Supipada on tulel, lapsed istuvad neljakesi ümber, panevad tuld alla ja ootavad pikisilmi isa, juuli kojutulekut, sest siis pannakse supp kohe lauale. Täna juurde tulnud vend magab kambrisse ringis vana kasuka sees. Järelevaatajat pole talletada tarvis, ema kuuleb ise muidugi silmapilk läbi lahtise akna, kui ta häält teeb. Ja viiulon teravad kõrvad seda häält kuulma. Võib-olla sellepärast Dallase väike magaja juba nii mitmes on. Lehmadele tahab ta nende osa kätte anda, millest nad lõuna ajal ilma jäid. Ta läheb kartulis rohtu otsima. Ehk küll väsimus, päris nõrgestus, tervet keha piinab. Öösel puhka, mõtleb ta, õhtu on ju ligi, siiski kaob jõud. Ta istub vao harjale maha ja laseb käed rammetult rohu käputäiega Belangeda. Nõnda istub ta natuke aega liikumata, siis tõuseb ta jällegi üles ja kisub rohtu edasi. Kui juuli ja isa koju tulevad, jooksevad lapsed neile karjas üksteise võidu vastu ja karjuvad nagu salaja tähendusrikkalt siiski nii kõvasti, et seda kahe 30 sammu peale võib kuulda meie Idelonteet. Tasa vastatakse neile, mis te pimedad, karjute. Isa tütar lähevad tasahiljukese kambri ja vaatavad väikest puhkajat. Siis ruttav juuli välja, kuna vanamees hämarlises tuhas poja ette seisma jääb, teda norus peaga vaatab tükk aega tema juures mõttes seisab. Ümber pöörab, pühib ta silmi. Ega ta ometi ei nutnud, kas ta poja pärast siis kurvastama peaks? Need olid ehk rõõmupisarad. Mine tea, mis nad olid. Väsinud vanamees räägib niisugustel kordadel vähe, ta ei oskagi rääkida. Tasakesi astub ta kambrist välja, läheb toa otsa, jääb väär seisma ja vaatab eite, kes tuikudes siiski kärmesti ja kärmesti arstirohtu katkub. Siin ei tule vanamehel enam pisarad silma, võib-olla sellepärast, et ta õues on, kus teda teised näha võivad. Ta ronib otsekohe üle aia ja läheb oma teise poole juurde, et aidata rohtu ära tuua. Ei saa taha puhata sugugi, juba oled aga platsis, räägib täidele, arvanudki, et nii ruttu juba, mis ta on jällegi poeg. Ja jällegi sinu abi, et juulil pole õde ühti, vastab eit. Vaata vanamehe peale, kes häbelikult silmad maha lööb, nagu oleks ta mõne kuritöö ära teinud. Täna õhtul on laiapäras kõik nii vagased, nagu kardaksid nad midagi. Peaaegu sõnagi räägita tervel söögi ajal. Lapsed vaikivad, ainult suppi, rupsimine, lusikatest, selle allaneelamine ja suude Matsumised on kuulda. Peale söödi, ei lähe isa harjunud viisi järele mitte kohe sängi vaid istuma akna alla pingile. Ta midagi mõtlevad mida, aga sellest ei videvikus keegi aru saada. Aga ka valges oleks võimata sellelt päevast kõrvetatud, kurnatud ja väsinud näolt midagi üles lugeda. Muretseb või on ta rõõmus selle peaaegu üks välja? Kui kõik nõnda vagaselt, nagu mõttes seisid, kuuldus läbi seina korraga gaasi, Tiina, käre hääl, sina niraka veel siin, käi välja, ehk muidu tõmban sulle raadiuse, kondid klobisevad sinust närust ei saa ka enam lahti, nagu mõni heategija, poeb kössi tuppa külmasinud, ehitan laiale, seal võid mädaneda. Täna tuli sinna üks pääsukene veel juurde, rääkis seal üheskoos. Tiina ajab taidilaidit välja, ütles juuli tasa. Meeslasest vanast inimesest, tahad, ega ta sul ees ole, las ta istub, kostis läbi seinamehe, hääl hakkas aga veel urisema, sa tahaks kõik vallavaesed oma juurde korjata, niisuguseid raiusid pole mulle tarvis. Sa oled muidugi juba noh, ega sulle toi sõnagi lausuda, siis tuleb 10 vastu. Kas ma sulle paha pärast seda rääkisin ja sa hakkad kohe mõnama, toob peletis sinuda tarkust, maa ei tarvitse, ma tean isegi, mis