See juhtus ammu. Ma olin väga noorküla koolist, viidi mind üle linna kooli. Sina hakkas mu elu äkki allamäge minema. Olin omadega juba päris läbi, kuid seletamatu ime aitas mul siiski jalgu alla saada. Mul oli üüritud toanurk linna serval. Sügis oli vihmane, õpilastele ei meeldinud ja nad mürgitasid mu elu täielikult. Sõpru mul veel ei olnud. Eluisu oli täiesti otsas. Siis astus äkki õpetajate toas võimlemisõpetaja epeedia mu juurde ja ütles. Ma vaatan, et sa olid kogu aja üksi kui läheks õige õhtul pallide all. Mis sa arvad? No restorani, kus ripuvad pallid läksimegi, mina peitsi, aia õppealajuhataja. See oli mitte just eriti puhas söökla koolimaja kõrvalsissekäigu kohal rippusid kaks tuhmi ümmargust kera. Leidsime endale laua. Meile tood ilma küsimata, igaühele kandiline klaasitäis valget viinakann, õlut ja portsjon kotlet nuudlitega. Jõime ja ajasime juttu. Mäletan, et oli hea ja kerge olla. Südamlik õhtu oli. Vajusime sealt keskpaiku kaelastiku välja, sammusime mööda tühje tänavaid, saatsime 11 koju, laulsime midagi valju häälega. Ei tahtnud kuidagi lahkuda. Järgmine hommik oli jälle vihmane ja plastik. Kuid ma teadsin, et pääsemine onu õhtul pallide all. Kas lähme küsisin peedialt. Teda rõõmustas minu innukus. Rahaga oli tegelikult väikseid raskusi, aga mind õpetati abistamiskassa poole pöörduma ja paluma raha näiteks saabaste ostmiseks. Jälle kandilised klaasid, õlu, kotletid ja jälle lahkumine kaelastiku laulmine. Hommikul ma mõtlesin õhtul läheme jälle pallide all, missugune õnn. Nii kestis see mitu kuud, kuni juhtus mingi seletamatu ime. Ma sain jälle iseendaks. Mõne aasta pärast kolisin Moskvasse ja kujutage endale ette, sattusin peaaegu samasugusesse olukorda. Ühelt poolt pealinn, toredus kõiksugu ahvatlused, teiselt poolt vihmane sügis, üksindus, ei mingit tuntud kohta ega tuttavaid inimesi. Unistasin sõbralikkust osavõtlikkusest, armsatest, kohtumistest. Naised läksid minust mööda ja ega ma osanudki nende tähelepanu köita ka riides olin üsna hallilt ja igavalt. Ja siis ma otsustasin nagu iga noormees, et hakkan hästi riides käima. Kuid sel raskel ajal oli üsna keeruline ennast hästi riidesse panna. Kauplustes müüdi ilmetuid, igavaid asju. Minagi unistasin ebatavalistest esemetest. Neid võis saada ainult komisjonikauplusest ja sedagi aruharva ja need maksid ränka raha. Hakkasin kopikaid koguma, sugulased andsid ka juurde ja minu ees avanesidki komisjonikaupluse uksed. Siirdusin sinna lootuses leida eest õmbluskunsti kordumatu meistriteos. Mul vedas otsese maid, nägin mantlit, mis oli tehtud suurepärasest porgandivärvi trapist. Proovisin selga, istus nagu valatud, mantel oli soe ja pehme, daalias läikiva libeda voodriga. Vooder oli nii ilus, et tekkis tahtmine mantel pahupidi pöörata ja kanda seda vooder väljaspool. See oli kellelegi võõra seljast võetud mantel, aga sellest ma ei hoolinud. Kõige tähtsam, et see vastas oma tegumoelt ja värvilt minu tookordsele maitsele. Maitse muidugi muutub. Loodus ja vanus teevad oma töö. 13 aastaselt kujutasin ennast ette mustades pükstes, valges Apažide särgis ja fotoaparaat Leica üle õla. 15-lt tahtsin juba välja näha, nagu kostja Tšermooniates meie majast, rebatil triibuline madrusesärk, pintsak juuksetuttsoni alt väljas ning tingimata lotendavate säärtega kroomnahast säärikud ning tingimata kuldhammas suus. Ühesõnaga, ma heitsin pilgu peeglisse. Minu ees seisis mitte enam endine külmast kössis poiss, kulunud pool palitu seljas, vaid turske sõltumatu noormees, õnnelik puna põskedel. Lisaks kõigele maksis maanteel vähem, kui ma olin arvanud ning see