Kui lumi oli tänavatelt juba peaaegu sulanud, leegis ema viimaks vaba toa ja nad kolisid linnast välja. Kahju oli juba omaseks saanud kohast lahkuda, aga tädi juures oli ikka liiga kitsas ning peremehe poolt küsitud üür tundus äsja sööklas suurema palgaga müüja kohale saanud emale enam-vähem taskukohane. Priidu koolitee pikenes nüüd paari kilomeetri pikkuseks olles seest vähemalt esialgu uudne ja huvitav. Kool ise asus üsna linna servas ja algul kulges tee Kudjape poole pikki eramajadega palistatud tänavat. Siis tuli Pihtla tee linna piiril kõrgusvabrik, kus Liis tööl käis. Parkett siit edasi algas, aga ehtne maamaastik oli poisile eriti meelepärane. Kõikjal voolasid varakevadised, veed ja kõrges sinitaevas särav päike pani vulisevad kraavid ja ojad erksalt sillerdama. Priid sammus küll mööda püha maanteed, aga kogu see ilu ja avarus asus käeulatuses. Jõudnud nende uue kodu juurde avanes tulijale ilus vaade rannakarjamaa taga sinetavale merelahele. Mida sa, hing veel soovid? Eks oli hulga raskemaks läinud, sest enne lippas ta kõrgejalgne, nagu ta oli sageli ka lõunatunni ajal liisi juurest läbi. Nüüd tuli tal aga vähemalt kaks korda päevas kolm kilomeetrit maha väntsida. Kudjape enamasti hajusalt paiknevate talumajadega. Vaikne kohakene, tõsi oli maja kõrval otse üle tee oli sääse talu ja teisel pool samuti vahetus naabruses mingi sõjaväeosa valduses olev Marientali mõis. Põhilise osa kohalikust maastikust moodustasid põllud ning kiviaedadega palistatud külavahe teed. Kaugemal paistis iidsete puudega Kudjape kalmistu. Mättalise rannakarjamaa ja ollima vahele jäi ka siiluke kadastiku. Polnud siis ime, et peaaegu kogu koolist vaba aeg kulus Priidul nüüd ümbruse tundmaõppimisele. Ollil olid uhked kõrge plankaiaga ümbritsetud hooned. Maja eskasvas mitmeid puid, sineleid, kuuski, Vahtreid, kowishibli salati hulk, pruune kanu. Kukk oli ka, aga õnneks pidas see edev kanavalvur end viisakalt üleval. Ainsaks loomaks oli metsiku olekuga vöödiline kass. Mitmetoalises majas elasid vaid peremees ja perenaine kahekesi. Ja nemadki olid alles hiljuti Siberist tagasi tulnud. Kes hoones vahepeal elas, seda Priit ei teadnud. Ära rahva mineviku kohta midagi pärima hakka, oli ema Priitu miskipärast hoiatanud. Ega see poisile tegelikult pinget kunudki, tema huvitus pigem kõigest muust. Nii näiteks leidis ta üle ujutatud karjamaal veepiirilt raudteeliiprid, virnad ja sealtsamast liipritest kokku klopsitud parve. Raudtee Saaremaal. Priit oli kummalisest leiust kaunikesti üllatunud ning pöördus õhtu lolli papi poole. Ega sina seal suur vee ääres olevast raudteeliiprid virnast midagi ei tea. Papines heas tujus olevat, silitas mõnuga oma läikivat pealage ja jutustas. Külamehed teadsid rääkida, et sõjavägi oli hakanud siia raudtee Jaama ning hulk materjali oli juba kohale veetud. Jupike teed olevat ka maha pandud, aga siis oli tulnud vist uus käsk ja suurem osa kraamist oli ära viidud. Kroonuvärk meelde, hübriid unustati vist kiiruga maha. Et need veel siiski arvel olid, koges Priit õige pea, kui otsustas ühel laval koos ühe kohaliku poisiga parvetama