Te kuulate, vikerraadiot on taas üks kena pühapäeva hommik, mul on väga hea meel, et me saame Ta tunnikese jutusaates Jüri Tammega, rõõm kohtuda, Jüri, aitäh tulemast. Tervist kõigile. Jutusaadet juhib panna ja kui stuudios on niisugune inimene nagu Jüri Tamm siis ma kahtlustan jutu jätkuks palju kauemaks kui see aeg, mis meile usaldatud on, aga võtame siis sellest kõigest maksimumi. Ja Jüri, ma alustaks võib-olla mõnes mõttes enda tegemata Ta jäänute TÖÖ klaarimisega. Ehk siis ma saan küll aru ja annan endale aru, et seoses Eesti olümpiakomitee presidendivalimistega olete te oma tegemised, elut, toimetamised, et sättinud eestisse kaugrežiimil juhtida kogu seda protseduuri osaleda protsessis on väga keeruline, aga niimoodi üldiselt ja terviklikult hinnates, mis maanurgamees te praegusel ajal tegelikult üldse olete, sest lähiminevikus olite te Eesti jaoks ikkagi pigem ju külaline vist kui, kui püsiasukas. Ma ei tea, kui palju sõltub sellest kui palju inimesi füüsiliselt Eestimaal on, kui palju sõltub sellest kohalolekust tema, ütleme maailmavaade ja suhtumine Eestisse, et sageli on ju öeldud, et kus sa eemal oled, tegelikult sa oled südames ja mõtetes palju lähemale Eestimaale kui kui need, kes iga päev siin elavda tööd teevad. Et aga jah, ma olen maailmakodanik, et ma olen elanud väga suure aja Eestist eemal. Samal ajal ma olen väga tänulik neile kõikidele inimestele, spordisõpradele kes on alati minna, et Eesti sportlaseks tunnustanud. Jaa, jaa. Tõsi mind ei ole nagu, nagu käte peal raekoja platsile ja võib-olla see on ka hea, sest ma olen liialt suur, et meestel oleks raske tassida. Et veerpalu ja Šmigun ja Erika Salumäe seda said nautida, aga, aga sellegipoolest ma olen väga õnnelik, et ma olen osa Eesti spordist ja Eesti ühiskonnast ja minu perekond ja lapsed ja lapselapsed. Ta on saanud Eestis hariduse ja nad elavad siin, aga, aga mina olen nagu meremees või, või autojuht. Kaugsõidu autojuht, et sport on rahvusvahelise mastaabiga tegevus ja, ja kui sa tahad midagi tõeliselt saavutada või kuhugi jõuda, siis ainult siin maarjamaal olles kindlasti seda teha ei saa. No see elulookirjeldus oli väga täiuslik, ma ütleks ja ülevaatlik aga siin läbi jooksnud mõtetest tähelepanekutest Jüri kinni hakates siis teie sportlike saavutuste seas on ju tõepoolest kaks olümpiamedalit mis on väga uhke saavutus ja tõsine argument ja mulle tundub, et võiks ju iseenesest tähendada seda, et kui üks inimene on valinud sportlased tippsportlasetee siis see on justkui tempel sinna juurde, et valik oli õigustatud, kõik läks asi, et seda ei juhtu ju kõikide inimestega, kes sporditee valivad. Aga teine pool ka siia juurde, et alati nii Moskva olümpiamängude puhul Jüri kui ka souli olümpiamängude puhul, kus te pronksmedali võtsite, oli ka meie endi ehk eestlaste seas neid, kes said säravama medali. Kas te mäletate neid emotsioone tookord ja situatsioone? Kas see, et ees võttis kuldmedali Erika Salumäe või Tiit Sokk või Jaak Uudmäe jättis kuidagi tookord teie saavutuse teenimata varju ka, et mis pronksimehe staatus tähelepanu mõttes? Nendel hetkedel oli? Pronksimees on alati võidumees selles mõttes, et kes hõbeda saab, son kaotaja, et võidab keegi kulla ja hõbeda kaotatakse ja pronksimees on võidab oma kolmanda koha. Keerulises lahingus. Tal on ka veidi on olnud, sest noh, kõige puumedaleid jagatakse neljanda koha eest kahjuks, et viies-kuues on juba auasi. Et ma ei ole kunagi ennast võrrelnud teiste spordialade esindajaga, et ma tean, et minu sportlaskarjäär on möödunud vasaraheites ja, ja, ja perioodil, kui vasaraheide oli maailmas hästi populaarne ja konkurents oli ülimalt tugev, et sellel ajal siis lubati veel jalgpalliväljakutel vasarat visata ja oli võimalik erinevate staadionide rekordeid oma kätte saada, et tänapäevani on mul minu käes legendaarse puslet staadioni rekord ja sellel staadionil pole enam 20 aastat vasarat heidetud ja, ja mind kutsutakse aukülalisena sinna. Mul on väga meeldiv olla Caroli, Louisi ja, ja Steveoveti ja kelle iganes seltskonnas ja ja paluda võistluste korraldajatelt, ärge kunagi enam vasarat läbi viige, et see rekord ongi igavene. Aga see naljaga pooleks, et kui te mainisite siin neid medaleid ja nende väärtust, siis ma arvan, et väga suur väärtus on minu jaoks ka sellele, et mina olen üks selle põlvkonna esindaja, kes on üle elanud olümpiamängude boikotiaastased, ei maininud 80 neljandat aastat Los Angeleses toimunud olümpiamänge, kus siis kahjuks tänu poliitikute