Meil on külas Mare ja Are kabel Albu vallast, kakerdaja raba kõrvalt ja mõnuvere külast. Öelge palun, missugused on teie iseseisvuspäeva tähistamise traditsioonid, kombed ja missugused need olid siis, kui peres lapsed olid väiksed ja missugused nad on praegu, kui teie neli last on juba iseseisva elu peal? No meie iseseisvuspäev hakkab ikkagi hommikuga pihta sellel hetkel, kui tõmbama sinimustvalge vardasse ja siis ta hakkab kulgema oma igapäevast rutiini mööda väga-väga sageli. Ja tihti. Kahjuks pean mina kodunt eemal viibima seoses just selle iseseisvusega mis toob kaasa auvalvet vabadussõja mälestussammaste juures paraadid paraadideks osavõtu ja ka vastuvõttudel käimise. Ega see ei ole vist ainult 24. veebruariga niimoodi, ma arvan, et võidupüha, 23. juunil on samamoodi. Et te olete Kaitseliitlasena kodust, kas kuskil paraadil, mingil rivistusel on nii? Suvel veel rohkem, miks see veel rohkem, no kaitseliit ilmselt võidupüha paraadil osaleb märksa tihemini ja rohkem kui talviti. Mare, missugused olid need iseseisvuspäeva tähistamise, et siis kui lapsed veel väiksed olid? Kui lapsed väikesed olid, siis tuli televiisor kindlasti mängib käima panna, et vaadata, kas isa kuskil kõnnib siis võtsime vastu telefonikõnesid, kui siis kõndis, siis helistati, küsiti, räägiti, aga no eks ikka natukene, võib-olla pidulikum, laud ja televiisor kindlasti see. Ja nüüd sellesse pidulikku lauda saab istuda alles siis, kui pereisa koju tuleb. Paradilt? Jah, seda küll ja juhtub nii, et see laudliku väga hilises õhtusse, nii et jah, need traditsioonid ei ole päris nii tugevad ja ühtemoodi aastaid olnud, et lihtsalt elu dikteerib ja paneb paika selle, mis siis tegelikult tuleb. Kõik on pidevas muutumises ja just koos abielus olnud peaaegu nüüd juba 35 aastat, kas te mäletate, Mare, kuidas te kokku saite? Mäletan väga hästi. Meie ühised sugulased pidasid oma pulmi Albu mõisas ja seal me kohtusimegi millegagi pärast mul hakkas kohe see pikk ja sirge poiss niimoodi silma ja. Jah, sealt edasi läks. Are kabel, mille poolest Mare teile silma jäi? Ei oskagi öelda pulmas teisi selliseid tüdrukuid rohkem ei olnud. Kas see tunne, mis tookord oli, kas see kestab ikka praegu ka veel? Joico ikka, kui vare poole vaatate, siis südames on sama tunne kui 35 aastat tagasi. Noh, kas ta just nii äge on, aga ega sealt puudu käia. Kuidas teil tekkis soov Maale elama tulla ja, ja hakata talu pidama aare? Seda soovi tekkinudki selles mõttes, et ma ise olengi maapoiss ja pigem lihtsalt võimalus avanes. Ja siis me kasutasime selle kohe ära ja tulimegi. Ise olen ma EPA metsamajanduse lõpetanud, töötasin Tudu metsamajandis ja kui hakkasid talud uuesti taas tekkima, talumaid hakati tagastama juba siis, siis me võtsime selle sihi, et tuleme siis Mare vanemate talusse tööle ja elama. Ja nii see läks. Ei ole kordagi seda otsust kahetsenud. Ei ole põhjust kombel. Mare, see talu oli alguses natuke üle 50 hektari ja nüüd on ta peaaegu et 200 hektarit, et mis seal talus kõige rohkem on põldu, metsaheinamaid. Vot selliseid asju peab nüüd küll abikaasa käest küsima, sest mina olen praegu, nagu ta ise ütleb, mina olen ainult pere mees ja tema pidi olema peremehe mees. Kõige rohkem debaare nendest asjadest talumajapidamine on tegelikult ikkagi usaldatud kõik aare kätte. Noh, jah, see 54 hektarit on kasvanud jah, tõesti, praegu peaaegu 200 hektari liseks. Sellest paarkümmend on rendimaid, 120 hektarit metsa ja 60 hektarit on põllumaad. Kasvatate meil on lüpsikari see praeguse hetke kõige raskem variant talupidamises. D kogu selle vajamineva sööda kasvatate ise. Ei, mina teen silo ja heina, aga kuud söödad, siis ostame lisaks lihtsalt talu, ei ole ka nii suur, et arendada teraviljakasvatust ja muud põllumajandust korraga. Siis oleme lihtsalt viljakasvatusest loobunud. Sellel viljakasvatusel on ju 2015. aastal eriti hästi läinud. Jah, aga hästi läheb nendel, kellel on ikka hektareid sadu taga, mitte mõnekümne hektari, sellistel meestel. Kui suur teie piimakari on? Hetkel on 20 lüpsilooma. Te olete vähendanud ka ei ole, meil ongi selline. Tere talu, mis oma tööjõuga peaks enam-vähem hakkama saama. Müügiks, ja praegusel hetkel nüüd ja praegu ja hiljem ka tulevikus E-Piim on see, kes viib piima kodunt ära. Ikka maksab ka, et ei jää võlgu. Ei, kõik on laekunud õigeaegselt täpselt see nagu on kokku lepitud ja ainuke asi on jah, et see raha võiks olla suurem umbes nii, nagu oli kaks aastat tagasi kõik ütlevad, et tuleb peale maksta tootjal noh, ega kerge ei ole. Aga ellu oleme veel jäänud ja vast veel elame edasi. Aare kabel, te olete kaitseliidu liige alates 1993.