Tänane maailmapilk on sellisel teemal, kuidas oma mõtteid vahetada, kuidas vaielda, kui vaja peaks olema nii et sellest vaidlusest ka kasu oleks. Ühesõnaga, kuidas dialoogi pidada ja millises ühiskonnas me elame, kas sellises ühiskonnas, kust oskus dialoogi pidada, otsustab kõik või ei otsusta suurt midagi. Stuudios on toimetaja Terje Soots ja minu külaline Peeter Liiv, kes on meedias silma paistnud sellega, et ta on just dialoogi otsinud ja ärgitanud ja oma mõtteid ja arvamusi esitanud. Te olete selle dialoogi teema iseenda jaoks ilmselt väga läbi mõelnud, miks siis just nimelt dialoog teil praegu südamel on? Ilmselt sellepärast, et mulle tundub, et tulevikuühiskond võiks olla nagu dialoog, ühiskond, dialoog kui vahend edasiminekuks noh, väga paljudes plaanides mitte ainult inimsuhtlemises, vaid ka näiteks teaduses, kus on niikuinii mingil määral toimib mitte ainult reaalteadustes, vaid ka näiteks humanitaarteadustes näiteks filosoofias, näiteks kui me räägime piltidest või maailmavaadetest Ja teiseks, mulle tundub, et seda on liiga vähe või noh, seda ja kui ei olegi meie ühiskonnas, ma olen lugenud ajakirjandusest mõnede välismaa vaatlejate nentimisi, et Eesti ajakirjanduses ei ole mõttevahetust sellisel tasemel nagu ta loodetavasti siis välismaal kuskil on. Ja seetõttu dialoog on minu jaoks väga suur väärtus, võib-olla isegi ma väärtustan teda üle natukene. Ja võib-olla algatuseks ma püüaks paari sõnaga iseloomustada, mis siis dialoog. Minu jaoks on lühidalt väike definitsioon. Nimelt noh, meie vanarahvas ütleb, et vaidluses selgub tõde minu jaoks, see näitab, et meie vanarahvas oskas vaielda, ta oskas tõeni välja vaielda. Tänapäeval on sõna vaidlus ennast kompromiteerinud. Sellega seondub meile midagi sellist, mitte eriti meeldivat. Konfliktset. Võitlevad ennast peale suruvad muud sellist, nii et isegi tänapäeval ei saa seda sõnavasteriti selles mõttes kasutada. Ja siis ma olen enda jaoks välja pakkunud mõned teised sõnad. Nendeks oleks siis dialoogia või diskussioon. Ma olen lugenud mõningaid metoodilisi materjale. Käsikirja oli siin, ma tean, et näiteks Ülo Vooglaid Kes on rohkem sotsioloogiaga tegelenud, temani uurinud dispuuti ja ta on kirjutanud kahematerjal ikese dispuut, ei ole diskussioone, ka dialoog, dispuut on natuke teist tüüpi asi, nimelt. Võib-olla eestikeelne sõna, oleks ta siis väitlus, meil on väitlusseltsid, väitlusvõistlused toimuvad ja selle põhimõte on selles, et kumbki osapool, pool püüab võimalikult põhjendatult oma seisukohta kaitsta just nimelt oma seisukohta ja lõpuni välja. Ja vooglaid kirjutab, sa oled väga harva, kui oma seisukohta muudetakse ja võetakse midagi ka vastaspoole seisukoha mõjul. Nii et seisukoht otsekui ei arene. See jääb jäigalt paika ka. Ja noh, kui me vaatame ka väitlusvõit võistlusi, siis seal toimub asi umbes nii, et üks osapool esitab oma mõtteploki teine osapool esitab oma mõtte läbimõeldud mõtteplokki, siis võib-olla on täpsustavad küsimused. Ja siis kuumutatakse vastaspoole mõtteid ja siis zürii hindab, kellel see paremini välja tulid. Need diskussioon on teist tüüpi vaidlemis viis, sellest on kirjutanud näiteks Jaak Leimann, majandusteadlane. Ja seal ta küll vaatleb diskussiooni kui õppejõu ja üliõpilastevahelist sellist õppevormi, kus siis õppejõud on kogenum, targem kes siis kuulab ära, juhendab, natukene ärgitab. Kuid mina pean silmas sellist diskussiooni, kus inimesed on nagu võrdses seisus, kus me isegi mõneti unustan ära oma staatused, oma oma haritused, oma diplomid ja kraadid. Muidugi, see pole lõputult võimalik, sest et mingi ühtne professionaalne tase enam-vähem võiks siiski olla, et kui algajad diskuteerivad, see on teine asi, kui näiteks diskuteerivad teadlased, eriala eksperdid, filosoofid, näiteks mõtlejad. Vastasel korral olen tõesti