Ma elan siin. Saatejuht Haldi Normet-Saarna. Tere, Eestis elab hõimlane udmurdid, tärn Natalja Põllu. Tere. No räägime kõigepealt teie valitud alguses. Muusikast no tegemist on sellise lüürilise rahvalauluga ja mulle meeldivadki sellised natuke kurvad lood. Jutt on sellest, et tütarlapsega kallim võetakse väeteenistusse ja ta hakkab talle kirja kirjutama ja tema sulepea murdub. Ja ta ütleb, et tegelikult mitte sule käi murdunud vaid murdus tema noor süda. Ja võeti vanasti mäkritise 25-ks aastaks, et noore tütarlapse jaoks oli see tõeline tragöödia. Ja samutisaluga on kallis ka sellepärast et seda esitleb udmurdi ansambel, mis tegutseb siin Tartus Shangur ja milles laulavad minu murtidest sõbrad ja sõbrannad. Te ise ei ole tahtnud seal ansamblis laulda? Vot mulle kahjuks jah, elevant mõlema kõrva peale astunud, aga ma hea meelega käin nende kontsertidel ja kuulan hea meelega, võimalusel löön kaasa ja võtan osa selt teisest programmist näiteks rahvatantsudest ja mängudest. Aga läheme siis teie sünnimaa ja teie lapsepõlvekodu juurde. No mida rohkem ajast edasi, seda sellisem meeldivam Zoeg tundub, helgem, sooja, sellised väga positiivsed mälestused kodust ja vanematest. Nii et sündisin udmurdimaal pidžiburga rajoonis udmurdi külas Bagraspigra ja kõlas nagu ikka, nagu teistelgi, väga palju tööd. Et praktiliselt kõik eluks vajaliku saime aiast ja oma loomapidamisest. Ning sellepärast vanemad olid kah tööga hõivatud ja põhiliselt see laste kasvatamine keski töö kaudu. Et lastega tööd koos tehes, suheldes ja just eeskuju näidates ja et vanemad on õpetajad ja ma tõesti imestan seda, et elu jooksul pole vist kordagi näinud, et oleksid nad niisama käed rüpes istunud kogu aeg kas siis loomi talitanud või siis aiatöid teinud või teisi majapidamistöid lisaks sellele veel ka tööl olid käinud ja õhtuti nagu ikka veel õpetaja töö juures vihikutena parandamine, tundide ettevalmistamine, aga ist nagu väga meeldiv, et kõige selle juures ikkagi leidsid meie jaoks aega ja see veedetud aeg oli kuidagi selline kallis ja väärtuslik. Kui me olime kursis võtsimegi midagi ühiselt ette, kas siis võtsime mingeid reise, kas või kaubareise sinna eiraskisse, mis olid need kultuurilised üritused, käisime teatris, kontserdil või mingitel muudel üritustel. Ja kui koolipõlve meenutada, siis koolipõlv oli ka selline väga huvitav ja põnev, kuna ise olin aktiivne pidevalt sõbrannadega koos, mõtlesime, viisime koolis erinevaid üritusi läbi, tegime raadiosaateid, heategevusega, tegelesime nii, et kuidagi igav ei olnud. Olete terve elu selline tegus ja aktiivne ja energiline olnud ja see läheb kõik edasi ka nüüd Eestis elades aga korraks veel teie lapsepõlve koju, et teil olid ka sellised peretraditsioonid, et igal pühapäeval küpsetati. Jah, ikka, et rahapäraseid küpsetisi, kas hangid või siis liha, kartulipirukaid võidabanisid ja et see oli tõesti selline väga, väga meeldiv traditsioon lõhna siiamaani meeles. Ja ma üritan seda traditsiooni ka siin Tartus alles hoida ja pereliikmeid küpsetistega rõõmustada, proovite teha samamoodi nagu ema ja vanaema kunagi tegid. Jah, jah, täpselt nii tuleb välja ka, tuleb ikka kõigi seal tulevad nagu oma maitsega, need küpsetised aga tulevad head välja. Ja kui traditsioonidest rääkida, et võib-olla veel ka traditsioon kõigi selliseid tähtsamaid sündmusi tähistada koos suguvõsaga. Nii tööd maal tehakse üheskoos. Näiteks korraldatakse ainet talgud ja kas heina tegemise ajal või siis kui maja ehitatakse siis tullakse appi ja, ja kuna tööd jagatakse, siis loomulikult jagatakse ka rõõmu ja igasugustel pidudel see ühine kooskäimine ja koos söömine. Näiteks