-st aastast. Tuletage meelde, palun neid aegu, kui te kaitseliitu astusite, et mismoodi seal see asi kõik siis oli korraldatud ja kuidas see nüüd välja näeb? Oh, see on päris päris pikk jutt, kui hakata algusest peale kõike ära rääkima, aga neid aegasid sisuliselt ei annagi võrrelda. Ei siis praegu see areng, mis seal toimunud on ikka väga-väga suur ja väga hüppeline olnud kuigi ja öelda, et praegu on kõik asjad korras, oh ei, kaugeltki mitte. See on täpselt nagu eesti riigilgeot vaja areneda ja areneda ja areneda ja ja nii on ka kaitseliidus minna on veel väga, väga pikk maad, enne kui kaitseliit võib öelda, et no nii, nüüd on kõik asjad olemas, mis tarvis. Aga kui algusaegade peale tagasi mõelda, siis ega esimestele aastatel. No mina ei ole päris päris alguse juures olnud ikkagi 93. aasta algusest kaitseliidus paar esimest aastat minu poolt jäid ju puutumata, aga sellel ajal oli ikkagi põhiline, mis, mis oli, oli meeste entusiasm ja tahe olla kaitseliidus olla valmis vastu hakkama kurja naabri kurjadele kavatsustele. Tasapisi hakkas tekkima relvastust, esimesed harjutused, laskeharjutused, sageli toimusid Vene sõjaväe käest ostetud moonaga, mehed muretsesid ise endale mundrid selga, saapad jalga, enne kui kõik see asi tasapisi muutuma hakkas. Nii, ta on läinud. Algusajal kaitseliitu sattus üsna palju juhuslikku rahvast, kes seal purjuspäi relvida eristasid, aga selle asjaga sai vist üsna ruttu korra majja, mis praegu teile meele murelikuks teeb või, või mille pärast muretsete kaitseliidu asjade pärast? Kaitseliidus võiks olla rohkem liikmeid rohkem ja rohkem, kuigi viimasel ajal on selgelt näha, et kui tekivad sellised ärevad olukorrad, et siis tekib sihuke hüppeline juurdekasv uute liikmete näol. Aga niipea, kui elu ja olu maha rahunevad, siis see asi jälle jääb vaiksemaks, kuigi see liikmeskond on ikka järjest järjest kasvanud, me oleme jõudnud juba ju kaitseliidu hulgas 16000 piirimaile, seda ilma muude organisatsioonidelt puhtalt kaitseliidus. Aga alguses aastatel ja, ega praegugi. Mis see kaitseliit paremat või, või targemat on kui, kui Eesti ühiskond ja algusaastatel kõik, kes tahtsid, kõik, kes vähegi olid, tulijad need ju vastu võeti. Nüüd on asi läinud märksa selliseks kontrollitumaks. Inimeste taustasid, kontrollitakse, nõutakse soovitajaid. Sellise kriminaal, maalse minevikuga inimesed, neil on ikka väga-väga raske pääseda kaitseliitu. Praegu on vist rohkem see mure, et, et inimesed lähevad maalt ära linnadesse, mistõttu maakonnas ongi lihtsalt raske leida inimesi, kes sobiksid, kes tahaksid kaitseliitu astuda. No päris nii ka ei ütleks, inimesi ikka on ja tuleb, aga, aga see on see jah, et see liikumine pool on ikka ikka vägagi suur. Ja just Tallinnasse ja Tartusse suurlinnadesse. Eks see annab tunda tegelikult igal elualal, aga ekskaitseliit püüab iseenda järelkasvu kasvatada oma noorliikmete näol. Loodame sealt endale tulevasi kaitseliitlasi ja tasapisi ikka kosuma, niimoodi. Siin on veel üks niisugune vaidlusteema praegu, et Euroopa Liidu direktiiv näeb ette, et inimesel, kellel on relvaluba, ei tohiks edaspidi olla kodus rohkem kui üks tulirelv, juhul kui see ei ole mingi sporditulirelv või jahitulirelv. Mida teie sellest arvate, Aare kabel? No ma ei ole väga täpselt sellega kursis, et ma oskaksin väga konkreetsete põhjapanevat vastust sellele anda, aga tõenäoliselt see direktiiv peab silmas tsiviilkäibes olevaid relvi. Kaitseliidu relvad ei ole tsiviilkäibes, need on sõjarelvad, nad on ikkagi usaldatud usaldusväärsetele, kaitseliitlastele. Mare kabel, mida teie relvadest arvate? Kas on turvalisem tunne, kui te teate, et relv on majas kapis luku taga? Ma ei ole selle üle niisugust aru pidanud ja nii mõelnudki selle turvalisusega on nii, et nimetan seda turvalisust siis, kui ma tean, et mul on kõrval selline abikaasa, kes selle eest hoolitseb. Ja ma relvade omamis otseselt ei ole väga positiivselt suhtunud. Võib-olla see on valesti öeldud. Ma parandaksin ennast. Kui are on tahtnud, et maga, vahest lähen temaga relvast laskma või prooviksin ka, et mis selle riistapuuga siis teha, siis? Ma eriti heal meelel seda ei tee. Aga samas ma saan aru, et kui see relv seal kapis on ja on ohuolukord ja situatsioon, kus seda kasutada, siis ma võin alati tema peale kindel olla, et saab korda. Saab tehtud. Aare kabel on väga tubli kaitseliitlane. Nüüdseks on Aare kabel leitnandi auastme välja teeninud. On olnud aastaid kompanii pealik kaitseliidu Järva maleva juhatuses, samamoodi liige on eruohvitseridega kogu liige on valitud aasta kaitseliitlaseks 2015. Ta on korduvalt käinud Utria dessandi ilm, mis on talviti ja Erna retkel, mis on sellel rukkilõikuse ajal, kui on kõige kuumem ja sageli päike kütab varahommikust hilja õhtuni ja Järvamaa laeval on alati ju võistkonnal väga hästi nendel retkedel läinud. Mare elu on tõestanud, et igal väga tublil mehel on kodus üks tark ja kohusetundlik naine. Ma arvan, et ega aare kabel ei oleks saanud olla nii hea kaitseliitlane rohkem kui 20 aastat. Kui teie ei oleks kodus samal ajal hoidnud talu korras kodu korras kasvatanud lapsed käinud ise tööl? Ma arvan, et väga palju sellest tunnustusest, mis Aare Kabelile on osaks saanud, on ju ka teie teine. Kas te olete seda alati teinud rõõmu käänurisemata? Kõik need aastad? Mul ei ole, polnud põhjust nuriseda. Seal ja asi, mille peale ma ei ole niimoodi mõelnud lihtsalt see on see elu, mida meie elame ja nii me elamegi. Aga meil on kodus olnud ka varasematel aegadel, kui lapsed olid väikesed, väga palju abi minu vanematest. Minu isa, aita saarel oma töid teha siis veel, kui ta meie keskel oli ja ema samuti, nii et päris suur tugi oli ka oma kodustest. Muidugi eelmisele jutule väike parandus ei ole eruohvitseride kogu liige, malev, reservohvitseride kogu liige. Minu viga tsivilistid viga on. Aga ma arvan, et ega teil see kerge ei olnud, käia ise väljaõppel, käia teisi kaitseliitlasi välja õpetamas, teades, et kodus on teine, kolmas, neljas töö pooleli, et, et see on kogu aeg olnud, teil