Taidi laidi eksamine täna ometi kiriku või surnuaiale. Õpetaja ütleb ise jutlust, kes teab, millal ta jälle siia tuleb, ütles laiaid uksest õue astudes vanamehele, kes paljajalu, katkine pintsak seljas, murulistus. Seda ma isegi arvasin, aga pole midagi jalga panna, mõtlesin korra, läheks õige surnuaida. Sinna lastaks ehk ka palja jalugi, vastas vanamees pead üles tõstes ja eide poole vaadata, kes ei saa siis taha ühtegi tulla. Me juuliga läheme küll, ei tea, millal jälle õpetajat näha saab. Saeculed kodus, vaatad laste järele, rääkis eit, astus maja varjust välja päikese paistele, kust tema lahtine kirjusitsi jakk veel silmipimestavalt kiirgas. Ega mul muudki ametit ole. Vastastaidilaidi kirikulised sammusid õueväravast välja, lapsed kogusid murul istuva vanamehe ümber. Päike kõrvetab, tuul kohiseb lähedal kuusemetsas, kust mõni üksikkask või sanglepp välja vahib. Laia eiton, viie päeva koha perenaine, ehk nagu teised ütlevad hoonaka naine. Mees teeb tal viis päeva nädalas mõisa ja selle eest võivad nad mõisamajas elada ning saavad pealegi kolmneli vakamaad põldu ühes tüki heinamaaga palga lisaks annab mõis veel paarkümmend rubla raha. Aga mitte üksi, kuna mehe ja lastega ei ela laiaid siin majas, vaid temal on kaaslaseks veel terve teine perekond. Niisamasugune eit ja taat, nagu nemadki. Ainult lapsi on meil vähem palju vähem. Peale selle elab siin veel üksik vanamees taidi Laidi. Ta on tervel oma eluajal õndsele vanapoisipõlvele ustavaks jäänud rääkides, et kui ta nõnda vaevas ja viletsuses on või kui nälg mõnest kohast keha näpistab siis tema üksi seda tunneb, kuna tallaga naise mehena ka muid kannatajaid ühes vaevlevas oleks. Õnnis vanapoiss elab juba terve, taastasin majas ja käib kordamööda ühe perekonna juurest teise juurde. See üleminek tuleb tal üsna tihti ette, umbes iga kuu kord tema kolimine. Kui aga tema üleminekut ühe pererahva juurest teise juurde kolimiseks võib nimetada, ei ole tal ju midagi kolida, käib enamasti ikka rahvariidlemisega käsikäes ja sellest pole siniiialgi puudu. Kui jäi riidlema mehed, siis on ometi naistel väike kana kitkuda. Niisiis, kui pererahvas riius, siis on muidugi tahtmine kellelegi peale oma viha välja valada. Teisele paarile ei ole võimalik midagi teha, sest seal hakatakse südilt vastu. Kuigi selle juures kael, kogud ja külm või keev vesi tarvis läheks ei jää muud üle, kui vaene vanamees, see õnnis vanapoiss võtku, aga kõik vastu. Iseäranis vali on temaga vähe. Lastega perenaine, käi välja, täi kösmus, põrgib gaasijaid. Nende sõnade juures teab juba vana mees, mis tal teha. Ta võtab nurgast vanad vastlanärud ja nartsud vana halli auklise kuue ja hakkab minema. Aga ega sellegipärast Eitvel vagaseks jää, et sa enam oma jalga siia ei too, reostab terve, Me toa ära poetada oma sättikat siia ja sinna ajad lapsed, täiskaelad, teistel, aga siis punased nagu nõgestega üle kõrvetatud. Mine katsu, kes sind sedasi hoiab, kui meie külge angud kuskil aia ääres. Las tuleb aga talv, kui palju eide sõnades tõtt on, mõni seda teab. Siiski ei või salata, et vanamees ennast ühtepuhku liigutab ja kehitab, kui ta kuhugi istuma jääda. Klaaside juurest välja tulles on ta esimene töö laiaeide juurde minna ja paluda, et see talle luba annaks oma lauda lakka magama pugeda. Ja seda lubab laiaitika. Ees