Saabus pime aeg ning sel sügisel kuulas pojapoeg eriti suure huviga muti lugusid mida ta õhtuste videvikutundide ajal nagu vanasti kombeks jutustada tavatses. Ja meil juba oli, millest pajatada. Noorpõlves oli ta koos oma mehe Giorgiga mööda Venemaad ringi rännanud. Georg oli meister iga töö peale ja mutti oskas hästi õmmelda meeste ülikonnast kuni Nende prouade ballikleidi või kasukani välja. Lisaks tuli tal koduabilise lapsehoidja ja jumal teab, milliste töödega veel hakkama saada. Kõik tuttavad imestasid, et muti polnud ealeski tõsiselt haige olnud ega siiamaani isegi hambaarsti vajanud. Elatud aastate jooksul oli ta palju igasuguseid elukogemusi omandanud ja palju huvitavaid, lausa kummalisi asju näinud. Näiteks oli priid sellel soolatüügaste ka hädas poisi, mõlemad käed olid neid täis ja ükski rohi ei aidanud. Hullem veel. Neid inetuid moodustisi ilmus aina juurde. Viimases hädas hakkas Priit vanaema soovituse järgi käsi vastu aknahigi hõõruma. Enne imet talve jooksul kuivasid tüükad kokku ja kadusid lõpuks sootuks. Kui aga lasteaialastele täid pähe ilmusid, ütles mutti, et õige pea kaovad need iseenesest. Ja nii juhtuski. Äkitselt ei tea, kust nende majja sigi kõnenud lutikate vastu soovitas vanaema miinikollast. Priit ei teadnud, mis aine see on. Ent vana koel seda kusagilt hankis ning see aitas. Mutti õliga posijaid ja nõidu kohanud. Nii olevat üks prussakate kirpude ja lutikatega ootamatult hätta tunud talu peremees, vana küla nõia appi kutsunud. Too eideke olevat siis mingeid kuivatatud taimi põletanud ning pikalt midagi omaette pobisenud. Ja siis näinud parasjagu seal talus õmblusmasinaga puristanud mutti pealt, kuidas kõik need inimeste piinajad lausa lindina naabertalu suunas lahkusid. Sealt olid nad siia ostetud, oli eit öelnud, mingu siis sinna ka tagasi. Veel rääkis vanaema mitmetest seiklustest Venemaal näiteks suurest näljahädast kodus aegses Peterburis kus hullunud rottide tohutud parved olid avaratel prospektidel toiduladusid, otsides ringi liikunud kabuhirmus. Inimesed olid nende eest, kes kuhu pagenud ja palju palju teisi lugusid. Priidul oli küll väga hea mälu kuid ei osanud kahjuks muti jutustuste tõelist väärtust hinnata. Ja nii need hiljem unustuse hõlma vajusidki. Talvekuud möödusid kuidagi märkamatult ja õues võis ainuüksi taevasina järgi kevade lähenemist aimata. Kui Priit ühel hommikul aga oma lemmiklinnu lühikest kõlavat laulu kuulis polnud enam mingit kahtlust. Kevad on saabunud. Seda enam pani poissi imestama ema ja mutti, paari viimase päeva murelik sosistamine ning isegi tavaliselt lärmakas koeile Ella oli kuidagi ebaharilikult vaikne. Eriti süngele näis siiski Anatoli, kui ta teiste eest salaja emaga midagi surmtõsiselt arutas. Kohe pärast nende jutuajamist käis ema korraks kusagile ära ja pani poja varakult magama. Järgmine päev tõi kaasa ka ootamatu üllatuse. Kas sa sooviksid täna kinno minna? Küsisin Rabriidult ootamatult. Muidugi soovin, miks sa seda veel pärid? Rõõmustes poiss, sest ta polnud oma elus veel kordagi kinos käinud. Kuhu me läheme ja mis film see on? Nõmme kinno. Seal näidatakse ühte väga ilusat värvilist lastefilmi. Poiss jäi vaimustusest lausa keeletuks. Kas vanaema tuleb? Suutis ta viimaks siiski küsida? Ei, ta peab külla minema. Samal ajal väljus muti oma toast. Kallistas neid mõlemat miskipärast kõvasti ja ütles. Peate kiirustama, muidu jääte veel rongist maha. Ema hakkaski närviliselt askeldama ja juba nad läksidki trepist alla. Müügis Altpere parajasti einestas. Kuhu minek? Uuris alati uudishimulik, kella, endal suu toitu