minna. Mõeldud, tehtud, lõõtsus küll vilu tuul, kuid poisid koorisid end trussikute väele, lükkasid juba kellelegi poolt kasutusele olnud ridvad ka raske parve kaldast eemale ja uute maade avastamine võis alata. Nende jaoks liiga raske veesõiduk ei tahtnud kuidagi kaptenite sõna kuulata ning parvepoisid mõistsid peagi, et arukam on tagasi pöörduda. Aga siis ilmus puude virna tagant välja pillis ning peatus täpselt nende riiete juures. Masinast hüppas välja pilusilmne sõdur ja hakkas täiest kõrist karjuma, ise poiste helpusid kokku korjates ja autosse visates. Mis siis saab, kui ta riietega pärast sõidab? Mõtle Spriit hirmuga ja ta keha kattus külma higiga. Õnneks sõdur ootas, kuni parvetajad randusid, käsutas seiklejad auto tagaistmele ja sõit läks iseenesestki mõista kohaliku sõjaväeosa poole. On kili kili. Isegi riideid ei lasknud selga panna, kirus kaaslane ise külmast võdisedes. Ega Priidulgi soojem polnud, Enta keristas vaid vihaselt hambaid. Eks ta kartis, et me riietes kohe jalga laseme. Staabis said nii nemad kui ka Kyligi valveohvitseri käest peatäie sõimata. Ants õppis küll juba kolmandas klassis, aga ega temagi saanud ohvitseri vene keelest rohkem aru kui vaid seda, et nemad on kahekesi materjali varastanud ja sellest parve ehitanud. On mõistus, kumbki poleks jaksanud yhtegi liitrit maas tõsta. Siis kirjutati poiste ja nende vanemate nimed üles, helistati kuhugi ja lasti nad minema. Lugu Lätis sellega, et emal tuli selle tobeda seikluse pärast kooli minna. Seal jumal ta enam rääkida ei soovinud, vaid nähvas täna õnne, et sellise ilmaga paljalt lolli mängides terveks jäid. Emal oli loomulikult õigus ja Priit targu vaikis. Et sõjaväes ka väga toredaid mehi leidus, seda koges Priit aga õige pea. Värskeid kanamune ostis ema Ollilt ning piima sai naabertalust. Kusjuures enamasti käis manerguga sääselt Priit. Nii ka seekord raha makstud piim käes, hakkas Priit kodu poole minema. Ta möödus keset hoovi istuvast pere koerast ning silitas kergelt tolle pead. Ei tea, mis selle tavaliselt rahuliku peni sisse läks. Aga äkitselt hakkas suurt kasvu point libisema. Ja hetk hiljem oli Priidu vasakkämmal tervenisti koera hammaste vahel. Priidu valukisa peale jooksis sääsepere kokku, pointile käratati peale. Ta laskis poisi käe vabaks. Ent mis abisestena? Vast niipalju, et muidu oleks peni Priitu võib-olla veel purenud. Ta oli jube vaadata ja Priit tormas kisaga otsemaid kodu poole. Ema oli läbi lahtise akna poja karjumist kuulnud ning kiiruga trepile tõtanud. Näita, ütles ta lühidalt. Lähme, kuhu Marientali mõisa sealse arsti juurde. Ema sidus Priidu verd jooksva enne puhta käterätikuga kinni ja nad ruttasid paarisaja meetri kaugusel asuva sõjaväeosa poole. Näinud poisi kätt, laskis väravas seisnud tunnimees nad sisse ja helistas arstile. Viimane oli õnneks neile tuttav, sest käis samuti vahe lollilt mune ja sääselt piima ostmas. Puudutas ajutise sideme lahti ja vangutas pead. Oi, viiega paha. Sõnasta puises eesti keeles ja asus kärmelt tegutsema. Seljal kui ka peopesal oli kolm suurt ja mitu väiksemat haava. Kui need said