Nädal tagasi Me kuulasime Urmas Sisaski laule tsüklist glooria paatri. Oleme veel tsüklis, on 24 laulu, küll kõike ei jõua kuulata ja kõik ei ole me jõudnud veel lindistada. Kuid dirigent Toomas kapten, räägi meile veidi, kes on Urmas Sisask? Sai, käisid temaga koos koolis vähe sellest, elasid ka temaga ühes ühiselamutoas. Ja Urmas oli Sisvast 12 kolmeteistaastane ja tema suureks unistuseks oli saada maailma parimaks heliloojaks. Urmas oli juba juba siis väga huvitav poiss. Mäletan sellest ajast kahte asja, et ta võis lõpmatult uurida tähti ja uurida raamatuid, mis jutustasid tähtedest. Ja see moodustas põhilise osa tema maailmast. Ja teine, mida Urmas veel kirjutas, mis on siiamaani vist küll täielik saladus, oli see, et tal oli unenägude päevik mis oli äärmiselt põnev ja ekspord tekitas ka tohutu suure skandaali, kuna need unenäod ei olnud alati mitte väga meeldivad pedagoogidele, kelle kätte see päevik ükskord sattus. Jaa, muidugi Urmas tahtis saada heliloojaks ja tema suur unistus oli kirjutada sama hea kontsert klaverile, nagu kirjutas Pjotr Tšaikovski. Ja ma mäletan seda, et tema esimesed tööd olid just kirjutatud, selles laadisime, õppisime koos temaga Renee eespere juures kompositsiooni. Renee oli kohati väga kuri, sest see muusika oli tohutult kaootiline Taali tohutult romantiline. Üllatavam on nüüd see, et seesama hingus, seesama emotsionaalne otsus, mis on Urmas Sisaski teostes, mida tuleb järjest ja järjest, mida tal on pea täis ja mis ilmselt ei lõpe niipeagi otsa. Et seesama emotsionaalsus on järjest progress ja järjest kasvab ja see muutub järjest huvitavamaks ja mis on tema puhul veel üllatavam praegult, kus ta on saanud juba täismeheks, et ta on hakanud kirjutama ka sellist nalja, muusikat nagu näiteks nüüd ta on kirjutanud meeskoorile joomalaulud, mis minu meelest on üks parim oopus üldse eesti koorimuusikas, kus ta kasutab siis kõiki läbisegi selliseid joodikute laule ja teeb seda väga meisterlikult. Naljasoone pealt lisaks veel seda ei noh, see ei ole tegelikult küll nali. Me siin sügise poole augusti lõpus, õigemini kuulasime ühes keskööprogrammis Urmas Sisaski rokkooperit valge daam ja nii nagu Urmas Sisask ja Neeme kuningas rääkisid, õigemini Neeme kuningas oli kohutavas vaimustuses Urmas Sisaski peituvatest helilistest annetest. Nii palju sellest naljast, aga kuna me kuulame, tänasin tõsiseid laule. Et tahaksin ma küsida seda võib-olla, mida ma tean, et küsisid koorid, kui nad esimest korda tutvusid. Ja said kätte Urmas Sisaski koorilaulu noodid, et need viis heli viis pendatoonilist heli, mille peale ta siis on loonud nii palju kauneid laule, et mida võib siis ja kuidas üldse võib viiele noodile muusikat kirjutada, üle tundus, et alguses võeti teda kuidagi väga-väga skeptiliselt vastu vist. Ja aga ma arvan ka näiteks et Viini koolkonna esindaja Berg, kes kirjutas oma viiulikontserdi, oli samuti kahandanud oma tõdecafooniat juba vähematele nootidele. Ja on juhtunud tegelikult karguga Pärdiga, kes alustas Todecafooniast ja on läbi käinud kõik kavangardset stiilil ning lõpuks jõudnud selle ülima lihtsusenisele minimalismi, mis on teinud just stardist 20. sajandi ühe suurema helilooja kelle väljendusvahendid on nii täpsed ja kes oskab väljendada just seda, mida, mida suudab ainult ema vabanenud Urmas Sisaskil, Urmas Sisaskil ühingus on olemas täpselt seesama tendents ja ei maksa kritiseerida teda sellepärast, et ta kasutab nii vähe toone ja ta kasutab ainult ühte helirida. Oh ei, ta kasutab seda nii, nagu on kasutanud teised suured heliloojad. Kui me hakkame rääkima Bachist, kes viis k maasüsteemi lõpuni siis ma arvan seda, et Sisask on omas laadis minemas sellisele täiuslikule stiilile. Ja see mõte, täpsus, kompositsiooni selgus, see struktuuri läbipaistvus, mõistetavus ja samal ajal seal see muusika vaatamata oma näilisele lihtsusele ei ole sugugi odav muusika. See on väga sügav muusika, see on muusika, mis on juhitud tugeva looja ande poolt ja mis on tõesti meisterlikult paberile pandud. Urmas Sisaski muusika puhul on toonitatud veel mitmeti seda, et lausa ideaalilähedaselt või ideaalselt ühtivat tema muusikas sõna rütm ja meloodia rütm. Ja ma arvan seda, et kogemus, mis Urmasele on, on koorilaule, on, ta laulab Tallinna kammerkooris ning juhatab ise koori. See on teda aidanud leida just nimelt seda, mismoodi koorile tuleb kirjutada. Ja tõepoolest tema laule on väga mugav laulda. See oli üks väheseid heliloojaid, kelle laule on tõesti hea ja mugav laulda, kes ei väsita häält kelle muusika juhib otse selle teostuseni. Ta ei tekitanud väga suuri raskusi, tuleb vaid leida see õige hingusse, õige emotsionaalsus sellele muusikale ja see muusika tuleb iseenesest välja. Tsüklist 24 vaimulikku laulu kõlas Omni suuna. Saadet jääb lõpetama, teokraatias. Esitab Eesti raadio, sega kordumas kaptenivahetusel.