Tere, mina olen Märt Treier. Tänase jutusaate külaline on inimene, kelle ametikoht otsekui kohustab suhtlema avalikkusega, võtma seisukohti, mõtestama sündmusi. Ometi on temast kuulda pigem vähe tähelepanu. Tõsi, on meie külaline viimastel aegadel saanud omajagu aga mitte niivõrd väljaütlemiste, vaid uhke karjääri, lennu ja lõpuks ka otsusega teha elus põhjalik kannapööre. Viimased sündmused hakkasid kruttima juba läinud aasta septembris, kui Postimehes, avalikkusele ja toimetusele uut peatoimetajat Hardo Pajula tutvustas päev hiljem, et mitte öelda. Sama päeva õhtul oli kauaaegne peatoimetaja Merit Kopli juba ametist tagasi. Veel kaks kuud hiljem tõusis Kopli Eesti meedia suuromaniku Margus Linnamäe tahtel Postimees Grupi pealikuks. Valgusse jäi ligi pool 1000 inimest. Siit ei olnud enam kuhugi tõusta. Veel kaks kuud hiljem tegi jutusaate tänane külaline otsuse ja kandideeris Saksamaale eesti kultuurinõunikuks läbi ülitiheda sõela, osutuski valituks, kuid ametisse astuv alles augustis. Nädalapäev pärast teadet konkursi võidust kutsus vikerraadio Merit Kopli külla. Kopli tere, tere. Pean ütlema, et te olete üsna salapärase renomee, ka inimene nagu kuningana seal kuskil üleval struktuurides kõik teised kaovad, aga teie olete selle justkui nagu igavene. Kuidas selline kirjeldus meeldib? See kõlas ilusti, ausalt öeldes nii pole iseloomustatud, aga kui sa seda praegu ütlesite? Tund täitsa hästi, nüüd. Ei noh, ma, ma ei ole selles mõttes nagu üldse esiteks edev inimene üldse, see on üks põhjus ilmselt, miks ma olen nõus, ütlesid, salapärane. Ja teiseks. Ma ma tõepoolest eelistan noh, natuke nagu kulisside taga toimetada ja teha ja ma ei vaja selles mõttes pidevat tunnustust ja pildil olekut, et mulle meeldib see, et ma teen oma tööd väga hästi, pühendun sellele, aga ma, ma jahi vaja seda pidevat kiitust, patsutust, pildil olekut. Ma arvasin, et läheb täpselt samamoodi nagu kõigi teiste külalistega, teen ettepaneku, siis tuleb tükk aega painutamist ja siis võib-olla läheb õnneks ja ma saan külalisi, okei, Merit Kopli vastas viie minuti pärast. Tundub põnev. Teeme ära ja ei mingit edevust. Tegelikult ka ei ole selles mõttes, et noh, mingis mõttes käib ju ametiga kaasas, et kui sa oled peatoimetaja, siis loomulikult on kohustuslikud kohad, kus ma pean endast rääkima, kus ma pean nende tööst rääkima, kus ma pean Postimeest esindama, see käib paratamatult asja juurde ja praegu, kui ma nüüd olen ametist lahkumas, mulle tundub, et, et vikerraadio on just nimelt see koht, kus ma hea meelega seda teen. Räägin endast, vastan sellele kõikidele küsimustele. Aga näiteks noh, ma ei, ma ei ole kunagi soovinud olla Õhtulehes Kroonikas ka mitte naisteajakirjades, et mulle ei meeldi, kui seotakse ametit ja minu sugu näiteks ma ei naudi seda, et ma olen kuskil pilliga. Meil tuleb siis südame puistamise tund. Vaatame kuhumaani. Aga mingisugune pinge on siis nüüd läinud, see oli 19. jaanuaril, kui te tegite oma elus väga olulise otsuse ja otsustasite kandideerida siis Saksamaa kultuurinõuniku kohale, son, teie sünnipäev. Jah, see on mu sünnipäev ja sel päeval ma selle otsuse tegin. Noh, loomulikult see oli selles mõttes, et suur otsus, sest ma teadsin, et kui ma selle avalduse esitan ja kui ma peaksin võitma, siis tegelikult ei ole tagasiteed, et nii palju aumees ma olen, et ma poleks kindlasti hakanud kuidagi ümber mõtlema seda, seda olulisem see otsus oli, noh minu enda sees oli see otsus selleks hetkeks ja küps, et ma teen seda, tahan seda teha. Aga ikkagi, milles see otsus selle aasta alguses? Ma olen olnud nii kaua ajakirjanduses ligi 25 aastat tegelikult põhimõtteliselt oma elus teinudki ainult ühte tööd, noh, jätame kõrvale selle, et ma olin 14 aastased Kungles nõudepesija ja kunagi olen töötanud lasteaia kasvatajana lühikest aega väga lühikest aega, hea ja ka siinsamas raadios, kus me praegu oleme. Aga tegelikult alates 91.-st aastast oleme olnud ajakirjanduses nõudepesija peatoimetajaks ja kõlab hästi, eks noh, nii oligi selles mõttes, et rasked ajad ja oli vaja raha teenida ja Kunglast siinsamas üle tänava, Kungla. Just just just et selles mõttes igasuguseid teid on ju tehtud, aga, aga jah, 25 aastat ajakirjandust ja seda on väga palju. Ja 15 aastat Postimehes sain täpselt veebruari alguses täis. Ja 11 aastat peatoimetaja need kõik need on minu jaoks sellised numbrid, mis näitavad, et on vaja midagi muuta. Mõned aastad meie elust lähevad nõnda, et pärast polegi nagu midagi meenutada, lihtsalt on läinud ja kõik arved said makstud, töö sai tehtud, aga midagi erilist nagu ei olnud. Ma usun, et 2015. aasta kohta teie küll niimoodi öelda ei saa ja mitte ainult tasumata arvete pärast, mis kindlasti said makstud seal üks hullumeelne aasta. See oli tegelikult üks hullumeelne aastaga, ma ei saa üldse öelda, et see oleks olnud kõige hullumeelsem selles mõttes positiivses mõttes hullumeelne, on olnud kõik 11 aastat. Muidugi, mõni aasta on olnud natukene kuidagi kergem ja asjad on sujunud paremini. Aga tegelikult nii suur ja keeruline organisatsioon nagu Postimees on tegelikult ise olla päevagi, et seal on lihtne. Et aega on adrenaliin laes, kogu aeg on pinge, neid inimesi on, praeguse seisuga on neid juba üle 400, aga noh, ainuüksi Postimehes, eks üle 200. Tegelikult sa vastutad nii suure organisatsiooni eest, sa vastutad igapäevaselt iga sõna eest väga