Ka nüüd, pärast paljusid aastaid kangastub Priidu silme ees pilt, kus ta pisi põnnina akna taga toimuvat uudistas. Vaatepilt muutus järjest hirmuäratavamaks. Aga ta surus nina üha tihedamini vastu aknaklaasi telgis lummatuna eemal pimeduses vehklevat ja sähvivad tulevärki. Kõike seda saatis pidev vali kõmine, vilin, mille sekka kostis järjest lähenevaid tugevaid kärgatusi. Linn põleb kuulista vanaema häält. Priit Pole sealt akna juurest ära. Köögis on ohtlik, lähme keldrisse varjule, selgitas ema. Ta haaras vanaema käest lapsukese sülle, laskus treppi pidi keldrisse. Kohe ronis ka muti trepist alla. Issi-issi, kus isa on töinas poiss. Isa on linnas, kuid ta on kindlasti kusagil ohutus kohas, rahustas eme. Edaspidistest sündmustest mäletas Spriit vaid lõputult pikka keldris passimist ja mitut kõrvulukustavalt plahvatust. Alles mõne aasta pärast sai poiss teada, et Tallinna märtsipommitamise ajal oli ta veidi enam kui kahe ja poole aastane. Kuulis sedagi, et isa oli vastu hommikut piki raudteed koju tulnud juuksed kõrbenud mantel kõikidest auklik. Ja nende uuest linnakorterist polnud enam midagi järel sest kogu Sakala tänav oli maatasa tehtud. Nende äärelinna maja oli oli paar pommi niivõrd lähedale poetatud, et osa piirde aiast koos väravaga oli paraja õhulennu teinud. Lisaks suur lehter krundi vastasservas. Ja üldse olid nad kolmekesi ellu jäänud tänu emale, kes kaks nädalat enne seda hirmsat tööd oli unes näinud. Et suured mustad linnud keerlevad taevas ja aina munevad suuri mune. Ema oli siis mitu päeva isa palunud, et lähme kesklinnast ära sinu ema juurde. Isa polevat algul tahtnud uuest korterist lahkuda, sisa kooliga käega löönud ning nädal enne õhurünnakut kolitigi pääskülla. Ega isa ise unenägusid vist uskunud, kui temaga toimusid kummalised lood. Ta nägi tõepoolest vahel prohvetlike nägemusi. Ja pealegi oli ju sõjaaeg ning karta oli Nende joon hakkab uuesti Tallinnale lähenema. Sellest, et ta sõna otseses mõttes sõjaaja laps oli sai Priit teada veel hulk aastaid hiljem siis, kui ta oma teispoolsusse lahkunud ema vanu päeviku jäänuseid luges. Kunagi nii paksu kaustiku viimasel leheküljel seisid järgmised read. Nüüd pean ma oma päeviku lõpetama. Kõik eelmised leheküljed rebisin siit välja, et oma pisipojale toidu soojendamiseks tuld hakatada. Enne põgenesin laps bambuna süles, lahingutandriks muutunud kodukülast. Ümberringi vilistasid kuulid. Meid päästis pikk kiviaed. Ka oma lõpetamata romaani käsikirja oli Marta Merinid neil päevil põletanud. Priidu järgmiseks mälupildiks oli episood, kui ta kusagil pääsküla või Kivimäe kandis sõjaväe väli laagrit nägi. Männikus oli palju telke, nende vahel askeldasid sõdurid. Kaugemal paistsid hirmuäratavalt suured hobused. Väiksel lagendikul seisis mingil müraga kalkärul tohutu katel palju kordi suurem kui vanaema pesuköögis. Seal Aures mingi toit ning kohe tulidki sõdurid oma väikeste katelokkidega kohale. Üks mees karjus midagi võõras keeles, ise muudkui kulbiga toitu jagades. Küllap see puder ikka oli. Pilt tundus küll rahumeelsena, aga Tihedate noorte mändide varjus