Ma elan siin. Saatejuht Haldi Normet-Saarna. Tere, Eestis elav Korea, Hiina ja ka eesti juurtega Mihhail Kõlvart. Räägime kõigepealt sellest, miks te sellise alguses muusika meile valisite, miks ta on teile tähtis ja iseloomulik? Sümboolne muusika, sest Ari Ran on selline lugu, mida teadaks igal pool maailmas. Kõik korealased, nii lõunaga, nii heas kui ka Põhja-Koreas. Aga kõik need korealased, kes elavad välismaal, ehk siis on selline ühine sümbol. Ja tegelikult erinevad versioonid isegi erinevad tekstid. Aga see vaim on sammu millestki lauljana. On nii armastust kui ka sellist nostalgiat. Ja sellepärast iseloomustab see laul, korealased. Kauneid laule on mõistagi teisigi, aga kuidagi just see laul on saanud mingiks sümboliks. Jah noh, räägitakse sellele laulule on juba 600 aastat ja saan isegi Unesco maailmale väärtuste nimekirjas. Siis laul on nagu karjalasse väga tähtis sümbol, yks vanimaid laule siis kindlasti on ka teisi. Aga just see laul on teada kõigile Karealastele ja kõik seda, isegi mina olen seda laulnud kõika reas, seda teavad. Aga ise ei tahtnud laulda, seda jah? Viinud väga enesekriitiline. No nagu te olete öelnud teie rahvuse kohta teil lihtsat vastust ei ole ja tõepoolest see kombinatsioon on väga põne. Ema oli siis korealanna hiina juurtega isa sammas, eestlane ja ise sündisite Kasahstanis ja emakeel on vene keel. Seda kõike nüüd lahti mõtestada. No kui lühidalt vastata muidugi kui saab pidada seda vastust lühikeks, et sellest tuleb välja, et ma olen venekeelne eestlane Korea juurtega Kasahstanis Beritel. Aga tegelikult see tihti sõltub sellest, kuidas nad võetakse vastu ja kuna Delegatsiooni ühine ja igal pool, kellelgi ei tekkinud küsimust, mis rahvusest ma olen, et kõigile jaoks ma olen eestlane ja see võib-olla ongi põhiline, kuidas saab ennast identifitseerida. Iga sportlane teab, et see kõige rõõmsam õnnelikum hetk on see, kus seisad poodiumi peal ja mängitakse sinu riigihümni. See tunne on mulle väga tuttav. Mängiti, tantsis Eesti hümni ja loomulikult loomulikult. Samas on nagu öeldakse, siililegi selge, et te olete väga eksootilise välimusega piisavalt eksootilise välimusega, see tähendab, kas te tunnete ennast ka selle Korealasena, hiina juurtega Korealasena ja ka eestlasena, et kas selline kombinatsioon saatis kogu Jah, korealased tunnen ennast, eriti siis, kui söön korea toitu. Aga kui rääkida nagu tõsiselt, siis jah, et see, see on natuke teine reaalsus. Selline teine kultuur, natuke teistmoodi üles ehitatud suhted inimeste vahel ka minu jaoks on mõnes mõttes südamelähedased. Räägin Korea kultuurist, et korea peredes, aga mul on palju sugulasi, nende suhet väljaehitamine nagu toimub natuke teistmoodi, nagu igas kultuuris on sellist omapära on see, et ma arvan, et idakultuuris traditsioonide säilitamine on palju tähtsam kui Euroopa kultuuris ja siis noh, see lugupidamine vanemate inimeste vastu ainult peres või üldiselt sellised tähtsad ots, mis on ka traditsioonilised, näiteks korea lastel on kaks väga tähtsat sünnipäeva. Kui laps saab ühe aastaseks ehk siis esimene sünnipäev. Ja kui inimene saab 60 aastaseks, et see esimene sünnipäev on mõeldud nii, et ja nemad saavad nagu nende