ma teen, temasugused laiskvorstid peksalma, alati uksest välja. Sinul pole siin midagi peksta, mina olen alles peremees. Mees kuulagi, pane asjad maha, ära mine kuhugi. Taidilaid jääb seisatama, mitte selleks, et siia jääda, oh ei, ta teab väga hästi, et mis Tiina on ütelnud, see peab ka olema kas või tükk küljest, ta seisatab ainult selleks, et pererahva juttu kuulata. Ta ei saa saagi veel minema, karjub Tiina, ma võtan kaelkogud, külma, näen, kas siis on jalad all või mitte. Vanamees läheb uksest välja. Eks katsu nüüd seda vanainimest puutuda, aga ma tahan sulle näidata, kas sul tuleb meel mõistus pähe. Kiiskiis, kus mul näitaja võite oma vanamehega mõlemad tulla, nagu ma õige kardan. Kas habe juba täiskasvanud? Eks oma juuksed on asjad küll nagu kassisaba, vaata tõmmanud sellegi veel ära. Sõimates võttis vana kaaseneseriidest lahti ja heitis sängi kuhugi, eit sõimates talle järele kobis. Vana mees pööras selja väljapoole, ta magas taga ääres ja tõmbas enese kõverasse, nii et eidele vähe ruumi jäi. Kas sa märkad ilusti magama heita, aja sirgeks ennast kärgi päid? Vanamees ei tea, asjagi? Ei, tootab natuke aega. Siis läheb ta vanamehe kõrvale, pöörab selja tema poole ja püüab teda tahapoole suruda, aga ta ei jõua. Nüüd hakkab ta küünarnukiga vana mehele selga laduma. Eks ole, kurrat väljas, ei lase magada ka, kirub vana mees, hakkab vastu andma. Mõlemad tõmbuvad kõverasse ja püüavad teineteist kokku vajutada. N nirakat ei lase magama heita, kiristab eit ja annab vanamehele kõigest jõust küünarnukiga. See aga on siiski kõvem. Ka on ta taga aherias, kussein toeks. Ja nõnda Pugib ta eide viimaks põrandale. Minekus kurrat, aga sängima sind enam ei lase. Poelakka, mine külapoisse taga ajama. Ega sa seda ametitel ära pole unustanud, Nerrak, röövel esimese naise tapsid ära, nüüd tahad minuga sedasama teha, külma sulle näitan. Ja eit võtab seina äärest kõik, mis talle seda juhtub ja loobib viha tujus asemele, et vanamees tabada. Müts käib mürtsu peale, üks sängi alla, teine vastu seina, aga vanamees jääb ikka ilma. Siin on pastlad, papad, kaljakapp, paar puulusikat, katool. Eide süda saab veel rohkem täis. Miks ükski asi pihta ei lähe? Hakkab nutma mitte valu pärast vaid sellepärast, et ta lahingu kaotanud vanamees parastab teda, noomib ja pilkab. Viimaks võtab Tiina mehe pika halli kuue, laotab selle keelust hoolimata seina äärde põrandale ja heidab magama. Kadaat vajub unehõlma. Teisel pool seina on juba ammu kõik vait. Ainult vahel häälitseb keegi tasakesi. Puu. Aga ka sedagi ei ole kuigi kauaks. Surmlik vaikus valitseb peagi terves majas kuid ainult inimestest, sest Kilgid lasevad seda tublimini laulu saagiseva poognaga. Gaasirahva viimasel suurel lahingul oli oma hea tagajärg. Tiina käis viu juures katsikul titeputru viimas ehta päev enne seda vanduseta oma jalga üle selle läve ei tõsta. Ta poleks tõesti seda vist niipea teinud, kui ta vanamehega riieldas, lahingut poleks kaotanud. Ta tahtis meest sõimata ja vanduda, aga kelle vastu hakka sellepärast külasse minema. Varem on ju Viiuga ära leppida ehk õigust ütelda, leppimist polnud tarviski, oli vaja ainult Viiu juurde minna ja temaga lahkelt rääkima hakata. Aga see on juba liig, sest see tähendab jällegi, et sa alla pannud. Kuid viha mehe vastu ei andnud järele. Tiina läks poodi, mis paarsada sammu eemal tõi manna jahu keetis pudru küpsetas veel kolm-neli tükki liha, mis ta viimase seakintsu küljest lõikas ja läks Viiu poole, nagu poleks nende vahel iialgi