juhtub nii, et üks osapool leiutab pidevalt jalgrattaid, mis teisel on iseenesest mõistetav ja siis nagu ka tekitatud ebavõrdsus. Aga mõtlen näiteks ka noorte puhul, kui on lihtsalt mõtlemisest huvitatud inimesed, koolinoored või üliõpilasnoored kasvõi erinevatelt erialadelt, nad tulevad kokku diskuteerivad. Ja miks mitte seal on täiesti võimalik, et on võimalik, siis arenda sellist diskussiooni, kus ollakse nagu võrdsed võrdses seisus. Ja sellise diskussiooni eesmärk on just nimelt see, et me mitte võistleja ei võitle mitte kaitse lõpuni oma seisukohta vaid me ühiselt uurime mingit probleemi. Reisisõnuga naudime protsessi. Ja naudime, protsess ja protsess ise on veel kõige tähtsam. Vaat sellist diskussiooni ma olen suhteliselt vähe kohanud. Mingites teatud selts seltskondades ainult võib-olla siis ka individuaalselt noh, kahe silma vahel, kus sõna dialoog otseselt väljendab seda, et kaks inimest osaleb selles. Siin ma küll käisin välja selle laiema seltskonna jaoks, ma arvan, et viljakas dialoog on võimalik, kui osaleb kuni kuskil kolm kuni viis inimest isegi mitte seal 812 inimest, nagu grupitöö puhul üldiselt peetakse maksimaalseks maid vähem. Kuid enne just ütlesite, et vanasti osati vaielda, siis, mis inimese kvaliteedis on muutunud või mida inimene on kaotanud, et ta siis vaielda enam ei oska. Ärme siis võib-olla kardamegi seda sõna vaidlus. Ma ei tea, kas osati, aga mina usun keelt ja ma usun kõnekäände ja vanasõnu ja kui ikka selline kõnega ja nüüd on ta vist täpsemalt vaidluses selgub tõde. Ikkagi on meieni jõudnud kuskilt. Ja tõde selgub just nimelt diskussioonis. Ja see tõde on ühine, see ei ole mitte see nagu disbudis, et igaüks teeb oma tõe juurde, siis veel mõõdetakse, kelle tõde oli suurem vaid hakkab tööle selline asi, mida ma nimetaksin siis sünergiat mõtte sünergismiks. See on see, kus kahe mõtte liitumine ei ole mitte lihtsalt mehhaaniline summa vaid on mingi hoopis suurem suurus. Nii nagu sõna sünergia või ka teadusenergeetika, seda, nagu käsitleb. Nii et kaks pluss kaks ei ole sünergia puhul mitte neli, vaid. Siis vähemalt viis ja ja mul isegi tekkis selline kujund paralleelkujund, kui ma vaatan seda, meie oleme vaadanud seda sarja filmi uut sarja filmi armastuse kahur kus siis kahe inimese sensitiivsused tundlikkusega nagu liidetud ja tulemused on fantastilised, see on muidugi fantastiline fantastika vallast. Filmisari siis diskussiooni puhul võiks ju öelda, et sünnib selline mõttekahur, intellektuaalne kahur? Noh, kuigi mulle ei meeldi see militaarne väide või mõiste, tähendab aga sel juhul noh, mina olen vähemalt kogenud mõnikord, et lühikese ajaga inimene võib oma mõtlemises avastada niivõrd palju uut ja huvitavat milleks tal võib-olla muidu oleks kulunud võib-olla nädalaid või kuid või mõnikord isegi aastaid. Ja muidugi heaks näiteks sellisest diskussiooni kultuurist minu jaoks on klassikaliseks näiteks on Rooma Klubi kes minu teada ammu enam ei tegutses, oli mingi periood, kus need projekte tehti. Ja minu teada seal ka siis rakendati sellist diskussiooni kohe mitmes järgus, algul väikerühmades, siis vahepeal oli selline kirjalik läbimine ja asja seedimine ja lihvimine ja siis veel tuldi kogu grupiga kokku. Pandi pandi asjad lõplikult paika. Aga diskussiooni puhul, kui me räägime, et vaidluses selgub tõde siis ei ole mitte see tõde, mis on mingi valmis ja lõplik tõde vaid see on just nimelt selle hetke, nende inimeste, selle probleemi noh, ühinemisel saavutatav optimaalne lahendus või nägemus sellest. Ja selles mõttes selline tõde on dünaamiline, ta on pidevalt liikumas. Ja näiteks ühe diskussiooni vältel keskuse siis pool tundi või poolteist tundi. See tõde pidevalt muutub. Nojah, tõde vist ei saa üldse, kui loosungit õlale võtta ja läbi linna marssida. Noh, kui me vaatleme religioosseid