Maipühade puhul pidi iga klass kooli aktusel millegagi esinema. Nende klassijuhataja valis selleks väikese näidendi, kus peaosa langes Priidule. Poiss seda küll ei soovinud, kuid võrk vastuvaidlemist ei sallinud. Sul on see roll peas ja oskad ilma kogutamata rääkida. Ja nii pidigi Priit mängima ühte kapsaks loetud raamatut, millega pahad poisid olid väga halvasti ümber käinud. Priidule olid mingid suured kaaned ümber pandud. Jäta pidi laval oma ülekohtuse saatuse pärast valju häälega nutma. Seda nutmist kartis ta kõige rohkem. Kuidas sa ikka vägisi töinad? Kui Priit oma etteastega poole peale jõudis alles siis saali vaadata diskas nägi ta, et see oli puupüsti lapsi ja lapsevanemaid täis. Ja kõik nad jälgisid üksisilmi teda. Ema, kes raamatukaupluse esindajana kooli fuajees pidupäeva puhul raamatuid müüs, ilmus nüüd korraks saali uksele. Ta oli nii ilus ja seisis niikaugel et enam polnud midagi parata. Valinud pääses kui paisu tagant valla. Õnneks suutis ta selle hala vahele veel paar vajalikku lauset öelda ja etendus oligi läbi. Algul oli saal hiirvaikne, siis aga puhkes maruline aplaus. Priit sai kõvasti kiita, sest ta olevat hiilgavalt mänginud eriti muidugi nutustseeni. Kui nad vaid teaksid, et mul olid tõsi taga, mõtles ta nukralt omaette. Kodus rääkis ta küll, kuidas asi tegelikult oli, hakates siis aga uuesti töinama. Aitab nüüd küll, rahustas ema silitades poja juuksepohmakat. Kõik on ju hästi. Oligi hästi ning poiss naeratas läbi pisarate. Tegelikus elus aga kõik nii hästi ei laabunud, sest Priidu ema Marta meriniiti kutsuti korduvalt kuhugi asutusse ülekuulamisele. Rahvas kartis järgmist küüditamist ning Siberi maa kummitas aratavastiga niitide peret. Põhjust selleks ilmselt leidus, sest Priidu isa Eduard Meriniit istus kinni. Siiani Harku vanglas karistust kandev Eduard oli hiljuti Venemaale Volga-Doni kanali ehitusele suunatud tema enda soovil sest sealsete raskete tingimuste eest arvestati karistusajast päeva asemel kolm maha. Kui vaid tervis vastu peaks. Nüüd selgitas ema viimaks ka Priidule tema isa arreteerimise tagamaid. Selgus, et piisas vaid ühe alatu sugulase laimust ning kaubanduses juhtival kohal töötanud isale määrati 10 aastat vabadusekaotust pluss viis asumist. Hea, et niigi läks. Nende perekonnasõber, kes oli riiklikult salajaste asjadega hästi kursis soovitas meri niitidel pealinnast igaks juhuks lahkuda. Võimalus oma mehega vahel harva vanglas kokku saada, aga ta oli kadunud ja Martat ei sidunud pääs külaga enam midagi peale nukrate mälestuste. Ta oli oma ämma ehk mutiga suurepäraselt läbi saanud ning kahju oli temast lahkuda. Kuid kohe pärast oli lõpuviis ema Priidu Saaremaale oma sünnitallu. Ise aga läks ta kohe mandrile tagasi asju ajama. Ka mööbli natuke lai voodi, öökapp kaks tooli oli vaja koos väheste riiete ning lauanõude ja raamatutega Kuressaarde kolida. Kõrgemäe talus elasid tollal veel Priidu vanaisa Ivan ja onu August. Nadežda ehk nats, kes korraga kahes peres toimetas, viibis enamasti kõrgemäel, sest loomad olid seal ning mis veel tähtsam. Voodihaige isa vajas hooldamist. Natsidega Meie kodu asus nende metsatalust poolteise kilomeetri kaugusel otse keset Kingli küla Priidu teise onu Harry elukoha vahetus naabruses. Priidul oli ema poolt veel üks tädi, Kuressaares elav Liis ning sõja ajal Venemaale jäänud ema kaksikvend Oskar. Üks tädi oli juba lapseeas surnud ning kõige vanem vend Ants oli suveöö lahingus kaduma läinud. Oma eelmistest Kinglis veedetud aegadest Spriit vaid üksikuid juhtumeid ja episoode. Algul oli ta lihtsalt liiga väike olnud ning hilisemad seal olekud kujunesid suhteliselt lühikesteks. Kui