midagi olnud. Katsikul tagasi tulles oli ta süda enam kui pool kergem. Ka mehe peale polnud ta enam nii vihane. Ta mõtles jälle hakata temale leivakottigi valmis panema, kuna ta seda paar hommikut ei teinud. Laial oodatakse täna Jürit linnas teenijatest nooremat poega koju. Viiu väriseb Jüri peale, mõeldes, mis ta ütleb. Juba endise venna sündimisel, kes nüüd käia tatsab ja teistega õues kaasa kriiskav sõimas ja haugutas ta ema. Aga mis saab veel nüüd? Aga ka siin mõtleb viu, et tulgu, mis tuleb, mis ta siis ikka teeb. Jüri tuli alles õhtu eeli, juba õueväravas kisendasid väikesed vennad talle vastu meie idel antit. Teretamisega polnud kellelgi asja. Jüri kulm kukkus kohe kortsu. Tere juba oledki kodus, me ei mõistnud arvatagi, et nii ruttu said ehk mõnega küüti, rääkis juuli õnnelikult vennale õues vastu minnes. Ta ei saanud oma sõnu lõpetada, kui Jüri ilma tervist oleks vastu võtnud või õele kätt andnud, ütles mis kuradi tere jälle üks juures, ma ei mõista Miste nendega tegema, hakkate, kellel neid tarvis on. Jüri jelda aeg küll, ära hakka jälle nagu teisel korral. Eit ja taat on muidugi mures ja hirmul. Need on hirmul küll ja sepitsevad, aga teisi juurde. Vanadel inimestel pole ka aru keegi peas, et nad ise oma lollusest ükskord aru ei saa. Nõnda sõimates astus ta kambri, kus Viiu põlatud poega imetas ja oma saatust ootas. Jälle sul kaheks juures rääkis Jüri emale, mis sa ütlesid mulle teinekord, et Julius, viimane on, aga mis see siis nüüd on, võib-olla tüdruk ehk veel koguni ei ole. Poecon, sõnas Viiu ilma oma silmi oleks üles tõstnud, oleks ta tüdruk olnud, siis oleks ta küll jalgupidi vastu seina virutanud. Ei tea, mis pagan sa nende nirakatega teed, et sul ükskord himu otsa ei saa, surevad sul nälga ära, paljad nagu harakad, heldene aeg. Ega ma siis üksi seal süüdlane ole, rääkis Viiu, üksi süüdlane ole. Vana mees on niisamasugune tola, nagu mõni maksaks nende pealt. Viiu hakkas nutma, nüüd nutta ja ulu, nagu seinad sul vähemaks võtab. Surm ei taha ju ka neid? Ei tea, mis ta niisuguste nälginud kiiskadega teeb, muudkui las virisevad. Pärast vannuvad muidugi kõik teid selle eest, et te neid olete nõutanud. Hale veel ei ole teil neid näha, parem võimendad sündimata olla, kui sedasi vingerdada paljajalu ja palja reisi joosta ja härra ees mütsata seista. Ma ei taha sellepärast koju tullagi. Viletsus vahib sulle igast nurgast vastu, süda saab täis, iseennast ei taha näha. Poeg sõimas ja haugutas, ema nuttis ja õõtsutas põlatud venda põlvedel. Ja siis tuli vaikus. Keset palet kortsudes seisatasid eidel viimased pisarad, nagu ootaksid nad teisi järele. Silmad läikesid Kustova lehelgil. JÜRI tõusis toolilt, tõmbas sügavalt hinge tagasi, pistis käe tasku, võttis kahe kopika eest, sai ja välja ja andis emale, sõnades. Säh linna sai ometi. Ega sul haigus sealgi midagi paremat olnud kui kala leib. Oleks ma seda teadnud, oleks midagi toonud. Aga ma ei võinud ju aimatagi, mõtlesin, et vanad inimesed ega enam ole. Jüri oli varsti oma vanaema poeg, põlatud venna vend, viha, tuju oli mööda. Hingas kergemalt, vaatas rõõmsalt oma pojukest, siis tõstis ta pilgu Jüri poole, püüdis nagu naeratada, juba hiilgasid pisarad, jällegi ta auku vajunud silmades. Ta tahtis midagi pojale vastata, aga ei saanud, huuled liikusid, ainult saia, võttis ta vastu ja hoidis käes. Eks hakkas sööma. Aga egas raatsi, annad muidugi poiste kätte, rääkis Jüri. Ta seisis ema ees ja vaatas väikest venda, kes rinda suus hoidis. Mul on taskus