ju valikute küsimus. Jah, nagu Mare ütles, et kui tema isa veel meiega olijat, siis Saima tema arvelt liugu lasta. Ja nüüd kui üldse väljas saab käia, siis tänu sellele Eestis on asendusteenistus rakendunud. Sest ega see talutöö ei ole kerge, see on ikka päris tõsine mehe töö. Mare võib seda küll vahetevahel ära teha ka üksinda, aga, aga see on ikka raske tegemine. See on see, et te leiate asendustaluniku selleks ajaks, kui te ise põhjusel või teisel ei, ei saa talutöödega neid teha. Ei, mul ei olegi vaja leida, selleks on need talunikud olemas, mul on ta vajada lihtsalt tellida õigeaegselt ära, et ta tuleb sellel päeval tallu, mis minule sobib. Te usaldate neid inimesi tegelikult ei ole kunagi midagi kehvasti tehtud. Ei, nad on selleks õpetatud ja see on nende töö. Kui nad seda kehvalt teeksid, siis nad ei teeks seda tööd rohkem. Ja ma arvan, et mitte ainult mina, vaid väga paljud talunikud oli Eesti, on nendega rahul. Räägime veel nendest suurtest sõjalis-sportlikest mängudest, kummastki te olete osa võtnud rohkem kui 10 korda. Mis see on, mis sunnib Well hangedes öiti külmetama ja suvel, kui on need tohutult kuumad, augustikuupäevad janu kannatama ja väsimust missioon, mis Järva maleva võistkonna nendele retkedele võistlustele viib? No meie võistkond oli üldse üks eriline võistkond, ma julgen väita seda. Me olime omadega nii kokku kasvanud, meil ei olnud vaja omavahel rääkida, kenam, kas me läheme või ei lähe võistlema, me teadsime, et need võistlused toimuvad, teadsime Läheme sinna ja selline kokku üllatus oli see, mis sundis minema ja miks tahtsin minna. Tegelikult kogu see kamp, kes käib nendel retkedel, kes neid korraldab. See on selline üsna üksmeelne seltskond ja väga head kamraadid, kõik see on üks põhjustest muidugi selline pisik sai minul alguse juba epa ajast, mil ma matkadel käisin ja kuna talvel olid üliõpilastööd kõik said poole hinnaga, said talviti käia ja see talvine värk hakkas väga meeldima. See külm ei ole, ei ole mingisugune hirm selle juures. Ja nii sai alustatud nende retkedega ka ja muidugi loomulikult kui retk hästi läheb, kas just alati võidukalt, aga kui tervena elusana finišisse jõuame, siis rahulolu, mis sellest tekib, see on ka üks väga-väga oluline asi selle juures. Mõnikord läbi külmunud ja väsinud, aga siiski õnnelik. Otse loomulikult. Nüüd enam ei võistle isaga te korraldate neid võistlusi. Jah no mitte kuidagi ei saanud olnud, jäta järgi hakkas jälle sügelema, kui võistluste aeg läheneb ja tundsime kohe, et on tarvis tarvis minna ja aga kuna ükskord sai otsus tehtud, et aitab, siis liitusime korraldusmeeskonnaga ja ma võin täiesti ausalt väita seda. Võistluste jooksul tuleb juba teha mingi kaks või kolm kontrollpunkti, siis see on täpselt sama koormav ja väsitav, kui, kui ise osalemine. Need marsruudid ja kontrollpunktide läbimine, kas need peavad muutuma aasta-aastalt ikka raskemaks? No mis nad nii väga raskemaks muutuvad selles mõttes, et mina olen alati ütelda kõige raskem retk on see, mis on eesolev retke alati kõige raskem. Ei tea, mis meid ees ootab, mis tulema hakkab. Lõbuks, kui ta on läbi, on siis on ta jälle tavaline. Seda ei maksa kunagi karta, et öeldakse, et nüüd on hirmus raske, ei ole, need on kõik läbielatud katsumused kunagi kuskil. Isadepäeval 2001 valis Eesti naisliit aare kabeli aasta isaks. Ingrid Rüütel kinkis sel puhul nahkköites eepose Kalevipoeg ja siis astus Aare kabel mikrofonide ette. Lugupeetud proua Rüütel, head saalis viibijad, kogu eestimaalased, hoolimata eelnevatest sahinatest on kogu see tänane sündmus mulle ikkagi niivõrd ootamatu. Palju ootamatum veel kui iga-aastane talve tulek. Ja uskuge mind siin teie naeratavate ja nõudlike ja heatahtlike pilkude all on üsna jah. Laske seista. Igal juhul, te olete teinud minust lisaks kõigele muule ka 14 aastase nooruki, kellel süda koos põlvega oioi, kuidas särisev? Võib-olla tipptegija, ükskõik kui paljudel elualadel, aga meheks saadakse läbi perekonna, sellepärast minu esimesed tänusõnad on, sul on arenenud. Me oleme juba 20 aastat kõndinud ühist elurada. Ajas on meiega liitunud Sille, Mihkel, Triinu Jüri-Kaarel on liht olla tugev. Kui selja taga on kodu, kus sind oodatakse ja toetatakse. Aitäh teile, kaaslased naiskodukaitsest ja kaitseliidust nende aastate jooksul Võsul koos viibides õppustel, rasketel, patrullvõistlustel, puhke-ja spordilaagrites. Me oleme koos söönud ära hulga soola ja on tekkinud tugev sõbratunne ja kindel teadmine selle kohta, et hädasolija võib alati meie peale loota. Aitäh teile tatud eesti naiste liit on väga lihtne välja kuulutada ja kätte anda seda auväärset tiitlit aga väga raske on teha valikut sellise tohutu hulga võrdväärsete meeste hulgast, leida see kõige võrdsem kiusamisena. Mina sobisin reiemõõdupuule, aitäh selle usalduse eest. Ma olen nüüd praeguseks hetkeks aru saanud. Aasta isa nimetas auväärsusest, kuid mõte selle vastutusrikkuse kohustuste ees teeb peas alles pesa. Veel tahaks tänada ka kõiki meeldejääva kontserdikorraldajaid, siin osalejaid ja kõiki neid, keda ma ei oska, ei tea ja keda unustan nimetamast. Ja kõige lõpuks tahaks saate Eesti kodudesse selle sõnumi mis ulatati minule täna, kui ma siia majja sisse astusin. Palju õnne isadepäevaks soovib kodutütar Liisi oja. Aitäh temalegi. Teie olete minust teinud aasta isa. Mina