otsusele siis ei lähetatud võistlustele sportlasi ja, ja, ja ma arvan, et see on ikkagi noh, võimas asi. Mitte minna ja jääda truuks spordile pärast nelja aasta pärast võita üks pronksmedal otsa, nii etet, et kui ma püüan selgitada oma sportlaskarjääri, siis ma alati lisanud, et ma olen neljadel olümpiamängudel osalenud, aga 500 olümpiatsüklis, et noh, päris paljud sellest aru ei saa, aga see selleks. Nii et ma ei tunne ennast absoluutselt kahjustatuma sellest, et keegi teine võitis kulla kui mina, noh, kui me hakkame järelegi veidi nagu lõbusamalt seda asja analüüsima, siis ju võib öelda, et ega vaevalt mul oleks võimalik Veerpalu võita suusatamises või või Jaak Uudmäe kolmikut umbes nii, et, et mina olen väga rahul, et mis ma olen saavutanud ja et ma mäletan, kuskil oli kirjas veel minu väljaütlemine 1980. aasta saavutus, sest et oli vähemalt midagi koju viia. JÜRI liiskist langes vasaraheitmise ja tippspordi mõttes seal kusagil 70.-te aastate keskel, eks kas vasaraheide oli sel hetkel ühe eesti noormehe jaoks loogiline valik, missugune oli taust, missugune oli selle ala traditsioon Eestis ilmselt juba Ukrainasse. Kiievisse siirdumine näitab nii mõndagi, mis paneb mind küsima, et kuidas niisugune absurdne mõte võis üldse pähe tulla. Ei, see on huvitav küsimus ja, ja minu kord minu meelest väga harukordne lugu, sest noh, minu spordipisik saab alguse minu isast Augus tammest, kes oli, kes oli ühe käega mees, kes ei viie aastaselt rongi peale alla ja kaotas õnnetuses käe kes tegeles kõikide spordialadega, kaasa arvatud teivashüpe kelle fotod on olnud ajalehtedesse, kes jäi truuks spordile, olles spordiveteran ja, ja, ja kergejõustikukohtunik oma elu lõpuni. Nii et temaga mööda staadionit ringi käisin ja sporti vaatasin ja, ja spordis pisik läbi läbi tema. Minule. Külge jäi teivashüppe ühe käega. Jah, teivashüppe ühe käega, et isikud, tulemus kolm 20, kui maailmarekord oli kolm 80. Et on olemas fotodest ajalehtedest aastast 1932, nii et näidata kõnekas fakt, eks jah, ja ujuse mängis piljardit, jalgpalli ja oli spordimees, et kui ma olümpiamedali võitsin Moskva olümpiamängudel üks hetk, me nagu istusime koos ja nad ütleme, emotsioonid olid maha rahunenud natukene ja see medalivasikaraamatusse medali võitmisest oli nagu taandunud ja siis viskad, isa ütles mulle, et ega tegelikult seal spordimees ei ole, et need mehed, kes minu ajal sportidel kõvemad kutid. Ja siis ma küsisin, isa, et mis siis veel vaja on, et kas olümpiakulda on vaja talle kõva spordimees ütles, et sul on kaks miinust. Et üks on see, et sa suitsetad jah, et kahjuks selline patarei küljes ühel etapil. Et noh, spordimees ei suitseta ja teine ütles, et sa täid ainult ühte ala, sõidad ainult vasarat, et minu põlvkond tegi kõiki alasid ja heal tasemel. Nii et see, ütleme niisugune positiivne kriitika oma poja kohta, et ta ei jääks nagu seisma imetlema oma pronks, ta liiguks edasi. See oli selline isa tiigri käitumine, kes mingil hetkel andis siis kutsikale väikse laksu vastu pead ütelda, kui maale tagasi tuleks. See oli minu nagu kõige suurem jõud, mida ma sain spordis edasi liikumiseks ja muidugi, kui ma olin koolis, siis mul oli selline õnn. Minu kehalise kasvatuse õpetaja oli Ando Palginõmm, legendaarne Eesti treeneriga on kasvatus. Vaata kes on välja otsinud väga palju andekaid kergejõustiklasi, kaasa arvatud Gerd Kanteri. Tema otsis, oskas leida sportlastele motivatsiooni, nii et kõik suured ja paksud poisid katlamaja taha ja kuul ja vasar kätte, nii et. Ta andis meile võimaluse olla head seal, kus me oleme. Head. Ta ei pannud meid jooksma kolme kilomeetrit, kus ma oleks kindlasti kaotanud. Ta leidis selle koha, kus me suuda last tasemel hoida ja muidugi kui sul asi meeldib, siis sa sobid ja kus sa saad võidurõõmu tunda ja näed, et sul on areng, siis muidugi tekib isu suuremate tulemuste järgi ja mul selline juhuslik, kui võimalus tekkis sõita Kiiev õppima isegi ei julgenud lisada seda öelda, noh isa, kes kuulas kogu aeg Ameerika häält, ütles, et vaata seda kellelegi ei räägi, kes Kennedy atentaadi puhul mõtis raadio juures istudes ehtne eesti mees sündinud 1911, talle öelda, et poeg lähedatav Kiievisse. Aga minu üllatus oli see, kui ta ütles, et muidugi, et ainult, et nii võib tippu jõuda. Ta oli, oli valmis loobuma sellistest väärtustest, mida, mida tema teda nagu piirides hoidis, lasi mul minna ja, ja see oli järjekordne tugi, et minna sinna, kus on võimalik tippu jõuda, minna maailma, mitte Ukrainasse