ta viimati kodutalu maadel ringi jooksis, oli vanaisa veel terve. Sellest suvest mäletas poiss siiski üsna mitut asja. Näiteks seda, kuidas ta koos papaga nagu vanaisa hüüti, vare talus, ristsetel käis ja pärast natsi käest millegipärast tõreleda said või kuidas nad hobused üle kevala jõe silla sõitsid. Kui vankrirattad pehkinud palkidel timistama, hakkasid Vulpsas ühest õõnsast puu notist kümmekond uss jõkke ja ujus siis loogeldes kiiresti kuhugi peitu. Siis olevat ta vankris tema kõrval istuva papa käest hirmunult pärinud. Et kas need olid rästikud. Ei, need on nastikud ja nad pole mürgised, oli vanaisad teda rahustanud. Hobused olid poissi alati ligi tõmmanud ning tunud imed tolle suve üks vahvamaid elamusi olid, kata seljas ratsutamine. Tegelikult meeldis Priidule suur uhke täkk, rohkem aga selle kärsitu looma selga. Teda ei lubatud kaid, ta pidas end vaguralt ülal ning tema seljas õnnestus Priidul palju kordi ratsutada. Esialgu tõstis keegi poisi mära selga. Hiljem talutas Spriit hobusekiviaia äärde, kust end juba ise kata turjale upitas. SAISis ratsmet pihku ja sõit võis alata. Ainus suur häda seisnes selles, et iseseisvalt hobuse seljast maha ei saanud. Ükskord tuli, aga see juhtus siis, kui Tom läks Kraavile üle ja Priit tegelikult kukkus õnneks pehmele murule. Ent sellest piisas. Hea, et ratsutamist hoopis ära ei keelatud. Pärast tohtis ta ohjata ainult sammu käivat kaitsjat. Kui teistel oli töödega väga kiire, anti Priidule hobune või kaks oheliku pidi. Ja väikemees sai nende Mätliku mäel asuvale öisele karjamaale viimisega ise hakkama. Enne pisteti talle alati paar iva nukikest pihku, sest maiust saanud loomad olid usaldavad ja kuulekad. Suisa sõbrad kohe. Ka see pildike, kuid koos vanaisaga kõrge mäe põllul vilja külvas, seisis poisil selgesti silme ees. Eks tegelikult külvas ikka papa, kelle peost seemned ühtlaselt ilusa kuldse vihmana mustale mullale langesid aga ka vapralt vanaisaga sammu pideval. Priidul lubati külimitust aeg-ajalt mõni peotäis võtta. Kuigi tema käest visatud seeme miski pärast nii ühtlaselt maapinnale ei jäänud töötas Priit hästi suurt sagimist Emukimist. Nagu tädidendi ilusaks tegemist nimetasid. Sest sel päeval pidi päevapiltnik tulema ja kogu nende perest foto tegema. Ju see ikka suursündmus oli, sest tavaliselt tehti pilte ikka vaid pulmade või matuste puhul. Tõsi, vahel ka suurtelt talgutel. Aganüüd. Peaaegu kogu pere oli taas korraks roos, tuli fotograaf spetsiaalselt nende tallu. Veel palju aastaid hiljemgi kui halliks läinud Priit igal suvel mõneks lühikeseks tunniks kodumetsa pääses tundis ta need sarapuupõõsad, mille ees nad toona noorte kaskede kõrval istusid, eksimatult ära. See koht jäi tema jaoks igavesti pühaks paigaks. On ta ju pildil olijatest veel ainsana elus. Ja on mälestusi, mis ei sure. Sellel fotol oli viieaastane Priit lumivalgete juustega ning tema süles lebas ilus valge koer. Terri talu teine koer, Maxi istus kuti ehk onu augusti ees. Vaid mõned pärast pildistamist juhtus midagi kohutavat ning see sündmus sööbis igaveseks lapse mällu. Esimesena kuulis rasked koormat vedavate mootorite müra, Priit siis ka õues nokitsenud papa. Autod tulevad tammiku mäest üles. Hõikas Papanatsile. Seda juhtus ülimalt harva, et mõni masin siinsele kõrvalisele metsateele trehvas. Mõisateed sõitnud veoautod jõudsidki suure kase alla ja peatusid. Koerad hakkasid ägedalt haukuma, aga papa suutis nad õuest kambrisse tirida. Priit nägi eemalt, kuidas autokastidest maha hüpanud sõdurid aheliku hargnesid ja kiiresti roostikku kadusid. Kuhu nad lähevad? Küsis ta vanaisalt. Rendipüüdma, vastas papa