Olemegi jõudnud neljanda ja viimase saateni neli pilku Margarita puitisele. Neljas pilk, inspitsient Jüri Kruus, sa oled aastaid olnud teatris, kus laulab Margarita Voites ja nüüd terve hooaeg ei ole tema hääl kõlanud. Tunned sa temast puudust? Sa küsisid, kas ma tunnen Margarita vaidlusest puudust? Muidugi. Ja ma pean ütlema, see tunne kasvab mul iga päevaga. Ma tunnen puudust ainult mitte margarita poitisest. Samasuguse raskusega ma tunnen puudust Georg Otsast kuusikus Hendrik Krumm ist, Aino külvandist jumalikust Helmi puurist ja paljudest neist, tänu kellele Estonia oli tuntud sellise kõrgetasemelisi kuntsidemplina nagu ta kümmekond ja enam aastat. Mida edasi, seda raskem on mu teatrietenduse juhina kuulata neid küllaltki keskpäraseid ooperietendusi, mida tänane Estonia pakub publikule. Küsimus pole mitte ainult kõrgetasemeliste häälte puudumises vaid lauljate üldmuusikalises ettevalmistuses koos suurte rünkadega laulukoolis siia lisades teatrioskust töötada nii noortega kui üldse loominguliste jõududega, ratsionaalselt ja perspektiivitundeliselt. Pileteid müüakse lootusega tulevikule. Publiku tahab tõelist taset saada. Enamik seda ju kõik meil oli ja me tundsime lausa uhkust selle üle. Seda enam oleks pidanud teatri juhtunud, arvestame nende võimalustega nende väärtustega, mis meil siis oli ja ka nendega, mis meil veel järele on. Nendega, kelle kuldsis ära tegi Estonia kõrge malli järgi võetavaks ooperiteatriks kaugelt väljaspool Eestit ja mille üheks kandvaimaks täheks oli aastakümneid ka Margarita Voites. Võimatu on unustada neid ooperiõhtuid, kus margarita potise hõbe selge, pehme ja kaunitämbriline hääl tekitas tõelisi kunstivärinaid sest see, mis kandis üle rambi, see oli tõeliselt suur kunst. Teatriajaloo unustamatu lehekülgedes on jäänud Estonia teatrikast roll 1000 985. aastal Rootsis. Margarita Voites esinemine Stockholmi kuninglikus ooperis Lüdžeedi lammermoris sai kogu külalisesinemiste suursündmuseks. Samas meenutagem tema childalt Rigolettot, kelmikad, norinaton, Basquales, biorellatrossini, türklane, Itaalias Constance paremini Rervist, eriti aga tema kõige südamelähedasemad lava osa pialetad Giuseppe Verdi ooperis Travjaata. Rita koitis laulis üle 100 korra ning mis jäi ka tema viimaseks esinemiseks Estonias viimaseks ja mulle eriti raske mõista. Siis, kui paljud meie endise tähti on langenud manalateele või on pidanud teatrist lahkuma seoses hääle kvaliteedi kustumisega siis Margarita Voites lahkumine täis vokaalvormis oli ootamatu. Ja kui palju oleks seal suutnud veel rõõmustada oma austajaid tuues rambivalgusse veel palju uusi ooperiosasid ning järgnevaid kontsertesinemisi. Hõbehääl vaikib põhjendamata. Samas aga Estonial pole väliskülalise osavõtuta võimalik publikule pakkuda ühtki professionaalset ooperietendus meie noorte solistidega. Kurb, et laulja, kes oma õlgadel hoidis aastaid ooperi kõrgtaset, lahkus hämmastavat märkamatult. Ja ma ei tunneta meie juhtkonnas mingit intsidenti Kiievi selle poolt, et Margarita võitluse hääl kõlaks veel kord Estonia laval, rõõmustaks meie ooperisõpru ning tõstaks vaka kõrgemale meie tänase ooperi küllaltki madalseisus oleva taseme. Jääb mulje, et me ei tunneta seda kunstiväärtust, mida loodus on Margarita Voites, Anu Kaalu, Helgi Sallo, Ivo Kuuse ja mitmete tõeliste andekate kunstnike näol väikesele Eestile kinkinud. Paljudele teatritel oleks selliste inimeste olemas olnud tõeliseks uhkuseks kuid meil on nendega harjunud, harjunud, et nad on olemas unustada siis just nimelt need inimesed vajavad erilist tähelepanu ja hoolitsust sest nad on vajalikud rahvale. Lauljal on väga tähtis, et teda armastaks, ta vajab tunnustust. See on ju loomulik, sest see on nagu vastukaja tema kunsti. Ta tahab, et jaater annaks talle huvitavat tööd, mis pakub resultaadina rahuldust kõigile. Sellise kõrklasi tähtedele oleks ju võinud korraldada nende loomingulisi õhtuid nii meil kui ka mujal kasutada maksimaalselt ära kogu seda väärtust, mis meil on. Meil aga jäävad nad tihti, kuid isegi aastaid ilma tõelise neid väärilise tööta. Palju siin oleneb teatriteadlikkust õigest repertuaaripoliitikast. Õige oleksite uute lavastuste kavva võtmisel arvestatakse eeskätt nende jõududega, kes meil on, kes jäävad seda ooperit meiega tihti, vastupidi, lauljad on tihti sunnitud esitama neid rolle, mida neile antakse, vaatamata, kas neile sobib või mitte. Pannes mitmed nimekad kunstnikud tihti ebameeldivasse olukorda, tekitasid psüühilisi pingeid. Järeldus järeldus on see, et Eesti publik on kaotanud ühe oma tegev lemmiksolisti põhjendusi ja õigustusi muidugi leidub alati igal pool. Võib lisada, et paljudes teatrites on möödunud aja suurkujud uhkusega au sees. Estonias on isegi meie endiste tähtede nüüd hulgas ka Margarita Voites Photo publiku eest millegipärast varjatult. Tere ütleb. Kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta. Aga meie.