täis. Kinno, vastas ema napilt, ise Priitu kättpidi välisukse poole tirides. Oleme rongile hiljaks jäämas. Tee peal selgus, et rongi väljumiseni oli veel piisavalt aega ja poiss vaatas emale küsivalt otsa. Kuidas muidu nii täpne ema kellaga seekord küll eksis? Tee ometi rõõmsam nägu pähe, tuletas ema juba varem öeldut uuesti meelde ja Priit tegigi, püüdes ette kujutada, et missugune see värvifilm siis olla võib. Rongisõit kujunes omaette elamuseks ja poisil oli kahju vagunist lahkuda. Nõmmel polnud kuigi palju vaja kõndida, kui suur kinohoone juba paistma hakkas. Samas tuli ka päike pilverõngaste vahelt välja. Hiljuti oli sadanud ning üleplatsi minnes tuli veelompide vahel üksjagu laveerida. Priit oli igatahes sügavas hämmingus, nähes kui pimestavalt ere päike sinistelt lombi silmadelt vastu peegeldus. Kinos oli rahvast pilgeni täis oligeda, uudistada aga sisukas film peale ja poiss unustas kõik, mis teda ümbritses. Isegi kõrvalpingil istuva ema. Film oli midagi enneolematut. Hingematvalt ilus. Ja samas väga kurb. Kui film lõppes, olid Priidu silmad märjad ja ilmselt paljudel, sest siit sealt kuuldus lausa nuuksumist. Pärast kinohoonest väljumist jalutasid nad nõmmel tunnikese ringi, kuni priid, viimaks imestunult päris. Miks me koju ei lähe? Kas ootame rongi? Me ei tohi täna koju minna, sest öösel hakatakse inimesi Siberisse viima ja ka meie pidime selles mustas nimekirjas olema. Aga miks? Kus sa tead? Pole tähtis, selgitas ema pääset, tean põhjusest, räägin sulle kodus. Aga kui me ei saa koju minna, kus me siis elama hakkame? Muretses Spriit. Ööbime minu töö juures, eks homme vaatame, mis edasi saab. Ega nad mitu ööd järjest ikka inimesi taga ei otsi. Sa töötad raamatukaupluses. Kuidas me seal magada saame? Muretses poeg. Küll siis näed ilm jahenes ning peatselt hakkas juba hämarduma. Aeg oli peitu minna ning männiku servas kaasa võetud võileiba muginud jooksikud läksid just nagu niisama ajaviiteks jalutajad. Kino vastas asuva nurgapealse maja juurde ja seisatasid. Vaata, autod on juba kohal, sosistas ema, hakates kohmitsedes kaupluse välisustavama. Priit vaatas teda, tabas säng ja hirm tuleviku ees. Turuplatsi kõrvalmaantee veel seisis pikk veoautode rivi mille lõppu põllud mäe veerudega näha. Kõik mootorid töötasid ning masinad olid seega täielikus sõiduvalmiduses. Marta rabas pojal käest kinni ja tõmbas ta poodi. Nad redutasid küll poe all keldris paiknevas laoruumis, kuid vali mootorimüra kostis ka sinna häiriva jauramise naera. Autod sõitsid kogu pimeda aja nende peidupaigast mööda, ent viimaks sai ka see painajalik öö otsa. Nii halbadest Kuiga muinasjutuliselt ilusatest muljetest küllastunud Priidul õnnestus siiski üsna varakult magama jääda. Paraku nägidavaid rõhutuid unenägusid. Hommikul kaotas ema kähku nende tegevusjäljed ja siis mindi poe müüdi ruumi, kus piiluti ettevaatlikult aknast välja. Ümbrus tundus rahulikuna. Aga sellele vaatamata lahkusid nad kiiruga majast. Jaamahoones ootasid rongi mitu kahtlasena tunduvat inimest. Mine tea, olid nad samuti põgenikud või hoopis nuhid. Pääskülas mindi kõigepealt Bergide majja. Ka sinna astuti alles siis sisse, kui ema aknal potilille silmas. Proua jutu järgi olevat sealgi läheb öö olnud. Alles nüüd usaldas Marta luurele minna. Peagi tuli ta tagasi ja teatas. On järel käidud. Aias on voodilinad, pesu nöörile kuivama pandud. Kissand, mis nüüd saab? Ahastas perenaine. Ehk olukord selgineb, ootan uut märguannet. Keskpäeval tsevaid emale ADO olev märguanne ilmuski. Oht oli sedapuhku möödas. Mida me koelidele ütleme? Muretses, priid, ent