Öö oli pehme ja vaikne, ainuski puuleht ei liikunud ka kõrgemate puude latvades. Rohutirtsud lõid hulgana laulu ajuti peatades, nagu kuulaksid nad, mis teised teevad taga metsas huikab öökull, keda ristes näis osatavat. Kusti kostis koera haukumine, siis kauge püssipauk, mis metsa kohama pani. Köstriaias laksutas ööbik, keegi aga ei pannud seda tähele, üks oli oma lauluga ametis ja kes vaikis semagas otsekohe üle välja paistis mõis oma pargiga, mis hirmutavalt mustas. Jüri Jüri jaehüüdis Viiu redelit mööda lakaotsale ronides, eks uni saa juba otsa. Tahame sööma hakata, juuli lubas kiriku minna, kutsub sind ühes. Ei kuulegi, olid jälle öösel kodust ära või mis sa jooksed mööda küla ringi, löövad sind vigaseks nagu Mäo Andrese. Tõuse nüüd üles, teised ootavad, tahavad sööma hakata. Ma pidin täna mustikkile minema. Anna pühapäeva hommikul ometi rahu argipäevadel lõksud muidugi juba enne päikesetõusu hakake sööma, kui tahate, ega mina teid keela, ega see toit minu luku taga ole. Ta pööras teise külje ja ei teinud ülestõusmisega asjagi. Ju siis ikka öösel kodustada roolid, mis uni sul muidu on kell juba üheksa? Jää õige ükskord rahule, olin ma kodus või ei olnud, mis see sinusse puutub, sa vaata, plika ja laste järele, mina tean isegi, mis ma teen. Ema jäi nende sõnade peale natukeseks vait ja ütles siis. Kas sa ei tule siis maha? Eks sa tule, söö kõht täis ja maga siis edasi või minagi sind keelan, kui sa väsinud oled. Ema ootas jälle, Jüri näis mõtlevat, mis teha, kas ülesse magama jääda või alla sööma minna. Viimane võttis lõpuks võimuse. Noh, ükstapuhas vastas kui ja tõusis istukile. Misest magamisestki tuleb, magan, aed, silmad paistetanud peas või uni sellepärast ikka otsa saab, seda hullem veel. Ole. Samas silmapesuvesi on õues kapas seebitükk muru peal maas. Ma lähen panen toidulauale, rääkis õnnelik ema, et poeg viimaks ometi sööma tuleb ja läks mööda redelipulka alla. Ilm oli selge ja palav. Ainustki pilvekest polnud tervel taevalaotusel näha. Kerge tuul kohiseb metsas sealsamas kuuldiga kukke kanadega juttu ajavat. Muidugi sõimas ta seda suurt põuda ja palavust, sest kanade nokad ka kukel enesel seisid päeva otsa laiali. Ehk nad küll kõige paksemate kuusepõõsaste all Losakile maas olles varju ja vilu otsisid. Niisamuti palavus, seapõrsaste liig. Sellepärast ootasid nad seda silmapilku, kus emale toit künas valati, et kärmesti hulgana sinna sisse püherdava minna, aga see tegu oli emise arvates liig ja ta loopis oma kallid mudilased üksteise järel kõik üle molli ääre välja. Palavuse peale vaatamata tahtis laia juuli siiski kiriku minna ja kutsus ka Jüri, et ühes Se tõrkus esiti vastu, läks, aga pärast ometi. Viiu ja Tiina tõttasid mustikkile. Didi Laidi oli juba hommikul kella seitsme ajal kodust ära läinud. Koju jäid lapsed ja peremehed. Kusti vaatas laste järele, me tuleme varsti tagasi, rääkis Viiu kodust ära minnes. Oma mehele ütles ta. Sa oled siis nii kaua kodus, vaata et nad lapsi kana, et ei lase. See on poegade juures nüüd nii tigemis hirmus, nokib lastel silmad peast. Juliusele lõi paar korda nokaga tuna Eila pähe suured augud kohe taga. Oled päris kimbust teisega. Muidu kardab, aga nüüd nagu pöörane, vaata, jookseb emagi kallale. Viimased sõnad rääkis ta Tiina poole. Ja nii läksid nad kahekesi õuest välja. Väike poiss, kellele nimi Aleksander oli pandud nüüd muidugi alles pisi sassi. Kas õues kiigus, kuna teised ümberringi ketast lõid? Laia vanamees oli murul kõhuli. Natukene enne eitasid läksid Jüri ja Juulia ära. Nad jäid täna kiriku hiljaks, aga see polnud ju ime. Sest kui kirik käe-jala juures on, juhtub niisugune äpardus hõlpsasti. Inimene on hooletu ikka aega küll aega küll. Ja siis ma lähen see mõni samm maad ja nõnda viivitad, kuni oledki hiljaks jäänud. Kui õde ja vend kiriku astusid, siiski mitte üheskoos, sest see oleks moe vastu olnud vaid teineteisest uksest oli köster juba oma kohal. Rahvas laulis aga väsinult. Jüri tundis väsimust palavuse pärast, milles ta kiriku kivimüüride vahel lahti lootis saada. Aga ta eksis, sest rahvast oli täna köstri püha peale vaatamata kaunis palju. Mispärast ennegi soe kirik peagi raske lämbunud õhuga täitus. Jüri istus pingile ja hakkas oma kõrvaloleva vanamehe raamatust laulma. Imestavalt ja uinutavalt mõjus istumine. Jüri laskis enese kössi vajuda. Nõnda oli mõnus ja hea. Ta püüdis jutlust kuulata, aga see kõlas palavuse mõjul. Nii ühetooniline ja mõjuta. Jüri vahtis pärani silmil, kuid silmad hakkasid raskeks kiskuma ka naiste poolele pilgu heitmine ei aidanud korraga tõstist oma pea nõksti üles. Ta oli tukkuma jäänud, ta vahtis hirmul enese ümber. Nüüd pani ta tähele, et ka mitmel teisel sama häda käes oli tema kõrval lohises rahulikult vanamees, pea rinnal ripakil. Emal vaenlasel on magab, kes teda öösel taga mõtles, Jüri jäi vagaselt istuma. Varsti leidis ta enese jälle magamast. Nüüd tõusis ta püsti nõnda saatana võrgust lahti saada ja hakkas kirikus olijaid silmitsema. Igalt poolt paistsid tuttavad, näod, tuttavad ja unised, näod rinnale vajunud, pead. Nurinat oli kuulda. Tukkus Neid oli nii hästi meeste kui naiste hulgas isegi noored neiud paljaste peadega ja mis kõige hullem, kiriku vöör münder otse tema silma all. Köstri kantsli juures oli samas viletsuses, mis pärast Jüriigi püsti tõusis. Mitmed läksid kirikust välja, arvasid nad parem õues juttu ajada, kui kirikus magada. See oli kõik nii tuttav nagu inimeste näotki, kõik oma vallaasi, oma kirik, armuline härra ise on ta üles ehitanud. Siin võib ju ihu seni väsimusest puhata. Kui jutlustaja hingetoitu jagab. Andis varsti, et ka püsti seismine midagi ei aita. Ta sõnas kuradi uni ja läks kirikust välja. Väljas aga kulus aeg lõbusasti kuradi und polnud enam kuski. Kui lai juuli kirikust koju tuli, jooksid lapsed talle teele vastu ja karjusid hirmunud nägudega. Juuli, juuli. Juliuse silm peast ära. Nägu kõik verine, kana nokkis puruks, staat lööb nüüd kana maha. Mis see on, mis on Juuliusel viga, küsis juuli. Silm verine peast väljas, pagana oma poegadega tegi. Mis te valetate kana siis, kuidas see kana seda tegi, tegi jah, tule vaata. Juuli läks õue. Terve maja rahvas oli koos, läbisegi kostis nutmine, vandumine, hädaldamine ja sõimamine. Päike paistis endistviisi selgelt ja palavasti päris kõrvetavalt. Viiu istus murul ja hoidis