luuranud Priidul hakkas miskipärast kõhe ja ta hiilis vaikselt kaugemale. Võtad ohutusse kaugusse, lidus poiss otsemaid koju. Seal rääkis ta nähtust kohe vanaemale, kes köögis talle mannaputru keetma hakkas. Seda mäletas Priit hästi. Ära sa sinna enam mine, ütles vanaema. Sõda ju kestab veel. Ilmselt ta ei läinudki. Oma isast mäletas Spriit kõige selgemalt pilti, kus ta istus koos ema ja mutiga laua taga isaga mugis rutuga sealsamas püstijalu magusat kooki. Tal oli hirmus kiire ent korraks siiski mingil tähtsal põhjusel keset päeva koju tulnud. Mõni kuu pärast seda mälupilti Priidu isa arreteeriti. Õnneks jäeti ta esialgu Harku vanglasse ja Priit käis koos emaga paaril korral isa seal isegi samas. Kokkusaamised kestsid üürikest. Pealegi toimusid need süngete valvurite juuresolekul. Seepärast mäletas Spriit rohkem pikka rännakut, sest mindi jalapääskülast otse üle Harku mägede. Ilusad metsased künkad lummasid poissi ning püsisid tal veel kaua silme ees. Priidu ema sugulased elasid Saaremaal, aga kuna Marta Meriniit sai abikaasa Eduardi emaga väga südamlikult läbi, siis jäi ta pärast mehe kinniminekut pääskülla. Suurel krundil asuv kahekordne maja oli uus ning valminud just enne sõda. Ülal moodsa projekti järgi ehitatud eramu. Ruumikas kõrvalhoone kuulusid võrdsetel alustel Edwardile ning tema õele, kes oli aga sõja jalust Rootsi põgenenud. Eduard jõudis kinnistu küll muti oma emani peale kirjutada aga siis hakati hooneid riigistama ning mutile avaldati tugevat survet. Öeldi, et tuhata ette. Lapsed sul puha välismaal. Muti hakkas õigustatult kartma, sest mees puhkas tal kalmistul ning nende 12-st lapsest olid elus veel küll 10 kuid poeg istus nüüd kinni. Kaks tütart elasid Tallinnas, aga ülejäänud järeltulijad olid kõik mööda ilma laiali. Rootsis, Saksamaal, Austraalias, Argentiinas ja vist kusagil vees. Oligi muti suur pere kodumaal sedavõrd kokku kuivanud, et ka lapselaps elas siin vaid kolm. Üks neist oli Priit. Ma anna andiski maja pärast poja vangistamist peagi riigile ja kolis oma minia ja Priiduga ärklikorrusele kus oli kaks piisavalt suurt tuba. Kogu alumise ruse hõivas aga sundüürnike, samuti kolmeliikmeline pere. Ruumikas sahver ja kõrvalhooned leidsid ühist kasutamist. Koos punaväega Eestisse saabunud julgeoleku major osutus aga ootamatult inimlikuks ohvitseriks. Ja see võimaldas maja asukatel nii köögis kui ka väikesel peenramaal sõbralikult läbi saada. Koelide ainus laps Priidust neli aastat remonds kujutas endast parajat marakrati, kuid kodus püüdis Ans kukupai olla ning enamasti kulges elu selles majas rahulikult. Arusaamatused tekkisid tavaliselt siis, kui Ansule eaga kaaslased külla tulid ja Priit visalt suuremate sabast tolgendas. Vahel tüütas ta poistepundi kindlasti ära, aga küllaltki sageli tehti tema kulul halba nalja. Ükskord mindi sellega siiski liiale. Priidule suruti ragulka pihku ja tal kästi sellega maja kõrgele välistrepile loivanud koelide koera sihtida. Kust võis lihtsameelne Priit teada, et seoses aga olid Benil valusad mälestused. Lugu lõppes sellega, et trepil seistes täpselt Priidu kõrgusel ähvardavalt urisema hakanud koer kargas talle kallale ja lõi hambad poisikese näkku. Tõusis kirjeldamatu segadus hirmsast valust ja ehmatusest toimet. Ohver talutati kööki pesukausi kohale. Haavasus silma all ja verd tuli ohtrasti kuid õnneks oli spets selili paisatud poisi kohe rahule jätnud. Pärast arutati, et tegelikult Priidul vedas, silm jäi terveks ning kihvad polnud nägu inetuks rebinud. Oili Ants sai selle õnnetu koeraloo eest igatahes kitli peale. Aga õige pea oliga Priidul nahatäis soolas. Naabrite kuke pärast loomulikult. Meti pere pidas kanu ning kuna Üleaedseid eraldav lattaed oli paarist kohast lagunenud, tuli naabrite kanakari alatasa nende hoovi. Vähe sellest, et peenrad segamini sibliti ja kukk aiateibast muudkui kires. Lisaks hõbekõrile oli see ütlemata päevasulestikuga isand äärmiselt riiaka iseloomuga. Kukk hoidis oma kanadel kiivalt silma peal ja kui keegi, keda ta ei peljanud tema kanadele liiga lähedale sattus jooksis metsik lind tiibadega veheldes läheneja poole juhtus viimane Kuke jaoks liiga kogukas olema. Siis sellega kogu etendus piirduski ja Kukk pöördus oma kaitsealuste juurde tagasi. Võimukas valik oli oma vahvust taas tõestanud. Varesed, kassid, mitte enda koer ja väiksed lapsed pidid aga kõik selle hirmuvalitseja eest kiiresti taanduma sest neile sööstis Kikas jalamaid kallale. Eriti kannatas Kuke terrori läbi just Priit Kessu. Veel soovis muidugi võimalikult palju õues viibida. Ants Colas oma kambaga tavaliselt kusagil ringi ning kukk neid targu e rünnanudki juuda oli kunagi õppust saanud. Pärast seda, kui Priit oli metsalise, kaika või kiviga mõnel korral kuidagimoodi eemale tõrjunud läks selle hari eriti punaseks ja tarvitses poisil nüüd vaid hoovi ilmuda kui oma vaenlast otsekui oodanud kukk oli kohe platsis. Viimaks ei jäänud Priidul enam muud üle kui põrgulist lähes kiiruga päästva maja välisukse poole pageda. Korda kolm suutis Kikas ikkagi poisi kukile lennata hakates teda siis terava noka ja tiivanukkidega valusalt nuhtlema. Kord kargas kukk talle aga nii kindlalt turja, et valjult nuttev Priit tormas kööki marru läinud Kikas ikka veel kukil jagades hoope muudkui edasi. Õnneks virutas söögilauale res askeldanud mutti parajasti käes olnud kulbiga kukele paraja obaduse ning hullunud lind leidis lahtise välisukse kähku üles. Nüüd jättis Priidu vanaema kõik toimetused pooleli ja läks kanakarja kantseldaja ehk Miti memme jutule. Nende jutuajamine lõppes paraku kardetud tulemusega. Üleaegsete riiuga, sest Miti memmeke pange iseloom oli üldtuntud. Ent ka muidu nii vaoshoitud olekuga muti oskas vajaduse korral vankumatult järeleandmatu olla. Nad lõhuvad ise plangu ära, sest nende õues nii suurele kanakarjale rohtu ei jätku, kurjustas muti koju jõudes. Aga ma ütlesin talle, et ükskordse metsaline tal endal silmad peast nokib. Vanaema ei võinud aimatagi, kui prohvetlikuks ta sõnad osutusid. Järgmisel kevadel äigas järjest tigedamaks muutunud pukk oma perenaisele nokaga otse silma. Ja siis olevat juba järgmisel päeval sõna otseses mõttes supikuked, kuna söögilauda