad kasvavad peale, eks ole, inimesi sünnib juurde ja on maailmas tohutu palju inimesi, kes ei ole mitte kunagi kätsi näinud, eks ole sellest mitte midagi kuulnud? Ja no ma arvan, et tegelikult need ei kao mitte kuskile, need on lihtsalt, see on samamoodi nagu ooperifantoom, lase lihtsalt. Kunagi kirjutati nii hästi nii õigest kohast. Andrew Lloyd Weberi poolt, et, et nagu ei saa vanaks. Ma ei tea kuidagi, võib-olla kunagi täiesti sõidame, lendame autole ja võib-olla siis vana. Aga, aga hetkel tundub küll helisev muusika samamoodi, kui tuuakse välja. See lihtsalt toimib. Ma arvan, et selle viiuldaja katusel sellega on täpselt sama lugu. Aga nüüd kuulame hoopiski viiuldaja katusel muusikalist lugu õmblusmasinast. See oli nüüd väga ilus näide klassikalisest muusikalikeelest. Aga liigume edasi, et mida veel põnevat siis parajasti muusikalimaastikul toimub ja eesti keele keelde tõlgendatakse kui mormoonide raamat. Järgmine teema tokas moemen. Ja jälle jube kahju, et ei ole ise saanud näha, aga olen osalenud piletiloteriis sellel, et saada sinna etendusele piletit, sest et väga populaarne praktika, mida Broadwayl tehakse, aga ma ei tea, kas stendil ka, aga aga enne etendust tehakse selline suur loterii. Et siis inimesed saavad panna oma nimekirja ja, ja kui õnnestub võita, ütleme siis seal on umbes 20 kuni 25 piletit, mis saad odava hinna eest ja ma olen seal, ma arvan, mingisugune seitse korda osalenud. Kunagi pole võitnud. Aga, aga see on jah, ütleme nii, et enne seda Hamiltoni oli siis Pukas mormen see number üks nii-öelda ja noh, siiamaani naudib ikka tohutult publikumenu ja ma arvan ka, et aasta aega ja on välja müüdud seal. Selle temaatika on jällegi teistest hoopistükkis erinev, sellepärast et see on veidi religioosne. Jah, aga see natuke teeb muidugi nalja selle religiooni üle. Google'is oli vikipeedias, oli kehtetud satiiriline religioosne muusikale midagi. Ja, ja noh, see on jälle see, et see oli tohutu risk teha nii-öelda uut, täiesti uut asja, mida pole nii-öelda filmina ega mitte kuskil varem olnud. Aga, aga neil oli trump see, et selle autorid on South Park multifilmi autorid. Ja siis võib enam-vähem juba aimata enam-vähem, mis huumoriga on tegemist. Ja, ja see lihtsalt no ma olen kuulnud jälle katkendeid ja, ja see on väga-väga naljakas ja see siis räägib mormooni poistest, kes elavad seal sortlik citys ja keda siis saadetakse põhimõtteliselt Aafrikasse oma nii-öelda usku levitama. Ja noh, see on päris selline nagu hullumeelne, veidikene kogu see kogu see lugu ja seal on väga palju selliseid väga siledaid poisse lihtsalt. No arvestades tegijaid me selle kohta ei jõudnud väga põhjalikult uurida, aga küllap on see tekitanud ka oma huumori juures küllalt palju vastust. No kindlasti mingis seltskonnas inimestest, aga ma arvan, et see on kuidagi niimoodi lahendatud. Ma ei ole nüüd lugenud nii-öelda tagasisidet väga palju, et mis sellest kirjutatakse. Ma lihtsalt tean, et noh, väga väga suurele osale inimestest see ikkagi läheb väga-väga peale. Aga kuulame siis, kuidas muusikaline keel muusikalis kõlab. Ja meie viimane käsitletav muusikal, mis parajasti ka käimas on on õppimisest või koolist. Täpsemalt siis skoolov rakett ehk rokikool jah, misega filmi põhjal tehtud. Seal mängis peaosa Jack Black, kes on jäänud Ameerika koomik ja filminäitleja. Ja, ja see on minu jaoks ka tegelikult väga üllatav, sest et no filmima tean ja teadsin ka sellest et tuleb selline muusikal. Loomulikult kasutatakse seal trumbina lapsi, sest et see on ka väga levinud praktika ja ütleme nii, et Broadway lapsnäitlejad on täiesti omaette klass muidugi. Et seal on ikkagi selline konkurss ja ma tean, et seal on väike bänd siis kokku pandud, kus kõik lapsed mängivad pille ja nende osade peale oli konkursile saabus 22000 tahtjat. Kelle, kelle siis populaarsust ja keeles siis neli või viis välja sõeluti. Ookean neli, viis oli selles bändis, aga seal on, ütleme nii, et trupp on, ma isegi ei tea, võib-olla 20 inimest. Et no ma ei kujuta ette, tähendab seda sõelumist koorunud lopsud vastu ei olnud küll ütleme, et vanaema, lapsevanemad läksid ju kõik ju läbib kõik ju ikkagi võidu peale välja, ma olen suht kindel. Aga, aga mis oli minu jaoks üllatus? Ta oli see, et ma ei teadnud, et selle muusika autor on Andrew Lloyd Webber. Sest et minu jaoks on ikkagi Ooperifantoomi ja ja sisest kris superstaar ja kätsi autor, noh, lihtsalt neid, ma tean nii hästi, aga, või noh, ma tean veel, et on teinud palju-palju asju, aga, aga et ta sellise nagu Muusikalise stiili ma ei tea, edendaja on seda, ma ei teadnud, et niisugune täitsa rokk. Tuleb välja, et Andrew Lloyd Weber on nagu, nagu muusikali näitlejagi kohandub erinevate rollidega. Sest tegelikult selles filmis muusikalist ei tea, aga ma arvan, et see on tehtud umbes täpselt samamoodi on väga suur austusavaldus sellistele ajatutele rokkbändidel nagu AC DC ja Led Zeppelin ja black sadat ja nii ja nii edasi. Ja siis seal on see lugu, millega õpilased koos õpetajaga lähevad ka võistlema ja seda võib-olla kuulamegi, et aru saada, milline see muusikal siis täpselt kuuleme. See nüüd küll ei olnud otse muusikalist, vaid oli filmi siis põhilugu, mida laulis Jack Black, aga, aga seda lugu tehakse ka muusikalis umbes täpselt samamoodi. Aga lapsed siis mängivad ikka lapsed mängisid filmis. Ja eestvedajana oli lihtsalt filmis Jack. Ja nüüd mängib Alex Friedman, kes kunagi mängis Andrew Lloyd Webberi muusikalis käts ühte kassi. Nüüd ta on seal olemas, kas infrastruktuuri ja et selles mõttes jah, peab olema paindlik. Kas muusikal aastal 2016 elab vinget elu? Tundub küll, vähemalt see, need näited, mis me täna kuulasime, vähemalt nendest uutest asjadest. Minus isiklikult küll lõid jälle selle tulukese põlema, mis ma kunagi 20 aastat tagasi ma tundsin, et vau kui äge. Ja nüüd ma tunnen, et vau, tehakse nagu veel ägedamaid asju, et millest ma tahaks ka jälle olla osaline, nagu kuidagi väga mind inspireeris see väikeettevalmistust selleks saateks. Ja paistab, et selles valikus, mis täna sai käsitletud, oli nii palju erinevaid momente ja nüansse, et kõik, kes on sellest huvitatud, kindlasti leiavad endale oma aitäh sulle, analine aitäh kutsumast.