nende jaoks kompeke söega, sa sai pealegi ära, pööras ta veel kord ema poole. Ta teadis aga selgesti sundimises, asjata on vähemalt poole saia annab viu ikkagi lastele. Jüri teab seda ise oma käest. Maa oli kord väike, kallis pojuke. Isale idee Jüri etteheiteid, kui see töölt koju tuleb, kardab, häbeneb. Võib-olla tunneb etteheidete asjatust. Isa on sõnavaene nagu rahutu. Kui lapsukene kägisema hakkab. Kui suuremad õhtul lakka ronivad, jääb isa mudilastega tuppa. Istub norus peaga asemel äärel, kus ees kõige väiksem kiirgus puhkab. Natukese aja pärast kostab norisemine. Vanamees on magama uinunud. Magage magusasti, isa ja pojad. Puhkamist läheb vaja. Kuid millal ärkate teie hommikul. Aga millal on see hommik siis kui öö mööda on läinud, kui päikesel igatahes tõuseb, aga ilm on ehk pilves, mets on ees, suur paks pime mets, päike ei paista teile. Noh, eks siis tõuse valge hakul jaja valge hakul kuigi päikest veel kuskil näha jale. Viiuleid ja veel aega magama minna, ta peab enne Tiinaga nädala sündmused läbi arutama, nagu see laupäeviti nende põline viis rahuaegadel on. Jüri tuli täna koju, mis ta ka ütles, et sul jälle pisike on. Oh jumaluke, kartsin esiteks, et tuleb ikka kallale. Sa ütles ju, et oleks jalgupidi vastu Riina virutanud, kui tütar oleks olnud õnn, et poiss on. Noh, eks tal ole õigus ka võimalik Haagi seda tagasi ajal. Aga mis sinna parata, ma olin üsna muretu, kui mul jõulusära oli, et ega enam karta ole käeva vaata ja ütles mulle, et Julius pidi viimane olema. Aga eks ole, jumala tahtmine, annab ja võtab. Kui Hansse, Tiiu Razurid, nutsin, ma mõtlesin surgiaga, pealegi saate vaevast lahti taevaisa juurde, temal leiba küll. Kurja pole ta kaabel teinud ehk kus nad seda kurje pidid tegema, Tiiu oli pisike, kõhnake käed tahad ime nääpsukesed. Sel ajal haige, süüa polnud ka midagi, nagu nüüd, rinnad olid tühjad. Muudkui viriseb ja nutab, teine aga mis sa teed, annase tühi nahk teisele suhu tirib, tirib jälle laseb lahti ning nutab haledasti. Ta oligi imelik laps, teist sihukest pole mul olnd. Nuttis päris vanainimese moodi. Ma hakkasin kohe vaatama, et saab näha, mis tast saab. Määrasuri eks ta ole nende lastega see tegu, mul on praegu kaks tükki täisi siiski töötavad ära viruta teisi vahel sest samast kahju omal ja hale meel ei tea, mis seal rumalatest peksad. Rikastel neil on teine asi, aga vaata, ega neil polegi neid palju, meil veel rohkem. Mõisas on paljalt neli tükki, kas temaga? Ma poleks jõudnud neid toita ja katta? Jah, näe, võtavad teised ammed koju ja kõik, ehk kuidas neile paraku süüa antakse. Mullon Baergu, no missa annatal. Mõtlesin, et kui lehmadest rohkem piima saaks, hakkaks seda talle andma. Aga neist pole ju midagi saada. Jüri tuli ka koju, nüüd hakkavad kolmekesi tööl käima hoiaga viimane piimatilk nende jaoks. Ega nad veel temaga rahul taha olla. Aga mis muud? Kui ta vähegi märkama hakkab, peab talle ühte ja teist hakkama peos toppima. Juliusega oli niipea, kui juba tugede najal istuma hakkas, Lutsutas teine leiva koorukest ehk liha pealegi silmadega, leevendasid peas, kärbsed kippusid kallale, neil on ju kohe hais ninas. Mis neid rääkida söövad südame seest mul on, kipuvad, hakkad sahvri kohe väevõimuga ei tohi Uspaotadagi. Ehk kas välja lähevad Asa, mõtle, eks sa katsu ajada. Võtsin täna teksin teisi käterätikuga, nad kurjad, loovad muudkui laudite vahele piima ja koore pütidesse. Kõik asjad rikuvad ära. Et ei julge midagi sissegi panna. Mistarvis niisugused nirud on ilma