süngelt. Hiljem kõlas pardiaugu küüni pool lühike automaadivalang ja sellega näis Tunni pärast kuuldus hääli Mootorite Meirgamist kus koerad on, ehmus nats kohe pärast sõjaväelaste lahkumist. Köögis teatas Priit. Ei ole rehane, uks oli haagist lahti ja nad on sealtkaudu jalga lasknud. Nüüd ehmus ka papa ära. Pika hüüdmise peale ilmus, maksin jõutsudes viimaks metsast välja. Terrist polnud aga ei kippu ega kõppu. Lähme igaks juhuks küüni juurde, arvas vanaisa. Ja sealt tateri leidsidki. Nende valge iludus lebas surnuna maas. Vaeseke on kuulidest läbi tikitud, nuuksatas nats. Pole vähemalt piinlema pidanud, lohutas papa teisi. Kas terri lasti vihaga maha, et kedagi kätte ei saadud? Päris Priit. Ega me teagi, kes koera tappis, kohmas vanaisa vastuseks. Siinsed metsavennad olevat kuulu järgi. Jõhkrad mehed. Nad võisid vabalt siinsamas, küünis põõnata ja klähvivad koer ei lasknud neil märkamatult roogu kaduda. Kes salajast rada teab, oskab siit võõraste eest nagu maa alla vajuda. Terri maeti samal päeval suure kase alla. Sellest ajast alates õitsesid seal alati lilled maksjaga kartis paaniliselt igat pauku ning müristamist kuni oma elu lõpuni. Ülerahvastatud linnas ei suutnud ema kõhnale rahakotile vastuvõetavat üürituba leida. Pärast elasid nad Liisi juures pead-jalad segamini kolmekesi ühes tillukeses toas. Nende ühine kodu asus lossi tänava kahekorruselises puumajas otse pargi juures. Liisi toa ainus aken oli suunaga pargi poole ja Priit võis tundide kaupa teise korruse aknast välja vahtida. Linna peatänaval õnnestus alati midagi huvitavat näha. Priitu üllatas, milline rahvamass ilusatel sügisõhtutel lõputu lindinaparki valgus ja enamik väljus pargist alles õhtuhämaruses. Jalutate lihtsalt niisama mööda Cybargi teid. Ja vahel oli kuursaalis vist ka mingi üritus. Seda Priit täpselt ei teadnud. Esialgu oli väga võõrastav vaid see, et linna paljudesse kohtadesse olid elektripostidele valjuhääldit paigaldatud, mis siis Moskvale lainel pidevalt ning plekihäälselt uudiseid ja muusikat edastasid. Loomulikult oli lärm tollal Stalini nime kandva tänava piirkonnas eriti häirib. Aga inimene harjub ju kõigega. Üle tee asus ohvitseride kasiino, kus ka temasugustel jõnglastel lubati värviliste piltidega venekeelseid ajakirju lehitseda. Otse naabermajas paiknes mingi sõjaväeosa staap, kust mitmesugused autod ööpäev läbi sisse-välja puurisid. Poiss polnud tegevusetusega harjunud ning püüdis, kus vähegi võimalik ikka mingi süsteemi luua. Nii ta siis hakkaski igavusest autonumbreid üles märkima. Ja pärast oli paar vihikut sirgeid numbreid täis ja siis tekkis teadus neid sorteerida. Priit mõistis küll nende ülestähendustega pole miskit peale hakata. Aga midagi pidi ju ometi tegema. Hiljem arvas ta siiski, et vähemalt natukese tegevus tema tähelepanu arendas ning täpsust ja korralikust süvendas. Mine sa tea. Esialgu asendus sügis-talvega märkamatult kuid siis tuli paras lumekiht maha. Selle vastu polnud lastel midagi, sest nüüd sai ju ka lumesõda pidada omade vahel ja oma lõbuks. Elu tegi üksjagu raskemaks, aga pakase saabumine ka tunnis tuli vahel üleriietega viibida. Aga kodus läks elu üpris keeruliseks. Liisi kitsuke tuba oli voodilauda asendava öökapi, baaritooli ja ümmarguse plekkahjuga sedavõrd täidetud, et ühise söögiaja korral said kaks inimest voodiäärel, taldrik peos istuda. Aga kolmas pidi kindlasti põrandal olema. Ise nad eelistasid teist varianti. Kõik kolm põrandal pliiti polnud, seda asendas väike ümmargune elektripliit, mille spiraal tasa läbi põles ning mille parandamise Priit häda sunnil kenasti ära. Ega see nii lihtne olnudki, sest vähegi lohakalt