kutsutud. Enne seda sai ka Priit oma jao kätte. Vana koeli poolt parandatud aeda tekkis uuesti aiamulk. Ja poisile algasid taas hirmupäevad. Aga nüüd üritas Priit pagana kukele igal võimalusel vastu hakata. Ning näe, üks hästi sihitud kivi niitis kikka jalust. Ent kus tegijaid, seal nägijaid. Akna kaudu seda stseeni pealt näinud naabrimemm kargas trepile ning kukkus sajatama. Kui Priidu ema õhtu eel töölt koju jõudis, oli Miti proua tal tänaval vastas ja teatas. Sinu häbematu jõnglane lõi täna minu Kuke vigaseks. Vaese linnu. Jalaluu on katki. Sa pead oma poega karistama. Eks seegi vestlus lõppes sõnelusega, mida mitu tuttavat pealt nägid ja vihane ema käskis Priidulise pitsat tuua. Tabas aknad ja poeg sai oma esimesed rist. Ainsad triibulised. Läbi vaikse suveõhtu kandus Priidunut kaugele ja nii sai karistuse täideviimisest kogu lähim ümbruskond. Osa vitsad tekitasid teadagi valu kuid nutu peamiseks põhjuseks oli ülekohus. Ning teadmine, et muidu nii kallis ema teda peksu läbi sedavõrd alandas. Teiste kuuldes pealegi kunagi hiljem palus Marta pojalt selle teo eest andeks. Aga see juhtus paljude aastate pärast. Siis sai Priit ka toimunu tagamaadest rohkem teada. Oli selle koera looja kukesõjaga, kuidas oli? Aga eks elutark, kust ja tarmukust tuli igatahes kindlasti juurde. Enesekindlust ja julgust kasvatas Priidus aga endast kolm-neli aastat vanemate poistega läbimine. Temavanuseid jõngermann lähimatest peredes polnud. Pealegi oli Antsu kamp temaga järjest enam arvestama hakanud. Ja kuna väikemees ka nende saladusi hoida oskas, siis halba nalja tema kulul enam ei tehtud. Mine teha. Võib-olla oli ka sel õnnetul koera hammustusel siin oma osa. Ema viibis terved, pikad päevad tööl. Lisaks sellele pidi ta oma napil vabal ajal sageli Tallinna kesklinna varemeid koristamas käima. Ja nii jäigi poiss praktiliselt vanaema hoole ja järelevalve alla. Palju lapsi üles kasvatanud muti mõistis, et üksik laps vajab hädasti ka teiste omasuguste seltsi. Ainult igasuguste lõhke, teenetepadrunite ja muu sarnase kraami eest kästi tal tingimusteta hoiduda. Sõda oli ju alles hiljuti siit üle veerenud ning kõikjal vedeles veel laskemoona ja isegi relvi. Poisikeste eile oli aga ohuga mängimine lausa au ja uhkuse asi. Tagajärjed osutusid sageli kurvaks. Aeg-ajalt oli kuulda, et jälle oli keegi kusagil lähikonnas vigastada või koguni surma saanud. Üks Tantsusõpradest oli eelmisel suvel kodus naljaviluks padrunit pliidi alla poetanud. Aga kui sinna peatselt tuli alla tehti, olid kuulid köögis nii kiiresti vilistama hakanud. Et ka poiss ise ei jõudnud enam õue pageda. Oleks keegi ega midagi peale Peetri tagumikku kannatada ei saanud. Aga ega palju olevat puudunud, et maja oleks maha põlenud. Poisid nokkisid, Peetritena naersid veel kaua selle tulevärgi üle. Ent igasugust sõjast maha jäänud kahtlast värki. Antsu kamp nüüd vältis. Aga siis levis pidevalt ringi rähmeldavate marakrattide seas uus ning mitte just ohutu komme. Koobaste kaevamine. Maapind oli ümbruskonnas liivane, mis eriti soodsates kohtades küllalt pikkade ja vahel hargnevad käikude