viimaks puhastatud ja kinni nõelutud pidi Priit nõrkusest peaaegu minestama kannatab yell veidi pursisastama segakeelt edasi ning puistas haavadele valget pulbrit ja sidus siis käe kärmelt ning oskuslikult kinni. Homme minule käsi näitama, teatas arst rõõmsalt. Käsi saab korda. Olin sõjas kirurgia suur kaemus. Minul siin rohud, mida teie kusagilt ei saa, aitan heameelel, oleme ju naabrid. Ja see tore doktor raviski Priidu käe terveks. Algul oli raskusi kahe sõrme liigutamisega aga tasapisi hakkasid needki poisile kuuletuma. Ainult kohanemine võttis aega ja Priit pidi poole suveni ühe käega läbi ajama. Ja mis kõige tähtsam. Seetõttu viibis ka kõrgemäele sõit. Doktor osutus väga teadmishimuliseks meheks, sest iga protseduuri ajal pidi Priit talle mõne eesti keeles see sõna selgeks õpetama. Samas sai kasu ka patsient, sest tema vene kõnekeeleoskus tegi märgatavaid edusamme. Hiljem aga selgus, et ilma Kurski salvita, millega arst ta kätt põhiliselt ravis poleks sellised rebestatud haavad kindlasti nii hästi paranenud. Seda salvi apteekides tollal paraku polnud. Loomi kunagi liiga palju usalda, noomis Priitu olli pappi, kui ta poisi paksus sidemes kätt nägi. Näe, mina hoian oma kassil kogu aeg silma peal. Salakaval elukas, igatahes. Vanust hoolimata Priit muigas, sest nende kahe kangetegelase kodusõda oli kogu majarahvale ju hästi teada. Kust see suur vastasseis alguse oli saanud, polnud poisil aimugi. Kuid paari nädala eest oli kõuts Kapi patja niisutanud. Selge see, et tegu vääris karistust, mille peremees ka täide viis. Nüüd oli kord taas kassi käes, ent mõlemad näisid teineteist vältivat. Suvise koolivaheaja algul oli Priit jäädagi tujust ära ning otsis endale tegevust. Näiteks uuris välja, kus kanad munel käivad. Nimelt mõned kaagutasid mis hirmus, kuid mune polnud. Seega muneti kuhugi seni teadmata pessa. Kuur oli suur ja kõrge ning peidukohti küll, aga. Täna hommikul oli Priit ühe uue tervelt seitsme munaga pesa avastanud ning läks seda papile näitama. Viimase nägu oli laia muheluse täis, ta teatas. Leiutasuks on kõik need munad sinu ilma rahata mõistvad. Jah, aitäh, oli pesaleidja viisakas. Samal ajal seal selle vöödilise poole kiigates, kes olles ei tea kust välja ilmunud nüüd tasahilju pikki jaam palki edasi hiilis. Äkitselt poiss taipas seisid otseaampalgi all hoonet, toestav pruss, asetses kõrgel ning läks põiki üle kuuri, kusjuures ümberringi oli tühi ruum. Sotsi edasi, vähemalt üks pesa peaks veel kusagil olema, arutles pappi pahaaimamatult. Priit noogutas innukalt, ise mõeldes, et ta peaks peremeest hoiatama. Aga ilmselt oli ju põnev asi teoks saamas. Igaks juhuks astust. Ta ise avam palgi alt paar sammu kõrvale. Ja siis see juhtuski. Otse oma vihavaenlase kohale jõudnud kass vaatas üle õla alla, sättis tagumiku paika, tõmbas küüru selga ning pikk vedeliku juga langes otse keset olli pappi. Läikivat lagipead. Mussarreo vandus kassi poolt vängelt haisva püssiga ristitud peremees kähku üles vaadates. Loomulikult jõudis kõuts, enne kui taat paraja malaka kätte sai, silmist kaduda. Priidul oli tükk tegemist, et mitte