jätkatud koht kärssas jalamaid uuesti sisse. Põrandal söömine kujutas Priidu arvates üpris lõbusat toimingut. Pealegi oli siis paati tuli ahjus ning lahtise ahjuukse kaudu levis mõnus soojus. Istujateni. Ahjuküte oli omast käest, sest Kuressaare mööblivabrikus tislerina töötav tädi tõi sealt mahuka turukotiga Paksu vineerijääke, ribasid platse ning puidu juppe koju. Liis oli oma ameti nii selgeks õppinud, et oskas ükskõik millist mööblieset valmistada vineeritegemisest valmistoodanguni välja. Ükskord vahetult enne jõule tuli Liisaga tühjade kätega koju, ise naerust kõveras. Kus kott on? Oli ema varmas pärima. Pätsat jää, teatas tädi ise edasi itsitades. Kas vabriku väravas? Teadis Priit küsida? Kõik teavad, et ma võtan, see läheb niikuinii kütteks. Paljukest siis mina keerasin just lossi tänavale, kui nurga tagant nurgas üks mehejurakas välja, rabas koti käest ja pistis punuma. Jõudsin talle korra äiata, aga kole jäme mees oli minema, pääses, kott läinud, klotsid takkaotsa, mossitas ema. Mis siin naljakat on? Ega muud polegi, kui et loodetud jõuluhane asemel leidis röövel kotist vaid vineeriklotsid. Tahaks selle päti nägu näha. Nüüd ühinesid naeruga ka teised. Aga hiljem oli hirmus külm, sest küttevaru peaaegu ei olnudki. Juusgot tuli kah muretseda. Toit oli lihtne, sest ega keerulisi roogasid selliste peaaegu olematute võimaluste juures valmistada saanudki. Enamasti keedeti mundriga tuhlist ehk koorega kartuleid, mille peale sageli pandi kuivatatud lesta või silku. Priidule maitses eriti sealne vormi sepik. Vahel harva pandiga killuke kõrgemäelt pärit liha potti ja siis kindlasti ahju hauduma. Istuti siis poolringis põrandal ning nalja ja naeru oli söögi ajal sageli nabani. Piisas vaid pisipõhjustest. Näiteks nõiatus tugeva kondiga liis seljaga vastu toa ust selleks lahti ja tädi vajus seliti maha peadpidi otse trepile. Mus pärgel, hüüdis ta teiste naeru saatel. Alles siis, kui raske käsitsitööga oma selja ära tõstnud tädi ise enam püsti ei saanud, ehmus Priit ära. Tapadentsel vabrikus ära, ütles ema tõsiselt, õde istuli upitades. Varsti kippus jutt jälle naljakaks kätte minema. Muresid oli palju, kuid naer ja naljad on saarlasi alati elada aidanud. Oli suvel pääskülast väga vähe mööblit kaasa võtnud. Tähtsaim ja suurim oli lai abieluvoodi, kus ema ja poeg nüüd koos magasid. Sügisel asus voodi liisi toa aga praktiliselt tühjal pööningul. Kuna sinna pääses koos tuvidega ka pakane sisse, siis talve hakul tuli raske voodi esimese korruse esikusse terida. See otse tänavale viiv ja välisuks oli õnneks vaid tädi päralt sest alumise korruse perekond kasutas hoovipoolset välisust. Seal oli küll tunduvalt soojem kui pööningul, kuid külm ei lasknud ka siin magada. Kõik olemasolevad riidehilbud said tekile lisaks peale laotud. Aga alles pärast seda, kui Liis igal õhtul kummalegi ühe ahjus kuumaks köetud Telliskivi õlgade juurde voodisse tõi, suutsid nad uinuda. Hommik algas küll hammaste plagina saatel aga siis aitas kiire rahmeldamine ja kuum see eluvaimu sisse puhuda. Suhkrut kodus sageli polnud, selle asemel tuli Bowiidlo ehk moosiga täidetud paljakeseks nimetatud kommike veeklaasi panna. Mingi magusa maitse suhu ikka sai. Koos lumiste tänavatega ilmusid sinna uiskudega poisid, et seal nüüd üht kohalikku sporti harrastada. Pantsideks süütavatelt, Tritsudel tekki kusagil õuevärava või maja taga. Ja nii kui mõni veoauto vahel ka regi neist möödus, haagiti spetsiaalselt selleks otstarbeks valmistatud traadist konksudega kasti serva või Re seljatoe taha. Ja sõit läks lahti. Mõni hobusemees ei, kas reblikule piitsaga. Mõni ainult kurjustas priisõitjaga.