rajamist igati hõlbustus. Üks sobilik liivaauk paiknes Priidu krundi servas, ent leidus veel paremaid kaevetööde kohti nagu näiteks raudteetammi juures liivakarjääris. Tõsi, sealt seletasid täiskasvanud nad minema. Kõhe tunne oli küll. Oll käike järjest pikemaks kaevata ja hooti tundis Priit lausa metsikut hirmu. Vahel märkas ta seda ka kaaslaste silmis, kuid kambavaim sundis muudkui tagant, sest koobas pidi naabertänava poiste omast ikka suurem ja etem tulema. Liiva uuristati seni, kuni ükskord Kuu käigu lagi alla varises ja kaks poissi jäid maa alla vangi. Ülejäänud neli kaaslast, Priit nende hulgas asusid rutuga lõksu sattunuid välja kaevama. Ootamatu varing lõppes sedapuhku küll õnnelikult, aga aitas maa-alustest appide vaimustusest vabaneda. Nädalapäevad hiljem levis jutt, et kusagil nõmme või Rahumäe kandis olevat üks poiss laadse juhtumi tagajärjel niivõrd sügavale liivamatunud, et enne, kui jaole saadi, oli õnnetu juba lämbunud. Ent esines ka palju meeldivamaid elamusi. Näiteks pani Priit ühel varakevadel tähele, et männikus ja majade vahel mingid linnud väga kõlavalt üht ilusat lühikest laulu laulsid. Mets lausa helises. Alles mitu aastat hiljem sai ta teada, et lemmik laulikuteks olid rasvatihased. Tol kevadel toimus veel üks sündmus. Toomingate õitseaegu ronis koeli Ansse nende hoovi ühes sihvaka männi otsa võttis varesepesast ühe suure poja ja teie alla. Jaaguks ristitud varesehakatis. Esialgu vanasse küülikupuuri pistetud ning tema toitmisega raskusi polnud sest suure isuga kasvandik sai kõike tanti. Nende hoovi varese paari pessa jäänud pojad said varsti tuule tiibadesse ning varese kolis männikusse üle. Seal oli esialgu veel rumalaid ja lärmakaid noori ohutum kantseldada. Nüüd oleks paras aeg jaak puurist välja lasta, arvas Antsu isa ühel hommikul. Aga siis ta lendab kohe teiste juurde. Polu tants soovitusega päri. Ei ta, lenda veel midagi. Pealegi tuleb jaagu tiibu natuke kärpida. Tiibu kärpida, imestas Spriit. Valus. Tiivasulgi ikka, selgitas Anatoli. Ning kuna oli puhkepäev, siis tegi ta seda poiste eestise. Ja ei näe ja ei soovinudki minekut teha. Jooksis oma tõmbistunud tiibadega veheldes poiste kannul. Algul oli see kõik huvitab. Aga peatselt hakkas Jaak tüütuks muutuma, sest keegi pidi linnul kogu aeg silma peal hoidma. Muidu võib ta pagan teab kus ringi kooserdada. Ants üritas seda kohustust Priidu kaela sokutada. Aga nüüd hakkas muidu küllaltki kuulekas Antsust ikkagi neli suve noorem Priit vastu. Sinu lind, miks mina jaagu karjane pean olema. Aga temaga saab nalja ka, käis vanem visalt peale. Mul on sääred tema näpistustest puhal, laigulised ei jätnud priit jonni. Minul ka. Asi oli nimelt selles, et kui jaagul kõht tühjaks läks, nõudis kaak poiste paljaid sääri näpistades süüa. Näljane olid aga peaaegu pidevalt. Linnu nokk oli üllatavalt valus. Seepärast võis sageli näha, et keegi poistest liidu sees, jaak tihedalt kannul kusagil keset juulit oli varesehakatis äkitselt kadunud. Aitas sellest, et lind oli jäänud pooleks päevaks omapead. Küllap ta naabrite koera kihvade vahel hukka sai.