Lubage mul laulda, kitarr käes. Lubage mul laulda, sest olen uhke selle üle. Olen itaallane, tõeline itaallane. Itaalias laulavad kõik välismaalased, kes on sattunud Verdi ja Putšiini kodumaale. Hämmastab see, et juba varastel hommikutundidel kostab restoranide pitsabaaride ja kohvikuteköökides koos nõude kolinaga ka laulukokad. Ettekandjad ja köögitöölised laulavad kas siis ooperiaariaid või populaarseid laagri riisi. Seda laulsid täiskasvanud ja lapsed. Sellest sai peaaegu rahvuslik uhkus. Selles laulus väljendus kogu Itaalia tema kurbus ja rõõm, tema kannatused ja probleemid. Teadlased ütlesid, et kui tunni kandis endas laulu, mille autoriks oli kogu Itaalia rahvas ja välja tuli ta sel momendil, mil teda kõige enam vaja oli. Laul sündis siis, kui ta oli lausa üle ujutatud angloameerika meloodiatega. Selles laulus tundis itaallane ära iseenda. Laulust sai otsekui protest võõra kultuuri sissetungi vastu. Kui tõsiselt sellesse suhtuti, näitab asjaolu Adriano tselentaanodellele. Laul oli kirjutatud, ei riskeerinud seda esitada. Ta ise ütles, et ei julgenud võtta enda peale vastutust laulu esitamise eest. Ja riiulit Ottokut tunni sunnitud seda ise laulma. See oli San Remo festivalil 1983. aastal. Tervitan sind, minu, Itaalia. Armastan sinu kanaleid ja kitsaid tänavaid. Olenita tollane tõeline itaallane. Itaallane polnud esimene laul, millega toota, kuid tunni, kui laulja üles astus. Itaalias on populaarsed televiktoriinid, mida viib läbi populaarne näitleja Mickey jorna. Iga helilooja on huvitatud, et just tema laulud kõlaksid seal muusikaliste vahepaladena. 1979. aastal pakkust totokud Tonio sinna oma laulu donna myya minu naine. Kuna ta ei söandanud ühtegi tuntud lauljat õlitada, laulis ta selle ise sisse, arvates, et kui esinemine ebaõnnestub, on sellel vähem kaasteadjaid. Bonjornane laul meeldis ja ta küsis, kes seda laulab. Totokut Tonio vastati talle. Kui tonni on helilooja, aga kes on esitaja, küsis ta. Siis selguski, et esitaja on tuntud ja populaarsete laulude autor tutta Kutunioise. Tema esinemine jäigi anonüümseks, ta laulis vaid kaadri taga. Suur aga oli kõigi asjaosaliste üllatus, kui paari nädala pärast tõusis donna Mia Itaalia levilaulude edetabelis esimeseks ja püsis seal üle kahe kuu. Vähem kui aasta pärast saavutas totocotoonia lauluga ainult meie esikohas San Remo festivalil. Ainult. Nii on sündinud seitsmendal juunil 1944. aastal Toskaana maakonnas Fostiini väikelinnas. Tema isa oli seitsiinlane ema Toscanlanna. Isa õpetas teda varakult saksofoni, kitarri, klaverit ja löökriistu mängima. Ise oli ta elukutselt mereväelane, vabal ajal harrastas trompetimängu. Ka ema armastas muusikat. Ta laulis hästi nii nagu kõik itaallased. Totolon ka vend ja õde, nemadki armastavad muusikat. Vend Roberto hobiks on löökpillid. Peale kooli lõpetas totokud tunni lütseumi, mis andis talle raamatupidaja kutse. Paraku pole ta sel erialal töötanud mitte ühtegi päeva. 