paljude inimeste ees, kellele sa võid haiget teha, ütleme see vastutuse koorem on ikkagi tohutu ja siin nagu võrrelda ühte aastat, teisega on mõnes mõttes isegi keeruline. Et on olnud tõesti väga-väga keerulisi aegu ja 2015. vaieldamatult oli nüüd kõigi nende turbulentsid pärast ja omanikuvahetuse ja ja struktuurimuudatuste ja selliste vangerduste tõttu loomulikult väga keeruline. Kui sul on 400 alluvat, siis on omamoodi vastutamine peaaegu võimatu. Eks ta on, aga minu vastutus on ju see, et valida õiged inimesed, valida keskastme juhtideks sellised inimesed, keda ma saan nii palju usaldada, et nemad omakorda vastutavad enda alluvate eest ja eks nad siis täpselt nii käibki. Kuuldavasti olete aparaadi nii hästi tööle pannud, et ei pea ise seal suurt kohal viibima. Mis juhtuks, kui te kaks nädalat lihtsalt ei tuleks tööle? Kaks nädalat saaksime rahulikult ära olla, et kui ma olen asjad ka ette läbi mõelnud, võimalikud probleemid ette ära näinud ma arvan, kuskilt kuue aja pealt võib hakata tekkima selliseid küsimusi, võib tekkida mingeid konflikte, kus on juba vaja lahendamist, kus on vaja olla kohal. Murdume korraks teie igapäevaellu ja probleemide rägastikku, mis laadi probleemid need on, mis võivad sellises ametis ette tulla ja tulevadki? Ma ikkagi ütleksin, et kõige suuremad probleemid on seotud inimestega olgu seejärel inimestel või ükskõik, ma nimetan headel, seepärast, et minu arust on Postimehes absoluutselt kõik head inimesed inimese all peate silmas, keda kõikjal ajakirjanik, sõbralikku inimest või osavat inimest, pigem nii ühte kui teist, et öelnud, et et kui inimene on enda vallas hästi tubli ja oma, no väga suur asjatundja, aga kui ta iseloom on nii kohutav, et ta tegelikult rikub selle organisatsiooni üldise õhkkonna, siis, siis ma olen valmis temast loobuma. Olete loobunud? Jah, olen, näen, et selle inimese tõttu tegelikult teised inimesed ei suuda tööd teha, et üldine töörahu on häiritud, siis jää minu arust midagi muud üle, siis tuleb temast loobuda, aga hoiatuslaske tuleb ikka mõni ikka ikka, et selles mõttes ma arvan, et olen väga inimlik juht ja ma täiesti siiralt hoolin inimestest, et ma arvan, et see on ka üks minu noh, nimetame seda eduks, aga vähemasti pika ametisoleku saladuseks on see, et ma siiralt hoolin inimestest. Ajakirjaniku amet pidi olema sama ohtlik ajule kui politseiniku Pääle suma. Usute? Seda usun kindlasti see on ongi väga stressirohke, sest et ega ajakirjanikud taluvad ju kohutavad, peavad taluma kriitikat, et kui paljud üldse on valmis igapäevaselt kuulma kriitikalt noh, tavaliselt ikkagi juhilt, eks ju, ikka nende suhtes väga kriitilised, et hommikul, kui me loeme lehte või kui me vaatame portaali me hindame seda märksa kriitilisemalt, kui kõige kurjemad lugejad ikkagi vaatame, kuidas saaks homme paremini, mis läks valesti. Ajakirjanik peab seda taluma, ta peab taluma seda, et lugejad on tema vastu trad taluma, et need loos esinevad inimesed ei ole rahul, enamasti leitakse, et tema kellelegi tehti liiga. Et selles mõttes on see väga stressirohkeamet ja nii iga päev ja nii iga päev. Kuninganna kujundajasteid muigama aga selline ema mesilasema-kujund kelle juurde tullakse siis, kui tõesti närv on segamini, on see parem. Ei ole ametialaselt või tööalaselt, mina ei leia, et peaks olema väga emalik või emamesilane, see on kujund, mis mulle tegelikult selles kontekstis ei meeldi isegi ausalt öeldes ka ka perekonnas, noh, ma tunnen, et see ei ole minulik, tegelikult see ei ole minulik, ma olen siiski väga ratsionaalne, väga pragmaatiline, ma ei ole selline inimene, kes päevaselt käikse patsutaks inimesi ja, ja ütleks, et küll te olete tubli, tule nutta minu õlal. Ma arvan, et selline ei pea juht olema, juht peab olema loomulikult empaatiavõimeline ja peab inimesi mõistma, aga samas peab jääma see mingisugune distants või. Ja distants on vist kõige õigem sõna, et. Ma ei arva, et on hea peatoimetaja, kes tuleb pannkookidega tööle ja ja käib ühe juurest teise juurde, ülistab, et loomulikult tuleb seda ka teha ja kõike, aga, aga see ei saa olla selline nagu põhiolemuse joon. Rääkisin ühe teie pikaajalise kolleegiga, kes ütles, et te olete tõepoolest valmis istuma inimestega kohvikus olema sõbranna eest ja siis järgmisel päeval, kui vaja laskma lahti. Ma ei tea, kas inimene oli, aga ma arvan, et see on väga täpne, kui ma mõtlen, et ma olen pandud sellesse ametisse selleks, et ma viiksin Postimehe kuhugi noh loodetavasti, eks ju kõrgustesse muidu muidu pole nagu asjal mõtet. Siis ma ei saa, lihtsalt ei saa ja oleks väga vale, kui ma hakkan tegema otsuseid selle pealt, kes on mu sõber, ma ei tohi seda teha. Väga julm on olnud mulle hästi valus. Ja isiklikult ma olen kõige rohkem läbi elanud seda, kui ma pean koondama inimesi, kes on mulle sõber või kes on mu elus väga olulist rolli mänginud. Aga ma olen seda teinud selle nimel, et Postimees saaks edasi minna ja on teil palju sõpru. Pole palju sõpru, mul on palju lähedasi inimesi, mul on loomulikult inimesi, kellega väga avameelselt rääkida, aga ma ei ütleks, et mul on palju sõpru. Puutumatuid ei ole. Noh, kui nüüd küsimus oli, kui te küsisite ennem, et kas Postimehes on palju sõpru Ei tea, kuhu me jõuame siis teie abikaasa on ju ka ajakirjanik. Ja tema on ka ajakirjanik ja konkureeriva väljaande, see, kus mul on ka sõpru. No seda elu olete pidanud päris