Toll lasteaiaeelsel suvel oli muudki teha. Näiteks saatis mutti Priidu aeg-ajalt männikäbide järele. Tulehakatis on jälle otsas, ole hea poiss, mine too üks korvitäis. Tavaliselt oli priid meelsasti nõus, haaras oma ilusa kerge korvi ja lippas väravast välja. Siis risti üle tänava. Oligi kodumetsas, kus käbisid küllaga. Mõne männi all lebas neid lausa lademetes maas. See töö poisile meeldis ja sageli tegi ta kohe mitu treti jäljest. Iseseisvalt poes käimine nii meeldiv ei olnud ent ka seda tuli vahetevahel teha. Ema või mutti andsid talle täpse raha kätte. Poiss uhkes võttis koti Yalentsis aegamisi kausi poe poole. See kahe tänava nurgal paiknev maja oli Priidule hästi tuttav sest ainuüksi suhkrusabas oli ta seal mitmel setmel korral tundide kaupa seisnud. Too tüütu tegevus võis vahelega kasulikuks osutuda, sest kui ta oli algul ema ja siis vanaema kõrval seistes Ühele kaks lisa ehk petunormi suhkrut välja teeninud, tuli sageli mõni tuttav tädi nende juurde ja palus vaikse häälega priit. Ehk jaksad sa minu kõrval ka seista? Kuidas sa ikka keeldud, teades, et töö, see sai alati tasutud. Enamasti anti talle tuttava tädi lapsena esinemise eest padjaga pommi. Vahel hakkas tülpinud müüa õiendama, et see poiss seisab sabas juba mitmendat ringi. Kuid siis tulid teised sabasseisjad alati appi. Rasketel aegadel hoidis rahvas kokku. Ükskord saadeti ta üksi leiva järele. Tagasitee tundus ka pikana ning ka kõht oli hirmus tühi. Ta otsustas väheke puhata. Poiss pani ühe leivapätsi keset kõnniteed istumise alla ja hakka sisukalt teise kaalu vähendama. Tegevuse juures proua Berg teda Systabaski. Täiskasvanutel oli pärast nalja nabani, aga Priit küll sellest aru ei saanud. Et mis siin siis naljakat oli? Kõht oli ju tõesti tühi. Veest seenel käimine oli alati vahva, igaühel oli oma korv ja nuga. Ema korv sai alati kõige kiiremini täis. Muti valis hoolikalt vaid väikseid männiseeni. Miks sa suuremaid seeni ei korja? Päris priid, vähemalt paaril korral. Vaata nagu nööbid, selgitas vanaema, siis sellised on marineeritud ju kõige paremad. Priid teadis isegi, et need maitsvad männiriisikad läksid marineerituna nagu libedat nõpsikud otsekui iseenesest lups ja lups kurgust alla. Vahel Meil oli ilmaga nii sant, et polnud mingit lusti õue minna leidis Priit ka toas tegemist. Sellel valdasid Priitu sageli kummalised mõtted. Ning ikka ja jälle kerkisid esile teda painavad küsimused. Kes ma olen, kust ma siia tulin ja miks just mina olen mina emalt ja vanaemalt 1000 mõtet küsida, sest alati vastati ebamäe täpselt nii et see olevat looduses saladus. Mänguasju vähe alles jäänud ning ega ta suurt mängida soovinudki. Sest palju rohkem köitsid poissi raamatut lugema õppimisega. Oli omaette lugu, sest keegi polevat teda kunagi õpetanudki. Kui Ants all suures taas oma esimese klassi koduseid ülesandeid tegi olevat Priit laual vabast aabitsast paari tähte siiski küsinud. Siis nähti teda korduvalt ühte väga paksu ja kaalunudki rasket ajaloo raamatut uurimas. Antsu ema oli siis ühel õhtul öelnud. Mis neist piltidest kogu aeg vahid. Õpi parem mõni täht ka selgeks, siis saad teada, mida need pildid tegelikult tähendavad. Aga ma tean ju niigi. Meie teada, oskab ta juba mõnda aega