20 aastasena organiseeris ta koos ühe oma sõbraga väikese ansambli. Nad hakkasid esinema klubides, mitmesugustel pidudel, trahterites. Ansambli totoiotaateiga polnud kuigi pikk. Tahes-tahtmata tuli valida, kas jäädagi küla muusikuks või pühenduda tõsiselt muusikale. Totokud tunni asus elama Milanosse ning pakkus oma laule helisalvestus stuudiatele. Pea igalt poolt saida ühesuguse vastuse. Laulud on ju hea taga. Lõpuks tal siiski vedas. Tema esimene laul, aafriklane, praegu tuntakse seda pealkirja all vananaistesuvi. Äratas tähelepanu. Oli sündinud helilooja totokut tunni. Vananaistesuvi mängib pool marjaorkester. Soodessaanil olen kirjutanud 14 laulu. Temast saigi minu esimese laulu vananaistesuvi esitaja. Seega oli omamoodi juhus. Mina kirjutasin meloodia laulu teksti tegi meil hästi tuntud poeet ja laulja, viita ballavičiini proovilindistuse, tegime Milano stuudios graniitoritši ja see tuli nii hästi välja, et hakati kaaluma, kas seda mitte eraldi plaadina välja anda. Palavičiini, kellel oli hea läbisaamine prantsuse heliplaadifirmadega võttis laulu Prantsusmaale kaasa. Seal juhtus seda kuulma Šodesseni Impressaario, kellele laul meeldis ja kes seda kohe ka Tessaanile pakkus. Varsti kutsuti mindki Pariisi ja seal kohtusime juba silmast silma. Nii saigi alguse meie koostöö ja sõprus. Seal oli suurepärane inimene ja väga hea laulja. On üsna tavaline laule tuntakse nende esitajate järgi. Paljudes maades seostatakse ka minu laule nende esitajate nimedega. Nii on vananaistesuvi algse nimega Aafrika Šodesse Ani laul, ufo kapten, talidaal laul, Chabambino, sorri, räimat, jõe laul, üksinda, Adriano džentaano, laul. Adrianud süventaanole hakkasin laule kirjutama 1978. aastal. Esimene laul oligi üksinda. Üldse olen talle seni kirjutanud 12 laulu. Ka itaallane oli esialgselt džentanale mõeldud. Tagantjärele võib öelda, et oli isegi hea, et ta sellest ära ütles. See laul on mulle eriti palju tähendanud. Mõnda aega oleme koos töötanud, kuid võimalik, et kirjutan talle edaspidigi. Üldse ma ei kavatse jätta oma päristööd olla estraadilaulja, see on muidugi väga ahvatlev. Aga ka tänamatu ja julm. Laulja võib varsti moest minna. Ühel päeval ta lihtsalt unustatakse. Heliloojana võib aga leiba teenida elu lõpuni. Jaapambinozzarry laulab nirey Maddie. Suure menuga läksid totocotonia kontserdid Moskvas ja Leningradis 1985. aasta sügisel. Programm, millega ta Nõukogude liidus esines, kandis pealkirja toto ja tema laulud. Mida teadsite enne, kas trolle nõukogude liidust? Kahjuks väga vähe. Minu jaoks oli ta kaetud saladusliku oreooliga teie maad külastada. See oli minu ammune unistus. Olen siin kohtunud paljude inimestega, kellel on kõrge vaimukultuur ja peenmuusika vastuvõtuvõime. Suure elamuse sain punasel väljakul viibides. Tegelikkuses on ta palju suurem, kui olin endale ette kujutanud. Igal õhtul, kui ma oma esinemise lõpetasin, toodi mulle lilli. Seda eranditult igal õhtul. See kõik oli nii nagu heas vanas muinasjutus. Sellest jääb mulle mälestus kogu eluks. Ma ei jaga nende arvamust, kes väidavad, et Itaalia muusika on langenud angloameerika mõju alla. Helilooja amet kohustab paljuks. Kui ma istun klaveri taha uut laulu looma, pean endale aru andma, et muusikamaailmas on olemas olnud sellised isiksused nagu tonitseti Verdi Putšiini Nendele teen mõttes