tõdesid dogmatiseeritud tõdesid, siis nad on ikkagi mõeldud nüüd inimesele abiks teatud tugipunktidena. Selleks, et inimene ise hakkaks lõpuks tajuma seda elavat vaimu dünaamikat. Mitte selleks, et nüüd jäigalt kuidagi neid niimoodi mõista teadvuse natuke teist tüüpi seal on ka muidugi see aeg, kui mingi paradigma kehtib, see aeg on ta dogma, otsekui aga teaduse meetod ja mõtlemisviis on on selles mõttes nagu ka väliselt avatumat. Et see kriitiline skepsis on kogu aeg, sealjuures teadlane alati kahtleb selles, mida ta parajasti väidab. Ja noh, seda muidugi ka mitmed usumehed, näiteks Stanley Johnson niimoodi huvitavalt öelnud, et võimalikult tihti pane oma väited jutumärkidesse. Anna teisele karujahi annaga teisele ruumi nii ajaliselt kui ka mõtte poolest. Ma ei tea, mil viisil meie vanarahvas tõeni vaidlase, mis kvaliteetses inimestes olid mis võimaldasid seda, võib-olla oli selleks siis selline looduslähedusest tulenev noh, ehedus või loomulikus hingeline puhtus. Inimesed olid loomulikult religioossemad, tähendab, nad olid avatumad, endast suuremale, väärtuslikumale pühale ja nad ei olnud enesekesksed ilmselt tänapäeva inimene urbaniseerunud ühiskonnas. Kipub minema väga enesekeskseks. See võbin ilmselt kuulub siis selle individuaalse arengu juurde, see on mingi vaheetapp võib-olla. Ja vot enesekesksus ongi siis üks, üks takistusi, mis takistab meil diskussiooni arendamist. Või siis see, et oma mõtte samastatakse iseendaga mitte ei olla mingi asja eest, vaid justkui ollakse ise enda eest. Jah just nimelt mina nimetan seda puudulikuks enese reflatsiooniks kus inimene ei saa aru, et kõik, mida ta väidab on tegelikult tinglik, on hüpoteetiline, on oletuslik tähendab, ei ole ühtki inimest, kes teaks mingit lõplikku tõde. Ta võib-olla noh, parendada ja kui mõni teine, aga aga kui me hakkame seda absolitiseerima, teiseks, seondama selle otseselt oma isikuga. Nii et juhul kui meie väidet või tõeks tõekspidamist just hea sõna jällegi ei võeta vastu ei aktsepteerita, siis me tunneme, et mitte meie tõde ainult ei ei riivata, vaid ka meid ennast kui isiksust. Ja selle peale solvuma. Nii et see näitab, et me samastame just nimelt oma mõtetega oma tunnetega ja ei suuda jääda nagu kõrvaltvaatajaks ennast, nagu kõrvalt reflekteerida. Seda on kõik religioossed süsteemid püüdnud inimestes õpetada ja arendada. Ükskõik kuidas me siis ka nimeta seda, kas lihtsalt teadur oluksis endast või sisemiseks nägijaks nagu joogas seda nimetatakse näiteks sisemine nägija, mis on alati kõrvale puhtalt jälgib. Ja see võimaldab meil sel juhul ka väga emotsionaalselt läbi viia diskussiooni. Tähendab diskussioon ei tähenda seda, et me nüüd hakkame oma tundeid alla suruma või mõtteid vaid, kuna me ei samastu nendega, siis tõeline diskussioon on alati väga emotsiooniderikas. Mul tuleb meelde siin jällegi religioonist Buda kohta öelda, et ega ega siis buda ajanud selline inimene, kes ei tundnud mingeid tundeid või või kellel ei olnud mingeid erinevaid mõtteid vaid et ta oli inimene, kes ei samastunud nendega. Võib-olla seda natuke raske mõista tähendab sedasama astumiste, mitte samastumist või refluateerimist, mitte refekteerimis, sest me oleme niivõrd harjunud samastumisega. Ja võib-olla see on ka isiksuse küpsuse küsimus või noh, tema intelligentsuse või küsimus kuigi noh, elu paratamatult peaks arendama sellist võimet inimestes, kes töötavad koos rühmaga kollektiivis, olgu see siis ärimaailmas või noh, ükskõik kus. Ja paratamatult suur osa inimesi. Ja konfliktseid on ikkagi need inimesed, kes just nimelt ei teadvusta seda endale, nad satuvad seetõttu kergesti konfliktidesse igal pool. Nad ei saa aru, et nende mõtted ja tunded on lihtsalt lihtsalt mingi osa neist. Ja ilus vist üldse on aeg-ajalt oluline osata võtta kõrvalseisja positsioon