lugeda, teatas parasjagu tee vett keetes vanaema. Nii vara nelja aastaselt. Üllatus Anatoli. Seepeale uuris mõtliku pilguga Priidu ees lahtiselt lebavat doktor kanni üldist ajalugu. Ja tonksas sõrmega keset lehte. Loe, mis sellele reale kirjutatud on. Poiss luges veerides küll, ent pilt oli selge. Priit olid tõepoolest märkamatult iseseisvalt lugema õppinud. Aga kas sul lihtsaid lasteraamatuid polegi nii keerulist asja nagu ajalugu peab lugema uurisenatooli edasi? Mõni õhuke ikka on, aga see raamat huvitab mind rohkem, sai ta vastuseks. Juhtuski nõnda, et sellest umbes 1000 leheküljelises raamatust kujunes poisi pikaajaline lugemisvara. Seda seni, kui ta enda jaoks keemäel asuva raamatukogu avastas. Aga siis käis Priit juba lasteaias ning keskaja kõrval hakkasid talle ka loomajutud meeldima. Igatahes sedavõrd, et kahte raamatut vitaali okei metsaelanikud ja Richard Rohti Laaneid veed laenutas Priit korduvalt kuni nende sisu talle lõpuks pähe kulus. Niimoodi omandas Priit pääskülas targa või vähemalt taibuka poisi kuulsuse milles tal endal aga aimugi polnud. Nagu sellestki, et ilma malendite käike ja mängurid peegleid õpetamata. Malemängu selgeks saamine ei olnud tol ajal samuti just igapäevane saavutus. Süüdlaseks, kui nii võib öelda, osutus Antsu isa, kes oma rinde sõbraga avaras köögis õhtuti vahetevahel malet mängis. Ka Priit juhtus mõnikord seal viibima, vaatas meeste nuppu tõstmist vaikides pealt. Mängust haaratud mehed ei pööranud põlvili roolile roninud põnnile mingit tähelepanu. Kuni äsja oma sõpra võitnud Anatoolia Priidult üks kord ootamatult küsis. Näib, et tunned male vastu huvi. See on aga väga keeruline mäng. Näe, Ants pole ratsu käiku siiamaani selgeks saanud. Eks Ühel õhtul näitan sulle lihtsamad käigud ette. Ma tean, kuidas ratsu käib. Eks näita siis, vastas koel ja asetas puuhobuse tühjale malelauale. Priid sooritaski õige käigu. Näita nüüd, kuhu sa ratsu veel käia tohib. Sekus võõras onu ja Priit näitaski. Paistab õige terane poiss olevat, nentis onu seepeale. Seda ta on, ohkas koel miskipärast. Küllap vist oma poja peale mõeldes. Tallinna kiirustas lahkuma. Janatooli tegi Priidu teadmised kohe kindlaks. Mehe üllatuseks selgus, et ülemise korruse marakratid olid kõik sama hästi kui selge. Vaid patiseisu ja etturi ka nii-öelda möödaminnes löömist ning igavese tule olemust tuli veel selgitada. Hiljem said neist isegi mängupartnerid. Algul anti lipp või mõni vigur Priidul ette ent noorem ikkagi ainult kaotas. Aga juba esimeses klassis Leiva Priidu paremust pidi vana mängumees järjest sagedamini tunnistama. Ja seda partiides, mil mängu algul asusid mõlemal partneril kõik malendid laual Maali Priidu lugemise maleoskusest ka Harku vanglas viibivale Edwardile kirjutanud. Sest kuidas isa muidu oleks teadnud pojale ise treitud malendid mahutavat puidust malelauda, kinkida. Priit oli sõja aastatel palju ja raskesti haige kusjuures eriti rängalt põdezdatüüpust. Isale emale oli juba öeldud, et teie last enam päästa ei õnnestu. Ent energiline Eduard oli viimases taas oma poja juurde vanglast ühe juudi arsti toonud. Kes oli imet teinud ja Priidu surmasuust välja tirinud. Doktor ise olevat aga pärast seda mõne päeva pärast hukkunud. Nüüd, mil poeg pidi kooli minema, tuli Martal temaga mitme arsti juures käia ja siis kuulis Priit esimest korda oma tüüfusse, haigestumisest ning surmasuust pääsemisest. Poiss püüdis küll ette kujutada, mis voodi need surmaväravad peaksid välja nägema aga jäi jänni. Eks üks kole koht on, arvas ta lõpuks. Arsti juures täideti mitmeid pabereid. Poissi kaaluti ja mõõdeti ning Priidul soovitati alles kaheksa aastaselt kooli minna. Just samal ajal avanes Martal võimalus poeg aastaks kivimäe lasteaeda sokutada. Tema haaras sellest rõõmuga kinni, lootes, et haiguse tõttu kasvus kängu jäänud poeg sirgub aasta jooksul kindlasti pikemaks ning lasteaias käies harjub ta senisest rohkem omavanustega suhtlema. Esimesel päeval astus Priit tema kõrval lasteaia poole õhina ja suure põnevusega. Ema oli ta kasvataja tädile üle andnud ning kiiruga lahkunud. Tundis poiss end väga ebamugavalt. Ei aidanud seegi tädid rühmakaaslastele tutvustas. Tulevad peale kui loomakari, mõtle Spriit, kellele äkitselt kõrgemäe talu lambad meenusid. Laste mängutuba oli küll üllatavalt suur kuid sellele vaatamata valitses sealt põrgulik lärm. Kõik karjusid ja tilkasid läbisegi. Oma uued mängukaaslased, trügisid uustulnuka ümber, jagas, tutvustasid ennast või pärisid midagi. Üks suurte kõrvalestadega poisinolk haaras tal sõrmest kinni ja päris. Miks see nii pisike oled. Aga miks sinul eesli kõrvad on? Polnud priit ka suu peale kukkunud. Ühed hakkasid naerma, teised keerasid selja, jätsid värsked rühmaga kaaslased omavahel arveid klaarima. Kasvataja sekusega kiiresti ja tiris tülinorija eemale. Samal ajal priitunoomides nii räägita, alles tulid lasteaeda ja kohe pahandus käes. Oota, sa tänitas eesli kõrve eemalt. Siis kutsuti lapsed sööma ja laual ootas priitut tõeliselt ebameeldiv üllatus. Herkula puder. See oli üks vähestest toitudest, mis tal kohe mitte kuidagi kurgust alla ei läinud. Ta ütles seda ka kasvataja tädile, ent too vaatas poisile tuima pilguga otsa ja teatas. Kui on ette nähtud, siis sööd ja kogu lugu. Kui vaja, kugistad selle kasvõi vägisi alla. Ja seda ta viimaks sundimise peale tegigi. Kuid siis juhtus veel hullem asi. Töökis kogu pudruportsu sealsamas välja. Veidi kergendust pakkus teadmine, et tal oli veel paar-kolm saatusega kaaslast. Aga mille eest neid õnnetuid nurgas seismisega karistati, sellest aru ei saanud. Igatahes hakkas Priit juba ennelõunal päeva lõppu ootama ning oma elu esimesest lasteaias ostetud päevast jäid talle kõige halvemad mälestused. Edaspidi hakkas ta uue eluga tasapisi siiski harjuma aga samas mõistis, et endine vaba elu on nüüd igaveseks möödas. Ka vanaema juba varem korduvalt öelnud, et kui algavad kohustused, on kõige õnnelikum lapsepõlveaeg läbi. Ja seda teadis Priit raudselt, et mutil oli alati õigus. Aga ega see elu liiga hulga olnud, sest õhtupoolikut jätkus aega ka enda jaoks. Nii võis ta alati ragulkaga märki lasta, kui koer härra läheduses polnud või siis kas või ratast veeretades ringi lipata. Nimelt oli temavanuseid poisse tabanud uus moelaine. Kusagilt hangiti vana jalgratta velg, mida siis tugevasti traadist painutatud vastava kahvli abil enda ees veeretati. Antsul oli säherdune riistapuu olemas, aga ta pidas sellist ringi jooksmist liiga