äkiliselt ilmunud iludus lubas endale osta veel pruuni veluurkaabu ning jäi üle taksorahagi, millega ta töö juurde sõitis. Neil aastatel töötasin ühes Moskva kirjastuses, mille nime ma ei nimeta, sest nagu kogemused näitavad, võtavad mõned inimesed minu praegusi enesepaljastusi kui hoopi nende endi prestiiži pihta. Neile tundub, et minu avameelsus kahjustab mitte ainult mind, vaid ka neid. Aga mul ei ole mingit soovi oma endisi kolleege traumeerida. Niisiis sõitsin kirjastusse, astusin oma tuppa ning kohalviibijate pilkudest mõistsin, et ma ei ole enam see, kes ma olin, vaid hoopis keegi teine, hoopis teine. Minu kolleeg Meiegi, nimetame teda vitaaliks, ütles. Ohoo, sa näed päris tore välja ja tema silmad niiskusid. Kuulamise oleks, kui läheksime õhtultiveeri bulvarilemis. Mis mõttega? Küsisin hajameelselt, kuid tegelikult üleni pingule tõmbudes. Tutvume mõne kena tibukesega, ütles Vitali. Veedame lõbusalt aega. Kujutasin endale koheselt tibukest, et tal olid pikad jalad, heledad juuksed ulatusid õlgadeni, korrapäraste joontega nägu kaunistasid sügavad hallid silmad. Ta naeratas pimestavalt, rääkis madalat, pisut laulva häälega, oli lõpetanud aspirantuuri astrofüüsika alal. Kas sa oled kindel, et kenad tibukesed jalutavativeerim Bullveril ja ootavad ainult meid? Küsisin vitaalilt, kuid mu haavatud hinges tõstis pead, ähmane lootus. Üldse oli mul hirmus mõelda, et ma lähenen tänaval võõrale naisele, kuid vitaalinna äärist tähendusrikkalt. Kohtusime metroojaamas veel aruskaia oli niiske sügisõhtu tänavalaterna all, märjal asfaldil lebas mul närviline elegantne vari. Otsustasin, et ei ennast odavalt. Kuule, ütlesin ma inimesena, keda rõhub suur kogemustekool. Ainult ilma labaste nõksudega, palun käedest kinnivõtmise armetute valedeta. Vitali vaatas mulle tähendusrikkalt otsa ega lausunud sõnagi. Kuni Majakovski väljaku, nii ei kohanud me midagi tähelepanuväärset. Pinevus minus kasvas. Kus ta siis olete? Pikajalgsed madonnat, kes ühendavad endas tänapäeva ilu, Sokratese mõistuse, eetilised rikkused ja meie vanaemade vanamoodsa naiselikkuse, kus te ometi olete? Siis astus Vitali otsustavalt kõrvale. Te olete üksi, see on lihtsalt kohutav. Gudrutas ta. Meie ees seisis tütarlaps. Tal oli külmast kohmetu, ilmetu nägu. Meie kohtumine tähendab midagi, käis Vitali professionaalse visadusega peale, sest me kohtunud pallil vaid niiskes sügishämaruses. Mingi jõud viis meid kokku. Ja mis siis sellest? Küsis tüdruk, mitte kuigi sõbralikult. Tulge meiega mugavussoojuses sõbraliku koopasse muusikat kuulama. Inimesed peavad üksteisele lähemal olema. Saage tuttavaks, minu sõber. Tüdruk lükkas mu käe ära ja kadus. Unustasin ütlemata, et meid ootas Vitali ühetoaline korter, kus oli pudel konjakit, õunad, põrandalamp, diivan ja plaadimängija. Põikasime üle Majakovski väljaku. Meist ujus mööda just nagu mind nimelt narrides madonna ligipääsmatu nagu täht taevas. Teda saatis keegi õnnelik ja edukas kuju, kuigi, nagu ma jõudsin märgata, ega ta nii ilus olnudki. Seejärel ilmusid meie ette kaks üsna sümpaatsed kaunitari. Tervitus, ütles Vitali neile, keda ma näen. Kuid nad läksid mööda aega, ta ei seisnud paigal ja Puškini välja, kust astusime me juba palju kiiremini, ülem. Muide, ütles Vitali, sina pead mind aitama, sa vaikid ja nemad löövad araks. Nad mõtlevad, kes see vaikiv iludus on, kas tal on ka head kavatsused ja puhkes ise vaikselt naerma. Muidugi, mõlgutas mõtteid, see on väga alandav. Aga ometi ootab meid ju kuskil keegi, sest pole ju võimalik, et kõik on lõplikult paaridesse jagatud. Aga mina lugesin kuskilt, ütlesin