Kajalood sukeldub täna muusikamaailma ja külaliseks on helilooja Jüri Reinvere. Tere. Tervist. Mina olen saatejuht Kaja Kärner. Lehe artiklit raadio- ja telesaated on teid tituleerinud kui maailmakodanikku kui kosmopoliit ja seda ilmselt pärast, et te olite vaevalt kaheksateistkümneaastane. Kui te pärast muusikakeskkooli lõpetamist läksite Varssavisse, Xhaka lääni muusikaakadeemiasse õppima, sealt edasi, te läksite Sibeliuse Akadeemiasse, mille lõpetasite magistrina elasite vahepeal Helsingi ülikoolis. Sedagi jõudsite te elasite paralleelselt Soomes ja Rootsis ja nüüd rohkem kui 10 aastat Berliinis. Jüri Reinvere, kas te oletegi rahul? Tuhing kindlasti seda kohe ma võiksin öelda absoluutselt ja mitte ainult, et mina olevaid, kogu mu suguvõsa on oma juba pärinen sellisest perekonnast, kus on rahutult kogu aeg ära mindud ja ja saadeti näiteks, elas New Yorgis või vanavanatädi ja tema külaliseks oli Eduard Vilde seal ja nii edasi ja nii edasi, nii et kogu mu suguvõsa selline ajab. Minu juured. Kas pidev teel olek on teil nagu hingeseisund või vaimne seisund, mis aitab paremini maailma tajuda? Ja kohe kindlasti ja just näiteks kui ma möödun suvel käisin teisel pool maakera korraks ja mul oli hästi-hästi pikk lend, sinna siis nokkis tundsin seda, et vot selles olukorras olemine ongi mulle kõige õnnelikum olemine. Ei taha pärale jõuda. Vaimses mõttes. Kindlasti soovin seda ka, aga ei tohi mingil juhul unustada, et teel olemine on tegelikult üks väga oluline seisund. Tegelikult oleme oma elust kõige suurema osa teel ja mitte pärale. Meenutame neid paiku kui inimesi, olukordi, mis on teid kujundanud. Kui te läksite 1990. aastal veel Eesti NSV-ist, läksite Poola, siis kuidas te kirjeldate seda olukorda, kuhu te sattusite lehvalentsa valide detsembris 1990 Poola presidendiks. Seal oli see vaimse vabaduse õhkkond ilmselt veel suurem kui tol korral Eestis. Ma päris isegi niimoodi ei ütleks, seal algas juba mingisugune sulgumine. Poolas oli ju kõik alanud palju varem kui meil, nad olid olnud väga rahutud ja nad olid väga võidelnud oma vabaduse eest või vähemalt selle nimel, et neil vabadus oleks mingilgi määral Raal teostatav. Vaat meil ju see kogemus puudus. Me unistasime, aga see ei olnud meie jaoks midagi reaalset, nende jaoks oli midagi väga reaalset. Ja kui järsku tulid esimesed vabad presidendivalimised, siis nende jaoks oli ootamatu šokk see, et Poola presidendiks võiks saada elektrit. Ja see ei sobinud enam selle ideega Poolast, mida poolasel hetkel tahtis Euroopas olla, ta tahtis olla äärmiselt tugev intellektuaalne, vaba ja uhke maa ja elektrik, selle eesotsas tundus väga suurele osa poola rahvast vastuvõetamatu ideena ehki, see elektrik oleks Nobeli preemia laureaat ja ääretult kuulus. Ja tegelikult see poola sel hetkel, kus ma läksin, siis sügisel 90 Ja lõhestatus kestab siiamaani. Ma usun seal tõesti sügavamaks läinud selle aja jooksul, sest Poolat juhivad niisugused teatavad ideed, nad väga aatelised inimesed ja väga ideoloogilised inimesed ja üks idee on kindlasti katoliku usk, mis neid juhib, aga teine on kahtlemata see kaotus, milles nad ei ole kunagi üle saanud, on see, et nende kuningriiki ei ole enam. Mida rohkem sa nagu Poola psühholoogiat jälgid, seda rohkem peab tegelikult teadma nende suurim tragöödia nende endi jaoks ei olnud mitte esimene maailmasõda mitte teine maailmasõda vaid Poola jagamine. Ühesõnaga, pärast seda, kui nende kuningriik lagunes ja ükskõik kui palju sa ei räägi, siis ütleme, tavaliste poolakatega, siis miks nad üldse teavad, miks Eesti on olemas olnud pärast, et nende keeles valitseb selline lause, et meie riik oli kunagi mustast merest kuni Eestini. Ja me kunagi vallutasime Moskva. Ja seda aega nad tegelikult kõige rohkem tahaksid tagasi muidugi. Kuidas need kaks aastat Varssavis šopääni muusikaakadeemias, kuidas neid teid isiksuslikult mõjutasid? Ma ütleksin, et võib-olla isegi mingis mõttes, need mõjutasid mind kõige rohkem, sest see oli mulle kõige esimene riik, kus ma elasin. Ja samuti see oli ju selline aeg, kus ei olnud veel mitte mingisuguseid kaugekõnesid väis Kaipe või isegi kirju ei saanud saata, kaugekõnesid pidi tellima ja see kestis noh, ütleme näiteks, et sa tellisid esmaspäeval kõne, siis võib-olla laupäevaks said näiteks eesti keelt mulle üldse rääkida ei olnud võimalik kellegagi kusagil isegi muid keeli ma enam-vähem langesin langevarjuga, sinna poolase pidin hakkama saama. Ja ehkki oli Venemaast ja teatavat kogemus on, mu ema oli käinud, eks ole, aspirantuuris Leningradis ja nii edasi ja nii edasi, et meil ju eestlastel on väga head kogemused teistest rahvastest, näiteks soomlastel ei ole seda, soomlased on harjunud väga isekeskis elama ja iga välismaalane võib selline, teine identiteet on neile kohutav probleem, kohe meile see nii ei ole. Ikkagi minnes sinna Poolasse ja mõistas, kuidas maailm võib olla väga teistmoodi ja kuidas arusaamine muusikast, kirjandusest, kultuurist, kõigest võib olla täiesti teistel alustel kui meie oma. Ma käisin selle šoki seal läbi ja kõik hilisemad riigid, kus ma siis nagu juhtusin elama alati seoses siiski õppimisega ma läksin, eks ole siis need ei olnud enam nii suured protsessid minu enda jaoks, selle põhilised tulerisse ma käisin läbi Poolas ja see oli nagu minu jaoks selline Poola kõige suurem tähtsus, kusjuures ma ei läinud Poolast ära nagu päriseks, ma läksin poolkogemata sealt ära, et teenida endale raha juurde õpinguteks. Ja Peab oskama hinnata saatus oma elus, eks ole, mina olin teel Islandile ja ma pidin minema sinna tööle aastaks. Aga see oli võlapost, kes mängis sellise tembu mulle, et soome paberid, mis ma olin ka Endale igaks juhuks korraldanud, tegelikult lugu veel segasem. Mul oli plaan B ka olemas, ma pidin minema Saksamaal, et, et juhul, kui mul, see islandi ots nii-öelda ei, ei, ei, ei mingil juhul ei töötagi. Ja siis juhtus veel kogemata kohtusin oma endise õpetaja, kes oli läinud tööle. Ma rääkisin, et mul kindlasti on vaja veel natuke raha teenida juurde, et õppida üldse ja ta ütles ka nii et ma vaatan võib-olla midagi. Ja ma ei oodanud üldse neid Soomes neid pabereid ega midagi, aga mul oli juba kiire ja need Islandi pabereid mitte kuidagi ei tulnud minuni. Ja siis järsku tulid hoopis soome paberid mulle postis kõige esimesena ja siis oli mul juba väga kiirema tormasin kohe Soome saatkonda, viisin paberid sisse, järgmine päev tulid Islandi paberid. Minu pass oli aga juba Soome saatkonnas sees ja nii ma läksin Soome 10-ks kuuks ja jäin 15-ks aastaks. Niisuguseid keerdkäike mingite elu teile ette. Just, aga väga oluline on mitte neid ainult elul ette mängida lasta, vaid neid aktsepteerida, sest tihti ju inimesed ei aktsepteeri neid asju, mis nendel elus juhtuvad ja katsuvad neid muuta mingis teises suunas, leides, et see on kuidagi vajalikum või mõtekam või mis iganes. Minul näiteks ei ole kunagi olnud elus, ütleme näiteks eestlaste paljudel on ju olnud selline soome orientatsioon ja, ja Soome tuttavad või soov minna Soome tööle või õppima juba tollal, 80.-te lõpus, mul ei olnud kunagi midagi sellist samuti kunagi olnud soovi olla ooperikirjutaja. Niimoodi õpingute ja sellisel ajal 99. aastal ühes intervjuus niisugune lause, et tänapäeval ei ole ooperi kirjutamisel enam mingit mõtet. Tõesti, ma mõtlesin, et lihtsalt intervjuud, aga see elav kajastab tõesti minu arusaamisi sellest, sest et mul ei olnud noh näiteks Soomeli loetel kõigil kohe, kui Soomes õppima hakata Sibeliuse akadeemias, siis kohe sa paned tähele, et kõigil on eluunistus, on kirjutada ooper. Seal on hästi tugev oma ooperi modernse ooperitraditsioon, see on tõsi. 10 aastat läks mööda ja me olime kõik nii uhked selle üle, et meie oma helilooja Jüri Reinvere võitis Amsterdamis rahvusvahelisel heliloojate Rostrumil teosega Loode-kaar nooremate kui kolmekümnendais aastais heliloojate peapreemia. Ühesõnaga te võitsite selle võistluse. Kas just see ilukogemus, mitme kultuuriruumi nägemine ja võrdlemine andis teile võimaluse tajuda seda, mis on hetkel Euroopas muusikamaailmas need rütmid ja struktuurid ja siis nendest kas erineda või nendega kaasa minna, et, et see oli nagu selle kümneaastase kogemuse vili, mis aitas teil olla? Teate, ma olen töötanud täiesti vastupidiselt sellele tegelikult minu tol ajal ju üks kõige olulisemaid õpetajaid oli Käbi Laretei ehkki ta ei olnud, eks ole ju minu ametlik õpetajaga midagi, aga tema mõju minu kogu kasvamis teele on kolossaalne. Ja tema üks õpetuse põhiteema oli see, et niikaua kui sa kasvad ja arened, pead sa tegelema ainult iseendaga, arendama välja seda, mis sinu tugevused on, mida sina tahad ja mitte katsuda vastata sellele, mida need tingimata, et oodatakse või mis on trend, kõik sellised niisugused lauset kui kuulsime vasakult paremad, keegi ütles, et vat katsuda trendi tabada ja väga täpselt olla selline ja selline, need ajasid käbi täiesti naerma ja ütles, et issand, milline idiootsus. Ja sellises õhkkonnas ma kasvasin, nii et tegelikult mulle oli tol ajal ka väga oluline tegeleda hoopis sellega, kes mina olen, mis on minu tugevused ja see võtab aega, üks pikk kasvamise tee ja see Rostrumi hetk oli seal üks vaheetapp, ütleme nende asjade hulgas. Aga ma ei ole igatahes kindlasti sel hetkel mitte mingilgi moel katsunud midagi tabada. Aga nüüd küsimuse teine pool, et kas mind on need rahvad ja riigid mõjutanud, siis kahtlemata tihti tunnen, et vot oli juttu sellest, et ma kaheksateistaastasena juba läksin, et on mingisugune väga suur vahe selle vahel, kas sa lähed kaheksateistkümnesena või lähed sa 22 aastasena või 23 aastasena viis aastat ainult vahet ja midagi juhtub inimese psüühikas võiks selles arenguloos midagi väga olulist nendel aastatel, kui sa lähed, 18 sa ei ole veel päris täiskasvanuks saanud. Ja 20 300-lt, sa oled juba seda ja sa ei ole niisugune nii vastuvõtuvõimeline. Mina tunnen, et ma veetsin oma lapsepõlve ja nooruse niisuguse nooruse algaastad Eestis, aga täiskasvanuks sai mujal. Ja selles osas nagu mängivad teised riigid ja nende ideoloogia, psüühikaadi, ühiskonnaküsimused ja kõik selles minus palju rohkem rolli, kui ma märkan nendest, kes on 20 300-lt või 20 400-lt alles läinud. Räägime veel inimestest, kes oma mõtete ja tõekspidamistega on teid mõjutanud. Käbi Laretei, Ingmar päriman on siis. Paar kahtlemata käbi Ingmar võiks pidada tõesti minu ehk kõige olulisemateks õpetajateks, ehkki seda on väga raske eluloosse kirjutada, sest et ma ei ole kumbagi juures nagu öeldud, ametlikult õppinud, ometigi ma veetsin vähem või rohkem 15 aastat nende lähiringkonnas ja vormusin tegelikuks selliseks inimeseks, nagu ma olen, õigemini kunstnikuks, ütleme niimoodi kunstniku moraalialuste ja ideaalide ja kõige selles osas just nende lähiringkonnas. Ja see oli väga intensiivne aeg, sest et ma veetsin niisugust topeltelu Helsingi ja Stockholmi vahel ikka väga kaua. Ja see on kolossaalne, see mõju, mis nendelt inimestelt tuli selleks osas need kindlasti, näiteks kui keegi tahaks mind üldse mõista, kes ma olen heliloojana kummalisel kombel peab sellele alati vastu mõtlema, et seos Ingmar pärimanniga on väga oluline. Mõnevõrra natuke niisugune enesekesksus ja täielik pühendumine sellele, mida sa teed. Kindlasti see on niisugune kunstniku moraali küsimus, aga siis mingid sellised asjad, et näiteks loomingu keskmes asetseb selline üksik hing kelle kaudu peegeldatakse laiemaid ühiskondlikke, bioloogilisi, inimlikke küsimusi, näiteks lihtsalt niisugune keskne asetused, millest üldse looming koosneb. Kuidas te tagantjärgi hindate oma kontakte Arvo Pärdiga, kellel teadaolevalt ei ole mitte ühtegi kompositsiooni? Pilast akadeemilises mõttes ei olnud, Arvo Pärt on kindlasti see inimene, kes selle omakorda mõjunud minu arenguteele teatud punktidel vägagi suunda andvalt või rohkem öeldes kogu Helju Taugi ümber liikunud seltskond, sest sama rolli mänginud näiteks Lagle Parek minu elus, kes oli ju Helju Taugi lähimaid sõbratare ja Lagle Pareki kaudu omakorda näiteks üks minu elu kõige määravamaid sündmus ja Ma usun, see oli umbes kolm nädalat või natukene üle kolme nädala, mis ma veetsin tema vanglakaaslase Irina rattuschinskaja juures Londonis. Ma ei kujuta ette, mis aasta võis olla 95 96 midagi ja mitte mingisugust konkreetset ülesannet Londonis olla, aga ma lihtsalt läksin sinna, ütleme niimoodi turistina, maailma õppima, maailma nägema ja tol ajal olid ju me kõik elasime kellelegi juures ja ma sattusin niimoodi poolkogemata, isegi planeerimata Irina rattožinskaja juurde kolmeks nädalaks. Kes oli siis omaaegne väga suur dissident staar ja kelle siis Gorbatšov oli vabaks lasknud just enne Reykjaviki hea tahte märgina, eks ole, räige neile ja nemad elasid Londonis tollal ja need inimesed, kes tulid, üleüldse on, ütleme nii, et näiteks sealt Helju Taugi kaudu minu ellu Arvo Pärt, Nora Pärt ridades Lansbergis Irina rattuschinskaja, Lagle Parek, need on kõik väga-väga olulised olnud minule sel ajal, kui ma olin, ütleme 20-le kuni 30-le. Helju Tauk. Oli väga otsekohese ütlemisega naine, ta ei sallinud valet ja eks ta tõmbas sellega endale ka ebameeldiv. Repsi kaela jah, ma tean sellest palju vähem kui aus olla, sellepärast et ma olin tema nendest ütleme võib-olla kõige lähematest õpilastest üks viimaseid ja ma olin ikka väga-väga noor sel ajal, kui see kõik veel toimus, vaevalt kahekümnene ja natukene üle 20 Ma olin ära. Nii et ma kõiki neid, niisuguseid, mina ei tea, aga see, millised inimesed selle kaudu tuli, millised mõjud sellel olid, mida nad mulle üldse õpetasid, millised alused nad panid minu mõtlemisele, sellel olid väga-väga selged. Võid näha tänase päevani välja. Kindlasti ei oleks näiteks puhastuse ooper olnud selline, õigemini see, kuidas ma Sofi romanist ise tegin ooperi edasi, eks ole, kus on ka erinevusi eksale romaaniga oleks olnud kindlasti teistmoodi, kui ei oleks olnud. Lagle Pareki, Irina Radožinskajad Räägime nüüd veel kolmest tärmelist, teie rahvusvahelise edu teel 2009 tuli Helsingis esiettekandele teie reekviem. Aprillis 2012 esietendus Soome rahvusooperis ooper Puhastus ja novembris 2014 Norra rahvusooperis teie ooper, beer ja mõlemad ooperid teie libreto põhjal. Need on väga suured tööd, kõik kolm, kuidas nende käsi on? Käinud pärast esietendusi, väga erinev on ooperimaailm on ju väga aeglane maa ja et kuus aastat on ooperimaailmas umbes nagu nädal kammermuusikamaailmas. Ja nad hakkavad elama oma väga aeglaste elu, kus igasugused uudised tulevad väga aeglaselt, nii et nad elavad oma elu mingile Kui räägime väga palju gravitatsioonilainetest, nõnda uudistes, ooperil on omad sellised gravitatsioonilained ja beer klindi, esietenduse lained käivad isegi siiamaani edasi, veel sellel nädalal ma sain ühe kirja, mis oli otseses seoses Bergendi esietendusega selle esietenduse tsükliga. See on uskumatu, sest sellest on ikka juba üle aasta möödas, ikkagi veel inimesed mõtlevad ja arutavad selle üle ja teevad järeldusi ja mingeid asju seal veel arutavad their kündi puhul. See oli muidugi fenomenaalne, puhastuses oli äärmiselt tore ja meeldiv, aga beer kõndi mõju eriühiskondadele ennekõike muidugi Norra ühiskonnale, sellepärast et nad üldse oma Anders Breiviki asja rääkima hakkasid. Mis oli mulle väga suur üllatus, sest ma lähtusin nagu ka juba kirjutamise ajal ja niimoodi, et mul oli mõistetav, et, et ega see nendele selline väga meeldiv asi rääkida ei ole, aga ma oletasin, et, et seda on kindlasti niimoodigi arutatud nagu kõiki koolitulistaja näiteks Soomes või niimoodi, et jälima. Tuletan kuulajale meelde, et Jüri Reinvere libreto järgi beer künt ühes hullumeelsuse stseenis on massimõrvar just ja seis tõmmatakse linke. Andres. Breivik leegiga ja siis, kui ma Oslos avastasin, et Norra ühiskond ei ole tõepoolest seda kogu küsimust üldse arutanudki, et kui niimoodi eesti paralleelis mõelda, siis Breivik on pandud kõrvale nagu üks suguvõsa natukene häbistav hobusevaras, et kõik nagu teavad, aga sellest ei räägita. Räägitakse siis vaikselt, ma natuke liialdan, aga mingi selline olukord on. Ja kui üks ooper tõesti suudab kuidagi riigi selleni viia, et kõik hakkavad sellest rääkima ja kõik lehed sellest kirjutama siis ooperihelilooja sahtluste kohta ikka väga palju. Ta ei suuda poliitikutki tihti rääkimata, siis keegi teine teeb, kui nüüd tõesti üks ooper seda suudab teha, no siis on ikka saavutus fantastiline. Nii et ma, ma ütlen, et gravitatsioonilained selle ooperi ümber käivad siiamaani veel. Norra rahvusooper on rahapuudusel projektiteater ja ma tean, et alguses esitati seda Bergendi ooperit kaheksal korral. Kas see on pidevalt mängukavas, võib, tal tuleb mingi uus esitustsükkel veel. Ja seal oli mingisugused segadused, valitsesid ta pidi esitatama 10-l siis mingil hetkel ta langes kaheksale ja siis kui piletite müük kasvas, siis toodi kaks lisaetendust, niimoodi oli minu teada, need lõpuks jällegi esitati 10-l sellist asja nagu ütleme näiteks Meie eestlased on tihti harjunud, et mingisugune etendus jookseb aastast aastasse, seda maailmas väga vähena ainult niisugustes teatrites, mis turistide najal ülal seisavad, kus on mingi kindel turistide vool ja nad teavad, et vat Carmenit meetendame niikaua, kuni turiste selles linnas jagub ja, ja me teame, et, et sinna tullakse maailma ooperiteatrites väga suur osa enam niimoodi ei tööta kindlasti mitte nagu esmajärguliste teatritest, vaid tahaks etendusi üks teatud arvu tsükleid. Ja siis tuuakse heal juhul uuesti lavale mingil ajal sama etendus, ma mõtlen ütleme, mingisuguse viie-kuue aasta sees, aga ka kindlasti mitte varem. Kui tegemist on, mõtleme näiteks modernse ooperiga ooperiga, kui see on mingisugune vana klassikaline teos, siis võidakse seda ka varem tuua, aga üldiselt enam-vähem sellised on seaduspärasused. Kas muud maailma ooperiteatrid on ka beer tinti või puhastuse vastu huvi tundnud? Kas on juba oodata kuskile? Võib-olla, aga momendil veel teatada? Otseselt midagi ei ole, ma olen alati vastanud, et nii kaua kui ei ole allkirja paberil, ei anna mingeid teateid. Teid kui libretistil, heliloojat ooperi puhul huvitab kõige rohkem inimese karakter, huvitab see lugu, mida inimese elukäik jutustab ja huvitab psühholoogia, miks inimene nii või teisiti käitub või miks ta on langetanud ühe või teise otsuse või kuidas ta oma valikuid teeb. Jüri Reinvere, kas. Inimene on oma valikutes vaba. Millal ta on valikutes vaba või millal on võimalik valida halva ja väga halva vahel. Inimene on kindlasti oma valikutes vaba. Küsimus on ainult selles, et millise vastutused oma valikute üle on võimeline võtma. Näiteks üks probleem, mida ma Eestis väga tihti tuvastan, on nii mikro- kui ka makrotasandil, on see, et inimesed väldivad valikuid sest nad loodavad justkui kuidagi selle peale, et jättes valimata ma valin kõige parema. Ja küsimus on see, et, et ei ole olemas vabadust ja valikuvõimalust ilma vastutuseta inimesed tahavad väga tihti selle vastutuse ära unustada või nad ei saa sellega lihtsalt hakkama, küsimuse sellesse on liiga valuline või kuidagi parem. Ma alati leian, et meil, eestlastel on sisse kasvanud mingi selline, et me soovime kedagi teist süüdistada oma olukorra ees on kuidagi meil, ma usun, nõukogude ajast sisse kasvanud meil oli raske ja me olime rõhutud rahvas, aga me võisime alati moskvalasele süüdistada, see ei olnud meie enda viga. Selles oli Moskva süüdi või mingi mingi teine mingi teine jõud, mida meie kontrollida rahvana või riigina või millena iganes ei suutnud. Ja see on meile kuidagi sisse jäänud. Näiteks kui sa lääne inimestega suhtled või nende perekondadega või mis iganes, nad väga selgelt inimesed kannavad väga selgeid vastutuse oma valikute ees ja mina pidin myya nii valima nende kahe asja vahel ja nüüd on olukord nii, selle ma kaotasin, selle ma võitsin ja seal valitseb nagu, mitte alati, aga väga tihti väga suur, selgus. Samas, kus on näha, et endistest Nõukogude riikidest tulevad perekonnad, inimesed, isikud katsuvad valikuid iga hinna eest vältida ehk siis vältida vastutust, mis valikuga kaasneb just Perling. Di ooperis, agaga puhastusest, teil on väga oluline tõde, tõde, vale endale valetamine või unistused, mis rajanevad valedel eeldustel. Kas te suudate fikseerida või kirjeldada seda piiri mis eraldab lootuse unistustest, mille kohta kõrval see ja ütleb, et. Kes kunagi? Ühest küljest lootus, et juhtub parim ja teisest küljest see unistus, nagu teie ütlete, on rajatud valedele eeldustele. Ma ei oska niimoodi vastata. Ma ise aga mõtlen seda, et ilma lootuseta elada on väga raske. Niikaua kui inimesel on olemas lootust ta elukvaliteet on siiski talutav ja kui lootus kaob, siis elu muutub väga, väga raskeks. Nii et ma usun, et, et meie jaoks on lootus üks äärmiselt oluline jõud. Väga-väga raske on elada ilma lootuseta. Bergeid kalootis, peegeld loodab kogu aeg kuni lõpuni. Bergyndile ei ole seda küsimust kunagi, et jääda lootusetuks. Aga näiteks puhastuse Aliidel Samamoodi valida halva ja väga halva vahel või tal ei olnud võimalik valida. Balidel oli väga selgelt võimalik valida, vähemalt puhas romaanis. Aga ta otsustas valida selle oma väikese võimu oma väikeses külas, mis tal võimalik oli. Aga see oli kogu nõukogude liidu jõu ja võimu saladus. Kõik see, mis bolševiku test on edasi kasvanud, kõik see salapolitseiriik nii-öelda selline Shakespeare'i Hamleti riik, eks ole. Kus salapolitseilised jõud tegelikult valitsevad riiki ja nagu poloonias, eks ole, siis Hamletist ei oleks kunagi, tal ei oleks mitte mingisugust eksisteerimise võimalust olnud. Kui ta oleks saanud rakendada oma hobuste ette kõige madalamaid kõige mustemaid ja räpasemaid instinkte inimeses. Ja kõige väiklasemaid Nõukogude liit oli Keeniast, oli tõeline geenius, on seda edasi, eks ole. Ta suutis liikuma panna ennast ainult tänu sellele, et ta kasutas inimeste väitlus nii nii briljantselt ära. Ja sedasama laseb teha, oli ta iseendaga. Ta laseb oma väitlusel muutuda oma elu sisuks. Aga seda ei tea, mis sinuga juhtub, kui sa selle valiku langete ost, see on tegelikult alati, et, et me teeme väga tihti valikuid ja me ei tea veel selle valiku langetamise hetkel missioon. Järjekordselt üks asi, mida ma alati mõtlen. Me ootame valikut tehes, et meil oleks mingi garantii. See on umbes nii, nagu kui me abiellume, et me loodame, et, et see abiellumine on kohe selge garantii mingisugustest elusündmustest üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa, üheksa, 10, aga meil inimestel ei ole antud garantiid peaaegu mitte millegi osas, me peame ainult katsuma teha õigeid valikuid. Nii hästi-halvasti, kui me oskame juhtugu mis tahes ja teadlased garantiid ka siis ei ole. Kas teil on oma elus mõni valik, mida te tagantjärgi kahetsed, on ma kahetsen ühte oma raadiosaadet siin Eestis või sul oleks väga keeruline olukord ja mis puudutas ühte kohta, kus noormehi teatavas mõttes ära kasutati. Ja see oli uue riigi algusaastatel ja noh, ilmselgelt Eestis ei mõistetud veel neid seoseid ja neid nähtusi nii hästi ja väga selgelt ma nägin seal koha peal, et, et inimesed ei näinud seda, mis tegelikult toimus, aga noh, minu kogemuste põhjal oli võimalik aru saada, mis selles konkreetses kohas tegelikult toimus. Ja ma olin noor ajakirjanik, ma ei olnud kunagi ajakirjanik tegelikult olnud, aga noh, ma tegin siia saateid ja, ja ma mõtlesin, et no nii, need on ka minu aeg käes, ma saan näidata, mis ma olen ja saade oli väga hea ja sai väga palju kiitust tähele pano ja kõike ja läks mööda mingi paar-kolm kuud, kui ma sain aru, et ma ei olnud nende inimeste jaoks mitte midagi teinud. Tegelikult ma olin konkreetselt need inimesed selles kohas viinud veelgi hullemasse olukorda. Kahetsen siiamaani juhtus lihtsalt selline asi, et mul väga täpselt meeles, praegu on Saksamaal sarnased skandaalid ja ma olen ühe Soome ajakirjaga püsikolumnist ja ma kirjutasin sellest oma kolumnis väga pikalt oma tunnetes sellega seoses, et teada, et ma