või Ameerikasse või Austraaliasse Usbekistani, aga minna sinna, kus on maailma parim. Treener, nii et see kehakultuuriõpingud Ukrainas selle juures oli otsustav asjaolu, et te saite tipptasemel harjutada vasarat ainult seal. Absoluutselt, sest kui mina läheksin Kiievisse, siis ukraina koolkond oli maailma kõige tugevam. Tollel ajal oli siis käsil Montreali olümpiamängude ettevalmistus, treener oli võitnud 1972. aastal Münchenis olümpiakulla ja, ja tema õpile oli maailma parim vasarite Jürisid, ehk kes pärast siis võitis kamalutäie medaleid kogu meie kooselu. Või koostoimetamise ajal spordis. Nii et ma läksin sinna sinna seltskonda, minu jaoks ei tundnud tundunud enam suure koormusega treeningut fantastika või siis kauged vasaralennud, mitte realitseeritavatama, aga ma nägin seda kaugeid sooritusi ja raskeid treeninguid teevad täpselt samasugused mehed nagu mina. Suured rahulikud, higised ja töökad. Nii et mul oli palju kergem seal elada ja tippu jõuda. Kui me mõtleme Jüri tagasi sellele nõndanimetatud ukraina esimesele perioodile kehakultuuriõpingud ja ja vasaraheite karjääri algus, siis mis sealt Kiievi elust kõige eredamalt praegu, mis on umbes 40 aastat hiljem, meenub kas see on ikkagi needsamad vasarast jäänud augud seal staadioni muru sees, mis tuli jalaga kinni toppida, on see? No olgu, kõik oli ju suur nõukogude liit, aga ikkagi võrdlemisi vaikse eestlase maandumine seltskonnas, kus emotsioonid, kired ja, ja kogu see olemine on hoopis teistsugune. Oh, ma võin päris mitu sellist nimetajat välja välja ütelda, et esimene on see ja muidugi suurlinna elu on suhteliselt anonüümne elu, et alati tulles Eestisse Tallinnasse, Pärnusse oli see nagu võrdlus väga tunnetatav, et eks see üks hetk elu lihtsamast tegijaga teisega keerulisemaks, sest noh, väikses Eestis on iga sinu samm või sõna või ütelus jälgitav, et see on, tekitabki teatud vastutustunde ja suures linnas muidugi sa võid teha, mida tahad, et keegi sind ei tea ju, või liikluseeskirja rikkuda ja ükspuha, mida teha, et see, see suurendab jälle sellist sisedistsipliini inimestes, et vaatamata sellele, et keegi sind selle tähele ei pane, siis sa pead ikkagi jälgima oma põhimõtete ja ja elukommete järgi, et see oli üks, siis teine on väga positiivsed inimesed, et kui oleks, poleks minu ümber olnud Ukrainas neid inimesi, kes aitasid mind tippu jõuda ja õpetasid mind elama, siis ma ei oleks selline, nagu ma täna olen. Et, et minu treener, Ukraina folkmaa mees seal ütles, et Jüri, et õppimine on väga oluline. Mitte sport, et kui sa otsid oma pruuti, timine, vaata, missugune on tema ema, ootab sind ees 30 aasta pärast, kui köögis on kõik korras ja ja perekond on tugev, siis saab olema tõenäolisus, et ka sinul samamoodi asjad lähevad väga suur. Ma ei saa ütlemata jätta Tšernobõlit. 1986. aastast oli, oli umbes selles keskkohas, kus ma asusin Ukrainas ja, ja see lõhkus väga palju. Ja on jätnud jälje tänapäevani mõtlemisviisis. Et mitte alati kõik, mida räägitakse, on, on õige Te teate ju väga hästi, et raadiokuulajad teadku, palju rääkinud, kui palju ametlikel tasemel valetati selles osas, missugune olukord tegelikult tervist tohutav olukord on. Tollel ajal ma sain oma heade tulemuste eest korteri, jätsime selle maha aastaks ajaks, sõitsime suure kiiruga laagrisse Abhaasiasse tollel ajal, kus Nõukogude Liidu sportlased kokku said ja peale seda kogu perekonda tuttavate lapsed samuti sõitsid Pärnusse, kus olid siis? Ootasid ära siis reaalse olukorra situatsioonist, et teadus, kuhu minna, sellepärast ma väga hästi mõistan neid inimesi, kes tänasel hetkel liiguvad, et Aafrikast või Aasiast siia Euroopa poole ja mitte kõik kindlasti ei ole neist need, kes otsivad siin sotsiaaltoetused, lihtsalt elu on selline, et pead ära minema. Halb aeg sai läbi ja siis sai ka tagasi mindud. Et kuhu sa ikka lähed, et ma mõtlen nüüd mitte iseennast, aga ka paljusid teisi inimesi, nii et kui saabus Eesti iseseisvuse aeg, siis mulle sai selgeks, et nüüd on nagu valik reaalselt olemas kas elada Ukrainas või, või Eestis, ja selge oli see, et ma ei pidanud selles kaua mõtlema. Ma tahtsin väga olla osa osakest Eesti spordis, sest noh, nõukogude ajal ega suurt vahet ei olnud ju tegelikult, kas sa kas sa elad Eestis või või treeninud Moskvas, et üks suur kolhoos oli ju kõik niikuinii ja ilma kolhoosis olenemata ja selle reeglite järgi toimetamata ma mõtlen just spordis. Sportlasel ei olnud võimalik ju välismaale tippvõistlustele minna, nii et ma pole