pikka aega elama. Kaivo Kopli ka töötasite kunagi isegi koos välisuudistetoimetuses olini. Me töötasime koos aktuaalses kaameras, seal me saime tuttavaks välisuudistes ja siis läksime koos hommikulehte siis koos päevalehte ja siis mina läksin ära Postimehes, et jah, me oleme pikalt koos töötanud. Ma ei mõtle sellele ajale tagasi, kui väga heal ajal ja tegelikult see ei ole õige asi, minu arust ei ole õige abikaasat koos töötada. Tegelikult mulle see ei istu, minu arust peab olema ikkagi eraelu ja tööelu ja palju huvitavam on õhtul kokku saada. Nüüd öelda, et ja rääkida, mis päeval tööl toimus, eksju, sellepärast et seda me ei tee. Noh, niivõrd-kuivõrd, aga, aga me oleme nii kaua selles rollis olnud, et me oleme konkureerivat ettevõtetes rollid kuidagi nii paigas, et mul ei teki elus kiusatust talle rääkida mingeid enda saladusi, mis loomulikult on omaette probleem, sest kui sa ei saa kõigest rääkida, noh, siis tekivadki mingis mõttes ikkagi nagu kus raamatus isegi, vaid see tekitab ju teatud distantsi või noh, et tema ju tunnetab, et ma ei räägi ja noh, mina, mina loomulikult ei räägi, temaga ei räägi ja selles mõttes me tööst ei räägi ometi alaselt, olete lahus ja ametialaselt oleme lahus. Tegelikult see ongi kõige õigem kiusatus ka ei ole, ausalt öeldes ei ole. Ja algusaegadel oli mul nagu soov küsida nõu inimlikult, et kuidas mingis olukorras käituda, siis mulle tundub, et praegu ta ei oskaks enam nõu anda. Lihtsalt nii on, et ta, ta ei, tegelikult ei adu konteksti üldse, millest on siis kodus hea rääkida, kui ajakirjandus ei kuulu nende teemade hulka. Räägime poliitikast, välispoliitikast, lastest loomulikult, et väga palju selles mõttes tavalised elu olulised asjad, et ma ei tea, ei no on huvitav, aga, aga jah, niipea rääkima teest. Eriti ütlesite, et teile ei meeldi, kui teie sugu esile tõstetakse, selles ametis on siin mingi konkreetne põhjus või olete lihtsalt tüdinud sellest? Jah, suht-koht tüdinud alati on nagu see, et näete naisjuht ja nagu noh ma ei ole üldse feminist, muide ma absoluutselt ei ole, minule meeldib, kui on soorollid, noh näiteks ma ei käi kunagi kuskilt naiste naiste klubides, kunagi sattusin esinema mingisugusele üritusele, kus ma pidin rääkima, kui raske on olla naisjuht ja ma ei tea, kuidas ma sinna sattusin ja ma olin pärast nii pettunud, et ma sinna sattusin, sest et mulle ei meeldi see, ma lihtsalt, ma isegi pooleli jätnud, rääkisin ära, aga tegelikult ma ei tabanud nagu ära, kuhu ma lähen. Et see on muidugi minu puhul võib olla täitsa tüüpiline, et oma kiirustamisest üldse nagu ei vii kurssi, et jooksen ühest kohast teise, tegelen ühe asjaga, teise asjaga. Et pealiskaudsus muide, on üks kahjuks selle ametiga kaasneb märksõna. Aga, aga, ja siis ongi nii, et ma midagi ma sinna siis oma kõnega sattusin ja siis, kui ma sain aru, et tegemist on praktilist, sihuke feministlik üritas ja siis mulle see üldse ei meeldinud, siis ma lubasin, et ma ei taha olla sellistel üritustel, ma arvan, et ma olen, teen oma tööd ja hoolimata soost olen täitsa okei. Ja ometi võtan selle patu oma hingele, et seda teemat veidi jätkan, sest oletega naisena paistnud seal toimetuses silma. No mis parata, kõik mehed ümbert pudenevad, aga teie olete selle justkui alles, noh, kõik teavad, kuidas Eesti meeste minekuga on. Et nad lähevad naisaga, seal on see eluiga ikka väga lühikeseks jäänud kud ametisse tulite 2005. aastal, siis üsna pea ilmus sinna veel ka mees nimega Anvar Samost, tema elu ikka seal toimetuses jäi väga lühikeseks. Noh, ta tuli eelkõige, eksju, juhatuse esimeheks, aga ta oli ka vastutav, pea toime, et mina olin edasiseks, no praktiliselt ja loomulikult mina ei tea, ega mina ei hakka Anvari eest rääkima, mis võib-olla ütleme nüüd äkki mina olen kuidagi kannatlikum maksnud neile meestele, mõnel puhul võib olla üsna varsti tuli Mart Luik ja tema oli ka väga lühikest aega oli ka väga lühikest aega ka jälle mina ei hakka teiste tegemisi. Noh, analüüsime, see oleks viisakas, aga ka äkki äkki äkki ka mingis mõttes kärsitust. Hardo Pajula ühest päevast me ei hakka enam vist rääkima seal ka tüdimuseni räägitud teemaga üks päev on siiski vinge lugu küll. No tegelikult ametlikult jõudnud ametisse astuda, nii et selles mõttes isegi see üks päev on liialdus, aga noh, Mart Kadastiku ka sama hästi kui sõbrad. Ma ei oska öelda, sõber on küll selline väljend, mida ma kasutan väga harva, et seal on see, kellega ma joon veini ja puistan südant ja räägin avameelselt, mida me kõigest arvan, et selle, selles mõttes ta ei ole seal peal. Aga loomulikult ma hindan tema panust Postimehes väga kõrgelt, mida ta on teinud ja mida ta on andnud. Samamoodi ma loodan, et tal läheb kõik väga hästi. Nii et kui veiniklaas valatakse veini täis, siis on selge, et Merit Kopli on võtnud omade hulka. Kas te olete Margus Linnamäega postime uue omanikuga ka juba joonud veini. Ma mõtlen, ei ole joonud, veini, oleme palju rääkinud, samuti väga kena inimene, loomulikult teistlaadi teist tüüpi kui Mart Kadastik. Aga selles mõttes, et ta on missioonitundega noh, alguses väga paljud kõhklesid ja ütlesid, et ta on tulnud raha põletama ja tal on puhas edevus seal taga. Aga ma julgen küll öelda, niipalju kui ma näinud olen, et ta tõepoolest hoolid postimehest, et Ta astud neid samme, kui ta vahel eksib, aga ta eesmärk on siiski minu hinnangul väga üllas, et ta