Täna on Kaja loodimisel värske Prantsusmaa kunstide ja Kirjanduse ordeni rüütlikraadi omanik, kirjanike tõlkija Indrek Koff. Tere. Mina olen saatejuht Kaja Kärner. Räägime kõigepealt, tänan sellest auhinnast tänavu teiega koos said selle veel tõlkija Triinu Tamm ja muusik Taavi Kerikmäe. Kas on seesama auhind, mida nii mõnigi eestlane on varasemal aastal saanud, et Lauri Leesi tuleb meelde ja arva Walton ja Anerm? Jah, neid on muidugi mitu, kuidas need siis nimetada, mitu mittekategooriat vaid noh, umbes nagu ordut siis vaid nii nagu meile on valge täht kotkaristi ja nii edasi, et samamoodi on Prantsusmaal ja minu teada on eestlased saanud mitut setod sorti aumärke, üks on siis jah, see kirjanduse, kaunite kunstide ja peale selle on pedagoogidele antav akadeemilised palmioks. Ja siis on veel orden, mille sai ka päris hiljuti Anu lamp, see on siis prantsuse keeles Merits mis on siis sõna otseses mõttes nagu teenetemärk. Aga noh, ma eeldan, et neid ei saa omavahel kuidagi mingisugustki arhiasse seada, et need on lihtsalt siis võib-olla pisut seotud erinevate valdkondadega. Ma ei hakka nii palju, kui ma olen kuulnud, siis Lauri Leesi on vist ka sama ka Arvo Pärt, vähemalt olen kuulnud räägitavat. Aga täpsemalt ei ole jah niimoodi järge pidanud, kellel on, kellel ei ole. Prantsusmaa vabariikluse sünni paike kants, miks ta annab välja rüütli ordeneid? Seda on väga raske öelda, miks see nii on, aga tegelikult ühesõnaga, pärast seda, kui me siis nüüd selle teenetemärgi saime. Me olime muidugi väga õnnelikud, noh, Triinu Tamm on minu hea sõber koos, olime seal tseremoonial ja see oli meile väga suur au, aga siis kui me vaatasime, et kui palju järgnes sellele õnnitlusi ja kui oluliseks seda Eestis peeti ja esile tõsteti, seda, et tegemist on rüütlijärgu, aga siis ma hakkasin mõtlema, et äkki tuleks seda rohkem eesti keeles tõlgendada, nii et see ei ole mitte nii väga rüütellik kusega seotud, vaid see ongi ordeni kavaler, sest prantsuse sõna Ševeljee vaat sellest tüvest, kus ta on siis meile jõudnud kavaler. Et ma arvan, et tegelikult jah, et hobusemõõgaga otseselt midagi pistmist ehk ei olegi. Kas peaks veel ütlema, mille eest te olete nii palju prantsuse keelest tõlkinud, aga kuidas see ametlik põhjendus käis, toome selle siin kaera. Seda ordenit antakse välismaalastele panuse eest prantsuse kultuuri ja selle levitamise üle maailma, nii et tõenäoliselt oli siis nii minu kui Triinu puhul näiteks tegemist sellega, et me oleme jah, mõlemad tõlkijad küllaltki palju tõlkinud prantsuse kirjandust eesti keelde ja üleüldse siis noh, tegelenud selle kultuuri tutvustamise ja levitamisega Eestis. Triinu on ju Loomingu raamatukogu peatoimetaja, need mõned aastad juba mina olen tõlkinud, peale selle olen ma kirjandusfestivali head read, toimkonna liige. Festivalil on väga hea koostöö prantsuse instituudiga ja noh, on ka üht-teist ja kolmandat muud koostööd olnud. Niipea, kui te lõpetasite Pärnu sütevaka gümnaasiumi, läksite kohe Tartu Ülikooli prantsuse keelt ja kirjandust õppima ja kui te selle lõpetasite, siis otsekohe läksite Pariisi tõlkide ja tõlkijate kõrgkooli. Kas niisugune käik oli? Jah, nii see oli küll, jah, ma pean muidugi ütlema, et see, et ma pärast sütevaka lõpetamist Tartusse just prantsuse keelt õppima läksin, see on tegelikult noh, juhuste kokkulangevust mäng, et mul oli tol ajal ka igasuguseid muid mõtteid, alustades eesti keelest ja kirjandusest, kuni ajalooni efektioloogiad peale mõtlesin. Aga nagu siis ikka noores eas juhtub, tihtipeale oli mul väga hea sõber Marty, kes kes ütles, et tema läheb prantsuse keelt proovima ja noh, kuna see keelise kultuur oli mulle ikkagi kuidagi väga hinges. Aga noh, tol ajal puhtalt sellistel lihtsalt romantilisel põhjustel, et oo, EDIT ja kaunis luule ja nii edasi. Lähen proovin ka. Ja nagu tavaliselt sellistel puhkudel juhtub, siis oli nii, et et minul läks õnneks sõbral ei läinud õnneks, sõber hakkas hiljem õppima hoopiski inglise keelt ja kirjandust. Jah, ja siis ülikoolis noh, seal. Ma ei olnud ka väga tubli, et kui nüüd rääkida, et läksin otse ülikoolist Pariisi, noh tegelikult oli nii, et läksin küll otse, aga ülikooli lõpetamiseks kulus mul nelja aasta asemel kuus. Et kuidagi võtsin rahulikult ja tahtsin tegeleda juba muude asjadega ja kõige huvitavamad asjad olid esimese kolme aastaga kuulatud täiust kui venima, aga noh, ega ju sellest ei ole midagi. Kõige huvitavamad asjad olid kõige huvitavamad asjad. Oma erialalt, mulle väga meeldis enam-vähem kõik, mida tegi meie põhiõppejõu, teevad Ruus oleme võlgnen ikka väga palju oma oma tööalases ja muidugi elus, et ta on mind väga palju mõjutanud, väga suureks eeskujuks olnud. Ja peale selle on ju siis ülikoolides ka kõrvaleriala, selleks oli mul võimalus, et kuna tegemist oli sellise ülimalt vaba ajaga üheksakümnendad, siis sai enam-vähem kõik oli võimalik. Ja kõrvaleriala õnnestus mul kokku panna sellistest asjadest, mis mind lihtsalt tõesti väga-väga huvitavad ja need olid siis rahvaluule ja etnoloogia kõige põnevamad õppejõudude, kõige paremad loengud. Pääsesin ühesõnaga noh, igal erialal on ju tegelikult ka üht-teist, igavat, neutraalset, keskmist ja nii edasi. Aga minul õnnestus kuidagi nii, et ülikool oli sellega nõus, et ma sain kokku panna enda jaoks sellistest tippudest selle kõrvaleriala. Jäävatu luus on ju tuntud selle poolest, et ta pühendab väga palju tähelepanu soome-ugri teistele rahvastele. Ja seda muidugi jah, praegu on ta koguni tagasi Pariisis, kus ta õpetad ida keelte ja kultuuride instituudis soome-ugri filoloogiat või noh, ta on seal selle professor. Ja nüüd on ta hakanud tegelema viimastel aastatel aastakümnetel võib-olla isegi rohkem antropoloogia, aga nii et põhiliselt ongi, ta nimetab ennast antropologiks ja uurib just nimelt jah, soome-ugri rahvaid. Kas see on juhus, et teie kõige esimene tõlketöö prantsuse keelest eesti keelde oli etnoloogi Claude Levi Straussi reisikiri, mis