esimene suur kingitus, lapsele, peab olema kaetud laud ja siis veel eraldi selline huvitav kombe on eraldi kaetakse laud, kuhu pannakse välja erinevad esemed, mis on seotud ühe või teise kutsega ja siis pannakse sinna velje, riisi, aha laps valib ja see, mida ta valib, nagu selles, sõltub tema tulevik. Ja mul tuli nagu selline esimene sünnipäev, näiteks kui ta oli friisi, Liis on väga heas, siis sa nii tervis kui heaolu. Ja siis püütakse vanemad ikkagi natuke niimoodi suunata last, valiks õigeid asju. Ja kui inimene on kuuekümneaastane, siis on juba lastekohustus korraldada seda suurt üritust vanematele. Et see on nagu nende lugupidamine nende kingitus vanematele, eks selline nagu seos põlvkondade vahel. Tuleme nüüd tagasi mitte üksnes teie lapsepõlveaja juurde, vaid mõnevõrra veel varasemasse aega. Teie ema niisiis oli kadunud Liidia Kõlvart, keda üldiselt Eestimaal päris hästi teati, oli siis Hiina juurtega korealanna ja ei elanud ta mitte taas vaid Kasahstanis, kus siis elas üldse teie pereisaga. Kuidas ema sattus Kasahstani? Ütleme nii, et kui Korea oli okupeeritud jaapani poolt, siis väga palju korealastest hakkasid kolima kaubiidjasse ehk siis Venemaale. Ja seal oli väga suudljaspor, nüüd Stalini ajal aastal 1937, sõjalased olid küüditatud Kasahstani ja Usbekistani. Nädala jooksul mõnedele selt tähendas üks päev asjad kokku, vagunites siis 30 45 päeva teed ja siis Kasahstani. Eestlastel on. Nendes vagunites olid ka minu ema vanemad, siis sattusid Kasahstani ja ima, nagu sündis, kadastanes. Kokkuvõtvalt, et ta õppis Moskva ülikoolis, kus õppis ka minu isa. Seal nad said kokku, abiellusid kolm aastat, elasid kadaks tainas, siis perearst juba koos minuga kolisid Eestisse. Ta on elus, elab minuga koos, see on pigem selline nagu Korea traditsioon, et vanemad elavad lasteaiaga mõjuga Readlastavad, nii kui on mitu last, tavaliselt on ikkagi mitu last ja kui vanemad elavad noorema lapsega, muidu see on kõige vanema lapse kohustus. Aga kui vanemad elavad nooremale, siis kõik üle ja need vennad-õed, lapsed peavad suhtuma tema poole kui vanema poole. Siis tema nagu staatus kohe kasvab, kui vanemad elavad tema juures, see tähendab seda, et kõik ülejäänud lapsed peavad suhtlema tema poole nagu suure lugupidamisega, nagu ta oleks kõige vanem. Lugupidamist austust, seda on nendes korea peredes väga palju. Ja no see on muidugi seotud selles kultuurikoodiga ja ka sellega, et kui vaadata need baasid, mille alusel oli välja ehitatud vaade, siis koreasse kindlasti oli konstrutsianism budism ja ka sellepärast see lugupidamine on nagu väga tähtis Ja õnneks on ka teisi rahvaid, kus vanemate inimeste austamine on väga tähtis ka eestlaste hõimurahvaste luud murtidel ja, ja nõnda edasi, nõnda edasi. Ja tegelikult kõikide rahvaste sõjas on see väga tähtis. Teine küsimus, missugused on traditsioonid ja kui tähtsad nad on? Ja üldse muud nüansid ka, aga aga ikkagi paljude nüüd mäletate omaenese lapsepõlvest olite küll kõigest kolmeaastane, kui Eestisse tulite, aga noh, midagi on selles lapsepõlvekodust meeles. Jah, ma natuke mäletan seda, kuidas ma elasin, kadaks tainas ja tegelikult, kui mul tekib võimalus, ma alati hea meelega külastan