mitte ainult diskussioonis ega konfliktsituatsioonides. Vot siin jälle tulebki nüüd esimene huvitav mõttearendus tõepoolest tavaliselt me teeme seda tagantjärele, ma olen tagantjärele targad. Aga siin on küsimus selles, et me teeme seda hetkest hetkesse kohe. Muidu noh, diskussioone pooleli, solvum, lähme tülli. Noh, võib-olla lepime ära, siis võime jätkata, eks ole. Aga tavaliselt kipub nii olema, et et ega siis enam ei juleta mõtteid vahetada, ütleme selle inimesega, kellega ükskord läks nagu üldse inimesed ju ei julge noh, sellistel sügavamate eksistentsiaalselt tal teemadel hakata noh, niisama kohe lihtsalt mõtteid vahetama. Räägitakse argiasjadest ja nii-öelda tühjast-tähjast ka ja noh, see ei ole mingi kunst. Aga kui need süvitsi hakatakse minema, see tähendab teatud endasse vaatamist ja just nimelt teatud enesereflektsioonivõimet ütles, et inimene hakkab märkama, mis temast siis toimub või mis maailmas toimub nagu kõrvaltvaatajana siis see vajab juba teatud jah, sellist julgust, oskust ja teises teiseks julgust. Ja kuna võib-olla seda oskust ei ole või on negatiivne kogemus diskussioonist siis ka julgus on pärsitud, noh, mis ma ikka sinna Beattide ronin, kus ma saan peksa pidevalt või nende inimestega nendel teemadel ma siis parem rahuldanud millalgi pinnapealse magaja ja oma sisemust siis mõtlen sügavaid mõtteid või noh, oma jumalaga kahekesi olles dialoogis jumala suva, on ka tüüpiline dialoogi suhe. See vist juurde kuulub seegi oskus aeg-ajalt platvormi vahetada. Minu meelest ka diskussiooni juurde, ma ei taha nüüd väga kõikuvad muljet jätta, aga see ei ole õige diskussioon, kus inimeste tõekspidamised üldse ei muutu. Nagu dispuudis, nagu ta oli, nii ta jäi. Tähendab, ta võib jõuda sinna mitme ringina uuesti samasse seisu, seisukohta uuel tasemel spiraalselt ja mitmeid kordi läbidanud, vastas vastasseisukohad ja vahepeal sa seisukohad ja see on niisugune elektriline protsessi, liigutakse vastandite vahel niimoodi. Aga see, et tõekspidamine üldse muutunud, see näitab mingit diskussiooni toimunud see näitab, et inimene kinnisendas. Kuigi ta võib-olla ei teadvustanud seda endale. See näitab, et puudusse, dialoogi, õhkkond, dialoogi, vaim, selline loov vaim sisaldub, inspireerib lahti minema. Ja noh, vilju ka ei olnud, eks ole, nagu oma tarkusega sinna tulime, nii me sealt oma tarkusega läksime. Nii et platvormide muutumine on. Ja minu meelest, kui me vaatame huvitavaid mõtlejaid siin. Mul tuleb meelde Herbert Marcuse näiteks siin uus vasakpoolsete suur ideoloogia hiljuti oli 10 aastat maimasust üliõpilasrahutustest, siis ma mäletan vanastika Nõukogude kriitikutega, imestas, et väga kummaline. Et ühel aastal Markuus arvas nii, aga kolm aastat hiljem ta hoopis arus vastupidi, ja siis viis aastat hiljem ma ei tea, mida kolmandat jälle ja minu meelest see on areneva ja, ja loomingulise isiksuse tunnused, tema tõekspidamised pidevalt muutuvad ja, ja võib-olla isegi väga ordic kardinaalselt mingi aja sees. See teebki asja huvitavaks. Siis me olemegi midagi tõeliselt uut teada saanud, kui sellised meie seisukohad ja teiste platvormid diskussiooni käigus muutuvad. Üks korralik diskussioon ilmselt eeldab korralikku eeltööd ja mitte ainult eeltööd üks eraldi ja teine eraldi, vaid kuidagi meeskonnana. Eeltööd. Jah, see meeskond vajab sissetöötamist, ütleme nii. Sest üks asi, kui meil isegi on olemas kõik need eeldused ütleme me suudame olla, mitte enesekesksed. Me suudame ennast piisavalt reflekteerida. Ja kolmas, mida ma pean oluliseks, on keskendumisvõime. Muidu me lihtsalt ei suuda järgi jälgida mõttelõnga. Me kipume lobisema, kipume täitma aega tühja-tähja kellelegi isegi kui need on olemas ikkagi iga inimene on eriline ja ja igal inimesel on omad tugevad ja nõrgad küljed. Ja kui me tahaksime luua nüüd oma