puudutab, kas need olid Brasiilia? Ja Brasiilia indiaanlaste juures ennekõike ta räägib seal ka muudest reisidest, aga ennekõike mitmetest Brasiilia indiaanlaste suguharudest teise ei ole absoluutselt juhus. See oli selline huvitav lugu, et Marek Tamm praegu Eesti vaimuilmas väga tuntud inimene oli juba ka ülikooli alguses oli aru saada, et temast ükskord saab väga-väga tuntud inimene eesti vaimuilmas. Käisime temaga väga paljudes loengutes koos, temal oli ka põhierialaajalugu, aga samas ta käis peaaegu kõigis prantsuse keele, konversatsiooni ja muudes igasugustes loengutes. Ma juba ülikooli ajal hakkas ta tegutsema kirjastuses Varrak ja sellel ajal panid aluse sellisele ääretult põnevale sarjale, mille pealkirjaks sai ajalugu, sotsiaalteadused, mida nüüd kahjuks enam ei ole. Aga kui see ilmus väga mitmeid väga-väga huvitavaid raamatuid ja tegime neist ettepaneku, et kas võiks või on sul midagi pakkuda. Ja siis kuna mulle etnoloogia huvi pakkus, siis ma tegin sellise noore mehe hulljulge sammu, et võtsin raamatu, mida ma noh, tegelikult üksipulgi ei tundnud pealsele ei tundnud tee ka tõlkimist kui niisugust. Ja siis ma vaevlesin selle asja käes umbes viis-kuus aastat, enne kui tõlge lõpuks valmis sai. Aga ma olen samas aga õnnelik, et see nii läks, et see oli suurepärane elukool selle käigus, kes mind väga palju kasvatasid, noh kõigepealt muidugi ikka jälle seesama ei vaata, luus temaga koos istusin tunde päevi töötades läbi sisu poole, et sisuliselt tahaks kõigest õigesti aru saadud. Edasi liikus raamat toimetaja Tiiu Hallap kätte, kes on filosoof, ennekõike, aga ka suurepärane tõlkija ja toimetaja. Ma tegin selle tõlke suhteliselt maatasalammutust tükkideks ja me panime selle temaga koos uuesti kokku, nii et see ka eesti keeles kena välja näeks. Ja pärast seda läks asi edasi. Tiiu Hallap, ema Tatjana Hallap, et kes noh, legendaarne prantsuse keelest tõlkinud väga palju väga olulisi teoseid eesti keelde. Ja tegi veel väga põhjaliku töö ja selle all ma siis jälle kannatasin kõvasti, aga olen ääretult tänulik, et mul oli see võimalus seal kannatada. Üldiselt, kui te küsite tõlkijate käest, siis enamik on on saanud mingisuguse sellise valusa elu kooli ja ainult nii tegelikult ongi võimalik, et seda asja kuidagiviisi õppida läbi nii suurte valude. Noh jah, no aga need valud nüüd nii suured ka ei olnud, aga ütleme, et ikkagi oma sellist noore mehe kõrkus, ülbus tuli kõvasti alla neelata. Jah, muidugi. Kui te veel meenutate seda elukoole, mida te saite Pariisis, tõlkide ja tõlkijate koolist, siis mis sealt meenub? Mis sealt mehi enam, noh, sealt meenub väga palju asju. Kummalisel kombel on see, ma ütleksin, isegi üsna detailselt meeles aasta see aasta oli selles mõttes kummaline, et kuidas ma sinna üldse õppima sattusin või sain, oli see, et tegemist oli niisuguse ajaga, kus Euroopa institutsioonid kindlustasid endale tagalat ses mõttes, et kõigi Euroopa keelte ja ennekõike siis nende liituvate riikide keelte tõlgid oleksid olemas selleks ajaks, kui need riigid hakkavad päriselt Euroopa Liiduga liituma. Nii et selles Pariisi koolis tekkis siis selline väike eesti rism, läksime sinna kolmekesi. Meil oli ka õppejõud Mari-Liis Aru hellalt, kes on ise lõpetanud selle kooli niimoodi, just nagu prantsuse keel oleks tema emakeel, sest tema õpingute ajal seal ei olnud veel Eesti rühma. Ja nii see õnnestus. Euroopa parlament andis meelega stipendiumi. Sellel ajal olin ma juba abielus ja meil oli väike väike laps. Vanem tütar Maria. Temaga seoses meenub Pariisist palju seda, kui keeruline tegelikult on elada Pariisis väikese lapsega ja, ja see oli üks olulisemaid põhjuseid. Miks ma otsustasin, et ma ei püüa seda kooli lõpetada, sest ütleme, vennast väga kõvasti ületades oleks tõenäoliselt võinud õnnestuda kahe aasta jooksul, aga piirdusin selle esimese aastaga, sest tundus, et noh, see on ikkagi keeruline, see niisugune väga-väga keeruline, et see nii suur linn ja seal ei ole väga palju mõeldud selle peale, kuidas lapsega seal elada. Nii et me otsustasime siis üheskoos jah, et see kool, las ta praegu jääda. Ja peale selle oli, oli veel niisugune lugu selle erialaga, et Ma olen seda suulist tõlget hakanud kuidagi hoopis takkajärgi või võitükk aega hiljem armastama võib-olla armastama on selline paha sõna eesti keeles, aga see on hakanud mulle väga meeldima. Aga sel ajal, kui ma seal koolis õppisin, nägime sellega väga kõvasti vaja kuidagi ka natukene nagu võitlesin selle vastu, et olgu peale, ma läksin seda õppima, aga kas see ikkagi on minu eriala, kas ma ikkagi pean päriselt seda tegema võib-olla elus mingi muu kutsumus? Hiljem lihtsalt praktikuna on ette tulnud, et ma olen seda tööd ka päris palju teinud muude tööde hulgas. Ja see on hakanud mulle tõesti väga meeldima. Ja jäigi see kool lõpetamata. Segul jäi lõpetamata ja On teil kahju, sellest ma ei oska öelda, tegelikult otseselt ei ole, sellepärast et ma väga hindan seda, mida ma erialaselt sealt koolist olen saanud. See amet ei ole olnud kunagi minu selline päris põhieriala diplomit ei ole minu käest kunagi küsitud, et ma arvan, et elukooli ja noh, ütleme amet ei ole see koolimates sain ma sellest ühest aastast ikkagi väga-väga-väga palju. Nii et ei, ma seda ei, ei kahetse otseselt küll sellist sellist otsust on nagu on ja mis siin ikka kahetseda. Kui teil oleks diplom raamituna seinal, kas see annaks teile rohkem töövõimalusi, kas see tõstaks? Ma ei kujuta ette teie sissetulekuid tõlkijana. Ma ei ole kindel, võib-olla noh, mõned konkursi läbimisel kuskil, kui oleks ette näidata mingisugune paber aga mina ei ole kunagi paberit väga tähtsustanud, olengi ise aeg-ajalt nalja visanud, et et ma olen selline inimene, kes on õpetanud välja päris mitmeid magistreid näiteks Tallinna Ülikoolis ja Tartu Ülikoolis, tegelikult omamata magistrikraadi jupigi bakalaureus, ardsem Tartu ülikoolist ja ma olen sellega väga rahul. Te olete olnud siiamaani juba väga viljakas