asjatult, sest kõik tegid näo, nagu poleks midagi juhtunud. Ning küüditamisest ei räägitud esimesel korrusel mitte sõnagi. Hilisõhtul saabus ka vanaema koju tagasi ning elu läks vähemalt lastes taas endistesse rööbastesse. Kaks nende rühma lastaga lasteaeda enam ei ilmunud ning Priit ei kuulnud neist enam mitte midagi. Täiskasvanud toimunust avalikult ei kõnelenud ja nii tundus ka nende elu endistviisi edasi minevat. Kevadest oli kuidagi märkamatult suvi saamas. Lastel lubati nyyd võimalikult palju väljas mängida ja Priit oli sealse elukorraldusega täielikult harjunud. Vahel rivistati jõnglased üles, siis mindi ikka. Hetkel ükskord kõmbiti eriti kaugele mingi mõisniku tehtud vanapagana juurde. Kõrgest kivikujust pakkus poistele palju enam huvi sealsamas asuv kividest krokodill millel oli põnev turnida. Sirelite õitseaegu läks silm üleöö väga palavaks ja ühel hommikul juhtus ootamatu lugu. Priit keeldus lasteaeda minemast. Ema keelitas riidlas, ent midagi ei aidanud. Lõi siis viimaks käega, sest pidi rongi peale kiirustama. Arvestada sellega, kui juba koju jääd, siis väravasse oma jalga välja ära tõsta. Ega Priit eriti kippunudki, olgugi et igav hakkas, sest kaua sa ikka sireliõitest õnne otsid? Keset päeva vapustus, pääsküla kohutavalt vali kärgatus. Plahvatus oli nii võimas, et maapind poisi jalge all tundus värisevad. Ka maja aknad, klaasid klirisesid ja muti ilmus maja välistrepile. Kustpoolt see pauk tuli? Küsis ta Priidult. Tundus, et lombi poolt ma läheksin vaatama. Mäletad, mida ema ütles. Ja pärast sellist kõmakat ei lähe sa täna mitte mingil juhul enam kuhugi. Priit nägi, kuidas Ants kivimäe poole putkas täna siis alles paari tunni pärast ja kuulutas köögis valju häälega mingeid poisinolgid. Olite Pääsküla lombi äärest liiva seest lennukipommi leidnud ning seda siis suure kivi peal kividega taguma hakanud. Seni kuni pomm lõhkes. Mis poistest sai? Päris Ella ei tea, mitu tegelast olevat punase ristiga ära viidud. Varsti jõudis ema täpsemate uudistega töölt koju, kus priiton, hüüdis ta juba ukselt. Kusagil õues, ütles mutti, andsin talle just paar viilu leiba. Jumal tänatud, ohkas jaamast ühe hingetõmbega koju jooksnud Marta ja vajus kahvatu näoga toolile. Õnnetusest te kindlasti teate, küsis ta ja lisas ilma vastust ootamata. Lombi ääres olid kivimäe lasteaialapsed. Sinna oli kaks vanemat rühma mängima viidud. Issand jumal. Siis oleks Gabriid seal olnud, ahetas vanaema. Kaitseingel päästis ta, seepärast ta hommikul jonniski, kui raskelt lapsed vigasaid täpselt ei tea. Kolm neli olevat ära viidud, kuid üks olevat kohapeal surma saanud. Just siis tuppa jooksvalt. Priit sai ema poolt tormilise kallistuse osaliseks, aga täit kuumuta sellest ei tundnud, sest mõtlesin õudusega, kuidas oleks tema käsi käinud kui ta oleks täna lasteaeda läinud. Ainus päev, mil ta sealt puudus. Ja vaat mis juhtus. Ja kohe sähvatas talle pähe veel üks hirmuäratav mõte. Ega ometi mati. Ent järgmisel hommikul vilistas Mati väravad ka punapõskne ja terve, kui purikas. Lennukipommiga oli tegelenud eesli kõrvakamp ning napakaid hoiatanud. Mati oli veekogu vastaskaldale läinud. Ilma kärakas oli tal vaid kõrva tunduma pannud. Hukkunud oli üksteise rühma poiss, paras kakleja sassi suur sõber. Sassi ise ja veel üks temal semu said rängalt vigastada. Ja lasteaia Spriit neid enam ei näinud. Ka kahekasvatajatädi saatusest ei saanud priit midagi teada. Siiski lasteaeda külastanud miilits pärise uuris ning pidas kõigile pikka manitsevaia hoiatava kõne. Lõpuks mainis ta, et kõige rohkem on juhtunus