Juuliust süles, kellel parem silm. Verine oli ka pale peal oli tal paar punast armi. Üle kõhnade palgete käisid punased jooned, mis verejooksmise kohta asusid. Oh minu heldene aeg. Hüüdis juuli hirmunult, kui ta oma venna verist nägu nägi. Ei tohi jalga kodust välja viia, siis on jumal teab, missugune õnnetus kaelas, rääkis Viiu pisarsilmil. Need poisid on ka ja ma just kinnitan, enne kui väravast välja lähen, vaadakette last kanad ette jätta. Et ta sõge loom ka ise ei märganud, ära joosta. Ah, tema nüüd Dowanka, kuhu temaga jookseb, läheb ju kanapoegi vaatama, kükitab maha, vana on, aga kui hagijas kallal suled kaelal püsti, rääkis Tiina. Kus sina siis vanamees olid, pööras Viiu mehe poole? Sa lubasid ju kodus olla? Ei kedagi. Nii, on see meeste asi, ikka seal meeste asja, ma olin ju kodus. Viskasin murule natuke pikali. Ja kõik teised minu ümber siia mängima. Kana polnud kuskil näha. Mu silmad läksid natuke kinni, ühe korraga tõuseb kisa, poiss karjub, kui võllas. Mina kargan maast üles, pea palavaga segane silmad, pool kinni ei saa. Ja aru, kus pool kisa on. Hüüan poisse, Lähen kana lapse kallal, see pikali maas. Aga kas kurivaim kallalt ära läheb, muudkui koksib edasi. Natukese aja pärast tulevad poisid kuusikust välja. Sa oled ise niisamasugune, kui need poisidki, mis häda sul magama jääda? Otsa lõõskasid, aga, või sinu himu iialgi täis saab kussaga natuke seisatama, jääd, seal on norin taga. Mis korrad siis niisugust kana nirakat pidada, ma peksan ta kõige poegadega maha, loobin kõik üle aia kuusikusse, küll ta siis teab, et teinekord enam murrak lapse kallale ei lähe. Vana mees tõusis maast üles, võttis malaka ja läks kanu maha, vihtuma. Anna, anna saadanatele niisugused kad viruta tõmma vanale. Kas veel siis lapse kallale läheb, Karjus gaasi, vana mees. Mis on neist nüüd, tahad tola vasikas, mis see maha nottimine veel aitama tähendab, ega see lapsele silma pähe pane. Vaata, kas ta kuulab, nüüd võta viimaks malakas, anna sulle omale mööda koibi. Nüüd on sul jalad all, kus nad sul eesteks oli? Viiulex sõimates vanamehe poole, kes kanu paksude kuuskede all taga ajas. Näe, eks ta vaenlane olegi juba ühe poja maha löönud, hüüdis Viiu surnud kanapoega nähes juba suur vänts. Haapsalus maksavad teised kallist raha. Anna kiviga võtta ja suur, hüüdis vana kaasõuest istukile, tõustes omale kiviga lõugade vahel ka üks Heake veel. Ega need sinu kanad ole, kopsi omal neid nii palju, kui tahad, siin võid oma nina vöö vahele pista, hüüdis Viiu talle vastu. Sina pea oma lõuad, jah, kinni, mis sinul asja on, ütles ka Tiina oma mehele. Ega ma sinuga pole rääkinud, kind, sa võid oma hambad küll minust rahul pidada. Vastase eidele. Kõik läksid surnud kanapoega vaatama, ainult vana kaas ei viitsinud üles tõusta. Näidake mulle ka, hüüdis ta teiste poole, nagu poleks ta enne iialgi surnud kanapoega näinud. Ometi oli ta ise nii mitugi neist viljast välja ajades Mahanatinud. Kad jälle jätate lapse üksi päilis, karjus Viiu kui Julius, kelle ta ise murule oli jätnud nutma, kas sina, juuli ka niisamuti ise suur nagu hobune, siiski pole aru, kihugi peas, jooksed lapse juurest ära. Mis te näete siin