mingeid Rooma Klubi miniatuursed need võib ka palju olla siis loomulikult suurima viljakuse idee grupp, olgu ta siis kolm kuni viis inimest näiteks saavutab siis, kui ta on ennast sisse töötanud, see tähendab, on kohanenud üksteise eripäraga üksteise tugevate ja nõrkade külgedega, mida ei saa kohe ületada, mis nii või teisiti on olemas. Ja teiseks diskussiooni õnnestunud diskussioon näiteks kõrvaltvaatajale võib olla väga positiivseks elamuseks. Tähendab, ma leian, et positiivse kogemuse najal on diskussiooni kergem õppida kui näiteks hakata endas arendama keskendumisvõimet eraldi mingite keskendumisharjutustega, näiteks mida jälle kõik religioonid välja pakuvad. Või ka psühholoogia kaasaegne kui hakata endas mingit noh, kasvõi kristlikku eneses algamist harjutama, et enesekesksust ületada. Või siis mingite budistlike meetoditega näiteks enesereflektsiooni arendama siuksed meetodid on olemas täiesti väga lihtsat meetodit. Positiivne kogemus diskussioonist, võib-olla siin palju võimsam. Ja mina isegi olen mõelnud, et et näiteks kui on mingi seltskond siis see võiks jaguneda just nendeks, kes juba valdavad seda, kes viivad seda otseselt reaalselt läbi teostavad ja siis ülejäänud seltskond lihtsalt algul jälgib. See tähendaks seda, et diskussioon ei eelda võrdsust teadmistes, võrdsust vaimus. Ma algul küll mainisin, et liiga suur ebavõrdsus võib olla, pidurdab, võib pidurdada või, või ta ei anna nii villakaid tulemus, ütleme niimoodi. Ja siin kipub ikkagi see enesekesksuse moment staatuse osas kuidagi ikkagi segama, kui ikka tuleb kokku üksteaduste doktor ja, ja teine, kes on päris noor, alga õpilane lihtsalt on imelapsi muidugi ja väga lahtise peaga andekaid inimesi juba selles eas. Et siis ikkagi see võib jääda natukene noh, tekitama sellist. Aga kui need erinevused ei ole eriti suured, siis see üldsegi sega minu meelest palju tähtsam on mitte see, et sa oled haritud ja kraadiga inimene, vaid see, kas sa oled dialoogivõimeline. Tähendab, pealegi puhul on, see pole tähtsam. Ja siis võib-olla isegi hariduse tase võib olla küllalt erinev. Aga probleem, huvi, probleem, millega tegeldakse, peaks olema ühine siis niikuinii ollakse sellega tegelenud, keskendunud see võiks olla selles mõttes välja valitud siiski eelnevalt mitte lihtsalt juhuslikult võetud. Ja siis ta töötab. Ilmselt ikka vist? Maailmavaade peab olema ka enam-vähem ühesugune või ei pea. Mina arvan, et mitte, teate mina arvan näiteks, et nimetame mõtte kaasus. Mõttekaaslastega pole üldse huvitav diskussiooni pidada, sest mõttekaaslased mõtlevad täpselt samamoodi nagu mida mina või noh, enam-vähem samamoodi. Aga mida erinevamad on inimesed oma maailmavaatelt? Ja kui siis õnnestub dialoogi käivitada siis see on ikka omamoodi ime. See on niivõrd erinevad, eks ole. Rikkused liidetakse kokku. Suudavad mingisugust diskussiooni pidada dogmaatika dialektika. Ei nagu ma ütlesin, siin on eelduseks ikkagi dialoogivalmidus. Dialoogivalmidus ja see ei sõltunud nii jäigalt maailmavaatest. Noh, ma leian, et Meil on võib-olla selline arusaam kuidagi tekkinud. Kultuuriliselt ott, kristlased, need on sellised dogmaatikud kõik ja võib-olla eriti katoliiklased või siis sekti kristlased ja seal on täpselt samamoodi väga erinevaid inimesi, on tõesti nüüd dogmaatikuid halvas mõttes või nagu ma siin praegu pidasime silmas ehk et inimesed on kinni ja suletud ja jäigad. Samas on väga palju looste lahtisust, mina ise olen väga huvitatud luterlikus teoloogias just sellepärast, et see on ääretult avatud ja ja teaduslik bioloogia, ta isegi sõidab religioonist, väljavaated on niivõrd avatud, ta niivõrd lähedane filosoofiale. Liigagi. Jah, Eva liiga kavatud, tähendab religioon ikkagi püüab püsida oma piires, muidu ta valvur lihtsalt laiali sealt ja see on ka vajalik omal viisil. Aga