lapsikuks ning loovutas oma komplekti Priidule. Viimane võttis lahke anni tänuga vastu ning kihutas oma mootorrattaga kõik metsarajad ja tänavad läbi kõige keerulisem paadi abil ratast kallutades järske kurve võtta. Aga ka see oskus sai aja jooksul omandatud. Järjekordse rattaveeretamise ajal nägi Priit aga midagi enneolematut. Üks väike mudilane istus lahtises mängu autos ning sõitis piki Pärnu maantee kõnniteed. Peremeheta jäänud velg veeres vastu aeda ja Priit jäi soola sambana imemasinat vaatama. Kaadervärgil oli neli ratast all ja uhkusest puhevil juhtki keeras ehtsat rooli. Mootorit masinal siiski polnud, sest väikemees sõtkus väikseid pedaale ning siit jõudis ka veoketi ära näha. Seega nagu jalgratas, aga vaat kui Juhke. Aeglaselt liikuva auto taga kõndis keskealine mees ilmselt pisipõnni iso. Priidule meenus oma isa ning tema poolt pojale kingitud vahvad mänguasjad. Eelkõige see uhke kahekorruseline maja, kus tubades sai mööblit ringi paigutada ja puha. Enam Priidul seda maja ega teisi uhkeid asju polnud, sest ema oli ilusamat mänguasjad rahapuudusel maha müünud. Enne oli poja käest luba küsinud, siis olid mõlemad veidi nutnud, ent elu vajas elamist. Nagu ema oli öelnud. Praegu Priit neid asju enam taga ei igatse, nudki nüüd olid tal raamatud ja palju palju muud. Mänguasjadega sai ta nüüd juba lasteaias mängida olgugi et teiste hulgas kippus rahumeelne mäng sageli riiuks üle minema. Vabalt sai ta seal midagi ehitada või veoautoga mõned koormad vedada kui keegi teine tema klotse või autot ihaldas. Sageli oli sellisel tegelasel endal veel vahvam asi käes. Aga sellele vaatamata keegi teine tema kõrval rahulikult mängida ei tohtinud. Küllap kadedusest olid ema ja muti kodus ühtemoodi arvanud. Ent sageli ka kiusu pärast, oli Priit kindel. Eriti sassi puhul, keda ta nende esmakohtumisel eesli kõrvaks oli nimetanud. Hüüdnimi jäi Takene külge ning Priit saanud oma elu esimese tõsise vihavaenlase. Kui Priit alles teist korda üksi lasteaiast koju kõmpis sai ta seda oma nahal ka valusalt tunda. Tänavanurgale ilmus eesli kõrv äkitselt nagu maa alt tema ette endal võidukas irve näol. Savist tahtsid kolki saada, alustas sassi ilma sissejuhatuseta. Nüüd sa oled meil peos. Priit kiikas vasakule ja nägi, et veel kolm poissi loivasid nurga tagant välja. Lõksu sattunud, üritas põgeneda, aga üks võõras poisi volask rabastan riietest kinni ning jaole jõudnud eesli kõrv äigas talle rusikaga rindu. Algul togidki Priitu sihitult siia-sinna, kuid siis tabas üks sassi valus löök teda näkku. Priit tundis, et nina muutus märjaks, samas taibata, et küllap see jooksis verd juba tat lahti, irvitas Sass. Me pole veel õieti alustanudki, olgu hoiatuseks aitab, aga pea meeles, kui kodus ära kaebad, saad järgmine kord korraliku keretäie. Kodus ütles Priit, et kukkus ninast vere välja. Aga kuna pluusi varrukas oli ka pikalt rebenenud, siis vähemalt ema teda uskuma ei jäänud. Järgmisel päeval kippus eesli kõrvu lasteaia hoovis niivõrd avalikult Priidule kallale. Et isegi heasüdamlik kasematti seda tähele pani. Kord soovitud temalegi kambakat teha, kuid lasteaia kõige suurema poisi jõudu alahinnanud tülinorijad olid kõik armetult peksa saanud. Pärast seda olid riiukuked