tõlkija prantsuse keeles, te olete tõlkinud muinasjutte. Kui me võime öelda, et Morris Matherlinki sinilint on žanriliselt muinasjutt. Noh, jah, tead, teatrivormiline muinasjutt, jah. Siis filosoofilisi traktaat, romaane, kuidas te valite selle, mida te tõlgite, sest valik on ju tohutult suur. Kas te käite isemade raamatulaat Prantsusmaal, kaste piirduda sellega, mida kirjastused teile pakuvad? See valimine on käinud väga erinevaid teid pidi, enam-vähem kõik see, mida te nimetasite, on olnud esindatud minu tööelu jooksul, välja arvatud seeme, ta raamatulaatasid käimine. Ma olen käinud mõned korrad siis rohkem kirjanikuna ja sellise mikrokirjastajale ma viimasel ajal olen hakanud oma raamatuid ise välja andmas. Ja siis Nad Polonia lastekirjanduse messil ja ka Pariisi lähistel Montrealis toimuval suurel raamatulaadal. Pigem selle eesmärgiga, et kohtuda välismaiste kirjastajatega ja pakkuda neile oma lasteraamatuid. Aga kuidas leitakse raamatuid nii nagu teie leiate selliseid raamatuid, mida te tahate lugeda, siis kõik algab ju sellest, et leida autor ja, ja autori niisugune raamat, mis ennast kuidagi väga kõnetab mis oleks huvitav ja, ja puudutaks alati, kui ma käin Prantsusmaal, siis mul on niimoodi paar-kolm sellist kindlat raamatupoodi, kus ma käin ja, ja veedan mõned tunnid. Et see on isegi juba selline peaaegu nagu motoorne, et kui ma tean, et ma olen seal ja nüüd ma olen päevake vaba pool päeva et siis ma tean sellest punktist, kus ma parasjagu viibin, millise metrooliiniga pääseb selle ja selle raamatupoe juurde või millise bussiga sõidan sinna ja, ja teen siis jälle tiiru peale. Aga ja neid viise, kuidas on siis tõlkija jõudnud töösse ja lõpuks kirjastuses välja antud, noh neid on ka põhiliselt kahte moodi, üks asi on see, kui tõlkija leiab mingisuguse raamatu, mis teda väga puudutanud ja läheb kirjastusse ja kirjastaja nõus selle välja andma. Sellisel viisil on mul õnnestunud küll päris mitu päris mitu raamatut eesti keelde tuua. Ja teine variant on siis see, et pakub kirjastaja, noh, on ka nii. Mul on olnud õnne mõne raamatuga ka niimoodi, et nautor, kellest ma ei ole üldse olnud teadlik kirjastaja küsib, kas oleksid huvitatud Loen läbi kohutavalt meeldib, tõlgin ära. Et selline oli näiteks Merjelbarberiisiilile kants, ta oli küll Prantsusmaal kohutavalt populaarne, aga ju siis oli selline periood, kui ei olnud õieti käinud Prantsusmaal tükk aega ja ja ei olnud sattunud tema peale, et see on selline väga vahva raamat, mille tõlkimine oli väga suur väljakutse, aga ääretult põnev. Ja noh, ütleme sellistest, millega ma ise olen jõudnud kirjastaja juurde, mis sa mulle nagu kõige, kõige tähtsamad mulle endale on üks võib-olla Emmanuel kari, vaenlane. Nüüd tänu sellele, et õnnestus koostöös prantsuse instituudiga Kareer hiljuti tuua Tallinnasse siis võttis kirjastaja Krista kaer kuidagi vedu ja ja eks järgmisi tõlkijaid, millega ma hakkan tegelema Ungari raamat Edwardile Moonovist. Väga põnev ja ma usun, et see võib eesti lugejat ka kõnetada. Ja siis üks raamat, mida ma olen tõesti kaasas kandnud endaga noh umbes 15 aastat ja mis nüüd hiljuti ilmus Loomingu raamatukogus, on Emanuel povi minu sõbrad. Selle ma leidsin just nimelt tol ajal, kui ma olin Pariisis õppimas, noh, ma teadsin, et mul on plaanis hakata Tartu ülikoolist tudengitega tõlkeseminare tegema. Ja ma otsisin selliseid lühikesi lihtsaid tekste ja siis sattusin raamatu peale, noh muidugi töö käigus üliõpilastega juba selgus, et see, et see on lihtne, on ääretult petlik. Tegelikult on see, see tekst konksusid täis. Aga igal juhul niimoodi ma selle peale sattusin. Ja vot see läks mulle kuidagi väga korda. Ja nüüd on mul jah, väga-väga hea meel, et õnnestusse Loomingu raamatukogus ka eesti keeles avaldada. Internet toob kohale kõik kaugused. Kui oluliseks te peate seda, et te käite Prantsusmaa, mitte ainult Pariisis ainult seda õhku nuusutamas ja, ja raamatupoodides, aga et te räägite inimestega ja tajute lihtsalt nahaga seda, millest inimesed mõtlevad, millele nad muretsevad, millest räägivad, mis on see stiili ja, ja diskursusemuutus, mis võib mõnikord toimuda paari kuuga. See on ikka ääretult oluline küll jah, üleüldse rääkida juba puhtalt keele õppimisest, siis loomulikult on meil olemas kõikvõimalikud abivahendid aina suurepärasemaid õpikuid jõuab välismaalt meile, meil on välismaalastest keele õpetajaid palju Tallinnas, aga ikkagi on mul tunne, et kui sa tahad saada keelega väga otsest kontakti, et päriselt aru saada, mis selles keeles toimub. Vähemalt kui sa tahad selles keeles suhelda ka suuliselt, mitte ainult raamatuid lugeda, siis on ikkagi väga oluline, kas või lühikest aega, kasvõi kuu, kui võimalik paar kuud elada koha peal ja ja suhelda inimestega. Ja te ütlesite väga õigesti, et Prantsusmaa puhul näiteks ei viisa ainult Pariisist, sest et tihtipeale kiputakse kuidagi samastama, et Prantsusmaa, see ongi Pariis. Väga paljud prantslased ütlevad, et vastupidi, et Pariis pole mitte mingi Prantsusmaa, et see on lihtsalt mingisugune suur rahvusvaheline maailmalinn. Päris inimesed on ikka meil siin kuskil, kus nad parasjagu elavad, eks millises piirkonnas? Prantsusmaa on niivõrd mitmekesine, et see eks muidugi on Euroopas teisigi selliseid mitmekesiseid riike, aga aga seal on need erinevused väga suured, nii, isegi keeleliselt, kultuuriliselt köök on väga erinev, arusaamad, hoiakuid ja nii edasi. Et ikka ikka muidugi tuleb käia koha peal, kui tahate päriselt hoomata, mis siis selles keeles toimub või kui mingi hakate hiljem tõlkiwangi autori raamatut on ikkagi hea, kui sa oled kursis natukene sellega, kust ta pärit on või tema tegelased, millist näiteks sotsiaalset miljööd, nad esindavad Prantsusmaale nüüd see miljöö mõista, väga oluline, et see on umbes sama nagu võib-olla kui inglismaal räägitakse, et need keskklass kõrgkeskklassini edasi, et nende vahel on sellised nähtamatud seinad, sealt ühest teise on raske liikuda natuke