kui tapetakse loom, siis kutsutakse ka suguvõsa lihasöömispeole, nii et selline nagu teistega koos rõõmu ja töö ja mure jagamine. Ja kõik aitavad kõiki, et täna vajab minu naaber abi, homme, võib-olla vajan mina abi, eks ole? Täpselt ja, ja oluline on ka see, et õpetatakse olema tähelepanelik ja märkama sädet, kes abi vajab ja mitte ootama, et millal kutsutakse appi vaid ka ise seda abi pakkuma. Väga palju armastatakse elus teha sõnu, et tuleb olla abivalmis ja, ja märgata ja olla tähelepanelik, olla empaatiline. Aga teie mäletate oma lapsepõlveajast, et need olidki sellised teod, et ei tehtud sõnu, vaid sõna otseses mõttes olidki inimesed abivalmid. Just et see oli nagu elu täiesti loomulik osa ja kõiki näidasid seda oma eeskujuga. Et tegelikult nagu palju sõnu peale ei võetudki, et lihtsalt nagu mindi ja tehti ja sinna vaatasid ja, ja tegid, no need. Tõed ja tarkused, mis vanematekodust kaasa võtsite, need ilmselt seostuvad ka sellega, mida te äsja rääkisite või mida seal veel teile nii-öelda teele kaasa öeldi. Nii et tagantjärgi mõeldes mõistad, et tegelikult jah, kõik need vanemate võetud sõnad või eeskujuga näidatud teod olid, olid väga targad elutargad ja ja nüüd nad teevadki mu elu lihtsamaks, meeldivamaks ja üks sellistest teeks pidamistes oli ka see, et oma tööd tuleb hingega teha. Ja selles töös tuleb rahuldus tunda, kui mõtledki selle täiskasvanud inimese elu peale. Suure osa elust veedame ikka tööd tehes, kas kodutöid tehes või töö juures ja kui oskad sellest rõõmu tunda, rahuldus tunda, hingega seda teha. See on täiesti suur õnn, et selle oskuse eest olen oma vanematele ja vanaema oli väga tänulik ja võib-olla veel lisaks ja ja ma rõhutas tihti, sisemine ilu on palju tähtsam kui väline ilu. Justkui inimene on abivalmis, töökas, lahke, siis see teebki nagu temast ilusa inimese. Selline inimene ei saagi inetu olla. Ja selle mõte kandsin veel ka nagu töö tegemisele ja käsitöö tegemisele üle. Et kui käsitööd teen, siis kuidas see see pahempoolt välja näeb, et sa nagu minu jaoks on ka väga oluline ja inimeste puhul inimese tegelik olemus see palju palju olulisem sellest, et milline ta üritab välja näha, võib välja paista üritab ja, või võib-olla vahel üritab kedagi Teist endast kujutada. No see on teil väga hea võrdlus, et iga käsitöö ese peab olema ka vasakult poolt kenasti tehtud, mitte ainult pealt ja siit-sealt tõepoolest sellise paralleeli tõmmata ka inimese hinge. Aga teie kuulutega nende rahvuste hulka, kus väärtustatakse vägagi vanemaid inimesi, nende elukogemust ja elutarkust ja küsitakse nõu ja Seda kindlasti jäätud mordi õpetataksegi niimoodi väga suure austusega suhtuma endast vanematesse inimestesse. Ning kaasajal võib-olla mõned noored mõtlevad, noh mis neetikenet. Mõned inimesed kaasajast teavad ja võib-olla ei tahetagi neilt nõu küsida või nendega rääkida, jääd aga udmurdi, teil on see tõesti kombeks nõu küsida ja näidata seda, et vanematest Noobia peetakse ja see on Teide elus aidanud? No nii vanaema kui ka ema ja isa kõik rõhutasid seda, et kuidas sina, inimestega nendega nemad sinuga ja et igas olukorras isegi raskes olukorras tuleb jääda inimeseks ja käituda nii, et pärast endale oma käitumise pärast piinlik ei oleks. Ja see muidugi on nii et väga selline tark nõuanne, mida ma olen ka omaks võtnud ja üritangi käituda selle järgi. Kuidas Natalia te Eestisse sattusite? Eestisse sattusin 1992. aastal just eesti ja teiste soome-ugri maade koostööprogrammi raames ja selle järgi põlisrahvaste esindajad said õppida Eesti kõrgkoolides. Ja hiljem sellest kujunes välja hõimurahvaste programm. Nii et see oli üks esimesi pääsukesi, mis hiljem muutus siis tõepoolest hõimurahvaste programmiks ja selle raamides tuli siia päris palju meie sugulasrahvastest. Inimesi, ja täpselt see ei olnud see esimene aasta, et me olime juba teise aasta ülitalased, enne meid oli sinna neli mari rahvusest üliõpilast ja aga üks esimesi olime. Tulite siis Tartusse ja Tartu Ülikooli, mida te õppisite? Esialgu üks aasta enne õpinguid õppisime eesti keelt süvendatult edaspidi juba jätkata oma õpinguid eesti keeles ja siis mahes, kuidas meie eesti keele õpetajat südamega vaimustunult oma tööd teevad. Otsustasin ka ise saada eesti keele õpetajaks ja õppisingi bakalaureuse astmes eesti keele kui võõrkeele õpetajaks ja magistratuuri, õppisin juba Renno Kristikat ja tänasel päeval töötajate Eesti Rahva Muuseumis. Ja juba teist aastat või alles teist aastat. Ma kujutan ette, et see töökoht on selline, millest ilmselt esimese hooga võib-olla ei osanud undki näha. Ja nüüd te seal ometi olete. Võib-olla olen unistanud alati ja aga võimalusi varem pole olnud, aga nüüd tekkis selline võimalus ja mul on selle üle väga-väga hea meel. On, millega te muuseumis tegelete? Olen giid-muuseumipedagoog ja keskendun just soome-ugri temaatikale. Uues muuseumis tuleb selline väga suur ja Uhke püsinäitus, soome-ugri püsinäitus ja praegu koostangi selle näituse juurde haridusprogramme. Väga huvitav kontseptsioon on näitusel ja. Septembril nii et väga paljudele ma arvan, et see saab selliseks väga suureks üllatuseks ja, ja elamuseks, mismoodi, kuidas on suudetud kõiki soome-ugri rahvaid ühel näitusel näidata. Ja kui rääkida eksponaatide, siis Eesti Rahva muuseumi soome-ugri kogu on tõesti väga, väga rikkalik, et need esemeid hakati koguma juba praktiliselt Eesti Rahva muuseumi asutamisest peale. Nii et kogud on täiesti rikkalikud ja just see kontseptsioon kaedet, mida näidata, kuidas näidata vaata mida esile tõsta. Et see on ka väga huvitav ja põnev, tulevad ka soome-ugri rahvaste animatsioonid ja animatsiooni on aidanud küll ja heli juurde tekitada või need tekstid on peale lugenud ja et meil siin õppivad tudengid. Eks ikka, selle rõõmu ja põnevuse juures on ka väga-väga suur vastutus. Vahel tekib küll selline hirm, et kas ikka jõuab, kas ikka teed õigesti, aga jälle, kui satud sellesse tegemis hoogu, siis kuidagi Need hirmud haihtuvad ära ja et ja tuleb see nagu töötegemise rõõm ja teed hea meelega. Ma loodan, loodan. Ja tuleb ka suur huvi külastajate poolt soome-ugri näituse vastu. No enne Eesti Rahva muuseumisse tulekut te olete ka mujal töötanud. Ma olen 11 aastat Tartu Ülikooli Narva kolledžis õpetajana töötanud ja peale seda neli aastat Tartu koolis õpetajana nagu õpetamiskogemus mul on olemas ja publikuga suhtlemiskogemus ka olemas. Kõik me oleme erinevad ja vajame erinevat lähenemist ja erinevat moodi õpetamist. Õpetamisel tuleb üritada kaasata kõiki meeli, et need õppetöö osad, see sissejuhatus, põhiosa ja kui võtte. Nii et kõik sellised, nii metoodilised kui ka just nagu suhtlemist õpetamist puudutavad. Teised asjad olen küll saanud just sellest õpetajakogemusest. No ütleme Kui eestlasi peetakse ikka päris palju selliseks vaoshoitud rahvaks ja kui te siin räägite suhtlemiskogemustest, et kuidas teile tundub, et kas teie temperament on midagi hoopis muud või siiski on sarnasust, et noh, kui näiteks võrrelda ungarlased eestlasi, siis on muidugi vahe ikka üsna suur, aga kuidas on kurtide ja eestlastega? No mulle tundub küll, et udmurdi del ja eestlastel on päris palju ühist ja kas see nagu seesama vaoshoitus ja tagasihoidlikkus, võib-olla eestlaste puhul see tagasihoidlikkus ei tulegi nii