ise vean veel selleks saama, aitäh. Pere vanim poeg, nüüdne näitleja Mihkel kabel istus sel tähtsal päeval Estonia kontserdisaalis aktusel koos ema õdede ja noorema vennaga esireas. Mihkel mäletab seda päeva. Ma mäletan seda, et mul oli tegelikult üks päris raske eksam olnud enne seda ja me olime, olime selleks valmistunud päris pikalt ja kuna see oli magama töö oli enne seda, siis siis ma olin unustanud oma ülikonna, kooli, lavakasse siin üles Toompeale, siis ma käisin selle veel hommikul energia. Et ma mäletan seda, kuidas ma panin ülikonna selga, panin kooli, siis läksin Estoniasse. Olid eile oma isa üle uhke tunne, loomulikult oli ja muidugi oli väga pidulik ka ja ma arvan, et ma praegu iseenesest juba väärtustaks siin seda veel rohkem. Tollel hetkel oli lihtsalt äge. Mida te oma lapsepõlvest mäletate, mida ema ja isa teiega koos tegid? Me käisime suviti, ma mäletan seda Saaremaal, Hiiumaal ja sellistel autoreisidel, seda ma mäletan rohkem varajasest lapsepõlvest, sellepärast et kui mina juba vanemaks sain, sündis circa tegelikult Jüri-Kaarel, kui Jürka sündis, siis oli selles vanas Žigullil liiga vähe kohti. Siis ega ma siis eriti ei käinud enam reisidel. Sellepärast et siis enam ei mahtunud. Aga jah, telkimise matkamised, lõkke tegemine suviti ujumas, käimised, need on sellised asjad, mis ma mäletan ikka koos jah, loomulikult selles mõttes, et vahepeal nii ja vahepeal naa, eks ole, kes tuli, kes ei tulnud, eks ole. Aga noh, kuna isa on alati olnud selline üsna kiire elustiiliga, siis ega ma sellist momenti väga ei mäleta, et oleks nüüd noh, mänginud hästi palju või midagi sellist, aga ikkagi kuskil õhtul ikkagi ära mahutada mingisugune ujuma minek või midagi sellist. Mida te veel oma lapsepõlvest mäletate, seoses ema ja isaga? Ilus helge soe pilk tuli silmadesse kohe. Jah, et keeruline on ema isa mäletada oma mälestustest selliste humoorikatena vahvate lugude kaastöölistena vist, sest et nad on ikkagi üsna sellised tagasihoidlikud. Tundub, et selliseid ikkagi nõukogudekasvatusega ja aga kui ma kodus mõtlesin natuke selle peale, mida sellist nagu vahvat Nad on teinud, siis mulle tulid need mälestused läbi teiste inimeste peegelduste. Näiteks üks minu kursavend olime esimesel kursusel. Ütleme niisugune pool kursust oli metsamatkal, olime ööbinud ühes suures telgis, öösel lõket teinud, seal kaks ööd olnud kuskil metsas märjas ja külmas lume sees. Isa tuli meile järgi, läksime veel kodust läbi, saime seal hommikusöögi, ehk siis lõunal panime külalised rongi peale ja Markus rääkis mulle selle laheda loo, kuidas temaga kõiki teadis, et isa on, eks ole, kaitseliitlane ja kõvasti igasugustel patrullvõistlustel käinud ja vana ma ei tea, mitmekümnekordne Eesti meister, sangpommid ja nii edasi, kõik teadsid. Ja veel talupidaja, see oligi niimoodi, me olime hommikusöögilauas. Isa oli just tulnud laudast oma lauda, toimetusel oli pesemas ära käinud, läks magamistuppa ja siis Markus rääkis, kuidas ühel hetkel tuleb välja sedasama Aare kabel. Tal rahvariided seljas, ütleb emale kuule, aitab mul kaelarätikut siduda. Et see oli nagu see moment, kus ta ütles, et ta lihtsalt Hatsid teise kursavennaga otse lisaks naerma. Seda nad ei osanud oodata. Või siis näiteks teine lugu vanema õe lastest, Rasmuse Pärtel. No nemad on ka sellised kõvad spordipoisid. Hästi aktiivsed tüübid ja neile vanaisa on kõige suurem eeskuju üldse nende arvates vanaealistena üldse maailma kõige tugevam mees sest tal on ju ometigi seal kapis on nii palju medaleid ja karikaid spordivõistlustelt siis iga kord, kui Rasmuse Pärtel telekast näevad mingisugust raskejõustikulaadset asja või pomme või kange, siis nad alati küsivad õe käest, et kas vanaisa jaksaks ka nii palju tõsta. Need on need lood ise nüüd, kui mõelda selle peale, mida on isa ja ema mulle kõige rohkem õpetanud või, või mida ma praegusel hetkel väärtustan. Üks asi, mis mul tuli meelde, mida ma viimaste aastatega olen ära õppinud on see samane asi, et kuidas stressiga hakkama saada just tööalase stressiga. Isa ütles mulle ka kunagi see, kui sa homsete asjade pärast täna muretsed, ega see homseid probleeme ei lahenda, et see lihtsalt rikuks tänase õhtu ära. Ja ma olen temaga sellel teemal rääkinud ka loomulikult saunas, eks ole, seal, kus eesti mees ikka räägi mujal kui saunas. Ega ta saunalaval räägib ja rohkem ei räägi midagi, suu on lukus. Aga sellest me oleme rääkinud küll ja see on küll asi, mida ma olen teinud ja järjest paremini oskan teha, lülitada ennast välja ja kui teinekord õhtul lähed magama ja uni kohe ei tule, siis hakkavad mõtted peas kerima lihtsalt rahuja ame vaada alati saab, kindlasti saab, see on üks asi ja teine asi on see, mis on ka üks lugu lapsepõlvest, et päris tihti sõitsime ringi ka niimoodi, et ema ei tulnud kaasa kuiva lapsele, nii palju siis ema, noh, arusaadav eelistas jääda koju. Näiteks siis, kui vanaema juurde läksime isa ema juurde, siis Jõgevale siis pahatihti juhtub see asi, et jõudsime kuskil poole tee peale, siis isa tõmbas, sõitis autoga kuskile kõrvale kuskil puude pilusse kõrvaltee peale ja kavandas lapsed õue, ütlesid 20 minuti pärast, tulge äratage üles, siis ta magas. Rääkisin õdede-vendadega ka, et see on ka üks lugu, mis kõigile on meeles. Kohustuslikud unepeatused on ka üks asi, mis jälle on selle stressiga seotud. Et