tahab Postimehele head, kui palju ta teid kuuleb? Ma arvan, et kuulata noh, ainuüksi sellepärast, et ma olen nii kaua seal olnud, mul on ikkagi selline kogemus, mida on vähestel näidata kasvõi selle organisatsiooni tundmise koha pealt. Ja kuna ta ise ei ole ka ajakirjandusharidusega ega ajakirjanduses varem kogemusi oma, siis ma loodan küll, et ma saan talle head nõu anda ja ta kuulub. Mart Kadastiku ja Margus Linnamäe vahelt jooksis hunt või mitu läbi ka teie suudate jälle olla kuidagi tasakaalus, kui Juta mõlemast meest. Ütleme nii, et ma ei näe praegu absoluutselt mitte mingit põhjust kuidagi ütelda midagi halba või üldse teha mingeid etteheiteid Margus Linnamäele, minul poolt on sügav respekt ja ma ei noh, kindlasti ütle midagi. Samamoodi, ma, mis ma ikka hakkan kadastiku kohta midagi halba ütlema, ei ole ka põhjust. Esiteks ma olen inimene, kes ei eriti konflikte. Meeldi olla ka tülis, mind häirib see, ma ei saa magada ja mind häirivad tegelikult konfliktid, ma püüan konfliktid, kui nad tekivad hästi kiiresti ära lahendada. Ma ei taha olla mingite tülide keskel ja ma hoian sealt ennast eemale. Tegelikult. Millal need viimased magamata ööd olid ja mille pärast? Noh, eks siin ikka olid, ütleme nii, et viimane oli alles hiljuti, see oli eelmine nädal, siis kui ma sain teada, et ma selle konkursi võitsin saksa kultuurinõuniku konkursi, siis too õhtu, ma pidin nagu mõtlema siis välja, et kuidas ma teavitan järgmine päev toimetust mis on valus, eks ju, kuidas ma teavitan omaniku Sven Nuutmanni, et loomulikult selles mõttes oligi magama töö, sest ma pidin kuidagi, noh, see oli nii noh, minu jaoks niivõrd suur samm, et see vajas läbimõtlemist ja kogu see kommunikatsioon, sest ma ei tahtnud, et jääks mulje, et mõned inimesed reedan ja see oli nagu see halb tunne. Need, nad mõtlevad, et kui need septembri sündmused siin olid seoses Hardo Pajulaga, siis noh, terve toimetusi oli ikkagi minu taga ja loomulikult see läks mulle hinge ja see liigutas mind ja seda rohkem seda toimetust hinnelis. Mul natuke oli see tunne tekkinud, arvavad, et ma reedan neid, ma püüdsin siis neile oletada, et et noh, võimalik tegelikult ka Postimehe jaoks, ma arvan, on vaja ikkagi värsket verd ja noh, eelkõige antud juhul minu enda jaoks on see vajalik. Melita saite hakkama teoga, milleks vähesed on võimelised. Ehk siis lahkusite tipus, kuigi ei ole veel ära läinud. Aga oma otsusest olete siiski teada andnud. Kas siin on mingisugune väike taotlus, moment sees ka? Sutt sattusid asjaolud kokku tegelikult nii ja naa, sest et asjaolud saatsid kokku nagu minu elus kogu aeg juhtub. Muide, selles mõttes ma arvan küll olemas ning õnne tähtis nina sel ajal sündinud olen, sellepärast et vahel teele tulevad asjad, kus võib asi minna väga valesti. Siis ikkagi mul läheb nagu õigesti. Loomulikult ei saa siin olla nii, et ainult vastuseks me ise ka otsustan. Aga kuidagi on läinud kõik siiamaani tegelikult täpselt nii, nagu ma olen tahtnud. Ja selle koha pealt ma ei ole, ütleme, on tõesti mingi käsi kuskil, hoiab ja kaitseb mind. Et antud juhul oli ka tegelikult nii, et loomulikult ega mina ei saanud, vaata, millal toimub kultuurinõuniku konkurss, kuigi tegelikult kui päris aus olla kaks aastat tagasi ma hakkasin teda konkursi ootama, ma teadsin, et see tuleb kogu seda lugu. Palju õnne, oli mul tegelikult enda jaoks mõeldud nagu välja karjääriplaan, ma sain ise aru, eks ju, igaüks saab aru, et igavesti seal ametis ei ole mõtet olla, sest et pärast noh, on raske lahti lasta ja pole mõtet, see, see ei ole endale eas, ei ole organisatsioonile ja ja mul oli vaja mõelda, kuidas edasisest noh, ütleme nii, et see ametikoht, kus ma praegu olen Postimees Grupi juhatuse esimees ja peatoimetaja siis on tegelikult Eestis kõige kõrgem meediavaldkonna ametikoht. Enam mul ei ole mitte kuhugi edasi minna, tegelikult. R Aleksei eks ju, huvitavat kunagi pakkumine. Aga, aga tegelikult ei ole kuhugi edasi minna ja ma just nimelt tundsin, et ma tahan teist valdkonda, et ma tahan üles ehitada ennast teises valdkonnas. Ja ma tahan täitsa siiralt, kusjuures ma olengi väga pateetiline inimene, täitsa siiralt. Ma tahan anda oma panuse teises valdkonnas sind väga, väga huvitav ja see on Saksamaa, Saksa kultuur, ka Eesti kultuur. Et ja ma teadsin, et seal hukkus, tuleb kahe aasta pärast. Ma tegelikult teadsin, et ma sellel kandideerinud, nii et ütleme nii, et see on ikkagi pikemalt küpsenud plaan. Kuigi tõsi see, et see juhtus nüüd ajal, kui Postimees tõepoolest on, kippus, kui Postimehel läheb igatpidi väga hästi ini portaalis, lehes organisatsioon on tugev, kui ma ise olen, noh, nagu öeldud ka veel, eksju nüüd juhatuse esimehena kõige tipus enam kõrgemale ei saa, ma olen rahul. Teil on õnnetäht, mis suunab teie tegemisi, millele võib toetuda. Te teete pikki plaane ilmselt nende pikkade plaanide tegemise käigus oleksite võinud ju näha ka seda, et ka rahvusringhääling hakkab otsima nüüd uut pealikku. Ka need aastaarvud on tegelikult suhteliselt lähestikku. Mõtlesite siiski, et ei proovi. Ega ma ei salga, kui ma juba olen tulnud, see avameelitsevad, et ma olen selle peale mõelnud, tegelikult rivaal kukkus ära. Ma ei tea, kui palju see, ma, ma ei oska hinnata, kui palju maa nagu siin kontekstis üldse oleksin rivaal on tegelikult, et see ikkagi oma endaga Määri või oma edasist elu planeerisin. Kusjuures ka