kunagi olnud partei liige, minu teeveenhol pundart tsüklites alatajatega Sparteisel kaugemale vasarat ei aita visata, nii et et ja suitsetamise kohta ütles, et temal soovituse järgi mõtlesin suitsite maha peale vist seitset aastat suitsetamist, sest noh, noorte kuttide puhul oli see kombeks, et suitsetamine, kuul. Siis ma ütlesin, et et ta ei tunne, toob mingi kahju. Ja, ja ma ei tunne, et ta midagi ka mulle lisab siis pandartšikk ütles, et aga miks sa peaksid tegelema mõttetute asjadega, kui see ei ole kasu, kui ei ole jää et ja siis ma hakkasin mõtlema, et see on ju tegelikult mõttetu asi ja loobusin kui saab mõttetule asjale peab peale maksma, sest suitsude maksnud ka mingi raha. Nii et, et sellise elukogemused ja, ja, ja ma väga tahtsin Eesti Eesti eest võistelda ja see mul õnnestus 1992. aastal Barcelonas ma sain sellise emotsiooni, mida ma ei suuda tänapäevani unustada ja ma arvan, et seda ei ole kellelgi võimalik tunnetada. Erinevalt nendest inimestest, kes siis seal Barcelonas koos olid. Viies koht vanamehe jaoks ei olnud ju ka halb, ütleme niimoodi. Jah, jaa, mõeldes praegu Eesti tippspordile, meie õnnestumisele või ebaõnnestumist teleolümpiamängudel, siis see viies koht paistab kuidagi erilises valguses. Ma Jüri, läheks korraks teie lapsepõlve juurde tagasi, kui te ütlesite, et elu Kiievis noore mehe puhul kujundas päris suuresti teis need omadused, millised nad teatakse täna ja milliseks te olete aja jooksul kujunenud. Te rääkisite seda, et isa kaudu tuli spordipisik ja tema roll eeskujuna mitmes mõttes oli väga oluline siis näed päris poisikese aastat, kas te olite kodus hea laps, millega te tegelesite Olitteden, äkki hoopis nuhtlus oma vanematele kaelas või missugusena seda aega meenutate. Ei, ma arvan, et suured inimesed on alati rahulikud ja positiivsed, ei tekita kellelegi paha, et, et ma olen suur suur suurte mõõtudega poissegi noorest pärast peale juba, et ma püüdsin olla korralik, sest mul olid suhteliselt vanad vanemad, minu isa ühe käega isa leidis omale oma elukaaslase ju alles peale sõda, kus siis ka ühe käega mehed olid nagu kaubaks. Ei tohi niimoodi muidugi nimetada, aga aga jah, sõda jättis jälje ja paljud inimesed kaasa arvatud minu ema kaotas oma oma abikaasa ja siis avanes shanss ka minu ühe käega isa isal, kes siis oma esimese poja sai vastu võtta siis kui ta oli juba 46 aastane. Ehk ma kasvasin vanade või küpses eas olevate lapsevanemate käe all, et mind õpetas. Ja minu isa vanem õde pani igal hommikul mulle sooja veega pesu, kausu tabeirata peale ja hambapasta isegi määris, ei siis ei olnud pastat, siis oli hambapuuder oli, oli selle pani isegi hambaharjale, ehk ma pidin paratamatult täitma reegleid, mis mis oli arenguks vajalikud ja vaatamata sellele ma nagu ei jäänud kinni ka ütleme, mõtlemisest, sest minu minul oli selline õnne, et minu, selle vanatädi, kõige parem sõbranna oli Elts järvi ehk legendaarse Neeme Järvi ema. Ehk siis ma sattusin ka kokk koos olema Neeme Järviga seal seitsmekümnendatel aastatel ja, ja peale spordijuttu, mida mul isaga, kes siis ma sain reaalselt näha ka inimesi, kes tegelevad muusikaga, ehk võib-olla sellest ajast peale on mulle jäänud selline pisik külge, et ma arvan, et sport on ikkagi kultuuri osa ja kultuuriinimesed on kõvad spordimehed, nagu hiljuti lahtunud lahkunud Eri Klas. Taevavõlvi vaid harva ülega. Egeldustajaid. Selges. Veetud siis kuulge Maal joon. Päevas. Te kuulate vikerraadio jutusaadet, mina olen Sten Teppan ja ma palusin seekord meie külaliseks Jüri Tamme, endise tippsportlase ja hiljem siis, kui spordiaastat ühele poole said ühiskondlikult väga aktiivse inimese, kes on jõudnud tegeleda päris mitme asjaga. Nendeni me hetke pärast jõuame. Aga paar sõna Jüri sportlaskarjääri tipphetkedest ka need paarkümmend minutit 1980. aastal toovad ma loodan ka täna suunurka kerge muige, see on ikkagi äge factio olla küll väga lühikest, aga siiski mõnda aega inimene, kes on siin planeedil heitnud vasarat kõige kaugemale. Maailmarekordi püstitamine kui fakt selline minu elus väga oluline. Tõsi see on, et tegelikult ei ole ju vahet selles kaua seda maailmarekordiomanik olid, sest sest sellel võistlusel ületati maailmarekord kolmel korral. See oli ajal, on sündmus. Ma lugesin teie treeneripundar Chucki mälestusi, siis tema väitis, et ega noor Estonetest Tamm nagu ei olnud nii väga potentsiaaliga kuju vähemalt alguses mitte et tema jaoks tuli ka see hilisem areng ja läbimurre ikkagi mõningase üllatusena või vähemalt andis mõista, et alahindas mingil põhjusel teid alguses spordimehena, kuidas teie endaga oli, kas spordimehena, Jüri, olete te väga eesmärgipäraselt tegutsenud inimene, ehk kui te mõtlete enda peas välja, et Tamm peab olema olümpiapoodiumil, siis saab see teoks, olgu selle hind mis iganes. Või on kaasa mänginud tore juhuste rida või siis midagi kolmandat siia juurde, et tõesti see avanemine tuli teile endale mingil moel üllatusena, tänu millele. Juhtus siis nad kõik need faktorid, mida te nimetasite, on kõike õiged, et siin ei ole ühte, et see on sümbioos. Et esimene, et maalin väga tahtejõuline, noh ma arvan, võib-olla sellepärast, et mu ema oli saarlane, et selline jonnakus oli eestimaalase omane. Et teine, miks ma võib-olla ei olnud alguses nähtav, oli see, et, et ma arvan, et kõik enam-vähem ennast harinud inimesed teavad, et põhjamaa inimesed arenevad füsioloogiliselt natuke aeglasemalt kui, kui lõunamaad, et kui kreeklastele grusiinidel on 15 aastaselt habe ees, siis eestlasele ei ole isegi Nad ei tea, mis asi see on üldse. Ehk siis ehk see nihe oli kindlasti võib-olla natukene jaapanlaste jaoks üllatus, sest ta vaatas, et ma olen hea sportlane, aga. Ta ei osanud arvata, et me oleme nagu ajas tsipakene maa saarele, mis ajast. Ja kolmas, mis on selline juht puhtteaduslik juba ütleme, osapool on see. Näide on see, et ju eriandekuse, mis tähendab andekuse nagu mõiste andekuse mõiste ei tähenda mingit ühekordset, teistest üle olemust olemist, aga, aga võimet võimekust pidevalt areneda aastast aastasse. Ja selle loomulikult on vaja lisatingimusi, õiget metoodikat vaja, treenerid aga, aga pideva Treeningute tagajärjel organismis toimuvaid muutusi ja kui organism on, on valmis füsioloogiliselt pidevalt muutuste käigus arenema, vot see ongi andekas inimene, et mul õnnestus hästi kaua spordis olla. Ja see ei sõltunud minu psühholoogiast või muudest asjadest, aga lihtsalt mul oli antud jumala poolt selline selline omadus nagu nagu arem areneda. Nii et, aga mis puutub egosse, siis ma tõesti ei olnud väga suur egoist, et et noh, egoist oleks. Loobunud kõigest mis segab kõige kõige tipum jõuda, jõuda noh, ütleme, mul on hea sõber, näide sellest minu sõber ja võistluskaaslane Jüri, seda, et me võime alati öelda, kui palju tal on kuldasid võitnud hõbedaid, aga aga mis hinnaga, noh tal on kolmas abielu praegusel hetkel, mis tähendab seda, et ta perekond tema jaoks ei olnud poli sekundaar on selles mõttes, et kõige tähtsam oli see, et isa puhkaks ja ja võistlustel käiksega üledasine, kui ei peaks olema ja ma ei taha seda nagu halvustavalt öelda, aga see egoism on üks, üks võimalusi tippu jõuda ja ja mitte alati ei ole see nagu ainunähtus, aga kindlasti on vaja väga paljudest asjadest loobuda volga, pühendanud ainult ühele sihile ja, ja minna ka natukene üle laipade, et noh, sellepärast võib-olla oma pronksmees olengi, et mul ei ole sellist sisemist sisemist powerit olnud, et kõik katki, kõik lõhki, aga ma olen pjedestaalil. Muide, ühes treeninggrupis selliste meestega nagu seda näiteks sealsamas kaheksakümnendatel aastatel, kas te, Jüri, mõtlesite ka mõnikord, et või teadsite, et te ei saa kunagi maailma parimaks? Kui valus tunne või tajumine on eriti olukorras, kus seesama maailma parim viibib sinuga, elab ühes samas hotellitoas, treenib samal staadionil ja nii edasi. No ütleme seal kasvatuse küsimus selles mõttes, et noh, ma arvan, et iga inimene peab reaalselt nagu tunnetama oma võimeid, kui ta teab, kuhu ta, mida ta tegelikult väärt on, siis ta jah, seda on kurb tunnistada, sageli hakata, sest ta peab aru saama, et noh, pürgimine absoluutsesse tippu, olümpiamedali võitmine ei ole, ütleme on väga raske, et see sõltub väga palju ka vedamisest näiteks. Ja keegi on kellelegi tugevam, et see aitas mul kaua spordis olla ja aitas ka mõistuse juurde jääda ja ma arvan, et tänapäeval mul nagu pea töötab, et ma saan aru, mis on reaalselt võimalik ja mis on illusioon. Ehk ma sain aru, et minu lagi on seal ja mind aitas väga palju minu treener, kes ütles, et kõikidele võistlustel sa pead ära tegema oma tulemusi, aga missugune koht selle tulemusest lähtuvalt selgub, see ei sõltu juba sinust. Et minu tulemus oli võistlustel 80 82 meetri kaugusel. Et mõnel aastal andis maailmakarikavõidu, mõnel aastal andis pronksmedali, 87. aastal andis maailmameistrivõistluste hõbemedali, aga ma tegin oma tulemuse peaaegu kogu aeg ära. Oleks ma olnud võib-olla natukene teistmoodi inimese tüüp, siis