tegelikult olin inimesed viinud raskemasse olukorda, ehkki ma ise arvasin tol hetkel, et ma olen suur päästja. Te toimisid tema parima äranägemise järgi. Ei saanudki teha teisiti ja kas sellepärast peaks põdema? See on küsimusi iga kuulaja jaoks, kes võib-olla muretseb mõne otsuse pärast, mida ta on elus teinud parimat soovides. Ma usun, et me oma vigadest just õpimegi, vot see ongi kõige olulisem, et näiteks ka sedasama saadet kirjutades ma mäletan, õppisin väga palju käbilt invarilt ka kirjutamist ja lihtsalt, et ma näitas oma teksti vabandustega tagasi ja nii sedasama Ki saadet ma saatsin käbile faksi teel kogu aeg lugeda, nii palju kui mul siis seda teksti tuli ja ta kogu aeg hoiatas mind, et sellest ei tule midagi sulle, sellest tuleb sulle ainult. Et see on sinu isiklik agressioone, sa ei ole mitte midagi rohkemat, et sa ei saavuta sellega mitte midagi ja ma ei kuulanud teda muidugi. Ja ma õppisin seda alles ise hiljem aru saama, mis tegelikult toimus selle asja ümber, ehkki see oli ju noh, ma ei ütle, väike asi, aga see oli minu jaoks siiski üks saade tuhandete hulgas ja üks koht tuhandete hulgast, kus ma olin käinud. Aga sellest ma õppisin. Mul ei ole enam soovi seda teha teist korda ja ilma selle kogemuseta, ma, ma ei oleks seda õppinud. Räägime sellest, kui hästi te sõna valdate, seda on kõik muusikakriitikut kõik toimetajad öelnud, et, et see on täiesti fantastiline. Tõenäoliselt te olete seda oskust lihvinud. Ja kui ma sind kiiresti loen ette teie teoseid Aegi oma loodud teksti põhjal flöödile ja elektroonikale siis Ecotto oma loodud teksti põhjal Frostet Miknaid oma loodud teksti põhjal kammerkoorile pask löödile. Siin on väga palju teoseid, lisaks siis ka veel see reekviem ja, ja kaks ooperit. Teil on nii suur vajadus eneseväljenduse järgi või ei saa professionaalset libretistil usaldada või, või mis tunded teil siin mängivad, et te olete võtnud ka selle poole? Enda kanda sinuga väga palju praktilist, mis puudutab nüüd tõesti libastatistikat, sellepärast tegelikult näiteks nagu räägitud puhastusele. Me otsisime Libratisti, ainukene asi on see, et kellelegi kaasa tegelikult ei klappinud ja ja siis just nimelt kaija Saaremaal seda ka isegi avalikult öelnud ütles mulle ühe vestluse käigus, et Jüri, mida sa, neetika jamad, sina pead ise kirjutama selle libreto, et see on täiesti selge. Tollal veel ma nagu kahtlesin seda, et kas ma tõesti üle kahe tunni lavalist sündmuste ahelat võin enda õlgadele võtta ja siis ütles Sohvi mulle kõrvalt, kes on eksole dramaturg oma erialalt diplomilt. Et kui sa hätta jääd, tulen, panen õla alla, et ära muretse ja siis ma nagu julgesin ja tegelikult Sohvi õla alla panekut ei olnudki siis vaja. Ja ma sain sellega ise hakkama, aga see oli niisugune, ütleme väga praktiline sündmuste ahel mitte mingisugust algul ambitsiooni ise tegutseda Libratistinast, mul oli selge, milliste riskidega on ka tegemist ja kui suur on üks teos. Aga selge on see, et, et mul on olnud mõlemad need kaks suundumust kuidagi elus. Muusikaline, mis on väga tugev ja peamine ja kirjanduslik, mis on siis natukene vähem. Aga elus peab oskama muutusi vastu võtta, me juba rääkisime sellest ja üks muutustest kindlasti oli see, et, et ma ei soovinud kunagi ooperit kirjutada, järsku ma kirjutasin selle, see oli väga hea ja väga tore. Ja see oli ainukene võimalus sellises tempos ooper kirjutada, sest kui ma oleks ennast 15 aastat enne seda üles kütnud, et ma ühel päeval kirjutan ooper, ma kirjutan operi, ma ei oleks sellele pooleteist aastaga või mis iganes, see oli umbes aeg ooperit suutnud kirjutada, sest mul oleks seal latt olnud enda peas asetatud nii mingisugustesse segastesse kõrgustesse, et ma ei oleks suutnud praktiliste küsimusteni üldse langeda. Sama asi luuletustega. Mul ei olnud luuletustes mitte mingisugust huvi nende vastu ja ma vahest isegi rääkisin oma sõpradele, mul on mingi elevant kõrva käinud luuletuste koha pealt, et lihtsalt kogu see kirjanduse ala ei ütle mulle mitte kui midagi, tühi koht. Kuni siis ühel päeval järsku ootamatult avastasin ennast ise luuletusi kirjutama. Täiesti noh, enam-vähem ühe nädala jooksul. Ja see jäigi osaks minu loomingut vähemalt siiani väga selgelt, ainult et ma vahepeal vahetasin keele üle inglise keele peale, mis mul väga tugevaks keeleks muutus elulistel põhjustel ja asu kohalikel põhjust. Ja kuna ma olen helilooja, siis ma võin endale selliseid asju natukene lubada, ma alati ka esse eestina naerame, et, et ma saan endale lubada kirjutada selliseid tekste, mida üks muusikateadlane näiteks kunagi ei saa, sest tema peab ennast argumenteerima palju tugevamad. Mina ei pea seda heliloojana. Ma võin rääkida rohkem, kuidas mul asjad tunduvad ja mida ma olen elus kogenud ja annab ühe kohutavalt suure vabaduse mul kirjutada, aga samas ka näiteks vahetada keeli. Üks kirjanik selles olekus kohut. Dramaatiline suur eluline samm. Mõelda näiteks millal und ära peale, eks ole. Minul, see ei ole midagi dramaatilist. Vahetan keele eesti keele pealt inglise keele peale üle nagu särgi. Kuuldavasti on teil ka praegu üks libreto käsil, kas see on tõsi? Kust see info pärit on? Läheb täitsa põnevaks siin. Et siis on tõsi. Ma ei kujutanud ette, et ma selles saates peaksin ütlema, ma ei kommenteeri. Saa huvitav, igal juhul kirjanduslikke muusa aiale teid maha jätnud. Ma loodan kindlasti ma loodan, et mitte. Kajalood esitleb täna Berliinis elavat heliloojat Jüri Reinvere. Jüri teie sulest on ilmunud tänavu jaanuaris ajalehes sirp üks pikem essee pealkirjaga hirm kaotada rohkem, kui on juba kaotatud. Ja kui ma püüan selle kolme lehekülje pika essee püüan ühte lausesse kokku võtta, siis te tunnete muret selle pärast, et Saksamaal on hakatud esitama nende heliloojate muusikat, keda on välditud 70 aastat põhjusele, et neid heliloojaid võib seostada natsirežiimiga. Teiseks, Poolas on mindud sõnavabaduse piiramise teed ja tegelik probleem. Me varjatakse rahvuslikkuse ülepaisutatud rõhutamisega. Te