seda riiki ka sellepärast, et mul elab seal väga palju sugulasi. Just korealased ja see nagu selline atmosfäär mulle nagu väga meeldib. Ja toit mulle meeldiv seal. Ja ma arvan, et ikkagi minu lapsepõlv suuremas osas on seotud ikkagi meeriigiga Eesti ja ja võib-olla kui rääkida nagu traditsioonidest, siis nagu esimene asi mehe kere traditsioonidest mida ma mäletan, on muidugi jõulud. Natuke tavaline sellel ajal ja kuna ma õppisin vene koolis, siis minu ja kaaslaste klassikaaslaste seas ei olnud sellist asja nagu jõulud. Oli aastal see oli. Kuid Eestisse tulite ja kui te kooli läksite? Tulime Eestisse 1990 kolme aasta pärast, siis ma läksin kooli, siis oli nagu nõukogude aeg ja ma mäletan, see jäi nagu meelde, et see jõulupuu küünlad ja just see, et see oli nagu ebatavaline praegu iga laps seda teab, kõik panevad sussi Tagna peale ja ootavad kingitusi. Aga nagu sellel ajal ja see oli ebatavaline, eriti kui, nagu suurem osa nagu sõbradest olid venelased. Ja need jõulud olid väga seotud minu vanaemaga ehk siis isa-emaga tõsta alati tõi väga palju kingitusi ja korraldas seda ja see oli juba nii loomulik. Ja isegi peale seda, kui ma võtsin vastu õigeusu minu jaoks jõulud on need jõulud, mis on detsembris. No aga samas on võimalik õigeusu jõule pidada ja niimoodi me oleme kohe mitu. Mitmed jõulud. USA-s ida kalendri järgi ja siis nagu Ruusmaa eiran ja, ja nii edasi. Loomulikult võiksin seda äri, no vot ja kui päris aus olla, tollases meie peres käib natuke selline jutt, et meil on ka juured Prantsusmaalt. Aga vot ma ei tea, kas perse vastab. Aga siis liini pidi isaliini pidi vanaema oli, aga miks mitte nagu kunagi keegi ütles, et maailm on üldse üks suur küla ainult erinevate soppidega. No eriti praegu ja aga juttu oli siin sugulastest, et elavad nad siis valdavalt Kasahstanis millega need sugulased tegelevad ja kuidas neil seal läheb ja kui palju neid on ja räägiks natuke sugulastest ka mõne sõna. Jah, et see on veel üks selline asi mis on nagu minu jaoks väga tähtis, aga mida nagu ei ole eriti palju. Minu kõrval ehk siis sugulased. Korea lastele on väga tähtis, et oleks suur pere ja see suur pere oleks koos siis igasugused tähtsalt näevad, rõõmud ja ega probleemid seda jagatakse nagu alati sugulastega. Selliseid sugulasi on alati mitukümmend, võib ka olla mitusada ja, ja vot see on selline väga vajalik keskkond, kus, nagu iga korealane soovib olla noh, samamoodi kui ka Kaukaasia rahvad, et see tunne on nagu väga tähtis. Meie vahel on kahjuks palju kilomeetreid ja ja eks siis seda võimalust tihti kohtade ei ole, aga nad käivad minu juures, mõnikord tekib võimalus ka mul külastada Kasahstani. Nad on siis emaliini pidi kõik, kes seal Kasahstanis elavad, eks ole, lastagi tädid, onud, nende lapsed. Tänaseks juba nende lapsed, ehk siis minu vennad ja õed, et ja nende lapsed aga, ja ka ütleme nii, minu emal oli üks õde ja üks vend, ehk siis lapsed ja lapselapsed. Aga see on nagu esimene ring, selliseid ringe palju ehk siis ka sugulasi on palju, korealased on, küsiti, millega tegelevad. Selle peale mul oli kunagi selline vastuseks nali, et millega tegelikult korealased, kas nad on nagu ei ole väga palju nagu vallikut, kas nad