Täna kuuleme läbilõiget sellest eesti luules, mis kahel kevadel on kõlanud noorte Hola lauljate koosistumist tal suurtükitornis Kiek in de Kök Loomingu raamatukogu vahendusel ilmunud suurepärase proosaraamatu, minu sõbrad taustal alustame ülevaadet Ernst Stennoga. Tema soe ja lihtne sõna on köitnud paljusid ja nii on laule üpris mitmeid. Olgu seekord Peeter Randma inimese laps. Inimese keerulised ja nii päevast päeva, Tõnni soolave Ehiks ja kord õppe kõik siin ilmas. Ja järgi mõtlema, mis kaassa vist ei no tore, et sa. Inimese elu kui karussell Üksi oli hingega rapsida. Päevani äärmele, mis kaasAlexa imedele Pole raudu laagi Oskini imede elab, seal ei olnud midagi. Võiks teha. See rahutused on, miks eleegia? Nii on keerulise päevast Eva kõnnin siin sona, päiksekaar lõpeb, õiksin eemale. Ma pean järgi mõtlema, mis kaaslasele pole saanud. Meest. Üldse näib lihtsus olevat ola muusika peamisi väärtusi. Nii kohtame elavat huvi Eesti loodus, lüürikat ning esivanemate elu-olu peegeldavate rahulike mõtiskluste vastu. Olgu need siis Marie Underilt, Gustav Suitsu või Juhan Liivilt. Nüüd kuulake maga, mõtteterade rida. Hendrik Adamson-elt viis Tõnis rätsepat. Kuule, päikest teel pole katust taevani, tuule laulbolükla. Ta käiks, sest meil ei kasva. Ma ei pea armee silma. Otsa. Marie Under on armastatumaid nimesid eesti luules ja austusest tema vastu on sageli tema loomingust loobutud, teades enda jõuetust ning meistrisuurust. Priit Pedajas lavakateedrist on aga südame rindu võtnud ja proovinud ema laulu hulkuri laulu tähendavat järve. Lall, maju seen naeruga ja naerulaps, kus egas tuur Meibu neitsilaar sammuli sõlmilt ja mis juustel trusk. Noormees tuli vilistada tüdruk naerudilistades naeru vastu. Igas jäär kergeetasi oma rõõmu tuulutasi Delu põsel skas vere. Soodustuiskas õudlusel Hellembul Riigel. Lase moonilisu, mõne magna tükikeste tuju kuni järvekuju kõigutama skustuku. Aga ühe sest egas sõnn ei püsi vaevend, segas nende rõõm. Mooduli tusk. Red kukkunud kuu, kui helmes näitses helmes Moidugelmesema tas. Kundusk. Ööd Sasuur, Tallinn. Erutava aadliktoris kaela trummiski ka siidipaelad hakkab siis sinu. Lähen küll, kuid mitte lahku sinu. Vaadaku Gazas suhu maik sinu edruda skaal, õlge NM kaob see jäär meie all. Kuulge eest, see jäär, me lemmik paik. Lahkusid löödaks see päini neid sigal, tal jäi nii sinna kaua aks oma. Enestest pesin, kuulatas, mis kukub, kägu, kukub hukatust. Ahammek teda arengus nagu oleks sündinud Varkausi äärele ju juurde taluda Aasjärv, kuid sama sära sees tüdruk likult kössi mikse sööda. Ühe vasten ja nimal, kust voolas taevast maani maas seda nagu las ta seda sära, seda sära, pikud, kui endast ära mazda kuma särme kla kuid siis äkki tasakesi hakkab kobisema vesi muutub Essina Rahu tunduks. Ning ela ta ema, ta voolab juba üle kal ta pära lihajärve, uks. Justkui ei saa loodal lai ala, Raatab oma kalad oma teo teavet, tehingu kõiklad, käsutab ta ka sal lohistab nii üle aasa omana. Niketi. Viimaks põge nemast lakk kas