seisab tihti vastu üteldes, et mis tarvis, nemad teda oma juures peavad hoidma. Ega ta mõni sugulane ole, annab aga siiski eidele varsti järele. Nõnda saab vanamees loodetud lobapäevad otsa, elab ta esiti väljas ja ei näitagi ennast. Pärastpoole muutub ta tubaseks inimeseks, julgeb viimaks ühte ja teist küsima hakata syyte ja et ta teda harilikult mitte kurjaga ära vaid antakse ainult nõu gaasi juurde minna. Kui viha tuju seal juba täitsa mööda. Vanamees mõistab, mis pärast sünnib. Lihtsalt tal pole ju siin ruumi. Üksainus väike ümbrikke ja selles elavad peremees ja perenaine ning lapsed, kuued, kesi, 16 aastane tütar ja taga järel viis poega, kõige vanem, nendest 12 aastane ja teised riburada mööda nooremad. Kõige noorem pole veel poolteise-aastanegi, juba kannab ema jällegi ühte rinnal. Õnnis vanapoiss kuulab paar korda laiaide rääkimise ära. Kolmandal korral ohkab ta sügavasti, pomiseb midagi omaette võtab oma kimpsatkampsad kokku ja läheb jällegi gaasi poole, kus ta eide käest esiti tublisti sõimata saab, mis ta vaikselt ära kuulab ja kus talle viimaks ometi lubatakse elama asuda. Ja nii saadab ta oma õndsaid päevi surma poole. Tema siit ilmast lahkumist ei nuta kord keegi taga. Selle asemel vast rõõmustab, mõni tööd viitsib ta vähe teha, aga teadmata on, kas see poolnälginud vana mees, kellel juba 70 aastat turjal rohkem teha jaksabki. Ta käib mõisa metsas palke koorimas või neid maha võtmas, kuid omale paarimehe juhtub saama. Aga, ja ei leia ta sestsaadik enam Kustki, kui teda siin nurgas rohkem tuntakse. Kõik hüüavad teda taidilaidiks ja kui kuski tema nime nimetatakse, siis on alati peaaegu üldine naer. Aga meie õnnis vanapoiss ei pane seda mikski, ta jääb endiseks, tuntud taidilaidiks on ta tänini edasi saanud, siis loodab ta tee oma elupäevad lõpetada. Kahjuks kipub aga viimasel ajal tihti tema keha näpistama nälg, mis selle peale vaatamata, et ta üksi kannatab. Siiski kaunis kibe on läbi saabume tari Dilaidi ei muretse tema tuleviku eest õigem, ta ei arvagi omal tuleviku olevat, ajab üks uksest välja, eks teine võta jälle vastu, sõnab ta, vahel nagu lai ja tema eit viie päeva koha peremees ja perenaine on teised, aga neid moonakateks sõimavad. Nõndasama on lugu ka gaasiga ja tema eidega. Vanad inimesed ise ei pane sõivamist suurt tähele. Küll aga noored ise ronis laia juuli, kes juba kuusteistkümmend aastat vana. Kui hea meelega tahaks ta, et kõik teda peretütreks hüüaksid päris vingus näoga ja mossis mokkadega kuulata sõna moonaka tütar. Juuli ei ole vanemate esimene laps. Tal on veel peale väikeste vendade kaks vanemat venda, kes Tallinnas tööl käivad. Ainult suveks, töö ajaks tulevad nad koju ja panevad nõnda öelda terve maja oma ees värisema. Tänavu suvel aga ei lubanud vanem endale koju tullagi. Noorem üksi tahtis veel oma vanematele seda au teha. Kõigi oma laste hulga peale vaatamata elavad laiaeit ja taat eneste vahel väga hästi. Harva tulevad väikesed nägelemised ette. Aga see pole ju ime, see pole rääkimise väär. Hoopis teistsugune on lugu gaasi perekonnas. Neil on ainult kaks last, üks tütar, teine poeg, esimene kuueaastane, teine nelja aastane. Vanaga taas oli lesk ja tema praegune teine pool õnnis vanapiiga ammu juba 40 sees, kui nad paari astusid. Gaasi esimene naine oli järeleandlik, vaikne ja heitis sõna lausumata oma meheda, mis alla, kui seega oma hullustustega vahel liig kaugele läks. Selle tagajärg oli, et nad ilusti läbi said. Tema praegune naine Tiinaga, kes senikaua õndsas vanapiiga põlves kõik oli harjunud oma armsate soovide järel talitama ei taha Kustki mehe meelevalla alla heita, mingis asjas temale järele anda. Tema ei kingi õpetaja sõnadele, mis laulatusel mehe meelevallast ütles, mingit tähtsust. Aga võib ka olla, et ta need juba esimesel abielupäeval ära unustas või et ta neid altari ees tähelegi ei pannud. Vanaga kaaskes esimese naise üle oli harjunud käskima, püüdis sedasama ka oma praeguse Tiinaga teha, kuid varsti said aru, et see nii kerge ei ole. Tiina ei vandunud temale alla ei sõnades ega rammus. Ükskõik kuidas vanamees peale kas, aga eit oli igatahes enese eest väljas ka karvupidi kiskumises ja rusikatega võmmimises ei olnud ta oma armsast mehest nõrge. Viimasel ajal läheb nende riid harva käsitsi sõjani. Nad üksnes sõimavad teineteist ja seda tublimini, mida rohkem pealtkuulajaid. Iseäranis on vanamees viimase lahendusviisi poolt. Muidu elavad nad laia perekonnaga võrreldes jõukalt. Kuigi vanamees viimasel ajal kaunis hooletu on mõisapäevad, teeb ta ikka vanamoodi, aga oma töö jätab ta sootuks sorakile. Vakamaad ja tündrimad kündmata, äestamata, viljad maha tegemata. Ta arvab sellega nimelt Tiinat kiusata, aga ka siin astub Tiina oma eest välja ja näitab vanamehele. Nõnda ta hammas ei hakka, ta künnab, jäästab põllud ise ja teeb ise viljad maha, mis siinpool väga uudis polegi. See täidab veel rohkem vana gaasi südant, aga ta tröösti ennast sellega, et tal nüüd palju kergem orjus on. Ta pole millegagi rahul, naine mõisa kubjas, valitseja parun, kes nõuab, et teomees tema ees palja peaga seisaks teised moonata, ka ta ise, kõik on talle vastumeelt. Ta himu on kõiges täis ja ära tahaks ta siit metsanurgast. Saagu mis tahes. Aga tänavu, olgu viimane suvi siin olla oli kaasoma eidele Tiinale kevadel ütelnud. Laiaeit ja taat sõnasid selle asemel alati saagu kuidas saab. Eks me ikka ela ja ei mõelnud iialgi mõisast ära minna. Laia vanamees on mõisas, lapsed tõmbavad õues hele kisa, kostab kambri. Ehk miks ei peaks nad kisama ja kilkama, kui ilm on nii ilus? Kui hea on jooksta või murul aeleda. Palavus ei tee ju ka liiga, sest seljas pole kellelegi peale väärdunud särgi midagi. Ja seegi neid mõnel liig lühike olevat. Viston riidest tegemise ajal puudus olnud. Aga võib ka olla, et märgikandja särgi elu eal nii palju on kasvanud, et see lühikeseks on jäänud. Sellest pole aga viga, mõnel teisel on ta selle eest hästi pikk, ulatub maani, käed kipuvad käistesse kaduma, eht vaimuliku mehe manud. Tal on ka gaasilapsed, on laia omade hulgas, seltsis on segasem. Nad hirmul eneste ümber, vahivad pool areldi, jooksevad ja kilkavad, neil on selleks põhjust küllalt. Nad teavad, et alles mõni päev sellest ära on, kui emad riidlesid, teavad ka, et nende ema süda alles laiaide peale täis on ja niisugusel korral ei tohi nemad iialgi laialaste hulka minna. Oli küll nii hea on, neid on ju palju. Juku ja Kata, kostab Tiina vihane hääl meeste sinna, otsite uusima, nagu mujal poleks ruumi. Nirurra, kas ma tahan teid pehmeks parkida, kas te kuulete või mitte, kui ma võtan selle Väätsa, siit ma õhutan teid