õpetavad õpetajaid korealaste seas väga palju, siis nad pakuvad korea toitu. Siis on väga palju, on arste ja treenereid. Et sellised nagu peamised tegevus, et aga kui rääkida tõsiselt, tegelikult, selline ajalooline tegevus on põllumajanduskarjalast olnud nagu ka siin Eestis. Aga selle nõukogude ajal ikkagi Koreas seadus oli väga palju intelligentsust, et siis haridus oli väga tähtis, et ja siis oligi nagu tegelikult kaks valikut või siis põldu. Realastele arenes põllumajandusKasahstanis, kui neid küüditati sinna muidu Kasahstanis, põllumajandus ei olnud kunagi eriti arenenud. Ja siis teine võimalus, et õppida, õppida, õppida nii nagu see toimub praegu Lõuna-Koreas ja tänu sellele oli nagu selline suur arengusamm nende aastate jooksul. Et see haridus on muidugi väga tähtis. No ütlesite, te olete käinud mõlemas koreas nii põhja kui lõuna omas, millal te käisite ja mis asjaoludel? No ma käisin Põhja-Koreas. 2009. aastal toimusid seal võitluskunstide maailmakongress ja Lõuna-Koreas ma olen käinud neli aastat tagasi. Et jah, hinnad maailmas, aga samas on ikkagi tunda, see on üks rahvas. Et muidugi väga erinev ideoloogia väga erinev elutase. Ikkagi ma saan aru, et see kultuurikood on veel säilinud. Samas ma kujutan endale ette, et nende kahe riikide ühendamine, loodan, et kõik korealast loodavad kunagi ikkagi toimub. Kindlasti nõuaks palju rohkem aega, kui näiteks kahe saksa oma liitmine sest see ei ole loogiline, vahe on liiga suur, aga koreas veel 20 25 aastat tagasi oli autoritaarne režiim ehk siis diktaatoreid, ehk siis see on natuke Well seotud sellise just sellesama maailmavaatega ja kultuuriga, et kus nagu rahvas võtab vastu sellist piiratud võimu. See natuke sõltub ka traditsioon, kusjuures ka ja sellisest kultuurist. Aga samas Pole saladus, et tänu sellele režiimile lõunakarjas oligi võimalik selline hüppe arengus, et seda kõik tunnistas nii või teist seletada. Ja nagu ei ole kunagi olnud väärsuse nagu pooldaja. Aga ma saan aru, et tänu sellele režiimile oli võimalike rahvast mobiliseerida. Ja muidu selline distsipliin on muidugi ainult korealaste vaid ka teiste idarahvas iseloom, et nad oskavad ennast mobiliseerida ja mis on veel üks väga tähtis asi. Maailma vaadessed. Korealased ei ole individualistid, kollektiivne vajadus. Heas mõttes mitte halvas mõttes, vaid heas mõttes nagu väga tähtis. Ehk siis nagu koosmõtlemine koos tegutsemine, ühine eesmärke saanud sellena ka rahva iseloom ei tunneta iseenda puhul, ka mina tunnen seda nagu peretasemel, aga inimesed, kes elavad nagu Koreas, Nad tunnevad seda ei riigi tasemel. Et selline ühine suund ja ühine sisemine tunne. Ühtsus võib-olla millega oleks. Mis asjaoludel see teie pere üldse Eestisse tuli, mis olid need põhjused, et kolmeaastasena tulite Eestisse elama, jäite? Jah, seda muidugi parem oleks küsida, vanemate käes, aga rääkinud midagi. No Ma saan aru, et ikkagi isal oli nagu suhteliselt raske vaatamata sellele, et ta nii palju kui mina lapsepõlvest mäletan, ta oli alati väga selline avameelne. Meeldis Korea kultuur, Korea toit? Tegelikult tänu minu isale ma hakkasin tegelema taekwondo ka ehk siis kui Korea võitluskunstiga, aga ikkagi oli natuke raske ja