samamoodi Prantsusmaal nende miljöödega, et on mingisugune ärimiili poliitikud, siis on kultuurimiljöö mingid kunstnikud, seltskonnad ja nendevaheline liikumine ei ole tegelikult üldse mitte nii kirge, vaba ja demokraatlik, kui võiks sellise vabadus, võrdsus, vendlus riigi puhul eeldada. Ei tõlgi siis mitte ainult lauset ja sisude tõlgitega, seda elu ja miljööd nagu töötle. No kahtlemata jah, sellepärast, et see kõik on ju raamatus sees, kui kirjanik kirjutab ega ta kirjuta ainult lauseid. Et see on, see on lihtsalt täiesti paratamatu jah, et ja, ja see on võib-olla see asi, mis on, mis on kõige huvitavam. Nüüd on üks teie tõlge jõudnud instseneeringu na draamateatrilavale, siis on see Michel olla pekki kaarte territooriumist. Juhan Ulfsaki. Ma pakun, et üks esimesi lavastusi Draamateatris kindlasti. Draamateatris kindlasti esimene olete vaatamas käinud ja olen jõudnud juba isegi kaks korda kuidagi saatuse tahtel seda vaatama ja mina olen selle lavastusega väga rahul. Noh, ütleme minu osa selle puhul on küll väga väike, sest see instseneeringu on kokku pandud väga erinevatest asjadest. Mul on muidugi noh, ütleme, selgroog pärineb tõepoolest romaanist kaart ja territoorium mõned tegelaskujud, ennekõike siis kirjanik Mihhail võib äkki ise, kes on romaani tegelane. Aga, ja peale selle on seal siis kasutatud tsitaate ja noh, ütleme mingisuguseid selliseid hoiakuid, filosoofiat, võlbeki, teistest romaanidest. Ja lisaks on siis lavastusmeeskond omalt poolt pannud sinna ütleme noh, kas just päris uusi tegelasi, aga noh, mõnda tegelast eraldi esile tõstnud ja ja mõnda teist võib-olla natuke vähem ja ütleme, päris suur osa esimesest vaatusest näiteks on selline, mis minu arust kõneleb väga hästi või annab edasi selle romaani vaimu. Aga kui otsene seos romaaniga on suhteliselt hõre väga hästi õnnestunud minu meelest ja siis teine vaatus on rohkem rohkem seotud romaaniga või kuidagi otsesemalt, et seal on isegi tunnen ära mõningaid lõike, mis meelest jah, et need, need on minu tõlgitud ja need on need jõudnud siia. Mis on pekk, on siis kirjanik, kes Prantsusmaal hästi kõrgelt austatud, ta on saanud Prantsusmaa kõige tunnustatuma kirjanduspreemia saanud konkuri preemia ja kui püüda ühte lausesse kokku võtta, siis ta kirjeldab seda valget keskealist eurooplast, kes oma mugavustsoonist ei raatsi välja tulla. Millega see kirjanik praegu lugejat rabab? See on selline huvitav küsimus, noh, eks neid lugejaid on ju väga erinevaid. Ma arvan, et üks asi, noh, mitte ainult praegu, vaid, millega ta on algusest peale lugejate huvi pälvinud, on see, et ta vaatab seda, meie on ta. Ja ta näeb sealt tema jaoks tekivad sealt mingisugused üldistused, mis võivad küll mingil määral olla liialdatud, aga nad peavad kuidagi paika. Ja tõenäoliselt see võib olla üks asi, miks temast on kujunenud selline täielik kultuskirjanik mitte ainult Prantsusmaal, vaid, vaid väga mitmel pool. Ma tean, Saksamaal on ta ääretult populaarne. Soomes on vist kõik raamatud ära tõlgitud, varsti jõuame meie ka sinnamaale, Eestis on tal tohutult palju austajaid tekkinud. Et seal peab olema midagi, et see kui ta alguses tuli esimese paari, võib-olla ka kolme romaani puhul väga palju, oli ikkagi selliste noh, kuidas ma ütlen, sest natuke pirtsakad suhtumist tippintellektuaalide poolt ette kirjutatud ei oska mingeid stiiridel, õieti ei ole ta lihtsalt skandaalist siit ajalukku jää midagi. Siis ma arvan, praeguseks on ta ikkagi tõestanud, et kui midagi jääb, siis tema kindlasti jääb ja võib-olla jääb mõni muu veel. Aga jah, et mis seal siis täpselt on, seda on võib-olla pisut pisut raske seletada. Noh, üks asi, mida tema puhul ka esile tõstetakse, on see, et on tohutult pessimistlik. Ja mõnes mõttes on see õige, ta räägib väga palju lagunemisest Lääne tsivilisatsiooni allakäigust, selles, kuidas me kõik oleme ikkagi suutnud ennast omaenda, ütleme, põhimõtteliselt nõrkusest lodevusest nurka mängida. Samas ei ole see ka selline üdini, ainult pessimistlik, et nad siis, kui ilmus kaarte territoorium, siis oligi seesama Juhan Ulfsak vist, kes kuskil ütles, et jah, et nimetatakse teda pessimismiks küll aga et et on kuulnud paljudest inimestest, kes kliinilisest depressioonist tänu sellele, et nad on lugenud Belbeki. Nii et noh, temast on võimalik välja lugeda, aga võib-olla siis mingit lootust või kuidas kuidas siis oma oma raske eluga kuidagimoodi toime saada ja edasi minna? Mitmed kajaloodi saatekülalised on öelnud, et nad on lugenud Albeki seda romaani, kus peategelaseks on Pariisi linnapea, kes on moslem. Et on loetud seda raamatut siis originaalis prantsuse keeles. Kas see on siis üks näide sellest viitest lagunevale euroop Bale ja et see ei ole mingi sarkasm iroonia, vaid seda on kirjeldatud kui pessimistliku tulevikuna teost. Kui nüüd püüda seda kirjanikku natuke eesti lugejale veel lähemale Jah, vaat selle, kuidas sa siis nüüd eesti keeles tõlgitud on, seda pealkirja vist alistumine äkki või? Seda võib võtta kuidagi väga mitmel tasandil, et seda on peetud tohutult islamivaenulikuks raamatuks. Samas kui see raamat läbi lugeda, siis midagi sellist otseselt seal ei kohta, et kui pidada seda islamivaenulikuks, siis mingisugusel teisel või kolmandal tasandil võib leida jah, et äkki, äkki on autor irooniline. Selle raamatu lugu on selles, et aastal ma ei mäleta õige pea tegelikult umbes 2022 presidendivalimistel Prantsusmaa presidendiks, moslemi vennaskonna esindaja erinevate poliitiliste mängude kokkulangevust tulemusel ja mis Prantsusmaal edasi hakkab toimuma. Ja tegelikult ei ole seal mitte mingisugust metsikust ega mingisuguse islamiriigiga ei ole seal midagi pistmist, tegemist on väga osava poliitikuga ühest küljest. Ja kes just niimoodi ütleme, viib läbi sellise seda ülemineku. Esialgu on islami usku pöördumine vabatahtlik küll nendel, kes pöörduvad, on kõikvõimalikke eeliseid, nii rahalisi kui ka muid edasi see peategelane ja siis Khani vaatab seda