ma valjusti, et naisi on rohkem kui mehi. Maakeral ültse küll, naeris Vitali, aga mitte, Tweerib Ulvaril. Edasi astusime juba kiirel sammul. Äkki puudutas vitaalimu küünarnuki, aga nüüd tulevad meie omad. Mavopatasin Meile lähenesid aeglaselt kaks noort daami naerdes mingi oma jutu üle. Kaupluse vaateaknal lummav valgus muutis nad salapäraseks, kes köiselt kauniks. Nad kujutasid endast klassikalist paari, nagu neil armastasid joonistada kunstnikud ajakirjas Niva. Mõlemad olid kõrget kasvu ja sihvakad, blondiin ja brünett, juudid ja põrin Held, kelle saatuse tuju oli kokku viinud. Aga meie ootasime teid, kudrutasid Itaali ja tema silmadesse puges Mesimagus ilme. Kaunitarid peatusid, vahetasid pilke ja puhkesid naerma, kuid täiesti sõbralikult. Nad on, meie juubeldasin, ma juba saage tuttavaks, ütles Vitali, minu sõber. Ta tegi käega laia kaare, sulgedes mind mingisse fantastilise ovaali, andes neile mõista, kellega neil on tegu. Tema suuremeelsusele ei olnud piire. Kui tutvute, siis ei kahetse, lausus ta. See on imepärane isiksus, tema reipast lobast kostis siiski meeleheide. Kahetsen väga, ütles brünett, kuid teie sõber ei ole minu maitse. Brüneti sõnad ei avaldanud mulle mingit muljet, sest mulle meeldis hoopis Bron yld. Ainult ma pidin siinkohal midagi ütlema, kuid ma ei leidnud sõnu ja mida rohkem ma pingutasin, seda vähem neid õnnetus peas järele jäi. No anna daamidele kätt, ütles Vitali naeratades, kuid ma kuulsin tema häälest kerget ärrituse nooti. Blond liinilt pilku pööramata ulatasin talle käe. Ei, ohkas blondiin. Te ei ole kumbki meie maitse ning nad hajusid pimedusse. Meiega kihutasime juurinud Auge Ruukki poole. Ähmased tänavalaternad, härmatis saabuva talve kerge uduvine, vitriinide ebaloomulikku valgus. Kõik tundus viirastuslik ja fantastiline. Meie pinevil nukrad vintsutatud varjud kihutasid hoogsalt üle vaikseks jäänud Moskva. Lükkasin kaabu kuklasse, et mu väljanägemine Uljem oleks. Naised armastavad jõudu, reipust hoogu. Järjekordne ohver oli heatahtlikum kui teised. Ta ütles nii kergelt ja lihtsalt oma nime ning pikavõitu nina luristades tunnistas, et see kõik on talle kuidagi harjumatu, kuid on rõõmus, et võib tutvuda nii huvitavate poistega ja ootab, kuni nad talle helistavad. Täna ei, ta läheb valvesse, aga võib-olla homme ta istub telefoni juures ja ootab, et ja tal on ka sõbranna. Tahtsin talle öelda, et ta ei ole meie maitse, aga mul hakkas tast kahju. Aga teate, mis ütles asjalikult. Lähme postkontorisse, võib-olla küsin ennast töölt ära. Lubasime talle helistada ja lendasime edasi. Õhtu oli rikutud, juba paistis maneeri väljak. Tõsi küll, naisi oli nagu juurde tulnud, eriti palju tundusid olevat teisel pool tänavat. Lähme üle. Kamandas mu sõber ja peaaegu jooksime üle tänava, kuid kõnnitee oli tühi, miski ei köitnud meie pilku. Mine saa teisele poole, käsutas Vitali. Kihutasin üle tänava, aga selgus, et mu ümber oli jälle tühjus. Seevastu seal, kus asus vitaali, tuli jälle rahvast juurde. Vitaali tormas vägilase sammudega Telegraphi hirm voolava teatri vahel. Kui alandav see on, mõtlesin ma, mida nõuneti teeme. Aga ise kihutasin samuti, hoides käega kübarast kinni ega suutnud enam peatuda. Jõudsime niiviisi metroojaamani. Kuradile kõik, ütlesin ma hingeldades. Aitab. Lähme koju. Sinu professionaalsus ei maksa kuraditki. Minu elukutse on redigeerida käsikirju, pomises Vitali süngelt. Tühi ekskalaator viis meid allmaailm. Minu mantlil oli muutnud värvi. Pehmed toonid olid kadunud, praegu nähist karjuv, kapriisne, hüsteeriline, mürgine väsimusest ja pettumusest vaevalt hingates. