Teatrist minnakse mitut moodi ära. Kas lüüakse uks paukudes kinni, minnakse uhkelt. Minnakse vaikselt. Mulle tundus, et Margarita Voites läks vaikselt ära, sest see ta läheb ära, see oli vist küll kõigile päris üllatus. Kindlasti, sest me pakkusime võluflöödi talle veel osi ja ja, kuid, aga seejärel nagu ütles ta enam ei soovi laulda, siis me oleksime tahtnud teha ühe niisuguse lahkumisskaala või nii edasi. Ja mainis, et tal on juubelietendust tehtud juba aastaid varem ja ja ta soovis just niimoodi oma teatritegevust meil lõppeda, kuigi ta pärast seda käis veel esinemas. No niisugust avalikku suurt punkti või millegipärast panna ei tahtnud. Muidugi öeldakse, et tuleb minna siis, kui oled tipus. Ja loomulikult on see minek alati raske, väga raske. Me ju ei tea, mida ta kõik oma sisemas pidi läbi võitlema ja mõtlema, et ta selle sammu tegi. Viimane etendus oli vist tradiaata. Ja, ja kui just sellele motiveeringule tähelepanu ratta, siis on olnud veel üks daam meie lõunanaabrite juurest. Shermeene Heine Wagneri ooperist läks ka peaaegu päevapealt ära, kui tal sai ametlik pensioniaeg täis. Ja Margarita Voites käitus peaaegu samuti. Selles noh siin on kuude või päevade küsimus, ei ole oluline, aga ka heinamaakera mitu korda ütelnud mulle isiklikult, et tema tahtis minna ära oma võimete tipul. Et keegi ei saaks öelda, kui ilusti ta kunagi laulis või midagi muud ja ta ütles, et teda kutsuti palju veel teadsite tagasi. Ta on esinenud pärast seda kontsertidel, aga mitte kunagi enam, teadis ta tahaks jätta alati oma austajatel kolleegide endast kõige parema mulje. Mulle tundub, nagu Margarita Voites talitas täpselt samuti. Loomulikult kunstniku puhul on see ainuõige, sellepärast et on ju üksjagu kuule ikka laulda veel, lauldi välja, kui publik mõtleb, et kaua siis see variant minu meelest palju hullem. No kindlasti on muidugi mingisugust erandeid ja meeskolleegidel on kahtlematult seda kergem teha, sest meeste jaoks alati väikesi karakterosi. Aga no primadonna teledaamidele on, on ikkagi antud aeg ja õigus särada ja olla noored laval alati. See on üks huvitav küsimus, et kuidas üks lavastus valmis saab selles mõttes, et loomulikult lavastaja peab arvestama neid hääli, kes teatris on ja seda enam veel pealavastaja, et ta peab mõtlema, kes noored, keda on tarvis toetada ja kellele auväärsetest muljetest kauneid osi valmis mõelda ja pakkuda ja anda. Aga samal ajal on loomulik ka ju see, et lavastaja ise tahab ka midagi teha, mis teda inspireerib. Nii et kui nüüd Margarita võitisele mõelda ja teie tööle, siis kui palju lavastusi sai valmis kus just hoitise hääl nagu kirgastus meeles. Kahjuks temaga olnud suhteliselt vähe etendusi üheskoos tehtud aga ka mõtlen varasematel aastatel natuke tagasi siis näiteks Rossini, ooper, türklane Itaalias? Jaa, tonitsiate ooper Lucia tee lammermoor, mida Paul Mägi lavastas, need olid küll spetsiaalselt Margarita võitluse andele mõeldes kauba võetud ja nendes mõlematest, aga vaatasin ennast tõepoolest täies aus ja uhkuses. Mina nagu tegin temaga Travjaatat siis noh, väiksemaid asju siin. Chaniskikijatelefon ja hiljem kalutšiad, aga Travihatanud siia olid ikkagi tema puhul juba varem tehtud ja siin on mitu seda ohtu, et kui üks inimene on ühte suurt ja väga südamele lähedast osa teinud juba korra ära, siis nagu see esimese õhinaga möödas ja on väga raske lülituda vahel ümber uuele lainele kui ka lavastada või dirigent midagi väga kardinaalselt uut ei paku, ikkagi kahtlematult mingisugune aeg on läinud edasi ja, ja tõekspidamiste nõuded on muutunud. Ja seetõttu oli ka minul küllalt keeruline Travjaatad ja Lutšijad Margarita Voites ega teha, mida tema just olid kaua aega laulnud. Aga mul on ikkagi väga hea meel, et eriti draw juhata puhul see koostöö oli väga tulemusrikas ja kallutšiale tagasi mõeldes siis just kasvõi sedasama üks lahkumisetendus Stockholmi kuninglikus ooperis on kõigil senini meeles sellele etendusele Margarita tõesti oma tippvormis ja sexteti selles ooperis ei ole kunagi varem korranud publiku tungival soovil. Tore peatükk muidugi. Me mees on endale operaltšina. See lugu tuli esmakordselt eesti teatrilavale ja Me käisime temaga ka Moskvas. Hendrik sünnilinnas Halles ja Margarita Voites sai ka seal väga kõrge hinnangu osaliseks ooperi nimiosalisena. Ja muidugi oli suur tõmmet oma juubelinädala. Ta koostas ka nendest kolmest etendusest, kus mul oli võimalik kaasosaleda olla, need olidki Travjaatelutsi andsina. Nii et tõepoolest ma vaatan, hea meeleja, siuksem rõõmutundega tagasi nendele koostööpäevadele. Ma usun, et see Stockholmi etendus näitab ka seda, et Margarita Voites loomulikult üks nendest Estonia teatri solistidest, kelle lauljatee oleks võinud olla hoopis teine, kui meie olud oleksid olnud teised. No seda ei ole mõtet puhul alla kriibitseda peaks terve põlvkonna puhul alla kriipsutama. Sest et võimalused sõita ja näidata, eriti ooperilavadel olid väga piiratud ja kõikvõimalikud kunsti- või kultuurinädalat, kus meie tipplauljad tegid kaasa akordioni oli orkestri saatel eesti rahvamuusikat sajandist neil küll võimaluse sõita. Ja mitte ilmaasjata ei öelda pärast ühte taolist reisi Prantsusmaal, kus Anuga le Teo Maiste tegid kaasa taolist programmis, et need lauljad on ju nii võimekad, et nad võiks isegi ooperilaval esineda. Nii et selle meie põlvkonna aeg kunst teha langes tõesti teistesse tingimustesse ja ja tagantjärele selle võib alati kahetseda ja ohata, aga aga see ei anna midagi enam. Tuleb olla õnnelik selle üle, mis meil ka nendes aja piires õnnestus teha ja. Hästi tänase saatega algab siis sari neli pilku margarita võitisele margarita vuti, selle heidavad pilke nii lavastaja tänases saates dirigent, partner kui inspitsient. Ja need pilgud on loomulikult erinevad käest, aga ma küsin, et kas Ta tunneb puudust temast teatris? Nõrgast suurest kunstnikust on puudus ja Margarita Voites oli kahtlematult here isiksus täiesti omanäoline, oma nõuetega oma soovidega oma julgelt väljendunud primadonna like kalduvustega. Aga kui tema enda peale ühe ülesande võttis, ta tegi seda ka maksimaalselt ja ja ma ei mäleta tegelikult ka palju päev üldse, kus ta oleks haige olnud või mitte vormis olnud tõepoolest ühietendust ta laulis suurest patriotismist haige häälega. See oli tema kunagise eelkäija Olga Mikk Krulli juubeliõhtu. Just oli türklase etendus ja kuna Margarita selles rollis üksinda ei, ei soostunud etendust ära jätma. Aga see on ka niisuguse eneseohverduse suur näidet inimene, teades sel õhtul ma ei ole kõige paremas vormis, aga ma teatri ja kolleegide jaoks tahan anda oma parima. See on ka teatritöö ja, ja elukutse suur auk.