pealt ja mõtleb siis kuidas peaks ise ise kohanema sellega. Aga jah, et suhtuda sellesse romaani kuidagi üheselt on suhteliselt keeruline, sest Ta ei anna väga selgelt ühtegi otsa kätte. Raamatus ta kindlasti ei ole otseselt islamivaenulik, igatahes kui siis ma ütlen, et mingisuguse väga kaudse iroonia läbi ainult Kas ta on hoiatusromaan ja kas võib tõmmata mingi paralleeli George Orwelli 1984-ga? No paralleele võib ju alati tõmmata mitmesuguseid. Pean ütlema küll, jah, et kui mina seda lugesin, siis mulle tundus, et see olukord, kuidas võib ühtäkki mingisugune kogu riik pöörata ühele või teisele poole, et selleks ei ole tegelikult väga palju vaja. Euroopa on praegu küll sellises üsna kriitilises seisus, riikide siseselt on hoiakud väga kuidagi lahku läinud. Majanduslikult on olukord väga raske ja kui asi läheb veelgi segasemaks, siis miks mitte, et võib väga vabalt ette kujutada, et ühes mõnes suures Euroopa riigis on ühtäkki moslemist president mõnel teisel pool valitsevad kommunistid või noh, mida iganes, et see kõik on tegelikult segastes oludes, on kõik võimalik. Kuidas te ise näete Euroopa tulevikku? Vaat ma pean ütlema, et ma ei pea ennast diaku heaks ennustajaks ja selliseks suureks ühiskondlikuks mõtlejaks, et ma jälgin ja registreerin, aga mul on väga, väga raske võtta mingisugust seisukohta, sellepärast et ma ei tea, aju on kuidagi niimoodi ehitatud, et näeb rohkem nagu segadust iseendas ja, ja üleüldse ühiskonnas. Kui minust palutakse vahel harva, et kirjuta midagi mingisugusel ühiskondlikul teemal siis minu eesmärk sellistel puhkudel on tegelikult kirjutada nii et pigem peegeldada meie ühiskonnas esile tulevaid erinevaid seisukohti ja neid kuidagi omavahel kokku miksida mitte kõneleda nagu mingisugusest paavsti kõnepuldist, eks ole, sest ma lihtsalt ei ole selleks ette valmistatud. Enamasti ei ole mul ka piisavalt palju andmeid, et mingisugune väga selge seisukoht välja kujundada. Praegu ma näen jah, et et asi teeb väga sügavalt muret, kõik see, mis Euroopas toimub Ajad on väga segased. Aga kuhu me jõuame või, või mida peaks tegema, et asjad oleksid vähem segased, et kõik läheks hästi, läheks paremuse poole, seda ma tegelikult ei tea ja ei kujuta seda ette. Aga aga samas noh, ma usun, et keegi kuskil peaks sellega väga tõsiselt tegelema, mina saan anda kuidagi mingil teisel viisil oma panust sellele kirjutades lastele võib-olla, ja ja kui palju siis tõlkides mõne mõne mõtlengi raamatuid, kellel on kellel on seisukoht, väga selge seisukoht, kes on selle välja kujundanud mingisuguse tugevama platvormi pealt või mida mul ei ole. Teil on prantsuse keele õpetaja ja tõlkija Eva kohviga, kahe peale neli last. Te kindlasti mõtlete, missugune on maailm, euroop basiis, kui teie lapsed on 35 10 ja kaheksakümneaastase. Missuguste seisukohtade ja teadmistega te omalt poolt neid varustab? Et nad hästi hakkama saaksid, et nad haiget ei saaks? Noh, ennekõike ma loodan, et meil on olemas maailm ja Euroopa siis, kui minu lapsed on 50 või kaheksakümneaastased loomulikult vaadates seda, mis toimub keskkonna kõikvõimalikke energiaressursside, nende raiskamisega tekivad Pealt aga tõsised hirmud. Kui kaua see üldse niimoodi kesta saab? Aga endale üllatuseks ma olen viimasel ajal avastanud, et ma hakkan muutuma järjest optimistlikumaks, ma ei tea, millest see tuleb üldiselt olema noh, vähemasti oma perekond peab mind kui sellist väga sügavat pessimisti. Ühestki olukorrast vähemalt sellistest lihtsatest väikestest elu-olukordadest ma tihtipeale ei näe, väga positiivselt väljapääse lõpuks ometi kuidagi tekivad. Ja võib-olla siis see on mind mind nii palju mõjutanud, et ütleme nii, et minu optimism või ei põhine otseselt millalgi aga ta on olemas ja see on väga oluline, et meil oleks mingisugune lootus. Aga noh, mismoodi, mis, mis ma siis nendega teen või mis, ma püüan neile edasi anda? Usaldus on kindlasti üks selline väga oluline asi on üleüldse mingisugune ühiskond, mis mingisuguselgi viisil koos püsib, siis ma arvan, et üks kõige olulisemaid asju, millel see saab püsida, on usaldus, ütleme selline terve ühiskond. Ma ei pea silmas näiteks nõukogude ühiskonda, milles ma olen üles kasvanud ja mille puhul et see ei olnud terve ühiskond. Ja see oli sellised asjad oled ja seetõttu nad ei saa ka väga pikalt püsida. Usaldusnojah ja lootus ja, ja ka see noh, ütleme sellisel lihtsal isiklikul tasandil, mida me oleme püüdnud alati lastele selgeks teha, on see, et kui sul on mingi ülesanne siis püüa see ära teha nii hästi, kui sa suudad. Nii palju, kui su võimed lubavad. Et ära jää kuskile mingisuguse poole tee peale ja härra, viska lihtsalt ära midagi, vaid tee korralikult ja püüa siis tõesti panustada sellesse. Sest see on asi, mida ma küll olen ka oma elu jooksul õppinud. Et täpselt nii palju, kui sa panustad mingisuguse töö tegemisse, inimsuhetesse, täpselt nii palju, tuleb sealt ka tagasi või nii hästi see asi püsib, mis sa oled teinud. See on tegelikult ääretult lihtne. Kui üritad midagi kiiresti ja üle jala valmis visata, siis ole pärast üllatunud, et tulemus ei ole hea. Kajaloodi saates on külas kirjanik ja tõlkija, aga ka õppejõud ja Francofiil Indrek Koff. Kõik, mis te olete kirjutanud eesti keeles, siis kirjanikuna on pälvinud lugejate tänuliku meile ja ka auhindu 2010 oli veel eriti hea aasta selles mõttes, et saite kirjandusauhinna siugjas, sulepea ja kultuurkapitali luule preemia traktaadi eest eestluse elujõud, luulepreemia traktaadi eest, et see on huvitav kombinatsioon. See on väga huvitav kombinatsioon ja ütleme nii, et eks see tuli mulle endale ja väga suure üllatusena juba see et niisugune raamat sattus nominentide sekka, sest noh, nagu te teate, siis Kultuurkapitali preemia žürii kõigepealt hõikab välja viis, kuus nominenti, nendest valitakse siis preemiasaaja ja kui sai teatavaks, et ma selle raamatu eest sama preemia siis mul vajus lihtsalt suu lahti, et ma ei oleks seda iialgi uskunud. Miks see