nii, et maailmavaated võiks olla muidugi alguses, kui me alles alustame, harjutame, noh, siis on muidugi soodsam, kui meil on ühesugused maailmavaate, noh, väga-väga kerge on kristlastel rääkida omavahel usuküsimustest, eriti kui ollakse ühe konfessiooni liikmed. Aga nii kui ollakse erinevatest konfessioonidest, siis ilmneb kohe noh, niimoodi rohujuure tasandil arusaamatusi, isegi sügavaid konflikte ja nii et ega soiku meenia. See on ikkagi väga nõudlik asi kirikut teha, selline sisuline Rumeenia mitte lihtsalt väline sallivus ja näitame nüüd ühiskonnale, et me ikka teeme koos midagi. Et see vajab just nimelt neid, neid küpsuse tunnuseid, mida me täna siin käsitleme seoses dialoogiga. Ja minu meelest ma olen sellise väite välja mõelnud, et kaasajal inimene ei tea enam midagi üksi olles vaid tõeliselt teata kaasajal ainult dialoogis. Ta võib-olla isegi pühak, kes on otsekui jõudnud mingisse täiusse välja, aga. Siis on ta dialoogis kõiksusega. Siis on ta dialoogis kõiksusega, noh, ongi nagu kolm dialoogivorm, eks ole, üks on dialoog kõiksusega see on siis selline religioosne dialoog, ükskõik mis usundis. Ja mis jumalapilt neli siis on, kas ta on isikuline jumal või mitteisikuline. Teine on dialoog iseendaga. Võib ju äkki nii eristada oma, ma ei tea alateadvusega personal personaalsalateadusega läbi meditatsiooni läbi sisekaemuse. Jumalaga siis rohkem läbi palve, mis on nagu suunatud kõrgemale väärtuslikumale suuremale. Ja kolmas ongi dialoog teise inimesega. Ja ajalooliselt võib-olla need kaks esimest dialoogiliiki on on olnud läbinud siis kaasajal mulle tundub, et suurima efekti me saavutame siis, kui me lisame sinna veel kolmanda. Tänapäeval on väga hea, kui meil on avaavanenud juba dialoog kõiksusega ja iseendaga. Aga kui me nüüd avastame sinna juurde veel dialoogi teise inimesega suurte tähtedega siis see tulemus on, on veel veel hoopis võrratu. Miks dialoog on kaasajal just nimelt nii aktuaalne? Noh, kui me vaatame väga kaugesse minevikku natuke filosoofia ajalugu, siis tegelikult eelkristlikul ajal Sokratese ajal, keda nimetati esimeseks eel kristlaseks esimeseks kristlaseks, isegi siis juba aju arendati, mingeid selliseid tehnikaid, shokraatiline meetod oli ka ju omamoodi dialoog. Ta oli küll küpsema targema sügavama inimese dialoog oma õpilastega küsimise kaudu. Ja ma olengi mõelda, et kui üks inimene on niivõrd sügavalt asju läbi mõelnud, siis ta ei saagi teiste inimestega muul viisil viljakalt suhelda. Sest kui ta käiks kohe kõik välja siis noh, see lööks nagu teised pikale, mingit dialoogi ei tekiks. Tähendab, see õpe oleks liiga suur. Aga kui inimene nüüd küsib sellest oma äratundmisest tulenevalt ja, ja teised lihtsalt vastates jõuad lõpuks aste-astmelt selleni, siis see on, see on ta dialoog. Nii et siis juba oli, oli see kultuuris olemas. Aga miks kaasajal eriti noh, siis ta oli tõesti niimoodi valgustanud filosoofide tasemel, see ei olnud massitasemel. Aga kaasajal ma arvan, et ühe tavalise intelligentse inimese tasemel dialoog on midagi täiesti loomuliku, sellepärast et esiteks, inimese intellekt on tänaseks rohkem välja arenenud rohkematel inimestel mõtlemisvõime, kriitiline mõtlemine. Ja nüüd on loomulik, et teisalt kuna inimesed on võõrandunud üksteisest sellest me ju räägime, kirjutame siis dialoog annab uuesti osaduse või noh, sellise kontakti tõelise kontaktides inimesega just nimelt läbisel intellektuaalse avastuslikkuse läbi selle mõistuse, mis on tänapäeva kriitiliselt mõtlevad inimesed on niivõrd oluline, sest ta on ka mingil määral välja kujunenud välja arenenud. Nüüd tuleks lihtsalt astuda järgmine samm ja kasutada ära seda kriitilise mõtlemise võimet viljakalt avastuslikkuseks ja suhtlemiseks, loovaks suhtlemiseks. Minu meelest sellepärast see on täna just aktuaalne. Kas peaksid olema