kui sa oled väsinud, sisse magad, kui on uneaeg, maga ei ole vaja siin pikalt mõelda. Tegelikult magama jäämine on ka minu meelest päris hea, selline nagu näitaja. Kas suudad hakkama saada stressi, kui suuda? Emast ma lähen eluks ajaks kõrva taha pannud seda, kuidas oma mul natukene selline isa pastandeks, tema on pigem selline pabistaja, kui isa on selline rahulik, võtab asja rahulikult, küll saab, alati saab lahendusena alati olemas. Ärme põe, on natuke rohkem selline pabistaja. Aga samas see on ka selline. Minu meelest on nagu oluline asi, et näha mingisuguseid asju ette, ka neli last üles kasvatanud ja eks ta, eks ta vaatab selle koha pealt, et kui on hea näide on kas isegi see, et kui võib-olla isa ei pane seda kuuma kohvitassi laua peal tähelegi, aga kui sul on perekonnas on vähemalt kaks kaheaastased põngerjad, siis tuleb näha ette, sa lükkad selle kohvitassi ära sealt. Aga mis emaga mul meeles on see, et ema ja siis maaema on olnud eluaegsed kohaliku rahvateatri näitlejad, siis vanaema oli väga pikalt selle eestvedaja ja ema on olnud seal kaasa tegeleda, no sinna kaasa tassinud, nii et minu esimene selline teatripisik sai küll alguse jah, sellest neeme musist ja inspektorsiilista algklassides, aga järgmine asi oli ikkagi sellesama kohaliku rahvateatriga ringi käies ja ta vedas meid järgi. Muusika tuleb ka sealtpoolt, kuigi mina olen ainuke meie neljast lapsest, kes ei ole mitte midagi muusikakoolis õppinud siis ja natuke siin kitarri plannima õppinud, aga selline muusika, loomingulisus kõik see tuleb justkui nagu ema poolt, et käsitöös on ta kohutavalt osav ja tugev ja ta on ka ühtlasi ka käsitööõpetaja algklasside õpetaja, ta on matemaatika osa, eks ole üks autoritest ja kõik selline kunsti loominguline, kõik see pool tuleb emalt ja, ja siis isa poolt tuleb siis pigem selline ratsionaalne ja selline vaoshoitud. Mare olge kena, rääkige nüüd, kui hästi teie neljal lapsel läheb ja kuhu punkte nad on oma eluga jõudnud. Ma usun, et neil kõigil läheb väga hästi, sest nad on väga tublid inimesed olemas. Sille sille peres kasvab kaks tublit poissi, üks neist hakkab kooliteele minema sügisel. Tema töötab hambatehnikuna ja on oma tööga väga rahul. Mihkel hetkel töötab hoolde Hansas, aga tema on siis vabakutseline näitleja, osaliselt tegeleb ka VAT teatris ja nüüd on neil siis sõpruskonnaga poistega välja tulnud tükk Pal-tänava poisid, hetkel temaga juba isa ja temal on peres ka päris mitu last juba poiss ja tüdruk ja poeg siis ka asutab ennast kooliteele. Siis on meil Triinu, Triinu elab ja töötab koos oma elukaaslasega Tartus. Ka väike poeglasteaialaps ja tema on noorsoopolitseinik ja Jüri-Kaarel on praegu siis hetkel viru. Üksikjalaväepataljonis teenib aega ja lõpuni on tal jäänud veel neli kuud. Kas on nii, et ükski lastest ei jäänud maale aare kabel? Ei saa öelda niimoodi natuke maad läinud, aga, aga Mihkel on juba otsapidi tagasi. Rajab meie juurde endale suvekodu ja see, et lapsed vahest kodunt eemal lähevad seal siis on loomulik ja vajalik aga käivad väga tihti maal ja alati on nad oodatud meile ja ma arvan, et neid tuleb veelgi maale tagasi. Kas see põlvkond, noor rahvast, kuhu teie lapsed kuuluvad, peab talutööd liiga raskeks või lihtsalt linn peibutab tuhandete võimaluste loo? Ta ei ole raske, mina olen ütelnud ka kogu aeg seda seal taludes, see ei ole raske, aga pigem on ta sihuke üksluine. Kas kinni hoiad ühes kohas kinni? Sa pead tegema hommikul, sa pead sa tegema õhtul. Eriti veel meie valik, mis on piimakari, sellest ei ole pääsu. Ja eks talutööd on ka sellised asjad, mida kõige rohkem need sellised maailmakõikumised raputavad. Suured kriisid, me oleme juba aja jooksul, mis me oleme talu pidanud, see on juba praegu kolmas kriis, mis on üle Eestimaa käinud, eks see teeb meid kõiki ettevaatlikuks. Ja praegu on peremehe hoiad ju minu käes selles mõttes, et nad tahavad ka iseseisvad ja omaette olla. Aga jah, eks näis, mida see noorem tegema hakkab, see lõpetab oma ajateenistuse ja mis sealt edasi tuleb, eks paistab. Mare, mida ema süda ütleb, kas see on natuke nagu see Vargamäe Andrese probleeme tohutu valu ja vaevaga on talu üles ehitatud, aga erilist indu laste silmis talu üle võtta ei paista? Jah, eks aeg-ajalt muidugi on, aga, aga teisest küljest nagu Aare ütles, et tema ei ole ka ju kuskile veel eest ära astunud ja ma usun, et me arutame seda asja veel tulevikus mitmeid kordi läbi, mida teha, kuidas teha ja kes, kuhu ma päriselt ikkagi lootust kaotanud ei ole. Küllap midagi koos välja mõtlema. Selles ma ei kahtle, te olete alati hästi ühte hoidnud ja ma arvan, et ühelegi raskusele alla ei vannu. Seda küsin nüüd juba Järvamaa aasta õpetaja 2015 Mare kabeli käest. Tee läksite Albu põhikooli õpetajaks 25 aastat tagasi. Kuidas õpilased selle aja jooksul on muutunud? Õpilased on muutunud päris kindlasti, eriti tundub mulle viimaste aastate jooksul. Nad on palju enesekindlamad iseteadvad ja sellised. Mul ei tulegi nüüd õige sõna meelde, kuidas seda öelda? Aga kas mina võin vahele selles mõttes rääkida? Mul on see õige, võib-olla ei ole, aga just see mina nimetaks seda liigseks demokraatiaks, mis jõuab igale poole, mis on jõudnud kasvõi meie kinnipidamisasutustesse, mis on jõudnud ajateenistusse, mis jõuab koolidesse. Et väga sageli antakse inimestele väga suured õigused, aga