peal loodud, kellel neid tarvis einet kärbsed, üksinda on lutikad ja kirbud, need veel hullemad. Seda pagan mõistab, kust neid nii palju tuleb. Loobi küll iga hommikuvett tublisti põrandale ja kribi kõva luua, kontsuga kõik põrandalauavahed läbi, aga ei kedagi, kõik kohad teisi täis, muudkui hüppavad, üks hell Ps helps, ega paigal märka seista. Lutika nirakad, need on veel seda hullemad. Pimedad ei lase laps öösel magada, karjuma ajavad, kuumuta küll keeva veega, aga mis nad sellest kuulavad? Nad on sügaval krohvi vahel, vaata öösel tulevalgel, kui, siis on väljas noosiva taga. Poisid küll põletavad teisi, vahel tulega ja torgivad tikkudega seina vahelt välja. Aga kes neid kõiki jõuab ära hukata. Kuidas Jüriga nendega läbi saab ka linnas neid ei ole? Ei ole nüüd mineval aastal, ükskord rääkis ma nüüd pole saanud küsida, et neil seal niisamuti teisi soh või linnas ka neid ei ma seda mõelnud. Vaata pimedaid, kus nad ei roni, ei lahakaga naist võtma, vanamees, teine juba nüüd ei salli, et sul neid on, las võtab ise naise, eks saa näha, mis laulu ta siis laulab, kus tema nad omal paneb. Ega sa ometi neid metsa või visata ei tema luba, naist võttagi tõotab vanaks poisiks jääda, ütles ju viimati teine, et kurat võtku, naise võtmine ja laste kasvatamine. Vaata haidilaidi on siin, mis ta sest kasu on saanud, et ta naist pole võt ega lapsi kasvatanud, näljas ja alasti, teine pole kuskil kohta ega ulualust. Oleks naine, küllap siis oleks ikka toanurk ja oma leivakannikas. Jah, eks temagi elu ole vilets küll, ega ta kiita ei ole. Vahel on, ei ta sa päeval otsale einet hamba alla tuleb, aga õhtul teine istub ja vahib ega julge küsida ka nagu häbi oleks. Mudki annaga jälle tükk leiba, teisele ei lähe ju muidu magama. Ka paljaid külmi magedaid kartuleid sööb, teine kui aga kätte annad, kuidas ta tänab, võtab mütsi peast ära söandal nõelutud tarnitud paik paiga peal oma nahka pole ollagi. Ma olen teisele ikka ütelnud, et mis ta sellest mütsist tehast päev võtab. Ega ma mõni saks ole, eks vanaern Edva taidilaidi teeb niisamuti, kui sead ootab ja ootab ning kögiseb ei lähe magama enne, kui suudee kätte saab. Ja mis inimegi targem on. Ühtsem Moody tahab igaüks süüa saada. Päevakoera kutsikaski, kanapojad ei lähe ukse alt ära, kui sa neile midagi ei anna, eks. Igalühel aga anna igaühe eest muretse, aga kes meile annab, meie eest muretseb, mis seda nüüd rääkida. Muud kui ängelda, kuni kaks kätt rinna peale saad, eks siis ole aega puhata küll. Tõsi ta on, Meiegi mõtlesime homme heinad koju tuua, muid päev ei taha raisata, saab paar väikest Kegudeisi, toome enne kiriku aega hommiku vara ära. Vanamees muidugi magab juba, keda mulgi muud on. Eks sinagi taha puhata. Kas haigus möödas, möödas, kesta mööda ajas, enne surma pole loota? Ära harjunud, ei pane tähelegi. Ega ta siis nõnda hull ole, sugugi elada ei või. Öösel magadagi magama jäämisega on kõige halvem, õhtul on alati pahemkirbud, jooksevad ka veel niipea, kui aga silmad kord kinni lähevad, ei siis teha enam kellestki eila. Öösel magasin nii raskesti ei kuulnudki, kui poiss karjuma hakkas. Alles vanamees ütles, et kas sa ei kuulegi õige või ärkasin üles. Mul pole seda iialgi juhtunud. Ja see on hull, et seda ikka kuuleb, kui tema liigutab. Ma tean, kui mul kata pisike oli, siis niipea, kui liigutas kraps, olin üleval. Nüüd jälle ei kuule müristamistki Rostovi asemel ära, ei tea õhkagi Tiina oli naerul, kui ta viimaseid sõnu rääkis. Viiu tundis kergitust, kui nad lahkusid.