täidetud mingid tingimused, et saaksid areneda? Me dialoogi ühiskonnana? Ma näen kõige loomulikuma tingimusena praegu lihtsalt positiivset eeskuju. Kui mingid grupid Või ka ajakirjanduse kaudu või elektroonilise massimeedia kaudu. Toimuvad sellised diskussioonid, mis annavad väga positiivset kogemust Pluss ja selle käigus inimese tajuks, mis teda takistab, tõkestab, mis osas ta peaks nagu nüüd kuidagi endaga tööd tegema või natukene vaeva nägema kas ta peab ta peatähelepanu pöörama siis keskendumisele? Keskendumise juurde kuulub see mina praegu siin väga pikalt ka monoloogi, aga see on see, et ma püüan oma mõtteid tõesti väljendada võimalikult kompaktselt. Lühidalt. Mida ma ei ole veel läbi mõelnud, seda võib-olla on soovitav, mitte siis kohe püüdagi väljendada, las ta settib veel. Et seejärel kohanda ruumi teisele inimesele oma mõtete väljendamiseks, kui need tekkis. Et ma ei korda üle mingeid juba avastatud mõtet selles dialoogis. Või kui mul ei ole hetkel midagi öelda, siis ma lihtsalt vaikin. Minu positiivne kogemus diskussioonist on see, et et tasemel diskussioon lõpuks ikka suubub vaikusse siis on vaikus suure tähega. See on väga rikas, täidetud vaikus. See on see, kus inimesed just nimelt nagu nüüd maitsevad neid vilju või mis on siis toimunud seda intellektuaalset avastuslikust, seda inimestevahelist osadust. Noh, me räägime sellest, et vaidle, vaielda tuleks mitte. Mitte inimeste vastu, vaid nende ideedega. Ja tõepoolest, kui me alustame diskussiooni, siis me tõepoolest riistana või, või võrdleme uurima just nimelt esinemise mõtteid. Aga diskussiooni käigus see on selles mõttes ikkagi süvenev praktikat, see võib viia loomulikult selleni, et, et me hakkame suhtlema ka teise inimese isikuga. Võivad toimuda eneseavamised, kus ilmneb inimestena isiksuslike eheduse autentsus ja eripära mis on täiesti religioosne elamus omaette. Kusjuures samal ajal jutt käib kogu aeg intellektuaalsel tasemel mõtte tasemel. Kui me alustaksime kohe suhtlemist teise isikuga, mis on ju väga intiimne suhtlemistasand, siis siis meile võidakse öelda, et me läheme isiklikuks või siis me paneme nagu mööda. Aga diskussiooni käigus, kui me alustame lihtsalt suhtlemisteise inimese mõtetega oma mõtted siis suhteliselt esiinimeste, ideede ja mõtetega siis see võib viia ka terviklikuma suhtlemiseni. Ja veel diskussioon ei ole ainult mõistuslik suhtlemine, see ei ole olnud mõistuse töö. See ei ole selline arutlemine, kus ainult meie aru on rakendatud mis võib olla küllalt kuiv ja pedantne ja noh, niisugune teadlaslik nüüd karikatuur ses mõttes nagu seda mõnikord mõistetakse. Vaid siin diskussioonis on alati esiplaanil intellekt, loovintellekt, aga kaasa haaratakse alati kogu isiksus, tunded, intuitsioon, alateadvus, kujutlus, nii et inimene tunneb, et ta tegelikult suhtleb tervikuna totaalselt. Ja kui inimene on totaalne, siis sellega kaasnevad sellised nähud. Tähendab, inimene on väljaspool aega, see on ka omamoodi müstiline kogemus. Ta on niivõrd haaratud sellest väljaspoolaeg asuvast õelusest, kus need ideed sünnivad. Järjest sünnitavad 11. Ja ja inimene võib kogeda väga, väga sügavat, emotsionaalset, emotsionaalset rahuldust. Selles mõttes dialoog või diskussioon on väga lähedane kunstile. Sungi kunst. Et seal ka inimene kogeb Katarsist puhastamist läbi selle avastuslikkuse läbi selle, et näiteks hakkab kogema teiste inimeste, tema tundlikkus tõuseb tohutult hakkab eksistentsiaalselt kogema teist inimest, näiteks kogeb tema haprust ja ja haavatavust ja inimlikkust kõigis aspektides. See tekitab väga sügavat osadust teise inimesega. Nii et sellised nähud minu positiivses kogemuses on sellega kaasnenud. Küsimus ongi nüüd selles, kuidas inimest motiveerida, kuidas talle teha loomulikuks vajaduseks, et ta näeb selles mingit edasiarenemise