sügava kummarduse. Ühe oma kompositsiooni nimega sümfoonia. Kirjutasin nende loomingu mõju all olles. Armastan väga Naapoli laule. Minu arvates kannavad nad endas seda kõige paremat, mis on meie muusikas? Kahju, et mul pole klassikalist muusikaharidust, olen iseõppija. Selle võrra tuleb mul endaga rohkem tööd teha. Olen helilooja, see on minu elukutse. Olen kirjutanud üle 250 laulu ja kirjutan neid veel. Laulude loomine on minu jaoks niisama loomulik ja vajalik kui hingamine. Iga laul, see olen mina ise. Selles on tükike minu elust minu hingest. See kannab endas minu iseloomu eripära. Olen romantik ja küllap on seda tunda ka minu lauludest. Kuidas sünnivad teie laulud? Võiksin öelda nii, et 70 protsenti lauludest sünnivad mul puhtast inspiratsioonist. Jääb järele veel 30 protsenti. Need, kirjutan tellimise peale. Neid luues toetun oma professionaalsusele. Loomulikult meeldib mulle esimene variant rohkem. Kõige karmimaks ja õiglasemaks. Kohtunikuks on minu naine Carla, kellega oleme abielus olnud juba peaaegu 15 aastat. Kahjuks pole meil lapsi. Millega armastate veel tegeleda? Mulle meeldib sport. Pean seda laulja jaoks lausa hädavajalikuks. Meeldivad tugevad, vastupidavad, liikuvad inimesed. Armastan merd ja kõike, mis sellega seotud. Veesuusatamist, kalapüüki, allveeujumist. Tegelen veel tennisemäesuusatamise ja pisut ka jalgpalliga. Muidugi, kui selleks endale aega näpistan. Kas populaarsus ei ole muutunud koormavaks? Olen sündinud tagasihoidliku sissetulekuga töölisperekonnas ja olen loomult realist. Loomulikult meeldib ka mulle see, et olen populaarne. Samas jälle piirab see asjaolu minu liikumisvabadust. Ma ei saa enam niisama heast peast koleda poodides või turul minna pidustustele, kuhu kogunevad suured rahvahulgad. Minu sõpradeks on põhiliselt need, keda tundsin veel siis, kui ma polnud tuntud. Iseloomult olen arglikuid hasartne. Armastan mängu ja võistlust. Kui võtan lahingu vastu, lähen tavaliselt kuni võiduka lõpuni. Paljude lauljate jaoks omab San Remo festival kolossaalselt tähendust näevad ja kuulevad sind ju miljonid inimesed. Eduka esinemise korral võib sinust kolme minuti jooksul, mil sa laulu esitad, täht saada. Kuid ma annan endale täiel määral aru, et tegemist on siiski kommertsüritusega. Seetõttu on esinemine seal minu jaoks siiski vaid hasartmäng. Teie laulude põhiline teema on armastus. Olen lüüriliste laulude viljeleja, leian, et nii on kõige õigem leida tee inimeste südameisse. On ju armastus kõige ilusam tunne. Sellel teemal võib luua lõputult. Kui kaoks armastus, poleks ka elul mõtet. On ju armastuse mõiste avar armastus sõbra vastu armastuse armsama vastu, kodumaa armastus, armastus kõige elava vastu. Teil on kummaline eesnimi, toto. See on lühend minu tegelikust nimest Salvatore. Lapsepõlves kutsus ema mind nii, nagu emad ikka kutsuvad hellitusnimedega. Hiljem hakkasid mind niimoodi kutsuma ka sõbrad võtavad. Sealt see nimi mulle külge jäigi. Muide, tooto on minu kui laulja nimi. Helilooja on ikka olnud Salvatore kutt, tunni. No sa proovid mida, kes annab, luure teesid juba voolab. Ent Rumeenia. Ja nii on ja mida ta oopium