oli üllatus? Kui vikerraadio kuulaja paneb oma raadio laupäeva õhtul käima ja kuulab kuuldemängu, mis sellest on nüüd tehtud, siis ta saab sellest ise ka aru. See teos on niisugune, kuhu ma olen koondanud väga palju eesti rahva selliseid stereotüüpseid, lauseid, käibefraase põhimõtteliselt, mida te võite kuulda igal pool bussis, trollis, trammis, saunas, linna vahel kus iganes, muide, suguvõsa mingisugusel juubelil. Ja siis olen ma neid üritanud omavahel kuidagi kokku kombineerida, oponeerida niimoodi, et sellest tekiks mingisugune terviklik teos ja raamatus sinna vahele põimitud kaks pisut pikemat monoloogi, mis seda asja raamivad. Kuuldemängu puhul on siis Rubin intsioneerinud asja pisut teistmoodi ta neid monolooge natukene katki lõiganud ja tõstnud erinevatesse kohtadesse, lisanud veel ühe lisamonoloogi, mille ma olen kirjutanud hiljem. Aga minu arust on seda teinud väga-väga edukalt. Nonii, ja ühesõnaga, miks jah, see mind ennast aga üllatas, on see, et esiteks, kirjutades ma ei mõelnud absoluutselt, ma kirjutaksin luulet. Nii või teisiti on tänapäeval suhteliselt raske teada või aru saada, et mis see luule siis üldse on. Mina kirjutasin lihtsalt nii, nagu ma kirjutasin. Ja siis tegelikult oligi päris loogiline, et kriitika järgi kes ütles, et see pole mingi luule, kes ütles, et see on mingi raskesti määratletav asi võib-olla võiks seda nimetada reaalseks eksperimendiks, milleks iganes. Ma ise tegin sellise triki, et jah, ma nimetasin selle hüsteeriliseks traktaadiks ma uurisin, et mis, või mõtlesin, et mis see võiks olla. Kuna traktaat võiks olla mingisuguse sellise ühe piiratud teema võimalikult ammendav käsitlus siis ma mõtlesin, et noh, teeme siis selle nalja, nimetame selle traktor paadiks. Aga kuna see mõjub ikkagi väga hüsteeriliselt, kui seda lugeda, siis panin juurde sõna hüsteeriline. Lisaks kirjutasime sinna juurde veel ana pealkirjaks, et see mõeldud esitamiseks muusika saatel ja sellisel juhul nimetatagu seda kantaadiks. Miks mitte, ma arvan, et seda võiks isegi proovida. Väikese eksperimendi isegi tegi kunagi vikerraadio kultuurisaade siis, kui, kui sellest raamatust seal juttu testinud valusid. Tõnis Kaumonilt, ta valiks väikese lõigu ja selle muusikasse seaks ja see, see on minu arust väga-väga hästi õnnestunud, aga väga naljakas esitus. Nii, ühesõnaga kriitika ei osanud seda kategoriseerida, mis oli täiesti adekvaatne, sest ma ise ka ei osanud, aga mis minu arust oli suurepärane saavutus, mis mulle isegi võib-olla kõige rohkem meeldis selle asemel auhinnad auhindadeks on minu jaoks kõige suurem auhind oli see, et seda raamatut käsitleti 2010. aasta luuleülevaates loomingus samuti proosaülevaates ja näitekirjanduse ülevaates. Et see oli minu arust suurepärane. Seitse tahtsid endale, kas sellel traktaadil on mingi sugulusside Oskar Loorits Sa teosega eestluse elujõud, mis pärast sõda paguluses ilmus. See sugulus on puhtalt ainult pealkirjaline. Sisuliselt ei ole ma seda Loorits asja üldse silmas pidanud. Kuidas need käibefraasid, käibefraasid, nagu me teame, on hästi ajakajalised, ühed tulevad, teised lähevad lendsõnad, nagu nad on. Te olete selle kuuldemängu proovi etenduse või niisuguse variandi enne esietendust, täna õhtul te olete selle üle kuulanud kui värskelt või kui klassikaliselt mõjuta nüüd, no peaaegu viis-kuus aastat hiljem. Pärast kinnitamist, see on päris huvitav. Kui ma oleksin seda kuulanud üksi, siis ma ei oskaks teile mitte midagi vastata. Aga ma olen öelnud seda võimalus jah kuulata Ta juba kaks korda kahes seltskonnas, üks oli siis raadioteatri loomenõukogu või kunstinõukogu, kuidas seda nimetatakse. Ka väga põnev seltskond, olid siis needsamad Viljandi kultuuriakadeemia noored näitlejana tudengid, kes on asja sisse lugenud ja veel mõned õppejõud ja mõned inimesed raadioteatrist. Nendes seltskondades tundus, et, et ei ole see asi nii vananenud midagi, et, et ei ole, need käibefraasid sellised, mis on viie aastaga kõik ununenud. Seal tuleb muidugi öelda seda, et juba siis, kui ma seda kirjutasin otsustasin ma välja jätta mõned sellised asjad, mis tõepoolest paranevad, no ütleme, kaks korda aastas nagu selline teismeliste või noorte kõnepruuk. Selle puhul on tõesti niimoodi, et seda võid üritada kirjanduses kuidagi püüda, aga, aga arvutada aasta pärast kellelegi midagi, ütleks, et keegi sellest isegi aru saaks, ma arvan, et see on suhteliselt lootusetu. Ja, ja ütleme, et siis, kui Raamat ilmus, siis kirjutas väga huvitavalt sellest kaanelt tarand, kes ütles, et see oleks selline pigem nagu Eesti Rahva muuseumieksponaat, et talle tundus, et see kaardistab mingisuguse sellise lähiminevikku, sest seal on tõesti, eriti just raamatuversioonis, on päris palju sellist laulvat, revolutsiooni, vabaduse, vihkamist ja ja russofoobiat muidugi, mis just niimoodi üheksakümnendatel oli, eriti tipus. Aga eks meil on olnud hiljem mingisuguseid ka selliseid russofoobia tõusu hetki, nagu näiteks pronksijärgne periood. Millal ma seda teksti tegelikult kirjutasin? Et sellised asjad on ikkagi kuskil sügaval alles ja nüüd nendel kuulamistel ennekõike. Ta oli väga huvitav vaadata, et ma just mõtlesingi, et huvitav, kuidas nemad on neid asju tajunud. Ja tundus, et kõnetab küll. Seal oli kaks asja, mis mulle väga sügavalt kuidagi korda läksid, mõjusid suurima komplimendina, mida ma üldse kunagi olen saanud. Seal oli üks noormees, kes ise ka loeb kuuldemängus kaasa, kes ütles, et kui me hakkasime seal koos seda kuuldemängu kuulama siis pärast seda, kui Kalju Komissarov ütleb ära pealkirja unustas ta ennast täielikult, läks kaasa sellega, mida seal öeldi. Ja ta unustas ära oma kursakaaslaste näod. Ta tunneb ja nende hääled, nad on selle koos sisse lugenud, ta teab neid, aga ta hakkas nägema mingeid eesti inimesi, kes neid lauseid ütlevad. Ja teine asi, mis mind ka väga sügavalt puudutas, oli siis üks tüdruk sellest samast seltskonnast kes ütles, et kui nad olid hakanud selle tekstiga