unustatakse ära nende kohustused. Ja vastutus oma tegude eest ja sõnadega. Ja, ja see, see võib-olla ongi see, mida mina olen märganud, mis on kooli jõudnud, ongi see, et lapsed sageli ei vastuta oma tegude eest. Nad võivad teinekord õpetajaga suhelda täpselt nii, nagu ise tahavad rääkida seda juttu, mida ise tahavad. Õpetajal ei ole isegi seda võimalust politsei kutsuda, sest politsei tegutseb avalikus ruumis. Klassiruumi ei ole avalik ruum ja sealt need arengud lähevad. Õpetaja ka veel, kui suur probleem see on? See on probleem. Aga mina töötan algklassides ja võib-olla algklasside laste hulgas nüüd nii tõsine mure ei ole, aga vanemas astmes kindlasti on küll probleeme. Kool on selline kena väike maakool ja nii tore ühtekuuluva kollektiiviga ja, ja lapsed on tegelikult hästi vahvad. Aga ikkagi tekib meil ka Neid väikseid tõrvatilku sinna sisse, et et ikka on murelikke päevi, kui palju peab põhikoolis õpetaja võitlema selle eest, et lapsi jätaks põhikooli pooleli, et ta lõikaks katki oma võimalikku haridusteed? Kool ei kaotaks järjekordset pearaha ja et vald saaks ikka kooli edasi pidada, sest et, et lapsi on, et kui palju kogu see vastutuse ja ülesanne õpetaja õlgadele näiteks valla põhikoolis langeb? Ekstra langeb muidugi, aga mulle tundubki, et meil on selline väike koolipere, et hoolime üksteisest ja me saame tõepoolest neid abivajajaid aidata ka. Meil on ka selliseid juhuseid olnud, kus me oleme tõepoolest suutnud teda seal rajal hoida ja põhikool on lõpetatud. On ka vastupidiseid näiteid, aga sel juhul on juba muud tegurid seal mängu tulnud, mille pärast seda põhikooli ei saa lõpetada. Aga siis ei ole ka lahku mindud pahasena ja vihasena, et midagi keegi on valesti teinud, vaid lihtsalt ongi nii olnud, et on tulnud see põhikool pooleli jätta, oma elu elada ja siis uuesti haridusteega edasi minna. Aga seda juhust ei ole, et õpetaja päev ühel lapsel hommik hommiku järel käima kodus järele, koputama uksele ja ütlema, et tule nüüd ma viin su kooli lihtsalt selleks, et klass saaks lõpetatud. Kuna ma algklasside õpetaja olen, siis minul selliseid muresid siiski ei ole ja meil on selleks ka vallas omad inimesed, kes meid aitavad ja võtavad ühendust koduga ja ja siis vaatame juba koos, kuidas laps koolis käima hakkab ja kuidas paremini korraldada. Mida peab Albu koolis ühes väikeses vallakoolis, õpetaja kogu aeg ise õppima, et ajaga kaasas käia? Õppima peab väga palju. IT valdkonnas peab olema asjadega hästi kursis. Räägime väga palju uuenenud õpikäsitlusest, siis kogu aeg peab silma peal hoidma haridusartiklitele arvamustel tutvuma uue pedagoogilise kirjandusega. Ikka tuleb kätt pulsil hoida nii-öelda ja ainekavad lähevad ka raskemaks ja, ja kuidagi niisuguseks mitme kihilisemaks. Ma ei julge nüüd öelda, et nad aina raskemaks lähevad, sellepärast et ma ise töötan algklasside osas. Võib-olla jah, et saab teha valikuid julgemalt ja keskenduda sellele ühele suurele üldisele, mis ees on, mitte võtta kõrvalt kogu aeg seda väikest kribu-krabu juurde. Veeretamine oli praegu selline konarlik, aga sul peab olema, õpetades mingisugune selgem eesmärk ees, et sa selle poole püüdlejad, et võib-olla siis ei tundugi need ainekavad nii tohutult keerulised, rasked ja mahukad. Sa õpetajana ju valid välja selle kõige põhilisema, milleni sa pead jõudma. Pigem võib-olla siin on see probleemiks mulle kõrvaltseisjana on jäänud mulje, et tegelikult neid igasuguseid toome, kas või õpikut neid antakse ühe sama asja kohta antakse väga palju, antakse, antakse välja. Ja siis see vaene õpetaja peab nüüd tegema valiku, miks ta ühe õpiku valib, miks ta teist ei vali. Ühtepidi on see kindlasti väga hea olemas valik, aga samal ajal see ilmselt kindlustab ka meie meie vahendeid, mida me saame haridusele kulutada. Kooli ei jõua ju kõiki õpikuid osta ühele klassile. See suurendab õpetaja vastutust selle eest, millise materjali abil ta seda ainekava oma lastele õpetab. Kindlasti, sest vastutus ju on ka seotud otseselt rahadega, mis on antud talle õpikute muretsemiseks ja tema ju vastutab selle, millise õpikuda tellid. Miks just selle õpiku tellis, miks mitte teist sealt need asjad pihta hakkavad? Me rääkisime õpetaja kabeliga lastest, teie are Kaber, olete Albu vallavolikogu sotsiaalkomisjoni esimees ja teieni jõuavad eakate inimeste mured. Jah, eks me teame kõike seda, et sotsiaalsfääris on päris suured rahad liikumas ja ikkagi ikkagi on see häda, et neid ei ole piisavalt. Eks vanemad inimesed puutuvad otseselt selle kokku, et on nad küll Auge oma pensioni välja teeninud, aga sageli sellest pensionist ei jätku enam oma elu ilusaks ja väärikaks lõpuni elamiseks. Ma võin siinjuures näiteks tuua kasvõi enda oma ema kes oli üsnagi pika tööstaažiga saatuse sunnil me olime suunatud panema hooldekodusse ja tema pensionist ei jätkunud isegi isegi pooleks ülalpidamiskulude katteks ja me pidime vennaga ülejäänud osa katma. Jah, omavalitsused küll katavad nende inimeste vajadused, kes on üksi jäänud, aga kas see on õiglane? Ma ei tea. Kas neid avaldusi tuleb valda palju, et vald kataks selle kulu, mis hooldekodus inimesi oma pensionist ei jätku? No õnneks neid ei ole väga palju, aga lihtsalt fakt iseenesest, et see on niivõrd nihke sama hinnaskaala poolest, see on juba selline ärevust tekitav olukordi. Kas Albu vallal on mingi