surnud kanapoeg, nagu enne poleks seda näinud. Lapsel on teine silm veel peas seedida, tarvis ka veel lasta välja konkida. Siis on ta õige korras. Tubli asjamees. Juuli läks, võttis lapse sülle. Sel silmapilgul kostis aga kambrist teine kisa. Nirakad, vandus Viiu, kuna vesised, silmad vihatules välkusid. Ega sa neist rahusa ei ööl, ega päeval ükski seda ühtepuhku naet löönad maha just kohe. Mis nirakatest peaks nii palju ilma toodama? Sina ka siin pööras ta vanamehe poole, kellel alles kivi käes oli niisuguste sugu maa peal tarvis ära kaotada. See õunas laia vana mees murule gaasi juurde astudes tema saada silmamuna lapse kallale. Kes sind söödab ja su eest hoolitseb? Küllap tuleb paras aeg, ma tahan katsuda. Läheb sirukile või mitte. Tuli vana taidilaidi, ma kuulsin juba ammugi kisa, olin metsa vilus pikali, tulin viimaks vaatama, mis teil siin on. Vaata, mis on poiss ühe silmaga, vakanalinerak, vastas laia vana mees. Vaata õelat, näe ligundit. Kõik peatse ilmaski ära nägema. Isani lohmid küll lapse läbi siniseks peksab kohe. Ja ega tema hull karda sind ennastki või kana, noh, Talju pojad, igaühel oma kallis. Jüri tuli õueväravast sisse. Mis seal poisi silmal on nägu ka puru, küsis ta venna verist silma nähes. Räägiti lugu ära ka Viiu tuli väikese lapsega õue. Nõutage aga neid veel juurde, see on alles liig vähe. Kanu on ka rohkem tarvis, üks ei jõua nii hästi, rääkis Jüri, kui ta kõik ära oli kuulanud. On ime, et teil mõni sigade roaks pole saanud elajad, mõnda pole ära tallanud. Tulistel sütel pole ka ükski kõrbenud. Ega keeva vee sisse polnud, seda on tarvis kõik läbi katsuda. Vaat siis on üks käteta, teine jaluta, kolmas pime, täis valla kerjuste pataljon, kus mul ninatark vastas vana lai. Ega sa märka oma lõugu pidada oma vanemate kallal haukumas? Vaata, et sa ise linnas sigade ette ei lähe, küllap lähed otseti kuhugi õllevaati ja nii kaua sündisid, näevad küll, kui nina alles tatine peas oli, püksata kelkasid, aga nüüd kus ise jaksad püksid jalga tõmmata, nüüd tarvis sõimama ja mõnitama hakata. Hoidku neid nooriga, rääkis vana kaaslas talise ükskord naise, eks näha, kuhu sa omal siis paned, mis siidi ja sameti sees, Sanad hoiad, paned klaaspurki, vist pole sooja laupäevadel mööda võid veel 100 imet ära näha, pole seadja lapsed veel ilmast kadunud, rääkis Tiina. Jüri jäi vagaseks üks kolme vastu ei julgenud ta midagi ütelda. Peaasi oli aga isa. Ehk ta küll esimese hooga ka tema ees kõik välja purskas, mis meelde tuli. Siiski jäi ta kohe vaidlema, kui see talle vastu ütles. Atra rumalat, tema läheb lapse kallale, haka slaidi slaidi. No mis sa sest lapsest tahad, mis ta sulle kurja on teinud? Lapse kallale, jooksed siis toho peletis, ma magan vahel päevad otsa kuuse põõsa all. Kui sul himu nokid on nokkinud, siis minu silmad välja, nad on mul juba muidugi kustunud, ei seleta enam midagi, peksnud mull või mõlemad välja, kauaks minu elu on, kellel mind tarvis, aga lapsel siis ta on ju alles noor. Näe, olite punased silmad teisel peas, ma ütlesin alati, et kasvab tuline poiss, teisest andke aga aega. Aga nüüd tema hull peksab silmad peast välja ja ikka kohe silmad, kes talle