tegelema tunnis siis sellel perioodil sõitis ta vanaisa juurde ühte Eesti väikelinna. Ja kui ta siis noh, ütleme sealt kohalikust poest alates hakkaski kuulma enam-vähem niisuguseid asju, millega ta ise teatritrennist tegeles siis tekkis tal mingisugune selline tunne, et tema ise ongi üks suur Eestimaa ja et see kõik toimubki tema sees, ta kuidagi nagu ühesõnaga, ta kajab selles vastu. Et tuleb välja, et noored inimesed, nad on ju 22, kolm kui nemad suudavad või noh, nemad vabalt seda niimoodi vastu võtta, siis tuleb välja, et see on vähemalt praegu püsinud aktuaalne. Jah, aga maailm muutub kogu aeg. Kui te rääkisite russofoobiast, siis mul tuli meelde, lugesin hiljaaegu just ühte pealkiri, et Eestis hakkab russofoobia asendama islamofoobiaga. Ja mõni aeg tagasi sattusin lugema Soome Helsingin Sanomate kuukirjast ühte reportaaži nende öisest elektrirongist, mis sõidab Helsingist. Pakun Tampere suunas, näiteks, mis on täis teismelisi, kes sõidavad peole kas nädalavahetus või tulemas esimene mai või, või mingi niisugune jaa, ja ajakirjanik seda reportaaži kirjutab, märkab noorte neiude kõnepruugis näiteks niisugust lauset, et vannun jumala nimel, mis ei ole soome keelele olnud mitte kunagi iseloomulik ja, ja mida ta väidab, et see on tulnud Araabia keelest ja kultuurist. Et kuigi paljude märkate seda nüüd uuesti kuulates oma teksti üle raadioversioonis kuid paljude märkate asju võrreldes sellega, mida ta nagu iga päev kuulete inimesi, noori inimesi rääkimas. Et toimuvad mingid nihked, muutus. Kahtlemata jah, need nihked toimuvad, aga huvitaval kombel on midagi sellest, mis on nüüd praegu täielikult ääretult aktuaalne on juba lipsanud sisse sellesse teksti, mis ma siis kirjutasin umbes 2008, võib-olla ma arvan, et ma alustasin 2008. Seal on näiteks selline lause, araablane küll, aga tegelikult ikka täitsa must. Ja see see ei ole ju kirjutatud praegu, eks, aga järelikult oli see olemas. Tegelikult sellised suhtumised tulevad ju kaugelt kaugelt meile ka nõukogude ajast. Meil olid siin grusiinid, armeenlased ja muud vennasrahvad, keda nimetati mustadeks, no vabandage, väga mustad nad on. Aga sellised asjad kuidagi levisid ja, ja ma arvan, et need praegu lihtsalt teisenevad seoses sellega, et jah, meil on siin palju eestlase, kellele teeb muret, et hakkab tulema mingisuguseid uusi inimesi hoopis uuest maailmast ja hirmunud meeletu, kindlasti on mingisuguseid selliseid muutusi ja teisenemisi. Ja mul on selline tunne, et see noh, see põhi jääb paljuski ikkagi samaks. Et need on lihtsalt mingid uued, sellised, ma ei tea, kuidas moodsa sõnaga öelda mingeid modaalsused, mis istutavad ennast siia peale. Teil on üks huvitav kogemus, te üritasite seda teksti viia udmurdimaale. Ja kuidas õnnestus? Tundub, et õnnestus päris hästi, tähendab, isegi ise üritanud vaid vaid meil on Eestisse, kui nad juba üle 10 aasta selline inimene nagu must tiin, ta on ise poetess ja ta on väga palju tõlkinud eesti kirjandust udmurdi keelde, korraldabki sel aastal Eesti kirjanike ringreisi Udmurtiast jaanuaris, niimoodi juba kas äkki viis aastat on käinud kakskolm eesti kirjanikku temaga kaasas ja siis ta muidugi püüab enne iga ringreisiga avaldada mõne mõne nende autorite raamatu ja tema valitsusele välja, küsis, kas tohib? Noh, muidugi on mul väga hea meel, kui keegi tahab tõlkida ja tõlkis selle ja avaldas selle pealkirja all Udmurtiast elujõust. Sest tegemist on niisuguse raamatuga, ehkki ta ju tegelikult ei ole võimalik, vaid vaid tõlkida saab pigem kontseptsiooni või temaga rääkides, mis tuli välja, on ju see, et noh, nõukogude minevik on meil ühine, sealt ta sai näiteks väga palju asju otse tõlkida mingisuguseid selliseid omamoodi pisut pingelised suhted venelastega, ehkki ütleme, need jõuvahekorrad on eestlaste, jäävad murtlaste puhul hoopis teistsugused. Aga mingisugune selline ühine pera seal ikkagi on. Ja Omalt poolt panin ta juurde midagi sellist spetsiifiliselt udmurdi liku, millest mul pole aimugi. Aga tundus, et see töötab, sest et Me korraldasime seal Udmurtiast avaliku ettelugemisega sellelegi ühtlasi raamatu esitlus. Vaadates reaktsioone. Naeris väga paljude kohtade peal ja pärast, kui oli väikene arutelu, siis ütles mitu inimest ja veel üks tuli veel eraldi mulle niimoodi isiklikult ütlema, et nii et kuidas te ikka teadsite, et meie udmurdid oleme niisugused, mis tähendab seda, et noh, et see tõlkija on teinud suurepärase töö, et aitäh Muslerii sülle, et sellest kujunes selline ikkagi täiesti täiesti võrdväärne teos sellega, mis on eestikeelne Eestis. Kas seal oli võimudega mingi intsident? Seal ei olnud otseselt intsidenti, aga tekkis selline kerge hirmu võbelusi. Oli niisugune lugu, et tähendab esiteks pidi jah, selle raamatu esitlus ja ettelugemine toimuma rahvusraamatukogus Isovskis. Aga samal päeval ma ei tea, kas siis raamatukogu direktor sattus seda sirvima või nägi lihtsalt kaanepilti, kus on udmurdi lipukene ja, ja Vene välispass ja udmurdi rahvariides nukke. Nii nagu Eestiga, mõnel on Eesti rahvariides nukuke eesti pass. Igal juhul ta ütles, et ei, minu majas niisugust asja ei toimu. Ja siis leidsime õnneks ühe väga toreda kohvikupidaja, kelle nimi on Semjon Semjonovit, Semjonov, kes kutsus meid enda juurde, tulge, tehke kohvikusse ja õnnestuski see ära teha ja siis vahetult enne ettelugemist tekkis veel selline väikene tsensuuri olukord või enesetsensuuri olukordadeta. Kuskilt kuuldused kirjastajad, et ei ole ja siis keegi mainis sõna politsei. Siis ma nägin juba vaikselt tõlkija nägu läheb natuke valgemaks, et kas on mingisuguse FSB-ga tegemist, kas keegi kurjustab kirjastajaga? Tahan niisuguse asja välja andnud. Hiljem selgus, et ta oli tegelikult lihtsalt sattunud liiklusavariisse ja täitis politseis pabereid. Aga Venemaa niisugune keskkond, kus juba sellised vihjed panevad mõtlema ja siis tegutsema, et ühesõnaga tehti nii, et tõlkija vaatas kiiresti läbi ja tõmbas vähemalt pooled sellised