täpselt nii planeerisin, ma ütlen vahele, et mul, lapsed täpselt nüüd teine laps lõpetab ülikooli juunis, et ma nagu sanga taaga kaelast ära. Et, et ma ei pea enam lasteaiast hoolitsema, vaba inimene, vaba inimene täpselt ja ma saan oma eluga teha, mida ma tahan. Et aga ma hakkasin kõhklema, et kas ma tegelikult, kas see on tegelikult see, mis oleks minu elus piisavalt suur muutus. Ma mõtlesin, et kui ma olen praegu üles ehitanud Postimehe väga tugeva organisatsiooni ja ma tuleksin siis ERR-i, mis on ka väga tugev organisatsioon siis tegelikult, mis see reaalsus oleks, on see, et ma hakkan kõiki oma sõpru Postimehes ja ERR-i tooma. Ma mõtlesin, te juba alustasite sellega, kui kolleeg Lauri Hussari kutsusite Postimehes avastada siin üks koht. Väga vaimukas ja et aga ma mõtlesin, et tegelikult reaalsuseks välja, et kõik oma sõbrad, kaaslased, kes meil seal on, Aivar Reinap leeveegorm, Sigrid Kõiv, Heili Sibrits, Peep Pahv ja nii edasi. Siis oleks hakanud tõmbama tagasi siia ja mulle tundus, et äkki see pole õige. Muidugi iial ei sa öelda iial, on ka see, ega ma ei tea, kui pikalt täpselt nüüd see ametiperiood Saksamaal kujuneb, eksju, ma ei tea, kui palju muga rahul oldakse võib-olla ei olda, võib-olla leitakse, et las läheb oma meediat edasi juhtida. Kadastik andis möödunud aastal, kui lemming oli kõige kõvemast hoos, mõista, et võiks ikka juhtida ajakirjandusväljaandeid. Inimene, kellel on akadeemiline ajakirjanduslik haridus, teil seda ei ole. Ei ole, ma olen hariduselt Tartu Ülikooli saksa filoloog, aga samas pärast seda õppisin ma Saksamaa kõige tõesti kõige kõvemasse ajakirjanduskoolis enne jõule kus tulevad saksa ajakirjanikud, ka meediajuhid. Ja hiljem nüüd 2012 lõpetasin Tallinna Tehnikaülikoolis ärikorralduse magistri mis tähendab, et mul on meediajuhi pädevus, on täiesti olemas, ma arvan, ajakirjandusjuhi pädevus selle saksa meediakooli tõttu, et ja ma olen õppinud ka Saksamaal Deutsche Welles veel mitmes selles mõttes ka meediaväljaandes töötanud ka saksakeelse ajakirjanikuna, nii et ma julgen küll öelda, et mul on päris korralik kogemus. Küsimuse mõte oli ainult see, et ma ei ole märganud, et te kirjutate. Ma ei ole praktiliselt üldse kirjutanud ajal, mil ma olen olnud peatoimetaja, et ma olen kirjutanud ainult Postimehesse ja meediasse puudutavaid tekste. Ma olen selliseid täht, päevalisi, ilusaid kõned, paraad, kõnesi, tegelikult jah, jah, paraad kõnesi. Enne seda oli maja välistoimetaja noh ikkagi selles mõttes nii reportaažid, intervjuud, uudised, kõik, et ka Eesti ajakirjandus on ju nii, et tegelikult ikkagi silma paistavad. Ajakirjanikuna uurivad ajakirjanikud, uudisteajakirjanikud mõnes mõttes natuke ebaõiglaselt, jäävad varju alati välisuudised jäävad varjuga, kultuur, sport, et tegelikult sama head ajakirjanikud tihti. Aga ma ise arvan küll, et ma olin ajakirjanikuna niisugune tavaline, ma ei olnud staarajakirjanik, kaugel sellest, härra tundsite? Ma ei tea, ma arvan, et ma kogu aeg teadsin, ma ise pidasin ennast selles mõttes nagu välisuudiste vallas päris heaks mul oli uudiste nina on päris hea ja tegelikult ka kirjatehniliselt ja ma suudan hästi kirjutada, aga ma ei olnud, noh, tippajakirjanik, ma ei olnud, uuriv ajakirjanik, noh, et, et ma ei oska öelda, oleks minust saanud, kui elu oleks teisiti läinud, aga, aga sest mul tegelikult on olemas väga suure adrenaliinivajadus. Täitsa tõsiselt, ma arvan, et ma saan selle nüüd kätte eksjaama sellest ametist, aga tegelikult võib-olla ma oleks võinud peatoimetajaks saada. Viis aastat hiljem oleksin saanud olla kuskil rindereporter, aga tahaks seda võimalust. Ei tulnud, et see oleks mulle meeldinud, et ma olen hästi hulljulge. Et ja selles mõttes nagu hüppan vette tundmatus kohas ja noh, võib-olla üldse surnud on praeguseks sellise sellise suhtumisega, kui ma seal lahinguväljal väga julge oleks, pääseme keegi eluga justaga. Aga kui nüüd ütelda, et mida ma nagu kahetsen võib-olla siis seda jah, et ma, ma ei saanud tegelikult ajakirjanduses kirjutaja ajakirjanikuna tegevajakirjanikuna saavutada seda, mida ma oleks tahtnud, peatoimetaja amet omamoodi tappis selle unistuse ja kindlasti sa tegelikult ei jõua, kui on nii palju inimesi nii suur organisatsioon juhtida ei ole lihtsalt reaalne. Ma alguses arvasin ka, et oh küll ma teen ja olen lihtsalt päevas on nii palju tund aega on ja, ja jaksa. Ja muidugi on ka see, et ega ma ei tahtnud hakata näiteks võtma sõna väga olevatel poliitilistel teemadel. Vot mulle tundus see, et ma pean tegelikult hoidma pigem peatoimetajana lehejoont, ehk et minu nägemus peab olema pigem juhtkirjas. Aga et hakata ise võtma sõna, see oleks natuke tekitanud sellise olukorra, et et aga äkki juhtkiri oleks lehel olnud teistsugune. Või äkki oleks teised ajakirjanikud tahtnud öelda teistmoodi. Ja kui peatoimetaja on jube oma steitmenti niimoodi ära ja öelnud, et ma oleks võib-olla pannud mõned teised inimesed, kas lukku oleks panud lehele nagu mingi pitseri ette juba, noh, kui ma oleks ütelnud ära oma kassipoliitilised eelistused, noh need tulevad poliitilistest kommentaaridest ju nii või naa välja. Et mulle tundub, et ma oleksin teinud Postimehele sellega pigem halba, et ma oleksin mõned ütleme nii, et sõrmed liiga kinni sidunud. Sellele vaatamata te teate ju väga hästi, et Postimehes peeti vähemalt üksvahe vägagi Reformierakonnameelseks