palju esile jääd, et eestlased on palju julgemad ja avatumad selles mõttes udmurdid on palju, palju tagasihoidlikumad ja häbelikumad. Aga just et see nagu oskus kuidagi vaikselt ja väärikalt oma emotsioone üle elada. Vaikselt aga hästjumad tööd teha. Et nad ei ole murdidega, eestlased ei ole lärmakad ja et mõlemad rahvad on suured tööarmastajad. Et mõlema rahva puhul samuti väga meeldiv, on selline sõbralik suhtumine loodusesse kui oma partnerisse. Et need võib olla oleksidki, need sellised märksõnad, mis teevad eestlasi udmurdi taga sarnaseks. Te iseloomustab, nagu te ise olete öelnud, suur külalislahkus, et kuidas see oligi isegi korraks majja astunud, külaline kutsutakse ilmtingimata lauda ja pakutakse kõike, mida pererahvas. Kuidas teile tundub, kas eestlaste puhul on samma või mulle tundub, et alati ei ole. Jah, mitte alati ei ole ja ja siinjuures meenub esimene Eestis elatud aastat, noh kui me kuhugi külla tulime, siis tavaliselt küsiti, kas kohvi või teed, soovime. Mille peale automaatselt ütlesid, oh, mis ta nüüd, aga endamisi ikka ootasid, et millal teist ja kolmandat korda pakutakse ja mõtlesin, et kui kolmandat korda pakutakse, siis oleks juba viisakas, viisakas nõustuda, jääd, et siis võiks juba nõustada, aga ei teist ega kolmandat korda ei tulnudki. Ja siis aastatega pistsin kohe esimesel korral nõustuma ja ütlema, et võiks küll jah. See oli päris lõbus õppetund, eks ole, no kaua sa pakud, inimene ütleb ei taha ja no siis ei taha, siis ei saa. Aga udmurdi tagasihoidlikkus te olete ka öelnud, et see tegelikult natuke segab ka teinekord. Praeguses kaasaegses maailmas konkurentsitihedas maailmas ikka palju kergem on neil, kes on enesekindlad, julged ja avatud. Aga see liigne tagasihoidlikkus muidugi segab. Jama lausa tunnen, et kuidas ma pidevalt võitlen sellega ja vahel tundub isegi, et väga noh, mitte väga vahel tundub edukalt, teinekord aga jälle mitte ja et see sisemine võitlus käib pidevalt. Aga tulles veel korraks selle koomilise pakkumise ja keeldumise loo juurde tagasi, siis on äkki see teil endal ja mõnel inimesel, keda te veel teate, selline spetsiifiline komme esimese hooga ja ka teise hooga ei tänan. Või ongi see niisugune rahvuslik tagasihoidlikkus, et udmurdid ikka ütlevad, et ei aitäh, mis te nüüd? See ongi nagu tüüpiline, kõikidel jäävad murtidele, jääd kasvatatakse nii et sa külla tuled selleks, et suhelda, et mitte selleks, et süüa ja jämel isegi kombeks enne minekut kodus oma kõhu täis süüa. Ja sellepärast võib-olla on ka need jäid, et õpetatakse ka, nagu ma saate alguses ütlesin, et teiste suhtes väga tähelepanelik olema, et ise abi pakkuma, mitte ootama jääda, et millel kutsutakse, et tagasihoidlikud. Niiet. Tagasihoidlikkus kaunistab ka mõistlikkuse piirides ja täpselt ja ja te olete sellest aru saanud, aga no me oleme siin-seal rääkinud väikestest traditsioonidest ja rituaalidest ja mida te oma eesti kodusse veel kaasa olete võtnud peale selliste traditsiooniliste küpsetiste mingit tähtpäevad või mida te veel tingimata siin kodus tartu kodus elades silmas peate ja mida kindlasti ei tohi vahele jätta? No nagu ma juba rääkisin udmurdimaal neid tähtpäevi ja suuremaid sündmusi tähistatakse koos suguvõsaga. Kuna aga meil siin Eestis selline võimalus puudub, sugulased elavad kaugel siin me tähistame neid sündmusi koos sõpradega ja need sõbrad on juba sellisteks väga lähedasteks saanud. Praktiliselt sugulaste eest on juba need need sõbrad, et võib olla, et üks asi just sõpradega koos erinevate asjade tähistamine murtides jääradega udmurdi test ja maridest sõpradega ja ja mida te siis koos tähistate kas lihavõttepühi