ma oleks Blohvima läinud ehk läinud õigustamata riske ja ma arvan, et mul medaleid oleks palju vähem. Tänasel hetkel olnud. Jüri mulle tundub, et kui tippsportlased siirduvad pärast karjääri lõppu poliitikasse, siis, et sellele vähemalt siin Eestis on kuidagi vaadatud natukene viltu või noh, sellise pika hambaga nagu öeldakse, et noh, mis seal ikka nii väga oodata on. Mis hinnangu ta ise oma etteastele Eesti poliitilisel maastikul nüüd annate? Kolm riigikogu koosseisul vist jah, ja seal on ikkagi juba juba midagi näitab, aga, aga ikkagi Ei, ma olen, ma olen väga tänulik, et mul õnnestus riigikogus tööd teha, et neid põhjusi on väga palju, et esiteks ma sain väga, väga suure kogemuse ja teatud dogmade järjekordse nagu murdmise näiteks kui ma esimene aasta tulin Riigikogus, siis loomulikult igast sporterdatab kultuur, sport need komisjonid, kus töötajad tegemas, et pole midagi, et lähed majanduskomisjoni, hakkad seal õppima ja tööd tegemas, tollel aega aastatel ei olnud ju isegi aru teid riigikogu liikmetel istute mitmekesi kabinettides koos raamatukogudesse töötute eelnõusid läbi ning kuidas nad on, et ma sattusin ka väga ilusasse aega, kus siis riigikogus oli, oli kokkulepe ütleme nagu NATOga integreerumist Euroopa Liiduga nendes küsimustes nagu manipulatsioone või, või, või siuksed sisepoliitilisse debatti ei pea eest. Tehke kogu see töö, mis me tegime. Majanduskomisjonis oli ikkagi seadusandluse harmoniseerimist standardite järgi ja noh, eks see muutis ka väga palju mõtlemist. Et kui paljudele inimestele oli väga tähtis olla erinevates tekligatsioonidest, ma olin hea meelega näiteks balti assamblee delegatsioonist, sest ma polnud nagu eesti maade lättimad leedumad mändi, et nii palju aega, et ma sain suhelda oma naabritega ja sain siit juurde. See oli väga kasulik aeg minu jaoks ja, ja noh, ütleme ka produktiivne, mis hiljem toimuma hakkas, oli nagu keerulisem, sest mina läksin ju poliitikasse paremerakonda ja kui ma poliitikast ära tulin, siis ma olin, olin juba vasaku tiiva peale sattunud, nii et noh, puht maailmavaateliselt, et mina isiklikult iseennast ei muutunud, aga see, kus ma olin minu ümber, mis toimus, oli totaalselt muutunud ja ma ei tea, kas ma olen dinosaurused, et äkki peaks ka nagu kogu aeg muutuma ja kes siis ei muutu, need langevad rivist välja, aga, aga siiski, et ma ei ole oma põhimõtet, Teil on muutunud, ma olen jätkuvalt konservatiiv ja parempoolse maailmavaate esindaja, kuigi kuigi noh, tänapäeval ei saa öelda, et missugust, et maailmavaate esindajad, sest ma olen ju tegelikult pärit puudega inimese perekonnast, et kõik need sotsiaalteemad, mis räägiti, mina saan lasta oma oma elukogemuse ja seda, mida ma näinud olen. Paljud ütlevad, et tamm ei ole mitte midagi riigikogus ära teinud, noh tõsi see on, et maailmarekord, ma ei ole seda teinud, isegi mitte Eesti rekordit, selles mõttes, et et ma olen kolm, neli korda proovinud, et teha muudatusettepanekuid seadusandluses, spordisüsteemi natukenegi kaasajastada. Noh, nagu te teate, võib-olla erinevalt paljudest eluvaldkondadest, spordis on spordivaldkonda reguleerib, on neljal leheküljel olev paber, ma nimetan seda paberiks, midagi muud, et ei ole toimunud, ei paista toimuvat, et midagi ei paista ka tulema. Niiet muidugi opositsioonis olles ekse meelt annab võimaluse ennast vabamalt tunda, aga samal ajal ta muudab inimeste mõttelaadi, sest nõks selliseks oposofessionääriks olemine pikki aastaid noh, eks ta pärsib sellist Steve'i võimekust ja üks põhjusi, miks ma nagu poliitikast lahkusin, on see, et ma tundsin, et ma hakkasin dekrodeerume. Hilisem elu on Jüri teid veel korra Eestist niimodi põhjalikult eemale lennutanud ja taaskord üllatus-üllatus Ukrainasse. See on andnud võimaluse kõrvalt vaadata, mis meil siin toimub. Kuidas me siin sinna paistame? Et ei, mina olin ka ju Kalevipoeg neid inimesi, kes kodust eemal tööd teevad võõral maal, ega see lihtne ei ole, ma tõesti Ukraina on minu teine kodu, ütleme et mind tuntakse seal ja, ja ma tean, iga ka Kiievist, Ukrainas ma vist iga nurgatagust ei tea, aga kiires siiski, et noh, ta on suhteliselt lihtne, aga eemalolek on raske ja aga, aga kuidas Eesti väljastpoolt paistab, see on väga hea, et eestlastele on jäänud jätkuvalt külge selline positiivne euroopalik kuvand. Et kui ma sõitsin Kiievisse seal 70. aasta alguses või keskel, siis jätkuvalt eestlastele eestlaste kohta öelda, et teil on ju noad ja kahvlid sööklas. Et Ukrainas oli paljude kohta vänt, lusikas