ütlete, et peaaegu iga Euroopa riik on endassetõmbunud justkui keras püüdega hoida alal seda, mis on Te otse silmi hakata oma probleeme lahendama ja Euroopa nagu kihutab kinnisilmi kuristikku ja taustaks on see, et uue põlvkonna poliitikutel on tagasihoidlik haridus, neil on suured ambitsioonid ja tavainimene tunneb, et temast ei sõltu mitte midagi. Ma saan aru, et selle essee nagu ka nende esseede tagapõhi ja algmaterjal, mida te kirjutate näiteks Frankfurter algemaines või, või nende Soome ajakirjades, millele te saate esimeses pooles viitasite et see algmaterjal tuleb teie vestlustest sõpradega. Berliinis tuleb meilivahetusest Soomes, Euroopas, Inglismaal igal pool mujal telefonikõnedest. Et see on niisugune kogum, mille te vormistate nagu pähklikoores oma Esseedeks. Mis see on, mis teid Euroopas praegu kõige rohkem muretsema paneb, kui te selle Euroopa südames Berliinis elanud? Kõige rohkem paneb mind muretsema see, kui pime-Euroopa iseenda suhtes on. Ja kui arusaamatu on Euroopa üldsusele momendil, mis olukorras ollakse. Pimeduses ei järgne ju kunagi mitte midagi head, nii nagu endas algamisest endale valetamisestki, millest me rääkisime, saate esimeses pooles mõnevõrra. Jah, aga kuhu siis kadunud? Kus see 90.-te aastate õhin, see Berliini müüri langemise vaimustus, mis on 25 aastaga juhtunud Euroopas või õieti, miks? On juhtunud. Ma usun, et kõige taga on siiski üks väärtuste hinnangu totaalne kokkuvarisemine ja just ennekõike selle kaudu, et kultuursed, väärtused mingil hetkel otsustati, et neid pole enam vaja. Neid kanti täpselt nii kaua välja, kuni Nõukogude liidul oli veel vaja laguneda, kui oli vaja Euroopal üle saada oma sellest Berliini müüri murdumise šokist ja uuest olukorrast. Aga väga ruttu hakkas juhuks ülesehituse aeg, vanast inertsist töötasid vanad väärtused edasi ja nii edasi, nii et väga kaua oli väga selline. Tegelikult nüüd isegi takkajärgi vaadates mingis mõttes selline helge aeg. Aga, ja mida, eestlastel on kindlasti väga raske aru saada, sest see oli eestlastel tegelikult väga raske aega, 90.-te algus ja suurem osa 90.-test. Sest et see ühiskondlik muutus misele Balti riikides oli, oli nendele riikidele ikka väga karm. Aga Euroopasse oli küllalt niisugune puhastav aeg ja ülesehituse aeg ja see on alati majanduslikult väga õnnelik aeg. Nii-ütelda sellises õnnelikus ajas elati. Aga tegelikult juba tollal lükati meie vanad alused väga ikkagi kaugele vaiba alla või siis teise ruumi ja hakati hindama seda, et ainult majanduslik väärtus on tõeline väärtus. Ja mida rohkem vana põlvkonda ära suri ja uut põlvkonda tuli peale, seda selgemaks muutunud tasapisi, ilma et oleks ise seda muutus tegelikult väga selgelt jälginud. Aga kus me nüüd oleme ikkagi sellises olukorras, kus ütleme, näiteks lõpetatakse muusikakunstidega tegelemine ära tervetes riikides sel ettekäändel, et see ei too raha sisse mida ta ei ole kunagi sisse 1000-ga, muusikat ei ole kunagi tehtud, sellepärast et see tooks materiaalseid rikkusi, sellel ei ole üleüldse mingi midagi, nagu sellega tegemist, see on olnud luksustoode sellel ajal, kus muusikat ei olnud kusagil, kui kusagil ütleme Mozarti ajal mängibki muusikat kusagil lossis oli äärmine luksus kuulda muusikat sellises vormis oli nii-öelda tänapäeva mõistes eksklusiivne, kaob, eks ole. Tänapäeval seda ekspressiivsust enam ei ole, muusika on igal pool, ta täidab ruumi meie ümber igal pool ja me ei tunneta enam selles mitte mingisugust sellist erakordset väärtust. Aga siiski ta ei ole kunagi doonoriks raha sisse, nii et järsku nüüd mõelda seda, et muusika või üldse kultuuri ainukene eesmärk oleks rikastada materiaalselt, on täiesti loomuvastane kultuurilisele mõtlemisele loomuvastane, tuleks kindlasti kuidagi mõista. Aga ühiskondlikult seda enam ei mõisteta. Seal noh, niisugune väga banaalne näide, aga me näeme näiteid sellest igas riigis. Isegi Eestis ma ütleksin võib-olla veel vähem kui mujal, ehkki Eestiski kurdetakse selle üle, et, et meil ei ole raha enam selle jaoks meil raha enam selle jaoks ega raha muidugi võiks ju olla, kui me hindaks seda. Et meil on vaja raha selle jaoks näiteks, kui rääkida seda, et, et Eestis ei ole raha muusika jaoks, on minule kui Berliinis elava jaoks natukene idiootlik, sellepärast et Eestis teatakse välismaal ainult tänu muusikale ega midagi muud Eestist ei tule. Aga samas näiteks jälle negatiivselt peab ütlema ka eestlastele kriitiliselt, et lätlased tulevad palju tugevamini peale, kui eestlased juba ammu Euroopas muusikutena. Nad tulevad palju paremate tehnikatega, nad on paremini võrgustunud, nad teavad paremini, mida tahavad ja nende tulemused on ka palju selgemad. Ja neid on igal pool ja palju rohkem. Nii et ka meil on olemas selline enesepetlik uimed, et me oleme väga tugevad, et need on ka tugevamaid. Aga siiski Eestis tuntakse Läänes praktiliselt siiski ainult muusikat, kõike muud, ikka palju, palju vähem ja see siis juba kuulub ainult nende juurde, kes siis noh, ütleme, et on sellest regioonist või nendest maadest huvitatud või tuntud. Nii et Eesti peaks tingimata suutma oma muusikat finantseerida ja see peaks olema nagu riigi kultuuripoliitika alus väga selgelt. Igatahes siis, kui Eestis peaks veel olema see soov, et ta oleks rahvusvaheliselt Kui ma oleksin kultuuriminister, siis ma vastaksin teile, et Eesti kultuuri pole kunagi varem nii palju riiklikult toetatud kui praegu, võtke meie muusikakollektiivid või kui palju on kunstigaleriisid näitusi. Kui ma oleksin haridusminister, siis ma ütleksin, et Eesti õpilaste tulemused PISA testides on ju suurepärased ja kui ma oleksin kaitseminister, siis ma ütleksin, et Eesti ei ole julgeoleku mõttes kunagi nii hästi olnud kaitstud kui praegu NATO vihmavarju all. Kas see on enese pett? Et selles ei ole kõik enesepettus, aga selles on väga palju enesepettus, sellepärast et üks asi on teada, noh näiteks ka NATO abi võib tulla Eestisse liiga hilja, kui Venemaa tõesti peaks otsustama midagi