kokku korjama hakkas sõõriks kiirus rändav pool lairihma rikuks ta, vaata seal härra likuks. Ega elukas kui tuge, sama ala ei alla kõik, mis olnud pilla-palla seal korra seal ja ta jäär. Roy edus kuni ter tavascoidus Elises roosi. Nagu eks ajas ta kate. Vala seisnud paigasi inse jäär. Agnes agooga ris unest saadud jaagu tuli ei tea, tuli ta. Mont käisin, tapper järve pole, pole järve kuival võrgu pur ma Einud e g kala ka meie toiduvana. No kus ma veel ei, ta ei rohus siin-seal mõni soomoos raisus kuival, väike loomust, mõni olnudki saamani. Ema hädaldas ja isa sülitas kisas lisatüdruk teistest, on see siis silmad hirmu Sillamäele ja valu all kinni seisis. Sellest hingastik marust kadus hiilgus tema arvamust igavese eks ka. Elusmäele. Majast kadu naeruga ja dub pahaselt lei tusk. Egas muidu lei Neipuke, kui ei peta rõõmsamu sõlmilt teades juustel trusk. August sangast on noorus alati lugu pidanud. Vaheda sulega otsekohene mees, üks väheseid, kes on suutnud kaasajale oma ehitust jaotust välja öelda. Põgemata sõna tehnikuisse kujundas romantikasse. Nagu järelhüüe tuli Tartu meestelt Toivo tasalt, Jüri Kasel ja Mihkel Silmerilt Liivi auhinnaga pärjatud sanga ühe viimase luuletuse esitus. Luuletuste teed on erinevad. Mõni sõidab mürinaga trükikojast poodi ja sinna ta jääbki. Mõnda teist tuleb aga käia antikvariaadis noolimas. Üheks teeks avalikkuseni, võib luulel olla muusika. Sellesarnast õpetust võib saada Jüri Üdi, Rein Rannapi ja Lehte Hainsalu Reet Valgma ühistest töödest. Reedalt kuulemegi nüüd Lehte Hainsalu kaminalugu. Teevad ka nii, minu juures on ja huva lei. Ja ärata uniseid mõte. See soojus tuvali. Tuul kui see pakendeid aga Seal ta reaalained, ta tuli ja kutsub ja kutsub mind kaasa. Kord, kui vulgaarliiliad pool matuisuga pistsin, siis rinda. Kuid küüne evaka Mehila juurest, millist seal tuisku ei? Tänapäeval muutuvad mõisted üha venivamaks, progress tähendab sünteesi ja nii ei võime oma liigitamist kastitamistega kuigi enesekindlad olla. Parem ütleme umbes järgnev pala on siis umbes muusikaline deklaratsioon või midagi taolist esindajateks liilia Vahtramäe Rein Kotkas. Jüri Üdi sõnad annavad end hästi laulda. Seda on paljud märganud ja nii võibki üdi mõtteid kuulda küll lõõtsa, küll kitarri saatel või siis hoopis koorilauluna pila, vaimukus või aja muutumist täheldav konstanteering. Tundub, et kõik on Tõnu Kaljuste juhitud minikoosseisu poolt edasi antud laulda, kui siis Anneli viperust või vedurijuhist vanaisa meenutamisest. Nii see Jaa. Pole vast vale öelda, et väljendusvormide rohkus tuleb luule levikule suuresti kasuks. See, mis paberi peal võib lugemata jääda, juhtub ehk kõrva kaudu pärale jõudma. Sellist muusikat ei ole aga veel palju, ühesõnaga ruumi ja võimalusi kaasa löömiseks jätkub. Esialgu teame tulemusi ennast ennast Marie Ungarist kuni Jaan Kaplinski, Hando Runneli, Jüri üdini häid tekste on veel mujalgi. Lorca Majakovski Neruda projekt. Ja lõpuks miks mitte ka ise proovida? Kas. See seal on ja see ära. Sõnade.