oma hooldekodu, kus ta saab kodukoha inimestele peavarju pakkuda töötada joog? Vald on rahul ja, ja vald on siis omanik ka vä? Jah, praegu on vald omanik, selles mõttes vald ei ole väga rahul, et, et need tingimused ei ole nii head kui võiksid olla, aga valdan kerkimas tänu ette võtlikele inimestele uus ja kaasaegne hooldekodu, nii et sealt loodame väga suurt nihet paremuse poole. Võtame siia lühikese telefonikõne Järva Teataja peatoimetajale Tiit Reinbergile. Kui sageli on teie lehel põhjust Aare ja Mare kabelist kirjutada? Sellele küsimusele ma väga täpset vastust ei oskagi anda, sest Aare ja Mare kabelist ja nende perest kuna enam ei kirjutanud nii palju ja nii pikkade aastate jooksul nendest lugudest sakslast juba sihukese väiksema raamatu kui kokku panna haare kabeli puhul on see, et küll on tehtud, mis, nagu perelugusid ja isikulugusid, aga väga sageli on nemad ka meie esikülje sellised kangelased. Kui rääkida aarest, siis saare valiti seast Ta aasta kaitseliitlaseks. Enne seda on olnud Järvamaa aasta isa, Eesti aasta isa Erna retkedelt on ta võtnud väga palju aastaid osa väga edukalt seal Järva maleva ka esinenud, ka esikoha toonud Erna retkelt. Tan taluni igas mõttes minu meelest, mida, nagu iseloomustab kõige paremini kaitseliidu Järva maleva ülema Arvi Niglase lause, et aare on igas mõttes suur mees. Aga kuna kabeliste perele külla lähme, siis nii-öelda teist poolt ei saa kuidagi alahinnata, et viimane uudis oli meil küll loppis Mare kabelis. Uudis oli sellest, et Järvamaa õpetajad olid kaasautorid Lotte aabitsale ja Mare kabel oli üks Lotte aabitsa kaasautoreid ja Mare kabeli puhul oleme veel väga palju kirjutanud sellest, et on kooli näiteringi juhendaja. Näitering on jälle, jään vastuse võlgu, kui palju erinevaid preemiaid saanud. Ja lisaks seal lavastaja tööle teeb ta ise kaasa ka vigu rahvateatris näitlejana ja sealgi on korduvalt tema näitlejaoskusi üles tõstetud, et väga hea näitleja, ka õpetaja. Tiit, kui nüüd Järva Teataja toimetus on Aare ja Mare kabeli kodus külas käinud, siis olge kena, kirjeldage kuulajale, kes sinna tõenäoliselt kunagi ei satu. Missugune nende kodu on see talu, kus nad elavad ja mida nad peavad. Lendate võib-olla selle kogu iseloomust. Selleks on kõige parem sõna selline külalislahkus. Ma rääkisin just meie reporteriga, kes käis jõulude eel neil külas siis reporteril hästi kiire ja ta tahtis ikkagi mõne küsimuse küsida sealt ja, ja kiiresti edasi tuisata. Siis ta ütles, et see oli väga raske, sest Aare Mare ikkagi, noh, kuidas ta niimoodi ära tormata. Tulge sisse, istuge maha, sööme tüki kooki, joome kohvi. Kui saal nende juurde satud, siis sa tunned alati seda, eks ole, et seal teretulnud. Sind oodatakse, seal tekitab alati sellise väga hea ja sooja tunde. Tiit, kas on meeles mõni lugu aarest ja tema abikaasast Marest selles mõttes, et kust ta on tulnud käed külge, löönud, õla alla pannud midagi teinud niisugust, mida ta ilmtingimata just ise ei pea tegema, aga ta lihtsalt tuleb ja näeb, kui on vaja, siis aitab. Oh sellega vist sellega Kui küsida, siis, siis ei võtagi pähe kohe, aga noh, ma julgeks öelda, et seal Albu mail igal pool, kui toimub mingi ettevõtmine, on jälle vaja vabatahtlike abi, siis kui nad samal ajal ei ole aare oma kaitseliiduga kuskil väljas või Mare oma teatrietendustega kuskil väljas, et siis need alati löövadki kaasa. Nad on tõeline, selline võib külahing nagu Nad, mitte ainult oma talu ega asjaga ei tegele, vaid nad alati vaatavadki, kui tähtis on nende jaoks nende koduküla koduvald. Et seal on ikkagi väga aktiivsed. Aare kabel on olnud kaitseväe kõige tugevam sangpommi rebi aastal kas 2011 või millest teil niisugune harrastus? No ma olen kaitseväemeister vähemalt kahel korral, aga aastaid ma päris täpselt ei, meenutage näoliselt lihtsalt rohkem sellepärast pole olnud, et rohkem pole nendel võistlustel käinud. Aga kaitseväkke on tekkinud ja eriti kaitseliidu poole peal on väga kõvad konkurendid, kellele ma tõenäoliselt enam vastu ei saagi. Need ajad on juba natuke mineviku poole jäänud, aga sangpommi hakkasin ma tõstma juba 90. aastal, nagu Albu maile sai tuldud. Selleaegses Tammsaare kolhoosis olid väga tugevad sangpommitõstjad. Märt ja Indrek, kes mind kohe ütles, et oi, neil on kohe hädasti suurt ja siukest tugevat meest vaja. Kampaia ära meelitasid ta, nii ta läks. Tegelikult olen ma, kui ma ei eksi, siis ma olen sangpommi kahevõistluses viieteistkordne Eesti meister. Võib-olla eksin ühe-kahe korraga. Usamatava jah, nii, ta on läinud. Iility korraldate kõigele lisaks veel Soomad. Iso matkumina ei korralda, see on, ma olen informatsioon. Aga oleme käinud selliste tuttavatega ja niimoodi kakerdaja rabas, sest see on ju kohe meie külje all ja koosa tuttavad ikka viid ikka rappa ikka rappa ja ja seal on, on ka, mida vaadata. Aga jah, sellist sellist ametlikku korraldust mul nagu ei ole. Millal on raba kõige ilusam? Minu arvates ikkagi sügisel siis kui see värvid ja kõik asjad välja löövad, punane ja kollane ja rohelist ka sinna sekka. Talvel on ta ühtlaselt valge, vahet ei ole, kas sa oled kidur metsaga põllu pääl või raba pääl, peaaegu sama pilt. Aga et sügis, suvi, need on need ajad. Mare teie olete vähe sellest teeta, Albu kooli näiteringi juhendaja, te olete Albu rahvateatri näitleja? Te olete õppinud kui mitut