jõule või siis vastlapäeva või, või ka niisama sünnipäevi või siis katsikuid ja, või soolaleivapidusid ja no eks need põhjusi kokku tulla ja midagi tähistada, ikka tuleb ette. Kui palju Tartused murte Ondjate umbes päris täpset arvu ei saa kahjuks nimetada ka arvan, et kuskil 30 ringis-ist. No seda ei olegi sugugi vähe ja te tunnete neist kõiki praktiliselt ja kuulute üle-eestilis udmurdi ühingusse olemess, ošmess. Kosmes astmes allikas, keel läheb sõlme, aga natuke harjutada, siis ütleb välja küll. Mida kujutab endast ošmess? Osmes ankud murtide selts, mis tegeleb erinevate kultuuriürituste korraldamisega Eestimaal elavate amortide selts ja need üritused põhiselt toimuvad Tallinnas. Et udmurdid, siis käime Tallinna üritustel, aga mõned üritused toimuvad ka siin, Tartus. Näiteks Maria, Korepanova, udmurdi lauljanna kontsert toimus sellel aastal siin Tartus ja lisaks nendele kontsertidele on veel ka palju teisi üritusi ka keelekursused. Ja et me seal selle ühingu esinaine nägi seal oma puuduvat eestvedamisel väga-väga palju üritusi ja kirjandustegevus ka, et ta ise on kirjanik, tõlgib palju, kirjutab luulet ja et just nagu selle kirjandusega seotud erinevad üritused Aga nad jestab tšello voodova kirjanikunimega, Musch nadi luuletusi on ka eesti keelde tõlgitud ja ajakirjas looming on need ilmunud eelmisel aastal. Jah jah, aga need lisaks sellele Ossmess ühingule siin Tartus tegutseb udmurdi Ühing, Johan kur, tegelikult udmurdi ansambel jääd, mis tõlkes tähendab bioviis jääd ja teist nagu ennast vormistas ühinguks. Umbes kaks aastat tagasi. Suure osa igast nad pühendavad just proovidele ja esinemistele ja oma kultuuri propageerimisele. Nii siin Eestis mitte üksnes Tartus, vaid ka teistes Eestimaa linnades hästi palju käivad ja esinevad kui ka välismaal Riias käisid soome-ugri festivalil. Ja lisaks sellele Relga vahel keevad koolides erinevaid üritusi korraldavad, jutustavad murtitest ja mitte lihtsalt nagu jutustamis, aga ei piirdu kindlasti laulud, tantsud käivad selle juurde. Te ise olete seal kaasa, nii et teete seda kõike ka. Koos teistega ja aidanud aidanud teha, millistes koolides te käite? JUMZ-son Curryga žanr on juba nii suure populaarsuse saavutanud, et üle Eesti juba tuntakse hästi ja kuhu kutsutakse esindajaga minnakse ja enamasti need on eesti koolid. Ja kuidas vastu võetakse, näevad konkreetselt Shan kurjaga, kahjuks maakoolides käinud ei ole. Aga olen käinud ise eelmisel aastal näiteks umbes 10. Eestimaa koolis. Käisin me viisime just selle soome-ugri prantneiduse koolidesse ja seal koolides, siis esinesin ettekandega soome-ugri rahvastest keeltest, soome-ugri keeltest ja kultuurist. Vaata minu panus udmurdi kultuuri ja udmurdi soome-ugri kultuuri tutvustamist sellist seisneb just praegu selles. Ja see on põnev, ma kujutan ette Tegutseda oma rahvakillu huvides siin Eestimaal elades ja sammas eestlastele teie hõimlastele siis tutvustada, millega udmurdid tegelevad, milline on nende rahvakunst ja nõnda edasi. Kindlasti on väga põnev ja võib-olla põnevaks teeb veel ka see asjaolu, et oleks ainult udmurdimaal olnud, et võib-olla nagu ei suudakski mingeid järeldusi udmurdi kohta teha või võrdlus aitab ajati paremini asju mõista ja kus sa tunned palju erinevaid kultuure lähemalt siis sa oskad ka võrrelda neid ja need nagu erinevused tulevad paremini esile. Ja see, et ma siin Eestis nüüd olen ja eestlasi tundma õppinud olen, on väga palju aidanud mulga oma kultuuri paremini mõista. Üks on teisega kõvasti seotud ja mõlemad rikastavad teineteist tantsilt. Udmurdi elab veel ka Pärnus, Narvas, Räpinas ilma vere kandis ja saate siis