on noaga, ütleme laua peal nime tähtis leiatakseta võib-olla natuke raskelt öeldud, aga tegelikult see nii oli ja kuvand on jäänud tänapäevani, et tõesti on, on väga edukas ja innovaatiline ja Eestis elavad tublid inimesed. Tõsi, nad on väga aeglased, mida ma nüüd viimasel ajal tulnud siin on see, et ikkagi Eestis on selline väga väga ääremaastumise Mentaliteet, mitte selles, et, et ollakse kuskil ääres, aga eestlase, eriti paljusid eestlasi eriti ei huvita see, mis maailmas toimub, et jah, võib-olla midagi loetakse, ma mõtlen sinna maailma pürgimine, jah, tõesti, meil on olemas ju teadlasi ja arste ja ja, ja targad noored edukad ja, ja, ja kergeid eesmärki omavad inimesed istuvad tillukene koolis või kuskil kus iganes. Aga ma mõtlen, kogu eestlastelt selline vaim ei ole ja ma ei tea, kas kõik peaksid sinna minema, et võib-olla tõesti puulusikaid soos istudes voolida ongi see, mis meil loodus on andnud. Et igal asjal on omad plussid ja miinused, aga Eesti on, on ääremaa mitte ainult füüsiliselt, sest me oleme natukene Euroopast kõrval, aga ka tagasi hoidlikkusega, et võiks nagu rohkem ambitsioone olla. Noh, mis veel, et ma tunnetasin peale seda, mis kõik Ukrainas toimub, et, et meil on see selline selline risk olla järjekordselt buldooseriga või tankidega üle sõideta. Ta on väga suur, et, et kahjuks me, me sageli unustame seda, et mida tähendab meie jaoks vabadus ja omariiklus. Et me peaksime seda hoidma ja me peaksime kogu aeg meenutama seda, et see on nii õhkõrn. Et me ei tohiks minutikski unustada, et kõik otsused, mis me siin teeme, ütleme riigikogu tasemel või kohalike omavalitsuste tasemel või isegi kogukondade tasemel, et nad mõjutavad Eesti tulevikku, kui et me peame hoidma seda, mis me oleme saavutatud, mis on meile kingitud. Jah, Ukraina suurlahingud toimuvad 1000 kilomeetri kaugusel sellest, kus ma istusin iga peal tööd tegin aga samal ajal olid protestimiitinguid ja lahingud ja mehed said surma minust kilomeetri kaugusel. Oma kabineti aknast ma nägin tossu, mis tõusen ja ma kuulsin laske ja, ja mul oli mõningaid tunne, et mõni kuul võtke siit aknast sisse tulla, nii et, et see, see tunne, kui õrn on see, see, see meie võimalus. Et seda ma tundsin seal väga tugevalt. Jüri te olete üks õige mitmest inimesest, kes soovib saada Eesti olümpiakomitee presidendiks. Te olete selle organisatsiooniga olnud ju lähiminevikus ka päris pikalt seotud ja olnud juhtival ametikohal asepresident ja kaheksast miks see koht nii hinnas on või nii ihaldatud on, et kõik need inimesed soovivad ka muudel elualadel väga edukad inimesed soovivad sinna minna. See valdkond eneseteostamiseks jätab mulje, on pehmelt öeldes tagasihoidlik. Asju liigutada, liikuma panna näib kohati võimatu, et saavutada kokkuleppeid, kompromisse, teeme midagi ära, seda lihtsalt ei juhtu Eestis. Milleks seda, Jüri, vajan. Et olümpialiikumine kui selline, see on ju väga haruldane millel ei ole alternatiive maailmas, et liikumine, mis püüab hoida üleval olümpiaväärtusi, mis on, mis on väga taht tähtsad, et mitte ainult ühest spordivaldkonna toimumisel, aga üleüldse ühiskonnas sõprus ja fair play ja teineteise austamine ja kõige paremini seda valdkonna tunnevad ja, ja, ja, ja väärtusi saavad hoida just need inimesed, kas sellest pärit on, sest kellele siis veel hoida, ütleme, olümpialipu ja kellelt veel usku usutavalt kuulda sõnu, et minu jaoks on tähtis olümpialiikumine ja sport. Ma arvasin, et minu kogemus ja, ja ka minu poolt saavutatud tulemused nii spordis kui spordijuhtimise, sest ma olen ju väga pikki aastaid olnud ka EOK täitevkomitee liige ja sportlaskomisjoni esimees ja tänaseni ma olen Euroopa olümpiakomiteede Euroopa asjade komisjoni liige, nii et et ma, ma, ma arvan, et ma siit midagi saaksin Eesti spordile juurde andma. Et kui me räägime nüüd nendest inimestest, kellega olümpiakomitee president suhtlema, siis, et minu endised kolleegid, kõik tõsine tulite, palju nooremat tollel ajal ka tänane peaminister ja ja kultuuriminister ehk siis minu kõige parem õpetaja või idu, minu spordidiplomaatia iidol, Honantoniusamarans, rahvusvahelise olümpiakomitee president, on kogu aeg toonitanud seda et kõige tähtsam on kord koostöö riigivõimuta, sest ilma riigi ja poliitikuta abita ei ole võimalik üles ehitada järjepidevalt ja, ja turvalisust ja, ja väärtusi pakkuvat süsteemi mida tegelikult ja liikumine olümpiakomitee on. Aga, aga, ja üks põhjusi, miks ma otsustasin kandideerida, on see, et ma arvasin, arvasin, et