vaatamata sellele, et ta räägib nagu päris puhtalt vene keelt, see ei ole tema emakeel. Ja sellepärast üks hetk nad otsustasid JAGA MINU ema ütles ka minu emale ikkagi elada on vaja seal, kus mees tunneb ennast hästi. Ja sellepärast nad kolisid ikkagi siia omakorda muidugi emale. Esimesed aastad olid väga raske ja külm ka. Ta rääkis, et ta pidi käima isegi suvel villasokkides. Muidu küll, aga samas olid ka sellised tegelikult veel nõukogude hääl. Et erinevad riigid elasid väga erinevalt, et võrreldes sellega, mis on nagu Kasahstanis ka oli natuke teine maailm või isegi välismaa. Et paljud asjad olid nagu teistmoodi. Fakt on see, et teie ema Liidia Kõlvart igal juhul lõpuks teostas siin ennast Eestimaal elades suurepäraselt ja koondas enda ümber erinevaid rahvusi ja hoolitses selle eest, et oleks sisukas kultuuris elu ja et inimesed ennast siin hästi tunneksid ja Liidia Kõlvart ja lüüra, need kaks olid lahutamatud, aga millega ema veel tegeles? Ta on kogu aeg töötas nii palju, kui mina mäletan, aga tema peamine sinna kutse oli ikkagi õpetamine ülikoolides. Ta õpetas vene filoloogiat ja kultuurilugu. See on, ma arvan ka nagu meie perekonna jaoks selline väga tähtis kutse, sest ka minu vanaisa oli pedagoog. Ema vend oli pedagoog. Mina töötasin pedagoogina ja siis veel ka treenerina. Ja ma arvan, et vajalikud iseloomud tulid vähemalt minule just ema poolt selleks et töötada õpetajana pedagoogina, õppejõu ja treenerina. Mis olid need võib-olla kõige tähtsamad sellised elutõed, mis te just siis ema käest kuulsite ja no mille järgi te oletegi käinud oma elus? Vot mina isegi mitte nagu õppejõuna, vaid treenerina. Kunagisi saan aru, et selleks, et õpetada mingit elufilosoofiat ei tohi nagu nendest väga tähtsad, et põhimõtetest väga palju rääkida või üldse ei tohi rääkida, sellised korrata sellised elutõed, mis on hea, mis on halb, sa pead käituma niimoodi nii või sa ei pea käituma? Jah, no mingis lapsepõlves võib-olla on tähtis aga ka, et seda ei saa olla väga palju. Tähtsad on rohkem teod, mitte sõnad. Teod, ja see nagu ikka kliima ja see keskkond, mida sa suudad üles ehitada kas lapsele või õpilastele ja muidugi sinu käitumine sinu mõtlemisviis, noh, selline energeetika, mis läheb sinust, sest eriti lapsed seda väge hästi tunnevad, kui sa oled reeded, mingit elufilosoofiat, mõned tõed, aga tegelikult see sinu energeetikas seda ei näita, sest lapsed seda tunnevad kohe. Ja sa võid üldse mitte rääkida sellest, mis on, mustamist on valge. Aga, ja kui sina käitud nii, nagu sa pead õigeks, kui sinu nagu selline aura on sellega seotud, siis lapsed seda tunnevad ja võtavad eeskuju ISISe teeted ja ise töötab ja tänu sellele mulle tundub, et just minu ema oli selline inimene, kes oli nagu väga sellise suure elutarkusega. Et ma sain õppida temast ilma selleta, et ta mulle midagi väga palju räägiks. Ja mul oli jah, selles mõttes, et väga suur õpetaja Emaga seostub märksõna abivalmidus, teiste inimeste märkamine lausa piiritu, abivalmid. Jah, tänase päevani, kui keegi hakkab rääkima eemas esimene asi, mida nad räägivad, et kuidas ta aitakse inimese. Ja jällegi mitte sellepärast, et see oli nagu kuidagi heategevus näiteks jääd, kuid kui