väga kiiresti ära teha. Eesti õpilaste tase testides võib-olla selline, aga näiteks ma kuulan kõikidelt oma Eesti sõpradelt, kes töötavad kõrgkoolides, et õige kirju on täiesti kadunud Eestis juba Eesti muusika- ja kultuurikollektiivid. See vastab tõele. Ilmselt ma ei tunne Eesti, nüüd ütleme näiteks eelarved, need niimoodi, et ma võiksin hakata siin niimoodi kohe suure finants spetsialistina vastu argumenteerima. Ma peaksin selleks ette valmistada. Siis ma võiksin seda teha, aga, ja ka selles on olemas üks ideoloogiline vääratus, ma ütleksin. Kui kultuuri peab ülal hoidma riik ja ainult riik, siis on midagi ka seal. Male. Kultuur peaks siiski suutma ise iseennast ülal hoida. Inimesed peaksid seda kultuuri ise vajama edeta funktsioneeriks ja kui see töötab ainult riiklike karkude najal ka siis on midagi vale. Isegi ma ütleks nüüd, et Eestis niisugune olukord on, aga selline olukord on näiteks Soomes aga terav. Et, et kogu kunstielu töötab ainult Kultuuriministeeriumi karkude najal. Aga seal on traditsioon igasuguste rahastute ja fondide just nimelt tööks. Aga laial üldsusel on kadunud igasugune side selle kunstiga. Ja see on muutunud väga kitsa ringkonna omavaheliseks tegevuseks. Ja kahtlemata Eestis seisab see ka ees, ma kardan mingil ajal või vähemalt väga suur oht on praegu Eestis. Olukord ei tundu mulle üleüldse nii halb kui näiteks Soomes. Aga see võib ka meil ees seista. Kasutades seda võimalust, et meil on kaua aega Berliinis elanud inimene stuudios, missugused hoovused või mõtet sealsete arvamusliidrite peades liiguvad mille üle vaieldakse, milles ollakse üksmeelsed. Saksamaal momendil loodetakse väga, et riik kokku ei varise või vähemalt valitsus selle uue pagulaskriisiga valitseb väga suur ebaselgus selles, et mis saab edasi ja kas tehtud valikud on õiged ja kas Saksamaa jääb liiga üksi kogu Euroopas? Saksamaa on endale võtnud sellise rolli, et ta hoiab vägagi probleemseid riike vasakul, paremal all ja üleval enda küljes natukene kinni, et ära hoida Euroopa uniooni suuremat nõrgestumist. Ja muretsetakse selle üle, et kui kaua seda rolli enam üleüldse ei jaksa, lastakse tõmmata, et kas ei oleks parem lasta? Euroopa on joonil siis tegelikult ka mingil määral alustada selle kokkuvarisemise ka. Sest et nii palju iga riik töötab üksteise vastu, poliitiline kultuur on nii langenud, poliitilist, sellist professionaalsust on väga vähe järele jäänud. Ma ei ütle, et võib-olla väga vähe on suur liialdus, aga kindlasti tooniandev on poliitiline ebaprofessionaalsus, mida minu arvates Ukraina kriis näitas väga, väga selgelt tähendab Moskva ja Washington tõmbasid selle kriisi oma kasuks ära, nii nagu jaksasid ja ainult nõrgestasid Euroopa Liitu ja Euroopa liit ainult lasi ennast nõrgestada, ise aru saamata, mis nendega tehti. Ja Saksamaa tunnetab, et, et ta ei suuda selle keskel võib-olla enam väga kaua niimoodi enam edasi käia, nii nagu ta tahab. Ja selge on see, et seda kasutavad igasugused populistlikud liikumised enda kasuks kohe ära. Ja nendel on nendes olukordades väga suur poliitiline vajadus, nende järele on vajadus, tekivad inimrühmad, kes seda väga hindavad ja vajavad. Ja see võib lõppeda umbes korduvate sündmustega nagu 30.-te aastate Euroopas, et on ka täiesti mõeldav. Sest tegelikult nii naljakas see ei ole. Kui mõelda, kuidas kõik uus populistlikud parteid oma riigi ja oma rahva puhast sinisilmsed poliitikat ajavad, siis tegelikult just need liikumised on tõeliselt rahvusvahelised. Nemad suudavad ühendada Euroopa riike palju paremini kui kõik see filosoofiline seletamine, mis käiks justkui nagu nende vastu. Ühe mündi kaks poolt. Kui te räägite sellest, et Euroopa vabariigid on endasse tõmbunud ja püüavad tegeleda ainult oma sisemiste probleemidega ja olla hästi alalhoidlikud, siis kas see võib nagu käia kõikide või väga paljude Euroopa riikide kohta, kui me võtame Suurbritannia ja tema probleemid ja soov panna Euroopa liidu jäämine referendumile, kui me võtame Prantsusmaa terrorismilained kui me võtame Vahemere äärsed Euroopa riigid või Skandinaavia tundub nagu, et kõikjal Euroopas on niisugust enesesse sulgumist. Kas te näete seda või vaidle? Trast täiesti selgelt kõik riigid momendil vähemalt need, mida ma nagu rohkem tunnen, kapselduvad iseendasse ja keelduvad arusaamisest ühistööst. Seda on juba enne näha, ega see ei ole uus nähtus, näiteks jällegi Berliinis istudes ja vaadata, kuidas Euroopa poliitikat siis üks niisugune täielik idiootsus, mis sealt avaldub, on see, et Balti riigid ei tee koostööd. Kõikjal mujal tehakse koostööd, Beneluxi riigid tõmbavad ühte nööri Põhjamaad hoolimata sellest, et soomlastel on alati siiski mingi teatav probleem, et nad ei taha ennast rootslastele näidata, nad ei taha ennast idaeurooplastena näidata. Aga kui põhjamaadel on mingi ühine intress ja huvi, siis töötatakse koos nagu üks mees, sellel ei ole nagu mingit kahtlust, aga nagu ma ühes isegi vist ma arvan, ma Frankfurter Allgemeine artiklis kirjutas, et Balti riigid on nagu kolm kassi ühes toas, kuidagi on nagu ühes ruumis, aga vaatavad 11. Vabandage, kes teie siin olete? Ja noh, Berliini platvormilt vaadates see on täiesti idiootlik, see niisugust niisugust asja annab ikka tõesti asja mõelda ja see on kuidagi nagu seoses meie identiteediga, sellepärast eestlased kõik mõtlevad, et meie huvi on näidata, et me ei ole venelased, ei ole seal soomlased või rootslased, meil seda me niikuinii ei ole ja tegelikult me oleme ikka Venemaaga väga seotud olnud läbi oma ajaloo, aga me ei ole päris see. Me oleme saksa toonud väga seotud, aga me ei ole ka päris sakslased. Aga jumal hoia, see oleks kõige hullem, kui meid lätlastega tahaks sellest probleemist, mis Euroopas on tegelikult väga tühine probleem, sellest on tõusnud nii kohutav. Ta on meie identiteedi alus. Seda ei tohiks olla, see on kindlasti üks väga rumal, rumal mõtlemine, nii-öelda globaalses maastikus. Aga mis puudutab teisi riike, siis esiteks on kõikidel riikidel