pilli mängima? Ega ma ei olegi õppinud otseselt neid nii väga, Ma natukene ainult sõrmitsema või tinistama või oma tarbeks mängima. Kui päris aus olla, siis Tartu pedagoogilises koolis õpetati neli aastat teiste ainete kõrvalt ka väärit ja akordioni. Nii palju on seda õpetust siis rohkem küll mitte. Ülejäänud on teil kodus olemas, need pillid on kodus olemas ja, ja ülejäänud on tulnud siis lihtsalt kuidagimoodi juurde. Kui on juba mingisugune põhi ja teadmised olemas, siis on juba natukene hõlpsam sinna juurde õppida, kired, ülejäänud on. Kui me seda nüüd mängimiseks ei nimeta, vaid ainult tinistamiseks harrastas, eks siis on väikega tunnel, kitarr ukulele veidi vähesel määral. Alustasin just olen väga vähe harjutanud kõmupill. Ja selle kandle te olete ise valmistanud pärast seda, kui te käisite kandlevalmistamise kursustel täpselt nii, meie õpetaja Indrek Roosi ja me tegime siis õpetajatega ja muusika juhendajatega Järvamaal, siis sellise käisin sellisel koolitusel, kus siis sai teha endale isiklikku pilli mida kooliteatris praegu hea meelega mängitakse, mis tüki meil on Albu koolis väikeste näitering, see tähendab seda, et kuni neljanda klassini ja siis aeg-ajalt on kuni kuuenda niga lapsi seal sees aga hea meelel nad mängivad kõike. Ja üks tükk jõuluks tõenäoliselt üks kevadiseks koolipeoks. Kui nüüd konkreetselt rääkida, siis jah, selline plaan on olnud läbi aastate, et üks jõuluesinemine sügisel ka üks ja kevadel siis suurem. Ja meie oleme käinud aastaid juba Kunda väikese lavafestivalil, aga kahjuks see Kunda Väike-lava kolis nüüd meil koos juhendaja õpetajaga Viimsisse, nii et me proovime, kas me sellel aastal oleme nii tublid ja saame siis Viimsisse minna? Juba lahkelt kutsuti. Aga mis teemad praegu esimesest neljanda klassini õppivat, last huvitavad või te peate ise kirjutama tekstid? Jah, meil on rohkem selline mängutund ja mängutunnis kasvab siis midagi välja, mida saab siis lõpuks vaatajatele näidata. Teemadering on kodust koolini ja kaugemalegi veel. Loomulikult väikest last kõnetavad ikka tema enesega seotud asjad, nii et koolielu ja sõprus ja läbisaamine omavahel kõik see. Ja kõige lõpuks jääb siis see rahvatants, mille tõi perekonda aare, kabel, kust see harrastus pärit on. Algselt. No see on sealtsamast sellest hetkest, kui Tamsar sai tulla. Aga kahjuks ma pean jälle hakatuseks ütlema, et see on juba päris hea, mitmeid aastaid me oleme sellest kõrvale jäänud. Lihtsalt ei jõua, kõike ei jõua ja talu hakkas nõudma, aga järjest järjest rohkem oma aega minu käest. Ja kui oleks tantsutrennis saanud veel käia, pigistanud selle aja, siis tulla suvisel heinaajal laulupeole nädalaks ajaks kodunt ära, siis see ei osutunud enam mitte kuidagi võimalikuks ja et mitte oma tantsukaaslasi alt vedada, siis paraku pidime sellest loobuma. Aga need olid hiigla vahvad ajad, seda võib küll öelda. Aga needsamad sõbrad Indrek ja Märt olid need, kes mu tantsutrenni vedasid ja nende koos sai seal ka käidud. Sõbrad on olnud hästi tähtsad kamraadid, nagu te nimetasite oma Erna ja Utria retkede kaasvõistlejaid. Et need on olnud are kabel teie elus hästi tähtsaks. Loomulikult, sest üks mees ei tee mitte midagi, mitu meest, see on juba suur ja tugev jõud ja nii see kaitseliidus ongi. Meie seltskond lihtsalt sobisime omavahel. Mare kabel, ma arvan, et vist ei ole kunagi oma elus oma kodus lastele rääkinud niisugusest asjast, nagu on isamaa armastus, sest et see paistab teie igapäevasest elust teie ja aare kabeli elust paistab ju tegevuse kaudu välja, ilma et sellest peaks väga paljusõnaliselt rääkima. Seda küll mitte liiga palju, aga aeg-ajalt siiski. Missugusel puhul see tuleks jutuks võtta. Rohkem oli ta jutuks siis, kui Triinu tegi oma keskkooli uurimustööd ja see oli aare vanaisast Artur pungasest. Artur Pungas oli selline mees, kes Peipsil 1938. aastal õnnetult hukka sai. Ja nii et tegelikult on meil juttu olnud küll aga võib-olla jah, et seda me ei pea lausa nii igapäevaselt korda maja ja meelde tuletama ja sellele tähelepanu juhtima, et küllap see meil sees on. Me ei räägi ju igapäevaselt, nüüd ma hingan, eks ole, kui ta lihtsalt on meie kogu aeg see asi ja siis ta lihtsalt on. Lapsed näevad, et pakin seljakoti, panen mundri selga, lähen tulen tagasi. Uskumatu oli see viimastelt retkedelt tagasi tulin ja suured lapsed olid juba täitsa suured ja väiksed olid juba suured ikka otsituma, seljakott läbi. Et no ju sul seal ikka mingi šokolaad üle jäi midagi. Sihuke vigur hüppas järsku meelde praegu, sest nad on, nad on harjunud sellega, et nende jaoks ikkagi midagi, midagi seal kotis üle oli, koju tagasi toodi ja see lihtsalt oli vaja üles leida. Aga jah, vanem poeg Mihkel tänu oma ülikooliõpingutele ja kõigele muule kaitseväeteenistusest kõrvale. Nüüd mõned ajad tagasi leidis olevat vajaliku astuda kaitseliitu, et tagasi teha see, mis õigel ajal tegemata jäi. Võib-olla, eks eks see ole ka sellest suhtumisest ja kõigest välja kasvanud ja praegu on ta oma tegevusega kaitseliidus vägagi rahul. Niisugune sai pidu, taevane sissevaade, ühe tubli Järvamaa pere Mare ja aare kabeli loosse. Iseseisvust igasse perre tänaseks homseks aastakümneteks alatiseks. Saate eetri teostus on Kaja Kärnerilt ja Anna-Maria korrelilt. Soojad käed õlgadele telge lõikan karraga. Roolis lahke suurust keeldus südame muusila.