tegevus vaid see oli lihtsalt elustiil. See kõik olid nii iseloomulik, et selle peale ei olnud mingit erilist tähelepanu tema poolt. See avaldus nagu suurt mõju ka minu peale. Ta jäi afišeerinud, seda valjuhäälselt ei kõndinud ringi otsa ees silt, ma olen hea tegi abist, ta lihtsalt elas niimoodi. See. Ja see ju käis kõik paralleelselt tema nagu tööga tema huvidega ja lihtsalt Soulini. No nii, siis ema oli rahvuste kultuuriseltsi lüüra eesotsas, aga nüüd teie, Mihhail, kas kuulute mõnda rahvusseltsi? Jah, et nii või teisiti ma olen korea seltsi liige nii formaalselt kui ka mitteformaalsed Korealastele meid ei ole väga palju. On väga tähtis, nagu saada kokku. Ja mitte ainult näiteks selle niinimetatud Hiina uusaasta tähistamise puhul meie seda sellisel viisil ei nimetas, ei ole nagu Hiina uusaasta saan uus aasta liia kalendri järgi, aga kõik sellised asjad päevas eriti just see esimene sünnipäev või 60 aasta juubel. Et suurem osa korealased, kes elavad Tallinnas Eestis käivad kokku ja koos, nagu osalevad nendel üritustel. Meite vahele ei jäta, need peavad olema. Ja, ja selliseid puhtaid korjelasi on juba jäänud vähe. Aga kes on kuidagi tunneb ennast, seda, ta on seotud selle rahaga või selle kultuuriga, siis inimesed ikkagi. Nende jaoks on see tähtis. Lapse esimese sünnipäevaga kaasnes see, et oot, vaatame, mis ta nüüd endale valib riisi või? Jah, sellest juba natuke rääkisite, aga mida siis võetakse ette, kui on inimese 60. sünnipäev ja miks see nii tähtis on? Nagu kaks asjaolu, esimene on, et see on see aeg, kui on võimalik või oleks vaja teha sellist tagasivaadet, mingeid kokkuvõtteid elust. Aga samas nagu algab teine noorus, las see on, kas see hetke, millal lapsed peaksid olema juba täiskasvanud ja see on see hetk, millal saavad avaldada tänu ja lugupidamist. Ehk siis nemad valmistavad seda nagu üritust katavad lauda. Ja veel on tähtis ka see, et näiteks ma mäletan, kui oli minu ema juubel, siis käisime ise külalisi teenindama. Oli väga palju külalisi ikkagi ja see oli kõik nagu restoranis, kus loomulikult oli ka inimesi, kes sellega tegeles, et aga me pidime näitama nagu oma lugupidamist külalistele, kes on tulnud meie ema ka enda poolt tänama. See on selline nagu traditsioon. Oli ka mingi eriline restoran. Ei, muidu kunagi, meil Tallinnas oli väga palju kurje restor. Korealased häriga tavaliselt tegelevad praegu need ei ole väga palju, aga toit oli korjama. Mitte ainult, aga jah, peab peab olema Korea toit peab olema kindlasti, et juubeliüritusel Korea toit peab olema kindlasti. Aga mitte ainult, räägime pisut korea toidust. Hollandis natuke räägin sellest ajaloost, et kui korealast küüditati Kasahstani ja tegelikult nüüd isotti välja kõrbesse. Aga korealaste esindajat võimekus, et nad saavad teha salateid igast asjast. Et ükskõik mida leitakse, saab sellest teha salati ja saan nagu maitses ja tervislik, et tooge mõni näide. Näiteks. Mida mina proovisin, rääkimata nendes salatitest, mida kõik teavad, näiteks porgandi saad muidu huvitav asi, seda porgandisalati, mida kõik teavad nimetatud Korea saad seda, kõik teavad. Rahutud korealased Koreas seda porgandisalatit ei ole. See väikeneetia kõige tuntum