väljaandeks, kuidas teie mõttemaailmaga kokku sobis? Noh, ma tean, mis see põhjus oli, põhjus oli ju see, et Mart Kadastik, Andrus Ansip olid sõbrad veini ja nemad kindlasti jõid veini ja ma kahtlustan, et ka midagi kangemat ja, ja sõprust paratamatult kandus Postimehele üle ja nõustuda sellega, sellega ma nõustun, aga samas ma ei saa nõustuda sellega, et et Mart Kadastik oleks öelnud, et me peame olema, ma ei tea, oma juhtkirjades või arvamustes, Reformierakonnameelsed seda mitte. Aga tõsi on see, et Postimees on olnud parempoolsem ajaleht, see on kindlasti nii olnud loomult selline. Ma tahaks loota, et niuke ärksama ja positiivne ja ettevõtluska soosiv ja vaba, et noh, võib-olla seal on ühiseid jooni Reformierakonnaga küll, aga sama palju on ausalt öeldes need IRLiga näiteks et me oleme mõnes mõttes konservatiivsemad, me oleme, meil on see eesti keel, eesti rahvas, kultuur on meile väga tähtsad. Et me oleme seal paremal paremtsentris, et noh, kui seal on ka IRL-i ja Reformierakond Näen teie silmis peaaegu et uhkust, see on auasi öelda välja, et me oleme siin positsioneerimine, nõnda. Jah, Postimees on selles mõttes nagu paremtsentris ja nagu öeldud, et kui, kui seal on veel ka mõned erakonnad, noh, see on paratamatult nii, et ega midagi pole teha. Rääkisite hulljulgusest ja pingetaluvust, sain aru, pingejanu on see, mis neid iseloomustab. Ongi, nüüd lähete sinna Saksamaale samastiku suvitama. Mis sul rääkis, ei ole suvitamist seal üldse midagi, ma olen endale juba välja mõelnud väga-väga pingsa perioodi ja ma arvan, et see tulebki väga pingeline periood, et tegelikult on ju seal ka vastutus suur, ma pean tõesti tooma seal eesti kultuuripildile, ma olen valmis hilja pugeva pükstest kust iganes, et ma selle tehtud saan, noh, ütleme, et ambitsioonikus on mul loomulikult ju sees ja ma ei talu rahulikku elu ja ma pean ise endale selle elu kuidagi seal pingeliseks tegema. Ehk et ma kindlasti sean endale late, millest ma pean ise ületama. No Saksamaa ja saksa keel, armastus on küll vist midagi, mida te Postimehes nii väga rahuldada ei saanud, lugesin kuskilt välja, et igal hommikul alustate saksakeelsete lehtedega. Loen, jah, mul on, divelt, on mu lemmikleht, ta on maailmavaateliselt, sobib mulle. Loengu süüteutschet, jälgin Spiegel portaali. Liialdus on öelda, et ma loen läbi, ütleme nii, et ma ikkagi viineljas nagu asjadega kurssi, mis Saksamaal toimub, aga ma jälgin Saksa meedia kaudu tegelikult kogu maailmas toimuvat. Ja eks ma nüüd hakkab mul see selles mõttes enne augustikuud on kindlasti see periood, kus ma tean, aga ma võtsingi eesmärgiks iga õhtu vaatama saksa uudiseid ja veel rohkem ennast kursi. Araabia keelt juba õpitav. Ei õpi ära. Ilma naljata, Saksamaa on muutunud viimase aastaga kuskilt ütlesite sellegi välja, et küll on teie lemmiklinn. Andke andeks, katedraali meenus paljudele, kui hakkame rääkima viimastest sündmustest, mis pilguga teie tänast Saksamaad vaatate? Saksamaal toimuv muidugi teeb murelikuks, et ega see, mis ma näen, ei saagi tekitada praegu hetkel muudkui muret, et arvestades jah, neid Kölni sündmusi kõike, mis praegu üleüldse Euroopas ja välispoliitikas toimub, et noh, Saksamaal kindlasti ei ole ka enam kaugeltki nii turvaline, kui seal omal ajal oli. Aga nagu ma ka ise sõnastasin, et et hetkel mulle pakub väga palju huvi ka olla kõige selle sees seal sündmuste keskel, et kultuurinõunikuna ei ole ma ju seal pelgalt ainult kultuuri esindama, sest ma esindan ju ka noh, Eesti riiki laiemalt vähemalt ma ise näen nii. Ja samas noh, ma saan olla kursis veel rohkem kõige sellega ja näha, mis seal toimub, et teha võib-olla ka enda jaoks mõnes mõttes nagu põhjapanevaid otsuseid, aga noh, oma maailma vaatelisi otsuseid, et mul on praegu koht, kus ma olen nagu mõnes mõttes ebakindel, ma olen nagu kahevahel või isegi mitme vahel, et ma, ma ei ole enda jaoks neid asju veel tegelikult väga selgeks mõelnud, ehk siis noh, just eelkõige nagu pagulaste teemaga seonduvat, et ma arvan, et selleks on väga hea olla Saksamaal ja näha kõrval seda, mis seal toimub. Konkurss oli kuuldavasti väga jõuline, teid valiti välja. Mis te arvate, mis sai määravaks? Mulle tundub, et kõik see, mis ma seni teinud olen, et noh, kindlasti üks oli minu armastus Saksamaa vastu, saksa keele oskus seda ju ei ole enam väga paljudel. Teiseks, ma arvan ka, oskus saada hakkama keeruliste inimestega ajakirjanikud on keerulised ja ma miskipärast arvan, et ka kultuuriinimesed on sama keerulised kohanemisvõime kindlasti ma olen väga hea kohane ja see oligi nagu ettevalmistus, kogu senine elu on mõnes mõttes nagu võib öelda, et olnud ettevalmistus ja Selle ametikohta öeldakse ju ka kultuuridiplomaat, see tähendabki inimest, kes oskab hästi läbi rääkida. Just nimelt, ja ma arvan, et see, see on tõesti mu tugevus, et kunagi oli mul unistus ka diplomaadiks saada, nii et noh, see on ka üks põhjus, miks ma just selle skulptuuri diplomaadiametist unistasin, oli ka see, et ma sain aru, et diplomaadid, kooli ma enam ei jõua välisministeeriumis päris nullist alustada on keeruline, et tegelikult see kultuuridiplomaadi amet on just see võimalus pärast hoopis teistsugust karjääri teha nagu diplomaaditööd. Nii et teie õnnetäht viis teid ka diplomaadi unistustes sihile, tegelikult te saaksite ju hakkama ka mujal maailmas räägite lisaks saksa keelele inglise keelt, seal muidugi