pappi ees naerma pursata. Too sai aga nähtavasti aru, et poiss oli kassikavatsuste elluviimist pealt näinud. Seda ma poleks iial uskunud, et sina, Priit minu vaenlasega mestis oled. Käratas ta ja läks kiirel sammul kööki pead pesema. Kui Priit õhtul emaga randa läks, jutustas ta kogu loo ilmekalt edasi ning nad naersid kadakate vahel oma isu täis. Paari päeva pärast oli olli papil vimm siiski üle läinud ning tema soojad suhted noore üürilisega taastusid. Ahja seitse muna on mõistagi sinu. Iga töö eest tuleb tasuda, lisas ta lõplikuks lepituseks. Kalisiga suheldi ikka edasi. Aga ühel hunnikul hommikul pani ema Priidu bussi peale. Tädinats teadis Priidu saabumisest ning pidi talle kukele rattaga vastu tulema. Hurra. Kui eelmisel suvel kuulusid, kuulge me maad veel talule siis vahepeal olid lahe ääred sunnitud kolhoosi astuma. Priitki mäletas mitut juba eelmisel suvel sellele eelnenud tõsist jutuajamist keskel kambris maha peeti. Igasugused maksud olid riigi poolt nii kõrgele tõstetud, et valikuvõimalus puudus. Isegi õunapuud olid arvele võetud ning nende eest nõuti hirmkallist hinda. Mis sest, et kõik puud olid vanaisa istutatud ning aastal õunapuud ju üldse saaki ei anna. Enne talule kuulunud mets oli nüüd ühismajandi oma ja kolhoosi loomad uitasid tammikus vabalt ringi. Priid pidi seepärast juba esimesest päevast alates otse kõrgemäe vändaga kaevu taga tammuvatel veistel pidevalt silma peal hoidma sest nood sunnikud kippusid visalt talu hoovi. Mõni eriti hull lehm murdis kohe vägisi vaat aiast läbi, mistõttu aedu tuli alatasa parandada. Esialgu oli poisi käsi ikka veel sidemes, aga see valvamist ei takistanud. Natsiaiamaale pääsesid loomad ligi ainult ühest küljest ühismajandi pikkamööda kadakatesse kasvava karjamaa poolt. Kunagi oli vanaisa seal uut aeda tehes hõberemmelgas tahutud aiaposte kasutanud. Neile tuli hiljem aga eluvaim sisse ning kõik need postid olid Priidu ajaks juba kõrgeteks puudeks kasvanud. Nende alati tuules mühavatelembrit allkiviaed puudus. Ent enamasti oli see kunagine mõisa põld hobuste päralt ja nemad nii hullusti paha peale ei kippunud. Nii et tegevust jätkus, sest ka natsi tuhlites tuli ühe käega umbrohtu rohida. Seale maltsa või midagi muud mahlast ette anda peenarde lilli ning aiamaale kurke ja juur lisaks pidiga kõrgemäe loomadel silma peal hoidma. Sest eks nemad võtke, arvasid, et teisel pool aeda kasvab alati rammusam rohi. Ja ometi jäi Priidule aega parasjagu ülegi, sest tollal olid päevad nii pikad. Enamasti jooksis poiss kõikjal paljajalu ringi, mistõttu ta jala taldadele oli säherdune paks nahk kasvanud. Et isegi kõrrepõllul kõndimine polnud Priidule probleemiks. Ainult eriti suured Reta ohakad võisid oma nõelteravate okastega valusalt torgata. Vahel, kui kellegagi koos poodi mindi, tuli mingeid jalavarjud siiski jalga panna. Natsi tehtud sussid ehk kohalikus kõnepruugis pätid olid imekerged ja vastupidavad. Jalgadel Ta väliskummis taldade ning tugevast riidest pealsetega. Viimastele oli tädi osanud veel kenad punased roosiõied peale õmmelda. Suve keskel saabus Priidu jaoks rahutu aeg. Päev