salaton, Kimtši, seda nagu seovad igal pool ja karjased on uhked selle üle hiina kapsast tehtud. See ongi selline vürtsikas salat. Lihtsalt kapsas ja kõik, aga see, kuidas ta maitsestatud on, see on omaette. Ja, ja, ja veel üks asi, mis on nagu huvitav, see on verivorst ka reaalselt muidugi teevad seda nagu natuke teistmoodi riisiga ja vürtsika kastmega, mitte pohlamoosiga. Aga selles mõttes on huvitav see, et on selles, samaksime chia siis korje verivorst ja, aga samas neil on hapukapsas jällegi verivorst, et selliseid huvitavaid asju. Mulle meeldib näiteks korea toit. Aga seda korea verivorsti ma ei söö. Minu jaoks see verivorst on ikkagi see verivorsti, millega ma olen harjunud Eestis. Aga Crenshaw muidugi, ja siis ma söön hea meelega. Ise teete süüa? Ei ole kombeks sky, et mehed teevad koreas või siiski lihtsalt teil ei ole aega, ütleme. Tegelikult suuremas osas relvastatud mehed teevad ise ka ei ole kombeks, nad valmistavad toitu, aga ei ole kombeks, et mees midagi jääb üldse köögis. Selles mõttes ja et kui istutakse laua taga, siis mees ainult istub ja, ja peale seda ka. Aga enne võite seal köögis askeldada. Jah, aga mehe jaoks on nagu pigem selline meelelahutus, ta ei tee seda igapäevaselt selles mõttes igavest päevane elu köögis mehega korjab veeres seotud, ei ole. Ikkagi on köök naise kohta ka meeste, midagi erilist, võib-olla, ja ja, ja siis kõik peavad teda kiitma ja. Te olete siis Tallinna hariduse ja kultuurivaldkonna abilinnapea ja kas võib öelda siis, et Eesti ongi parim koht elamiseks või olete vahel mõelnud ka midagi muud? Jah, noore inimesena alati mõtlen sellest, kus võiks olla parem, kus võis olla soe, näiteks rohkem päikest. Ja kui mina käin kuskile, siis ma panin tähele, et kuidas tekib mul arusaam sellest, kus ma olen käinud ja on kaks tähtsat asja. Nende esimene inimesed, yhe teine toit. Ja sellest nagu tekib nagu arusaam, kultuur ja no see on muidugi natukene nali, et loomulikult tuleb deko ja tähtis on kultuuriline taust ja nii edasi, aga tegelikult seda tausta on näha just inimeste kaudu. Ja tuid seda iseloomustab seda kultuurikooli. Ehk siis on ühest küljest nali, aga teises küljes see on ka sellised väga tähtsad asjad selleks, et aru saada nagu selle maa iseloom. Aga see on tegelikult huvitav. Tooge mõni näide, kuidas toit iseloomustab seda kultuurikoodi. No see, kuidas inimesed esiteks suhtlevad toitu kuidas ja näeb laut, kui tähtis on see, et seal oleks väga palju erinevaid asju. Ja see oleks ilus. Muidugi sõltub ka sellest, kui palju päikest on ja sellest sõltub, ent inimeste temperament ja sellepärast on nagu väga huvitav igakordse vaadata, neid seoseid lihtsalt Enda jaoks analüüsida jääb siis üheks aineks, mida ma andsin, samamoodi kui ka ema oli kultuurilugu, siis sa hakkad mõtlema, kuidas teoreetilised arusaamised klapivad kokku sellega, mida sa oled võimeline näha ja leida neid seoseid. Aga tegelikult ja seda nii eestlastel kui ka Korea lastele, et sinu kodu on seal, kus on su süda. Ja ma olen kindel, et minu süda siin Suur tänu, Mihhail Kõlvart, et saite aega meile siia saatesse tulla. Stuudios olid veel Haldi, Normet-Saarna ja maris Tomba ning lõpetuseks kuulama taas kord korea laulu.