matist aupaklikult eemale hoidnud. Nüüd jooksis pikatoimeline Matti üllatavalt kiiresti verivaenlaste vahele ja käratas Sassile. Jätta endast väiksem rohule. Mida ta sulle teinud on? On ikka küll, sõimab eesliks. Sina ise alustasid, pealegi on isegi eesel sinust targem. Sass oli vihast keeletu, ent ei julgenud mitte midagi ette võtta, vaatas vaid Priidu poole, raputas rusikat ja ähvardas. No oota, sa, Antsu kambas ka üht-teist näinud ja läbi elanud Priit polnud sellist vihkamist veel kogenud. Läks sootuks liimist lahti hakates vaikselt Tõnnima. Mis sa sellest kõnnist kardad? Ta on tegelikult arg vennike ega julge üksi kellelegi kallale minna, püüdis Mati nutiat lohutada. Ega ta üksi tulnudki, nad olid neljakesi, lipsas Priidul tahtmatult üle huulte. Muidu oli ta sunnitud eelmise päeva loo matile ära rääkima. Ära karda, saadan sind täna koju, teatas Mati otsustavalt. Tulgu nad vaid saavad ise kere peale. Sassi, punt passiski Priitu täpselt eilses kohas nähes loodetud peksupoisi kõrval kardetud Matit olid tülinorijad pettumus suur. Eesli kõrv üritas kraaklejaid küll Priidu ja Mati kallale ässitada aga tema semud ei võtnud vedu. Seepärast piirduti vaid paari kivi viskamisega. Rohkem neid seal maas lihtsalt polnud. Ja taanduti sõimates. Koduteel selgus, et matile oli Priidu elukoht läike tänaval juba varem teada. Ise elasega kausi poe teisel korrusel. Üllatus missugune, seega oli neil praktiliselt ühine tee matil vaid väheke pikem. Alates sellest päevast hakatigi seda teed koos käima. Priit oli leidnud endale esimese tõelise sõbra heasüdamliku ja abivalmis poisi, kes tema kaitsmisest vaid siirast rõõmu tundis. Nüüdsest jäeti Priit rahule, vähemalt avalikult talle kallale enam ei kiputud. Ausalt öeldes polnud neil selleks enam võimalustki. Paljud Priidu rühmaga kaslased olid omavahel juba mitu head aastat tuttavad. Tema oli aga uustulnuk. Ent nähes, et Priit on rahulik ja tark poiss, tunnistati ta kiiresti omaks. Eks oma osa oli siin kindlasti ka matil. Gabriitise hakkas lasteaiaelukorraldusega tasapisi kohanema. Tõeliselt vastukarva oli poisile aga pidev sundus. Pliit oli vasakukäeline kuid joonistamisel suruti pliiats talle vägisi paremasse kätte. Muidu pidi nurka minema. Vaid nuga-kahvlit hoidis ta visalt, endiselt vales käes. Helkule pudrust tallaga pääsu polnud. See peaaegu igapäevane toit, tuli Priidul ikka vägisi alla neelata, et siis sealsamas alati välja oksendada. Riidu ja pahandamist oli palju. Ei aidanud seegi, et tema käis lasteaias palumas, et ärgu sundi Kulast seda sööma, mida tema magu vastu ei võta. Gordon kord vastati talle, peab harjuma. Sõda oli alles kolme ja poole aasta eest lõppenud ning igasugused reeglid olid kõikjal endiselt ranged. Ent samas pakuti lastele vahel ka vorsti või juustuga kaetud saiaviile. Ning need päevad kujunesid Priidu jaoks tõelisteks pidupäevadeks, sest tema arvates polnud maailmas maitsvamat toitu üleüldse olemas. Ega nad kodus nälga ei kannatanud, kuid kiita polnud ka midagi. Vahel klopiti Priidule isegi kanamuna koos suhkruga vahule või siis tegi vanaema mannaputru, millel ka tsipa suhkrut ja kaneeli peal. Enamasti tuli piirduda kartuli, leiva ja soolveega. Mõnikord sai ka kala. Liha oli aga suur luksus.