edasi, seda enam mõtles poiss läheneva sünnipäeva peale. Ta teadis küll, et ema oli Kuressaares tööga väga hõivatud kuid loota ju ikka võis. Ehk ta siiski tuleb. Ja kuidagi ootamatult oligi see tähtis hommik käes. Priit sai 10 aastaseks. Esimene juubel, nagu papa ütles. Ilm oli nagu tellitult ilus, parajalt soe ja sinine taevas hõljusid vaid üksikud pilvetupsud. Priit julgenud igaks juhuks koduõuest kaugemale minna ning võttis käsile mõne aja eest pooleli jäänud õue krundi kaardistamise. Selle tegevuse juures kulus talle kolhoosi brigadiri mõõdupuu eeskujul onu Augusti valmistatud A-tähe kujuline riistapuu marjaks ära. Kahe sirge sära puukepihargivahe oli täpselt kaks meetrit. A tipu juures oli üks haru spetsiaalselt pikemaks jäetud ning seda sai nüüd käepidemeni kasutada. Mõõdupuu käsitsemine vajas algul küll väheke harjutamist. Varsti oli poisil amet selge, mine võib põllutöölistele kolhoosinormipäeva suurust maalappi välja mõõtma. Kutt oli kusagilt ka mingi vana kompassi hankinud ja talvel ühest huvitavast raamatust kartograafia lihtsamate põhialustega tutvunud. Priit asus uuesti krundi piiriks olevat traataeda kaardistama. Väiksemaid katsetusi oli ta eelnevalt juba korduvalt teinud. Näiteks maja ukseesine olid täpselt paberile kantud. Õhukesed paekivi plaadid kujutasid mängult järvi ning tihe muru, nende vahel oli põlismets. Nüüd oli lugu aga keerulisem ja kui Priit hakkas lõpuks aia alguseks lõpuotsi paberil kokku viima, selgus, et hirmus suur vahe tuli sisse. Nördinud maamõõtja lippas papa koiku juurde oma muret kurtma. Sinu kaardi järgi saavad kolhoosi lehmad vabalt meie hoovi. Kus mul küll valesti läks, arutles Priit. Eks pead uuesti otsast peale hakkama, arvestaat nii palju kasutut, tööd. Seda tuleb elus ikka ette. Vahel tuleb kohe mitu korda korda uuesti alustada. Priit läks õue ning kiikas päikese poole. Keskpäevase lennuki ülelennuni oli veel rohkesti aega ja tegi kaardistamisega uuesti algust. Nüüd püüdis ta asi muudi võtmise ja meetrite lugemisega võimalikult täpne olla ja poole töö peal tekkis lootus, et seekord saab ta Pattaya kenasti paika. Küllap ta siis õue pindala ruudulise vihikulehel kas või ligikaudselt arvutatud saab. Priit hüüdis üks ütlemata armas hääl ootamatult keset kõige kibedamad tööhoogu. Ei, see pole võimalik. Tõesti, ema. Ent Kinglidee ots oli tühi. Siis ilmus kusagilt põõsa varjust Maxi, hakkas rõõmsalt haukuma ning tormas laudataguste noorte kaskede poole. Ja seal ta seisiski, ema, hoopis härg koplimäe kaudu tulnud. Priit viskas oma tähtsam mõõdupuu, kus see ja teine ning lippas koerale järele. Ema oli töölt vaba päeva saanud. Kingitused kaks raamatut üle antud, võeti käsile üks saladuslik paberisse pakitud valge pappkarp, millest koorus lõpuks välja ehtne tort. Millal ta küll viimati torti või poekooki sõi, seda Priit igatahes ei mäletanudki. See oli juba juubeli vääriline. Ema sai kõrgemäel viibida vaid paar tundi, sest pidi õhtuse bussiga uuesti linna jõudma. Nats ja Priit läksite võtma ja bussile järele lehvitades kippus Priidul nutt vägisi kurku kuid ta surus selle mehiselt maha.