ameti puhul elementaarne, aga ka soome keelt. Soome keelt ma räägin nii nagu põhjaeestlased, ütleme nii, et see ei ole keel, millega minna diplomaatilisi suhteid looma. Ütleme nii, et kui ma filme vaatan, ma saan noh, tõepoolest kõigest aru, aga ma ei ole ise nüüd väga usin soome keeles suhtleja, vene keelt räägin ka päriselt. Kuulajale võib nüüd jääda mulje, et muusikatoimetaja läks puhkama. Tegelikult Rammstein oli Merit Kopli enda valik on see armastus, tuleb nüüd küll lahti seletada. Minu vastas istub daam, kes minu kujutluse järgi ei peaks eelistama Rammsteini missugusest küljest. Teie kohta seenel räägi. No aga tegelikult räägitakse Rammstein isegi päris palju sellest, mida ma ennem ütlesin paremradikaalsuse ja parem radikaalsest külmit. Pigem see muusika, see rütm ja tegelikult see jõulises või ütleme nii, et see jõud või energia, mis selles muusikas on, see mulle meeldib seal, nii et kui sa hakkab nagu nina natukene orgu vajuma ja paned selle Rammsteini peale, siis siis näpud risti ja ta annab mulle energiat. Ole pidev Rammsteini kuulaja üldse, ma kuulan väga erinevat muusikat ja saksa muusika ei ole seal üldse valdav. Aga kui, siis mulle ja tõesti meeldib see energia. Olete võimeline ka juuksed lahti hüppama, kuskil klubis koledat häält tegema? Muidugi. Õnneks on Eestis selles mõttes üks tore maa, et noh, esiteks ma ei ole naabrid üldse tuntud jaamast tahan käia möllamas küll, et ma olen ikkagi selline pidutseja, pigem pidutsen suviti maal, kus ma olen üleüldse täitsa võõras seal ma saan poe taga meestega õlut võtta ja kuulata, mis nende mured on. Käin Suure-Jaani laval hüppamas, seal on suvel erinevad üritused, järvepäevad ja jaanituled ja Ma olen selle koha pealt suur pidutseja ja õlut siis otse pudelist. Siis muidugi, kus ma siis seal muidu kõlbab, aga üldiselt saan läbi tõepoolest kõikide inimestega ja ma, ma ei ole inimene, kes teeks kuidagi vahet inimestel staatuse järgi, seda ma ei tee küll ei teegi, minu jaoks on sõidangi, kuidas, ma ei oska niimoodi, minu arust on inimene inimene on tore siis, kui ta on hea inimene ja kui tal on mingid väärtushinnangud paigas ja, ja sellest ma ainult lähtunud mind staatuse. Tegelikult iga inimese sees elaks justkui nagu mõni loom, mis loom teie seisan? Mitte et ma horoskoopi sest üldse väga palju hooliks või ei ma tegelikult et, aga ei, ma tahtsingi öelda, et ma olen Asterg ahv aga mulle kohati tundub, et mardika on sees küll. Tegelikult see on nagu ühtepidi on niukene lõbus ja noh, teistpidi on, ta on temas nagu mingi mõnes mõttes nagu kavalus sees. Sinu, teie mainitud kuninganna likust võib-olla natuke vähe, aga aga mulle meeldivad pantrid näiteks ka. Tunduvad salapärased. Kas tuleb vaadata ühe või teise looma otsa, kes just nimetatud sai otsida seletust ka teie kirele, kihutada autoga. Ja kust te selle info võtsite, aga see on tõsi, jah, ma olen ajakirjanik ja et mul ei tohiks olla ühtegi kehtivat karistust. Aga et aasta otsa pole patust alust? Ei hakka rääkima eelmistest aastatest ja mulle meeldivad autod väga hea. Selles mõttes, et ma loomulikult püüan hoida liikluseeskirjadest kinni, aga, aga üleüldse nagu auto ja mina, me oleme väga käsikäes. Ma naudin hirmsasti autosõitu ja auto on mul nagu, nagu videol, kodu, ma ei tea, mulle kohe väga meeldib autos, ma naudin, kui ma istun autos, ma panen omal muusika põhja ja ma laulan kaasa näiteks usinasti koduteel kogu aeg ma naudingu pikkusi autosõit Tallinn-Tartu vahet olen müütidzee nüüd kõige pikem autosõit oleks, aga naudin neid sõita. Ma saan oma mõtteid mõelda ja mulle meeldiks leiutanud vahest kaotust, kui lihtsalt sihitult ringi mööda linna vaja ja teen mõnikord teel töölt koju, kui on väga palju raskeid mõtteid, siis ma pirita teemale hirmsasti meeldib Pirita teel ma vahel peatan auto kinni. Võtan merd, mõtlen, istun kivi otsas, mõnikord sõidan pikalt veel Viimsi lõppu rohuneemes välja, vaatan merd, seal on imelised vaated. Eks mul see pinged on sees ja kus ma neid ikkagi väljendanud, muidugi sport on minu jaoks ikkagi äärmiselt tähtis. Merit Kopli ja sport, kuhu see jutt meid viib? Sport on see, millega ma maandan oma pingeid. Et ma olen tihti mõelnud, et kui ma sporti ei teeks, ilmselt ma oleksin joodik suitsetaja man päris kindel. Sest või pead sa oma pingeid maandama. Ja minu jaoks on see Spart, nii et ma tegelikult kuus päeva nädalas teen kõvasti sporti absoluutselt igal õhtul. Reede õhtul on vaba, siis ma tõin veini juua. Siis ma kutsun sõbrad küll, aga muud õhtut. Ma teen sporti, ma teen jõutrenni erinevaid kui ideeriksi ja ma jooksen palju. Osalen ka jooksuvõistlustel, et jah, sport on mul minu elus väga oluline kuusk päeva nädalas sel ajal siis telefonitsi kätte ei saa. Mul on hääletu peal jooksmise ajal, ma saan rääkida telefoniga. Aga mõnedes trennides tõepoolest ei saa, et ma omal ajal väga hea meelega ujusin, agavad ujudesse on küll, ei ole võimalik telefoniga rääkida, nüüd ujumisest mul sellepärast loobusin. Aga kui oleks võimalik, siis räägiks siis, võib-olla räägiks siis ma ujuks, tähendab niiviisi ja siis ma ujuks. Aga nohjah tooks ja kõik erinevat laadi jõutrennid on mul väga-väga meeldivad. Jõusaal ja maalimine näib justkui nagu vastanduvat, aga teie jaoks vist mitte ka üks selline mahalaadimise võimalus. Jah, ma küll olen noorena maalinud, aga nüüd aastate eest, ma avastasin selle enda jaoks uuesti. Ja