süüdi lohakad, kasvatajad ning nad antakse kohtu alla. Nende rühma uus kasvataja osutus eriti rangeks noriaks. Aga kaua Priidul teda taluda ei tulnud, sest sügisel ootas teda kool. Õnneks sai ema augustikuuks töölt puhkust ja ta võttis Priidu siis kohe lasteaiast ära. Pealegi oli vaja ju koolikott ja vorm ning õpikud vihikud muretseda. Jälle arstide juures. Poli sunduse algust sai poiss siiski ka tõelist vabadust tunda. Esimesel septembril läks Priit kooli, teadagi ema käekõrval. Valge maja suures saalis toimus kõigepealt aktus, siis juhatati õpilased klassidesse. Priidule piiratud ruumis võttis lapsi vastu kõhn prillidega tädi. Tere, lapsed, mina olen õpetaja Meie võrk, nüüdsest teie klassijuhataja, teatas ta range häälega. Valige endale kohad ja pinginaabrid välja ja võtke kiiresti istet. Vaiksemalt, palun. Suurem osa pääsküla ja Kivimäe kandi poistest tüdrukutest olid omavahel juba tuttavad kas siis lasteaia või elukoha kaudu. Pooled verivärsketest õpilastest olid paralleelklassi arvatud, kuid Priidu lasteaiasõber Kasemati Õnneks mitte. Ning loomulikult istusid nad kiiresti ühte koolipinki. Õpetaja vaatas seda sagimist vaikselt pealt ja kui kõik olid viimaks koha leidnud, võttis ta uuesti sõna. Pikenes naabrite valikul arvestan esialgu teie soovidega. Aga võtke teadmiseks, et hiljem paigutan ma teid vastavalt vajadusele ringi. Lähtun eelkõige distsipliini huvidest. Kõigepealt pidage meeles, et tunni ajal omavahel juttu ajada ei tohi. Selleks on olemas vahetunnid. Nüüd aga tutvume tunniplaaniga. Ja nii lihtsalt ning märkamatult see kooliorjus peale hakkaski. Õpetaja muudkui seletas küll tunniplaani tähtsusest küll vajalikest õpivahenditest, samuti hinnet olemisest ja sellest, kuidas vastamiseks tuleb käega märku anda ning ikka ja jälle kooli korrask ja õpilaste kuulekusest. Lastel hakkas õige pea igav ning peaaegu kõik uudistasid koolipinke. Need olid mõeldud kahele õpilasele, seega üpris massiivsed ja ühise seljatoega. Lauaosa oli tugevasti õpilase poole kaldu. Koolipinki istumiseks tuli hingede abil liikuvat lauaklappi ülespoole tõsta siis ranitsalaua all paiknevale laiale riiulile ära paigutada. Hea, et laua eesserv oli põrandaga rööbiti ning pealegi lohuga, kuhu sai pliiatsi ja sulepea asetada. Sealsamas asus ka tindipott. Priitu hakkas huvitama, kas ilmselt klaasist asjandus paiknes kliendi sees või augus. Ei tea, kas hajameelsusest või rumalusest. Ent pingiga tutvumine lõpes poisil sellega, et ta pistis nimetissõrme üleni tindipotti. See oli aga lillat tinti täis tuua. Äpardus ei jäänud klassijuhatajale märkamata ja ta andis sellest kohe ka teistele teada. Nini 11 on oma sõrmi ka juba nii palju kirjutanud, et seda võib kaugelt näha. Näita siis teistele ka. Ja mis su nimi oli? Priit tindi, Priit hõikas keegi tagantpoolt. Jõle klassi veeres naerulaine. Esimene tund oli liiga tõsiseks läinud. Ja sinu nimi pöördus õpetaja nimeandja poole. Hannes hamba, Hannes lipsas Priidul tahtmatult üle huulte. Nüüd lõkerdati juba täie häälega seda seni, kui õpetaja võrke ratas vaikust ja teie kaks jutumeest, lähete järgmine kord koolitunni segamise eest nurka ja võite oma õpilaspäevikusse koguni märkuse saada. Lapsed muutusid tõsiseks ning isegi Mati ise paras vembumees andis Priidule märku, et olgu ometi vait. Ja Priit oli, sest kool ei meeldinud talle enam mitte üks põrm. Eriti aga see range õpetaja. Priidu tuju paranes alles siis, kui ta ema kõrval koju minnes endast paar aastat nooremat naabripoissi nägi ning küsis, kas ta koolis kirjutada ka juba sai. Priit testis vaikides tindise sõrme