russofoobset asjad igaks juhuks välja, mõeldes tegelikult ka sellele, et kui tuleb Vene publikut. Et noh, üks asi on raamatust lugeda, teine asi on, kui seda sulle ette loetakse ja sisse kuidagi neelata või noh, et, et suuta sellesse suhtuda nagu kunsti. Et see ei pruugi olla alati võimalik, nii et ühesõnaga jah, et tehti selline kiire väike eeltsensuur, kellel on muidugi huvitav, et noh, eks seal on ju ka palju ebatsensuursed väljendid, et neid jäid kõik ilusasti sisse. Aga sellest natukene poliitilisemat kraami kriipsutati maha, jah, tõesti. Ja nüüd te olete tõlkinud selle ka prantsuse keelde, kas see on siis pealkirjal prantsuse elujõud? Tegelikult noh, ei, ei ole päriselt tõlkinud, me tegime niimoodi, et jah, me käisime möödunud sügisel ühel väga armsal festivalil Lõuna-Prantsusmaa linnakeses ja paari prantsuse sõbra abiga no ütleme siis üritasime tõlkida kontseptsiooni mitte tekstiks. Võtsime mingisuguse kriitilise hulga lauset minu teosest siis sõbrad aitasid siis noh, ütleme seal on üks sõber, kes ei ole ise otseselt mingisugune auto, jõmm aga tunneb natuke nende keelt. Natukene sellist tibinduse keelt sai sinna sisse pandud mõningaid kõigile prantslastele tuttavaid, näiteks luuletsitaate luuleridu ja me panime sellest kokku noh, põhimõtteliselt eraldiseisva teose ja seda esitades seal tuli välja, et see kõnetas prantslasi väga hästi. Järelikult ikkagi midagi sellist üldmõjuvad. Sellises lähenemises on seal noh, me ei pannudki selle nimeks prantsluse elujõust, vaid vaid me esitasime seda kuidagi. Nii et et noh, ma hakkasin seda pealkirja ütlema prantslase vabandust, eestluse elujõust. Et Nad on ikkagi selle juurde, et vähem eestlased ja me oleme selle ise kokku pannud, et ei tule siia teie eest ütlema seda, kes te olete. Aga jah, et publik reageeris väga kenasti ja mõned sõbrad, kes siis seda hiljem on seda teksti saatnud, meile näha, ütlevad ka, et kuule jah, ütlesin tõesti täitsa midagi on, et seda võiks proovida nagu edasi teha, et et pannakse siis kokku mingisugune selline prantsuskeelne teos samal põhimõttel. Mul oleks väga hea meel, kui keegi seda teeks ja või kui vaja, noh, hea meelega olen rääkinud mõne sõbraga, et ma võin ise aidata, et et vaataks, mis sellest välja tuleb. Aga tõlkijate järjekorda selle traktaadi järel ei ole, tahaks tõlkida või teha veel sarnastel Läti, Soome, Poola, hispaania keeles. Ei ole küll jah, et seda noh, naises on ju soovitatud seni antud lugeda ühele teisele, ma tean eesti kirjandusele, teabekeskus näiteks siin soovitas, et anna seda lugeda, han hoiti selle, kes on ju väga-väga huvitavaid asju, tõlkinud eesti keelest soome keelde. Noh, ma arvan, et ikka just sellepärast, et kuna ta teksti ei ole võimalik tõlkida ja ja sellise ainult kontseptsiooniga on tõenäoliselt ka raske minna kirjastaja juurde, et vaadake, meil on siin selline huvitav põhimõte, et kas te tahaksite seda välja anda. Et see tundub võib-olla kirjastajale ka väga suur risk, et jah, ei, praeguse seisuga on see eesti ja udmurdi keeles. Ja seda saab siis täna õhtul vikerraadiost esietenduseni kuulata. Taago Tubin on lavastaja. Me ei jõua Indrekov, nii kahju, kui see ka ei ole, rääkida tänases saates ei tee tõlketalutegevusest, ei kirjanikupalgast idee tegevusest kirjandusfestivalil head Read. Räägime siis sellest, mis teil praegu käsil on pooleli, mis, teil on kavas? Mul on praegu väga palju asju, võib-olla me võtame siis järgmise nädala suhte sellest kõigest rääkida, aga olgu nali naljaks, lühidalt, ma võin öelda nii palju, et mul on mõned tõlked, mis tahaks juba selle aastanumbri sees valmis saada või noh, vähemalt enam-vähem valmis saada. Eks sellesama pull pekiteos läks just toimetaja kätte kirjaga platvorm, see on väga islamofoobiaga teos, võin nii palju lihtsalt niimoodi eelreklaamiks öelda eesti lugejale peale selle, järgmisena tuleb siis suurepärane teos, millel veel eestikeelset pealkirja ei ole, aga see oleks midagi niisugust nagu grammatika ülistus. See on tuntud estofiil shamperninadjee, kes meil tuntud ka selle poolest on see mees, kes tõlkis Andrus Kivirähu mees, kes teadis ussisõnu prantsuse keelde pani ise kirjutanud raamatu, milles ta siis tõepoolest ülistab grammatikat. Kuna ta on grammatikat, fanaatik, talle neid endal kodus umbes 1400 teaduslikke grammatikat, ta loeb meile, naudib neid ja, ja see on tegelikult selline väga südamlik ja armas ja humoorikas ülistuslaul. Siis edasi on ühesõnaga veel paar tõlget oma kirjutamistest on siis üks asi on saanud just hiljuti valmis koos Ulla Saarega hakkame välja andma ühte laste pildiraamatud, sain juba ka läinud, trügi kotta, nii et sellel kevadel peaks ilmuma pildiraamat ilusti. Sügisesed plaanid on ka juba tehtud selle sama hulla saarega koos. Tahaksin teha ühe väikese pildiraamatu sõprusest ja ootamisest ja sellest, kuidas ütleme, ootamise aeg on väga erinev inimesele, kes ootab ja kelle poolt oodatakse kas sõnumit või kirja selleni, ühesõnaga kahe sõbra paralleelsed lood. Ja lisaks on mul nii palju saanud, et ma olen saanud nõusse Kajar Pruuli suurepärase toimetaja, ta nõus toimetama. Eks ta minu luuleraamatut. Mida me siis hakkame nüüd temaga koos kärpima ja tihendama selle eesmärgiga, et sellega võiks äkki sügisel ilmuda. Kas te siiski usaldate toimetajat, nii nagu me alguses alustasime sellest Claude Levi Straussi tõlketoimetamisest ja oleme saadet lõpetamas luuleraamatu toimetamisega? Väga palju usaldate oma toimet. No ma usaldan, sellist toimetajat on põhjust usaldada, ega siis pimesi usaldamisest ei tule ka midagi. Aga noh, ütleme nii ema ja tütar hallapit kui Kajar Pruul on inimesed, keda ma tean, et ma võin toimetamise koha pealt 100 protsenti usaldada, et siin ei ole mingit küsimust, et natukene tuleb oma ego tõenäoliselt alla suruda. Aga see käib asja juurde, et kui on eesmärgiks see raamat, mis siis selle tulemusel valmib, oleks võimalikult hea. Siis ma olen rõõmuga valmis oma ego alla suruma. Palju edu Indrek Kahre.