üles. Näete, kolm päeva taga järel, mäletate. Ema sõimab ja ähvardab veel paljugi. Lapsed ei pane aga tähelegi, lähevad siiski teiste juurest ära. Kuid natukese aja pärast on nad jällegi tagasi. Juku ja Kata tunnevad oma ema väga hästi, nad teavad, kuidas ta neid parkida, õmmelda, jalust maha lüüa, surnuks virutada tahab. Teavad aga veel paremini, et neil ähvardustel vähematki tagajärg ei ole, sõimab, mis sõimab, ähvardab ta nii palju kui tahes. Siiski ei puutu ta neid sõrmeotsagagi. Ehk kuidas peakski võima seda oma kalli Juhkuja Kattaga teha. Kui lapsed mõne aasta veel kasvavad, siis sõimavad nad kindlasti oma ei. Emaks nimetavad nad teda harva niisama ilusasti vastu, nagu see neidki sõimab. Laia Viion kambris sängis, õlgedel pikali, Cameron, must tahmane, kärbsed virisevad, kui mesilaspere ja töötavad vahetpidamata, haiged. Oleks nemad veel üksinda, aga ei ka õlgede sees on midagi ja seinapragude kohta ei või kindel olla, et need tühjad on. Kus on tõesti jumala õnnistus, seal on ta igast küljest on lapsi palju, kuhu peaksid siis lutikad ja kirbud jääma, kes põrandalaudade vahel ja seinapragudes nii imearmsasti oskavat sigineda. Iga kord, kui haige ennast liigutab või kohendab, krägiseb säng, nagu tahaks ta öelda, tee, et lasen põrandale kõhuli, aga vale. Ta naljatab, muidu ta ei lase iialgi kõhuli, kuigi ta jalgadel tuigub. Säng peab oma kallist ammu tuntud heidest lugu. Eit on juba mitu korda temast sama haiguse pärast vaevelnud ja säng on iga kord ähvardavalt krägisenud. Aga ikka seisab ta vanamoodi. Säng teab väga hästi, mitu korda eit teda kambrist välja on viinud, teda puhastanud, keeva veega üle valanud. Mis peale tal nii hea oli, et AK rägisemise natukeseks ajaks peaaegu unustas? Lastehele rõõmukisa kostab läbi lahtise akna haige kätte, ajab käsi põsikile, vaatab akna poole ja hüüab nõrga häälega, Kusti, aga hüütav ei kuule kange rõõmukisa pärast. Ema hüüab veel mitu korda, enne kui Kusti kambri tuleb. Mis sa tahad, küsib see. Mine kutsu gaasijaid siia, ütle, et mul hädasti tarvis on. Ei, mina julge mu jalust maha, vastab Kusti ja tal on õigus. Sest gaasieit, kes oma lapsi nii hellitab, annab laia omadele kohe esimese asjaga, mis talle kätte juhtub, kui need tema ukse alla julgevad minna. Mine ikka mine ja eemalt ehk tuleb. Kusti läheb, kui ta ema sõnad Tiinale on ära rääkinud, ei, alles, kui ta neid räägib, hakkab see missa jälle seal hõrised, kas kõht tühi? Tule, tule siia mu ukse alla, ma tahan sulle näidata. Ei, meid kutsub sind oma juurde. Hõiskab Kusti. Kas on juba peenike peos, aga viimati olid küll head kihvad. Eks Lõõnberdagu nüüd, mis ta minust tahab? Küll ta on, Iraak võib nüüd jõunuda, siis teab, et sõnnik raha maksab. Ütle talle, et ma kuni surmani oma jalga üle tema uksepakku ei tõsta. Pöörelgu ta või karjaaias sigade ees virtsaaugus, aga minul pole temaga asja. Nii läks ta oma tuppa. Sõimab aga räägib Kusti ja püüab Tiina sõnu korrata. Hiiu langeb asemel nõrgalt tagasi. Valud lähevad suuremaks. Aga mis teha? Juulit ei ole kodus. Ta on mõisas. Aga mis aitaks seegi, ta on ju alles plika. Natukese aja pärast tuleb Tiina siiski lahtise akna alla mitte selleks, et haiguse järele küsida, ei haigus väga hästi, see on ju nii loomulik asi. Kuid akna all astub, käib nagu rõõmuleek üle Viiu näo. Ja ta ütleb, tulid