mingisugused väga selged oma probleemid, näiteks Inglismaal hakkama saamine siiski oma impeeriumi lagunemisega, mis siis toimus küll teise maailmasõja seal enne ja pärast kui me rääkisime siin ennist, et Poola ei saa siiamaani veel protsesseerib seda mitmesaja aasta tagust kuningriigi kaotamist ja selle kadumist mida võib siis mõelda selle üle, mis toimus siin alles või, või kui öelda 100 aastat tagasi, Briti impeerium oli selline riik, kus päike kunagi ei loojunud, eks ole? Idast läände, see oli ainult 100 aastat tagasi, nemad tegelevad endiselt veel tegelikult selle laguproduktidega nii-öelda, eks ole. Ja tegelikult me peaksime aru saama, et kui me loeme Inglismaa uudiseid, kui palju seal on, seda me ei oska seda mõelda, ei oska mõista nende riikide tegelikke tagamaid või näiteks lugedes Prantsusmaa terrorismilainet. Samas peaks küsima, et miks Prantsusmaa riik on olnud nii nõrk, et seal on võimalik olnud terrorismi nii lühikese aja jooksul juba teist korda sammas, kus Saksamaa näiteks suutnud need kõik ära tõrjuda. Et mis on prantsuse riigistruktuurides nii nõrk ka, et see üleüldse võimalikuks on asuda. Ja miks nad ei ole suutnud midagi selle vastu teha? Noh, praktiliselt samas kohas on rünnak kohe pärast, järgmisel päeval, kas peaks oskama ka küsida, et mis on Prantsusmaa valesti? Mitte mis on ainult ja siis valesti või mida Yesztee? Ega sellisel niisuguse klammerdumisel iseendasse ei ole mitte mingisugust globaalses maailma poliitikas jääb Euroopa liit lihtsalt mängust välja väga ruttu, kui see protsess jätkub ja laseb ennast pallina pommitada, nii nagu ta juba laseb Moskva ja Washingtoni vahel lihtsalt teised teevad, mis tahavad, ja Washington ju ka väga nõrk Ameerika ja tegelikult momendil põlvedele surutud. Ja kui ainult hiina otsustab ühel päeval, et ta nõuab kõik oma võla tagasi siis ei ole Ameerika riik enam praktiliselt olemaski. Jälle liialduseks niuke helilooja liialdusega. Selline olukord momendil valitseb. Üks teema veel, mis teie sirbi ja sees on ja mis väga köidab, on see nõndanimetatud väikese inimese teema. Igaüks mõtleb, et ega minust ei sõltu ju midagi ja kui ma ka iseenda sisse vaatan, siis ma pean tunnistama, et ega minust tõesti mitte midagi ei sõltu. Aga see nagu süvendab seda asjade käiku, et kinnisilmi lagunemise Paule. Ma usun, et see on kaasaegse lääne inimese kõige suurem tragöödia, mida vist ei ole isegi endale nagu täpselt ära tunnistatud. Räägitakse ju väga palju, et on pöönooti ja seda ja teist seda tõesti on väga palju, aga on ka palju muud, on ka väga palju passiivsust soovi kuidagi hakkama saada. Aga siiski, kui vaadata mingisuguseid niukses, hõlb perspektiivis, kui ma mõtlen ka kõikide oma tuttavate ja tuttavate tuttavate peale eri riikides ja ajalehekirjutuste peale. Üks kindel asi on see, et inimesed ei tunne ennast enam meedias ära, see pilt, mida meedia igal pool läänes endast räägib, inimesed ei tunne, et see räägiks nende elustena. Teine olukord on näiteks araabia riikides, ma ei tunne neid muidugi nii täpselt ja nii hästi, aga ma olen rännanud näiteks hiljuti Marokos ja Alžeerias väga pikalt. Ja Hämmastav oli lihtsalt see vahe, kuidas inimesed tunnetavad, et nad elavad seda elu, mis neile on antud ja see vastab tõele. Nad puudutavad tõelisi asju Euroopa inimestel, või ütleme näiteks Ameerikas on tihti see tunne, et nad enam nagu ei puudutagi midagi tõelist. Et see kõik kuidagi käib nagu mingi masinavärk ja nemad on selles masinavärgis sees, aga neil ei ole selles enam mitte mingisugust muud rolli, kui ainult tuua nii palju raha sisse, et kogu kaubandus edasi funktsioneeriks. Inimene ei tunne ka seda, et, et tema tööl väga tihti ja väga paljude inimeste puhul ma olen mõelnud, oleks mingi tähendus, et see tooks midagi, et see, et kui ta teeb seda oma seda tööd või teist või kolmandat või neljandat, et sellest on mingisugunegi kasu, ta tunneb ainult seda, et, et tal on nii palju kasu, et ta suudab oma elu ülal pidada. Aga tegelikult väga suure osa veedate oma ajast mingisugustes tuulutudes ülesannetest malakas või lihtsalt väikese näite, me kõik teame seda, et meile tuleb hästi palju emaile, aga kui palju nendest emaili teist on tõesti midagi suurem, enamus on ju? Vähemalt ma ei tea, kuidas on teie emailile siis, aga minul on 90 protsenti, ma ütleksin, emaili vist on mingisugune tühja asja aja päeva tuleb alustada kustutamisega ja, ja ma ei mõtle selle all isegi mitte spämmi, vaid lihtsalt, et väga palju on asju, mis tegelikult polegi asja ja mis ei ole tõelised kuidagi. Te muretsete inimeste pärast. Jüri Reinvere, kui te mõtlete oma elu peale, teil on sel aastal väikene ümmargune sünnipäev, mitte küll veel juubel. Kui te peaksite määratlema, kust te praegu oma elukaares olete. Mis on jäänud selja taha ja mida te loodate saavutada veel sellel eluperioodil, mis on ees? Või kui palju te selle peale üldse mõtlete? Kahtlemata ma usun, iga inimene mõtleb selle peale mingil määral, aga ma ei oska täpselt vastata, et mul oleksid väga selged konkreetsed asjad. Üks minu muredes näiteks on see, et, et inimesed on kaotanud sideme muusikaga, ehkki nad seda tahavad. Rääkisime meie või minu sõpruskonnast väga õnnestunud elu selles mõttes, et mul on tõesti äärmiselt erinevaid sõpru äärmiselt erinevatest päritoludest pärit äärmiselt erinevate elukutsete ja vanustega. Ja ma olen tähele pannud seda, et, et kasvõi isegi uue muusika järele on inimestel tõesti vajadus. Nad ei taha olla muusikast väljas, aga neil ei ole sinna mitte mingisugust silda. Nad ei saa sellest enam aru, mis seal toimub ja mis peaks toimuma ja nad ei saa nagu üle selle silla minna, vaid see on mingisugune teine riik, mis on mingi müüri taha pandud. Ja nad nagu igatsevad selle järgi küll, aga neil ei ole sinna sissepääsu. Sooviksin neid müüre enam ei oleks. Või et selle tegevusega, mis nüüd mina natukene saan teha neid müüre natukene lagundada, selle asemel, et riike ja meie oma identiteedi lagundada. Palju edu teile Jürile.