kevadeti kokku, nagu ma aru saan. Jah, igal kevadel saame kokku ja korraldame sellise kevadtööde lõpetamise ja suvetarvitamise. Pidu Kerber, kus me siis koos keedame putru, tantsime, laulame, oleme niisama kuus, suhtleme selline väga mõnus koosviibimine. On teil mingi kindel ja traditsiooniline koht, kus te siis selle lõkke teete ja putru keedate või valite iga kord uue koha? Iga kord valime uue koha ühe korra ilma vere kandis, et kalja pai juures kohtusime ühe udmurditari, tema võttis lahkelt vastu ja me kõik ilusasti mahtusime, keskus, seal magas ja ka, aga selline meeldiv koosviibimine oli ja eelmine aasta näiteks Peipsi järve ääres kohtusime, et iga aasta valime erineva koha. Kas see on nüüd selline Tartus ja mujal elavate udmurdid omavaheline kokkusaamine või saavad näiteks kasvõi möödakäijad sellest osa? Päris võõrad sinna ei satu, tavaliselt me seda nagu teistele niimoodi välja ei kuuluta. Omastele räägime ikka kõiki omaseid, ootame, aga ta nüüd nii väga kinnine ka ei ole. Et mitte ilmtingimata ei pea, rahvuselt oleme hauduma, et sinna peole tulla. Näiteks üle-eelmisel aastal. Meil olid kutsutud ka setud peole ja meil toimus ka selline ühis palvetamine loodusjumalatele. Kas mujal elavad sugulased on teil siin külas ka käinud? No paar korda käinud ja ka, aga kahjuks mitte kihti käinud, näinud oma silmaga, kus me siin elame, kuidas meil siin läheb ja kellega sõbrustame, et on väga rahul ja sellega jäänud. Ja vanemates süda on maha rahunenud, et lastel läheb siin hästi. Millal te ise viimati oma kodukülla Bagras Vigrasse sattusid? Käisin eelmisel suvel ja tavaliselt kliendi korra aastas suvepuhkuse ajal plaanin ka suvel ära käia, no kuidas elu seal välja näeb? No mõnes mõttes samamoodi, aga mõnes mõttes eluga edasi juba läinud läheb tegelikult ta ilusti ja vanemate juures käimine innustab kuidagi mind, mind alati isa, selline väga suur soov panustada kogu küla. Pluss see, et tema suur soov tegutseda mitte üksnes nagu isa oma, vaid ka kõik teised külaelanikud löövad. Meeldib sagedad, kuidas seal nagu seda rahvakultuuri hoitakse alles ja erinevaid pidusid korraldatakse, üritusi korraldatakse ja seda kuidagi tehakse terve külaga koos ja tundub küll, et viimaste aastatega see udmurdi tee eneseteadvus ja väärtustamine on ka tõusnud. Meie küla elab tõesti väga-väga hästi, meil täiesti udmurdikeelne küla ja, ja isegi kui keegi teisest rahvusest, kas tatarlane või venelane satub abi olnud näiteks ja temagi õpib udmurdi keele ära. Nii et väga selline eeskujulik seadule on. Nõnda on siis seal teie kodukülas kaugel udmurdimaal, aga Eestis olete te oma kodu rajanud ja tõenäoliselt nii see ka jääb. Jah, Ennast küll Eestis koduselt. Ja nüüd ongi kahekoduga inimene ennast vanemate juures koduselt ja, ja ka siin Eestis koduselt. Kui te järjekordselt Udmurtiast lähete, siis kui pikalt seal korraga olete terve suvi. Ei, ei, kindlasti mitte, et esiteks nii pikka puhkust ei ole ja teiseks, teiseks peagi, et tegelikult kui oleks, siis, siis võib-olla isegi oleks terve terve suve seal jääd, et kahjuks seda enam ei saa võimaldada. Kui õpetajana töötasin, siis suvepuhkused olid pikemad, aga nüüd muuseumis. Et kindlasti on nii pikad, ei ole. Et oleneb jah, sellest puhkuse ajast aga üritangi, et kuna ainult korra aastas satun, siis üritangi aga võimalikult pikemat aega seal olla. Aga kui te olete seal juba piisavalt pikalt olnud, seal Udmurtiast, tahate juba Eesti koju tagasi? Tahan? Tahan koju tagasi ja Eesti igatsus tuleb peale. Aitäh. Eestis elavad udmurdid tärnataalia põllusaatesse tulemast stuudios olid ka Haldi, Normet-Saarna ja Maristamba kuulmiseni.