ometi, eks astu, kambri, aeg on varsti käes, sina nirac, kutsud mind nüüd oma kambri enne mul raiska, kelle juurde ma pean minema, eksalaksuta nüüd oma lõugu. Ei tea, kes sind käseb ühtepuhku neid nõutada, saab näha, kuhu sa nad paned, löö rondiga otse, viska aia taha, surevad muidugi nälga. Kas sulle nõutaga rohkem neid? See on veel vähe, kõik seinaääred pole veel nende kisa täis, aga seda ma ütlen, kui üks oma kodarad minu ukse ette peaks tooma, löön ma ta silmapilk kaikaga jalust maha. Kas on magus nüüd nirac, siis teinekord sõima ust käia akna alt haukumast läkis Viiu vahele. Ega ma sind purema pole kutsunud, võid aga sõita, nii hea, kui oled, ehk muidu annan sulle mööda hambaid. Tiina hakkab veel hullemini sõimama ja sajatama, läheb aga siiski minema. Jälle on eit üksipäini? See pole ju nõnda ime, tan ennegi niisugused asjad üksi toime saatnud. Ammugi sellele otsusele tulnud, et selle tühja vea pärast ei maksa teistel oma päevi raisata. Paari tunni pärast kostis kambrist noore ilmakodaniku orjaagisa, keda ema kustutamisega püüdis vaigistada. Hädakisaga tuli ta ilma vaevlemise ja vandumisega elavda oma eluaja ära ja sureb üks kord, kuna omaksed teda järelegi heinud. Ta jällegi poeg, sõnas ema nagu hirmul. Jääga vait. Küll sa jõuad pärast karjuda. Mõisateenistus ootab ja ta pani pojale rinna suhu vaheajal taadu karjast koju tulnud tulemaal vett soojendanud ja kambri vanni tassinud, kus Viiu ise oma kallist pojukest pesi. Nüüd lüpsis ta ka lehmad ära, ta tahtis neile kartulist rohtugi kitkuma minna, nagu ta seda iga lõuna ajal oli teinud, aga jõud ei lubanud. Ta heitis asemele. Lehmad jäid oma seatud palukest ilma viiuli sellepärast iseenese peale pisut pahane, aga teha polnud midagi. Kuni õhtuni jäida, sängi, siis oli ta jällegi jalul, oli ju tarvis kausid lusikad ja piimapütid puhtaks pesta, töölistele valmis keeta ja lapsed virisesid. Ema, anna süüa. Aga mis sa neile annad? Viimasel leival oli juba kasu pealt ära lõigatud ja uue juurde polnud veel pandud. Aga ega vana või enne ära lõpetada, kui uus käes pole. Homme ja tunahomme peab vanamehele Juulile veel sellest leivast saama moonakoti juurde panna. Riiu tahtis juba täna leivajuure ära panna, aga mis sa teed, ei saanud. Niisiis lapsed oodatud, kuni tangusupp valmis saab ja haput piima peale pannakse. Küllap siis võite oma kõhud täis helpida ja nad ootavad, peavad ootama, kuigi üks või teine vingus näo teeb ja sõnu tahaks süüa, kordab. Enesega on halb lugu, keha nõrk, tahaks midagi paremat ja rammusat toitu. Viimane liha pandi juba paari nädala eest. Ja nüüd peab ootama, kuni uudseni kuni sügiseni võid. Seda pole olemaski. Ja ega saagi vist tänavu olema. Üks lehm oli kevadel haige, selle piim on sellest ajast ära, kuna koort peal pole ollagi. Teine on aher ka, see annab vähe ja nüüd kange palavaga, kus piima ära kupad, ei ole ka sellel koord peal. Ehk kuigi paari nädala sees natuke koort jõutakse korjata, siis ei saa sellest võid. Piim on ära nõiutud, nagu Viiu ise arvab. Niisiis ei jää muud toiduks üle, kui silk-leib ja v segane piim. Aga Viiu ei taha seda praegu ka tunneb ta, et ta niisuguse toiduga oma poega imetada ei jaksa, rinnad on tühjad anda, pole midagi parata, pole ka midagi. Seda teab Viiu selgesti. Niisiis saagu mis saab, ta teeb oma toimetust edasi.