võimalust. Siin tuleb mängu ka see asi, et kas inimesel on üldse selline vaimne täiustamine, primaarne. Tab, mis ta küsib kohe, mis ma siis sellest võidan? See on ju tegelikult raske enesearendamise teed lõpuks jõuda nende viljadeni. Teate, ma ütleks, et see on kohutavalt põnev. See on noh, lihtsalt muidugi üks loovuse vorme kunstiinimesed võib-olla on seda rohkem kogenud seda inspiratsiooni seisundit milles nad loovad siis ühteteist. Dialoog on samasugune vahetu kunst mida me vahendame küll sõnade kaudu ja ka mitteverbaalse käitumisega. Ja lihtsalt motiiv võikski olla see, et et see on üks väga põnev avastuslik protsess. Teine motiiv võiks olla see, et selline loovus seda saab rakendada mis tahes valdkondades tegelikult ajurünnakuga seda ajurünnakuna, seda rakendataksegi sellistes pragmaatilisemates, asjalik, nendes valdkondades majanduse sarialal ja nii edasi. Mina pean siin silmas eeskätt diskussiooni, mis mida rakendatakse sellistes filosoofilisemates eksistentsiaalse mõttes küsimustes. Nii et igal juhul ta tõstab inimese loovust, mis tööd siis inimene ka ei teeks? Et töö juba iseenesest praegu areneb loovuse suva suunas, loovus maksab, loovus kannab. Ja loos loeb üha rohkem kaasa ühiskonnas. Kuna tehnoloogia vabastab inimene inimeste sellistest nööridest tegevustest ja vabastate taga loovuseksis. Noh, mis motiive veel võiks olla, võib-olla üks motiiv on see, et noh, meil on negatiivne kogemus võib olla tahame rääkida nendest asjadest tuttavatega, sõpradega, aga meil ei tule välja noh, ka minu elus on olnud periood, kui ma olin tükk maad noorem, kus vaidlused olid väsitavad ja nad ei viinud nagu eesmärgile iga inimene oma juurde ja sageli olid solvangud ja nii et. Me saaksime selle negatiivse kogemuse vahetada nagu välja siis tasapisi positiivse kogemuse vastu. Ja minu nägemuses üldse tulevikuühiskond kui Malawi dialoogi ühiskond. See on selline sotsiaalse avastuslikkuse ühiskond, see on, see on see, kus me Me pea haarama mingite kindlate mudelite mallide trendide järele ja rippuma nende küljes vaid see on see, kus me kogeme, kuidas igalt poolt lahvatab loovust. Televiisorist raadiost, ajalehtedest ja just nimelt loost, mis mis on kollektiivne. Me saame aru, et inimene mitte ennast eksponeeri, et mina nüüd ütlesin, mina, mõtlesin selle asja välja vaid ühiselt, mingid protsessid, kogu aeg igal pool liiguvad. Siis on tohutu põnev. Ja vot sellises ühiskonnas nagu miski hakkab muutuma ütleme, dialooge iseenesest sünnitab teatud eetilisust. Loovus iseenesest ma, ma leian, et näiteks meie ühiskonna kriisi põhjuseks pole mitte niivõrd eetiline kriis on näiteks see, et inimesed on usust võõrandunud või religioonist võõrandunud, vaid vaid loovuse kriis. Kui inimestel aidata avastada loovust ka dialoogi vormis siis eetika läheb iseenesest paika. Noh, välja arvatud erandid, neid leidub ikka. Ja kui inimestel ei ole loovust, vot siis nad peavad haarama kõiksugu teisastaja võõrandunumate vormide järele. Igasuguste ersatsvormide ersats loovust järele mingite mallide, trendide, prestiiside ja nii edasi järele. See on ka loovuse kriisi tunnuseks. Siia, me peame panema kolm punkti, sest aeg saab otsa. Aga millise küsimuse me võiksime õhku jätta? No mind muidugi huvitaks puhtisiklikult, et kui paljudel on positiivset kogemust rühma suhtlemises eriti noored inimesed, kes otsivad elu mõtet? Noh, kas nad on avastanud selles mingit sellist vahendit, mis pakub rõõmu nii suhtlemisena kui ka sisemise arenguna mõtet avastamisena. Ja kui on, siis võiks sellest teada anda, vahetada seda kogemust või kuidas kuidas kellelgil mõnel teisel see asi on käinud või läinud? Need, kellel on üht-teist dialoogi asjus kaasa rääkida, siis kirjuta kui maailmapildi saatele. Aga täna ma ütlen teile, Peeter Liiv, aitäh. Ja kohtumiseni tulevikus.