seda ütles, et silm seal on, küll tal selleks mõistus on. Kus need suured poisid siis olid, küsis Jüri. Nemad märkavad midagi olnud metsas, kus mujal vastas Viiu, ei märka. Hüüdis laia vana mees bemmalt, neile küll siis veel pähe tuleb ja plikadega mööda põõsaaluseid oskavad küll ümber jooksta ja Piherdada, aga lapse järele ei oska vaadata, noh, meil niisamasugune, teine kelkab aga teistega ringi, rääkis Tiina. Muidugi poisid pole karistust näinud, teevad, mis tahavad. Ükski ei ütle sõna, tähendas Jüri, miks ei öelda? Ma prassisime teistega alles Eilagi aga või siis kuulavad, rääkis Viiu võmmiga teisi vahel ei tea. Mis aitab, muudkui naeravad. Kusti oli eila, tahtsin teisele anda, kus seda nüüd jookseb üle aia metsa. Naerab ja irvitab, lõuad, Kaavel peas kuulaga, mis sealt tuleb vaatajat kividega loopima. Vaatan erakat või tema jookseb metsa, rääkis laia vana mees, kus ta nüüd on oma koibadega, aga ma tahan talle näidata või tema saadana pärast pidi teine ühe silmaga jääma, Kustas talle siia silma, Belklase püksid maha või metsa jooksmas. Ta läks poisi poole. See pistis plehku. Vana mees järele. Aia seal pidi isa-poja peaaegu kätte saama. Ei saanud, aga siiski. Neurak, kas sa kuuled, karjus ta ise augu veel teinekord emale vastu ja irvita külmasinud, ehitan Mess. Poiss hakkas karjuma ja putkas metsa. Lassaa tuled ükskord metsast välja, kui kõht tühjaks läheb. Küll sa siis saad mu käest, vinnutan kimbu, pajusid ära. Sa mõtle, ei ma sulle kingi, annan sulle naa, et sa niisamuti kui kanapoeg Risakile maas oled, kas hakkab su süda siis painduma, kas kukuvad lõuad kinni, mis sa hirmu, sest lapsest, teine ei julge viimaks enam metsast välja tullagi. Ei tea, kuhu läheb, rääkis Viiu. Katsu nüüd asja, las läheb, saab näha, kuhu ta siis õige läheb, mingu, kui himu on üks leivaraiskaja vähem. Kas veel vähe teisi? Hea, kui mõnest lahti saad, haugu ole parem vait, ütles Viiu. Eks mina haugu alati sina üksi päinis räägid, ega tohi last karistada ka siis on kohe kisa lahti, oled nagu ei tea, mis kuriteo ära teinud. Siis teinekord hädalda, et poiss ei kuule metsa jookseb. Noh, ega ta sul peksmisega targaks saab, ütles Tiina. Sina pead oma kihvad, rahu, vahi oma nirakate järele. Vastas talle laia vana mees, mis loomad sol nad siis on, kui mul nirakada. Sa ise oled hea nirakas. Nälginud olete te kõik nagu kirikurotid, kevadel pole enam koera jahugi kotisopis teist sõimama, snierrak. Tiina tõusis püsti. Külde kängute, kõik siia nälga nagu putukad külmetanud puukoore vahel. Mina lähen sügisel siit minema, elan paradiisis, poleks ma täid, ühtepuhku siin aidanud, jumal teab. Kas teid olekski enam elus. Oh, kus mul õige aitaja Käima õue pealt haukumast ütles, lai. Aga sina tee, et kanad mu uksepaku alt läinud on? Ehk muidu näitan, mis asi on, vastas Tiina ja läks minema. Poisid mingil ajal kanad ära, käskis laia vala mees. Aga poisse polnud kuski. Ah, las nad olla, mis nad seal kurja teevad, katsu asja nüüd tema karjumist ehk kedagi, rääkis gaasi vana mees. Vanamees, tule sealt ära. Ta hüüdis Tiina. Kusti. Kusti Jae, tule, mine aja kanad ära, siis ei tee ma sulle midagi. Kusti oli lipsti üle aia õues.