püsti ja Juku taandus aukartlikult. Vanaema suhtus lillasse sõrme väheke teistmoodi, sest Priidu ütlemise peale, et sõrm on ju töövahend, vastasmutti lühidalt. Vaata, et sa homme lillade kõrvadega koju ei tule. Nüüd ei leidnud värske koolipoiss enam õigeid sõnu ja pidas paremaks vaikida. Edaspidi haihtus kooli uudsus kuidagi märkamatult. Võrreldes lasteaiaga oli elu tunduvalt muutunud, sest juurde oli tekkinud palju kohustusi ning igasugused mängud tuli koolis sootuks unustada. Ja mis Priidule ja kindlasti ka teistele uustulnukatele kõige vähem meeldis, oli pidev ka nõudmine. Asi oli ikka nii hull, et hoolsuse ja käitumise eest pandi koguni hindeid. Samal ajal kippus Priidule igavus peale, sest klassis ainus laps, kes soravalt lugeda oskas paar tüdrukute veerisid ka kuidagimoodi lühikesi lauseid kokku. Kuid suurem osa lapsi hakkas alles nüüd tähti tundma õppima. Priit pani tähele, et lasteaias käinud poisid-tüdrukud olid teistest reeglina palju asjalikumad. Eks mängutoas olid tähed klotside abil osaliselt selgeks saadud ning neist oli vahel sõnugi kokku seatud. Õpetaja võrk, kes andis kõiki tunde, pidi lugemistunnis pidevalt nende nõrkade õpilastega tegelema. Kirjatehnikatunnis oli vähemalt kõigil tegevust ja ega siin Priidul nii hästi ei läinud, sest oli laste Aia sundusega. Kuidas oli, nüüd ei arvestatud vasakukäeliste ka enam üldse. Kord näeb ette, et kirjutama peab parema käega ja jutul lõpp, teatas õpetaja Emarssis Priidu pingi juurest edasi. Ei aidanud ka ema kooliskäik. See tegi probleemi pigem teravamaks. Loomulikult ilmusid Priidu kaldjoontega kirjatehnika vihikusse, koledad varesejalad vastavalt ka hinnati. Kevadeks käekiri siiski paranes. Kõige suuremaid raskusi valmistas jõnglastele aritmeetika, sest tolleaegne programm nägi ette, et esimeses klassis pidi kevadeks korrutustabel peas olema. Kui aiandeid keset ööd üles ja küsin, kui palju on seitse korda kaheksa, siis peate mulle unise peaga ilma mõtlemata kohe vastama. Tavatses võrk rõhutada. Ruuduliste koolivihikute tagaküljele oli korrutustabel küll alati ära trükitud, kuid mis sest kasu. Vastata tuli peast ning ühed ja kahed aina lendasid. Viimaks läksid laste hinded nii halvaks, et klassijuhataja Ta kutsus terve klassi mõneks õhtuks enda juurde koju. Järeleaitamistundi. Priit suutis oma hinde kevadeks siiski nelja peale tõsta ning seda peeti väga heaks tulemuseks. Võimlemistund meeldis ilmselt paljudele kõige enam. Siis sai ometi liikuda. Sageli mängiti rahvastepalli ja Priit oli üks väredamaid poisse olles tavaliselt üks viimaseid mängust lahkujaid. Veel vahvamad olid muidugi vahetunnid ent ka siis nõuti distsipliini. Tuli kahekesi kõrvuti jalutada ikka koridori teise otsa ja sealt tagasi. Kusjuures korrapidaja õpetaja jälgis hõlpsalt, et reeglitest ka kinni peetakse. Ent pisi vallatusi tehti salamahti ikka. Kas lasti siis kahele sõrmele kinnitatud kummi Kadaga kellelegi pihta paberikuulikesi või suunati peeglikese abil kooli õppealajuhataja kuklasse. Päikesekiir. Nimelt läikis selle matsakas mehe ilma ühegi juuksega mõrvata pealagi sedavõrd, et iga päikesekiirpeegeldus kuklast alati tagasi. Sageli pandi mõnele vihamehele jalg taha, samal ajal teda lükates. Või siis kükitas keegi ohvri selja taha ning teisel rublikul tarvitses pahaaimamatut poissi rinnust vaid veidi lükata. Kui vaene vennike oli selili maas. Pärast kukkumist oli õiendamist palju ja vahel jäi järgmine tund sellevõrra lühemaks. Nende õpetaja tegi sellistele vahejuhtumitele aga järsu lõpu, võttes järgmisest vahetunnist oma õppetööle alati lisaaega.