maalimine on ka tõesti see, kus ma lähen selle maalimise sisse niivõrd, et ma unustan kõik ja mul tuleb see päris kenasti välja, et mul on olnud ka üks pisikest laadi küll näitus omal ajal Pirital ja nüüd alles hiljuti olid, kus olid minu maalid väljas. Ma olen ise väga rahul ja mulle meeldib seda teha ja mulle meeldib, kui seda vaadatakse. Võib-olla ambitsioon on see, et kui mul Berliinis peaks tekkima aega siis ma maalin palju-palju rohkem, teen ühe suurema näituse. Merit, millele õnnelikum olete, kes 10 aasta üle Postimehes või oma isikliku näitusele? Vaat see on keeruline küsimus, aga aus vastus on, et 10 aastat Postimees. Aga rääkima hakkasime siiski sellest, et amet on selline, kus ikka mõistetakse kedagi ja isegi kui taha mõista inimesed loevad välja ja seda, kuidas nad välja loevad. Mis parata, see on juba sisse kodeeritud. Kas mõistate ka neid inimesi, kelle kohta saab avaldatud üht, teist ja kolmandat ja vahetevahel südamesse tunne, et tegelikult oleks võinud kirjutamata jätta. On ikka see tunne tuttav loomulikult sest ei taha ju kellelegi halba tegelikult ka tegelikult ka ei taha ju, kuidas ma tahan kellelegi halba? Ma ei kujuta ennast nagu ette, et ma tahaks kellelegi halba, tahaks öelda, praegu isegi mõned nimed, aga, aga ma ei ütle, et ei taha halva, aga samas ajakirjanikuna see on meie töö, me peame ju tooma tõe päevavalgele, me peame leidma need kitsaskohad. Me peame paljastama, kui inimesed on midagi halba teinud ka sel juhul, kui vahel mõtled, et noh, et kas see nüüd on nii suur halb või ta ei ole nii suur, halb mõnikord ka järgi, mõnikord juba noh, tunned, et kas see nüüd on õige või ei ole, aga samas noh ma olen ikkagi nii palju juba oma ametis kretiiniks muutunud ka, et noh, see on mu töö peab seda tegema. Kas mõnest kolleegist ajakirjanikust on abi selles küsimuses, et ta ütleb sulle, et kuule, aitab nüüd küll. See, mida sa meenutad, on juba hoopis teine inimene. On kindlasti toimetuses, arutelud on meil ju väga tavaliselt sellistes küsimustes ja mis on, huvitav on see, et Postimehe toimetuses on praegu väga erinevad inimesed ja ma olengi, millega ta oli teinud sellise toimetuse, kus on ütleme, et on sellised luuletaja hinged nagu noh, ma ei tea, Neeme Korv ja siis on Peep Pahv, kes on väga kurikuulus absoluutselt, eks ju teistsuguse olemuse poolest, aga nad täiendavad teineteist nii kenasti ja, ja kogu see seltskond meil hommikul laua ümber on tegelikult noh, niivõrd mitmepalgeline, niimoodi erinev ja samas niivõrd hästi kokkumängiv, et see on nagu ma ei tea, maailma parim ansambel, Rammstein, see on targa juhi teadlik valik. See on väga teadlik valik, et ma olen valinud inimesi, kes on erinevad, aga samas nad peavad kokku mätsima ja see on see võlu. Kui tuua sinna vale inimene, kes üldse ei sobi, siis tegelikult võeti omaks, ta tunneb iseenesest halvasti ja see asi ei tööta. Aga see praegune ansambel on väga-väga hea. Ja praeguse ansambel mängib nagu Rammstein praeguse ansambel mänginud nagu Rammstein, ma nüüd mõtlen, kas Rammstein äkki natuke jääb nõrgaks siin, et võib-olla peaks mingid ansambli ütlema mõne uhkema ansambli, aga, aga mul ei tule. No mis tunne on töötada siis kollektiivis, kui tegelikult oled andnud teada lahkumisest? Eks ta natukene võib-olla keeruline on, sest et inimesed pelgavad, et kes see järgmine on, kes ei tea puistumise tuju praegu, aga ma ei tea, kes järgmine on. Nüüd tulebki need lähikuud tegeleda sellega, et leida uus peatoimetaja ja tegelikult ka ettevõttele uus juht. Et see on keeruline aeg, aga ma endast annan nüüd küll kõik, esiteks et ei hakkaks igav. Niuke nutunägude ringi käimine, et näed ja varsti sa lähed ära ja juba käivad. Ah ei küll mõtlesin ka, et no mis nalja teete nüüd, meil on veel peaaegu pool aastat aega ja küll me siis teeme lahkumispeo ja siis nutame, et mis siin enne halada. Ja noh, mis siin tegelikult lõppude lõpuks ka nutta, ma arvan, et enamik inimesi sai aru, et et ma ise pean edasi liikuma, et ja nad mõistavad seda. Et selles mõttes ma arvan, et mingit otseselt nutu seal ei olegi. Aga muidugi kahju natuke just see, et et noh, niivõrd hästi töötav kollektiiv Ütlesite Meritud, te olete vaba inimene, lapsed ka juba suured. Saksamaale lähete kuuldavasti ilma abikaasata. Vabandust, kui ma ei olnud delikaatne, aga sellegi mulje pidi uus elu. Jah, see on ka niipidi uus elu tõepoolest jah, et ootad ja väga tõsiselt, aga ma olen väga noh selles mõttes nagu ootusärev kõige uue suhtes ja ma ei liialda, kui siiamaani kohati nagu, kui ma mõtlen, täitsa erutusvärin on sees, et nagu tegelikult tõsiselt tahan ja ootan seda. Kas veel mõni unistus lapsepõlvest või hilisemast ajast, kuskil tiksub? Ütleme nii, et jah, see diplomaadi asi oli, mis nüüd siis on täitumas? Tegelikult kunagi, kui ma töötasin aastal 88 vist hakkasin tavaraadiomajas siis kunagi ma mäletan, mul hirmsasti see kollektiiv meeldis, siin oli nii toredad inimesed ja ma mäletan siit lahkudes ma tõepoolest nutsin. Ja siis ma mäletan, mõtlesin kunagi, ma tulen siia tagasi. Aga te pidite valima ja kõige elu siis sellega veel otsa, täpselt, ma tulen ju kunagi Saksamaalt, aga aitäh, Merit Kopli palju. Edu. Aitäh. 25 aastat ajakirjanduses 15 aastat Postimehes eie väärilise tähistamiseta lubas Merit Kopli oma töötajaile mõeldes meile veel. Aga suveni on veel mitu ilusat kuud ja kes teab, mis elu vahedal toob.