olukord tänases Eesti spordis vajab parandamist. Et olukord on mitmeid aastaid juba olnud ülepolitiseeritud, mis on vastuolus näiteks ÜRO deklaratsiooniga, mis puudutab siis olümpialiikumise ja spordialaliitude autonoomiat. Ja muidugi spordi maine, et see ei ole ühelegi sportlasele ju kasulik või, või hinge järgi, et et kui spordi mainet pidevalt kahjustatakse, kas siis teadlikult või teadmatult, noh ja võib-olla viimane põhjus on see, et küsisite, miks erinevad inimesed soovivad olümpiakomitee presidendi positsioonil olla, sest ma arvan, et elame vabas Eestis. Et kõikidel inimestel on võimalik kandideerida, olla valitud, et võib-olla see on hea isegi, et et tänasel hetkel on debattides osalenud nii poliitikuid ka kui ka kultuuriinimesed ja spordiinimesed, et miks mitte. Et eks selline avalik kokkutulek ju annab võimaluse inimestel nagu hinnanguid anda. Aga loomulikult, ega siis spordimaailma juhtiva organisatsiooni ühe haru nime võime nimetada Eestis. Eesti olümpiakomiteed, juhtimine ei ole ju absoluutselt mitte kergia, kindlasti vajab see väga palju teadmisi, oskusi ja, ja maailma tunnetamist. Me oleme avatud konkursi, siis me peame, tunnetame maailma, peame teadma, mis toimub teistes riikides, kes on meie konkurentide, missuguseid ressursse nemad selleks kasutavad. Tegu on kosmosega. Ma ei usu, et kõik need kandidaadid, kes täna olümpiakomitee presidendiks tahavad saama, oleksid nõus lendama kosmosesse. Oleme astronaudid ilma teatava ettevalmistust. Mina kardaksin isegi ERSO juhiks kandideerida, sest öeldakse, mida seal sportlane peab tegema, aga kosmoselennust ilma ettevalmistuseta. Ta on väga raske unistada, nii et, et ma soovi soovin nüüd nendele kandidaatidele, kes tänaseks pühapäeva hommikuks on jäänud siis läbinud kvalifikatsioonivooru ja saanud siis võimaluse olla ametlik kandidaat, ma soovin neile neile edu ja, ja mõistust ja oskust suhelda ja mitte unustada, et spordi ja olümpialiikumise imago ja, ja, ja, ja tulevik on, on väärtus, mida mida tasub hoida, millele oma elu pühendada. Muide, kas teil on pilt ees sellest, mis hakkab edasi juhtuma, juhul kui Eesti olümpiakomitee presidenditool ei ole see, mis mis teie istumise all olema saab? Tõsi, mul on elus ka muid asju väga huvitav, et kui, mis siis tähendab, et mingil hetkel ma pean siis valikuid tegema, et kui otsustatakse, et tamm nagu siia ei kõlba, siis siis eks ma hakkan tegelema nende asjadega veel aktiivsemalt, millega ma olen tegelenud, ehk siis ma jätkan oma tööd Euroopa olümpiakomiteede komisjonis ja vaatamata sellele, et ma siin Eestis enam ei ole, ma kindlasti proovin aidata Eesti sporti raha juurde tuua, sest praegu on Euroopas seda ressurssi olemas. Ma tegelen edasi oma elektriautode rallidega. Et need on olnud juba kuus aastat ja viimased aastad ei ole startinud Eestist. Et kui armsad raadiokuulajad mäletavad, siis 2011. aastal käis Eestis prints Albert ja ja siis me taastasime ühte vana võidusõitu, siis, kus 1930.-st kui kuni 1939. aastal toimises Rally Tallinn, Monte Carlo ja siis tõsi, sõideti kasvavate mootoritega igal pool piirid, aga, aga seda me kordasime ja nagu uues formaadis elektriautodega ja ja siis ma olen hiljem erinevatest riikidest seda sõitud teinud ja, ja ja sellel aastal toimub Rally. Noh, oleneb sellest, kas president olen või mitte. Ta on juba meeskond välja kujunenud, kas selle asjaga tegelevad toimurlvovist, et pidi olema Istanbulist, aga te teate kõike olukorda piiridel ja Türgis, nii et on Loovist ja miks voo vist sellepärast, et ent juba viis, umbes Eestiga samal ajal kahekümnendatel aastatel toimus tänavu võidusõidud jaapanis ralli nime all, et üks vähestest linnadest Euroopas, kus seda korraldati ja lobisen mul jäänud väga palju häid tuttavaid, linnapea seoses selle olümpiakandidaat linna projektiga 20 22, nii et luua mingist koht Lääne-Ukraina ja ja geograafiliselt asub Euroopa keskmes, nii et eks inimene ikka läheb sinna, kuhu teda oodatakse. Et ega me palju nakko loomadest kui, kui kui on huvitav ja kui sind pea peale paigutatakse, sind kuulatakse, siis ikkagi see on kuhu, kuhu rohkem tõmbab ja noh, jätkuvalt minu jaoks ei ole see ju mitte mingi uus väljakutse, et ma olen kogu aeg maailmas olnud, niiet et et elame-näeme Aitäh, Jüri Tamm. Aitäh kuulajatele. Ka see oli vikerraadio jutusaade. Mina olen Sten Teppan ja soovin teile kena pühapäeva. Mees on lausa must. Kui puhtaks korstna ka ei jahuta? Oleks valge, ta, mis temast saaks ikka sama palju kui praegu.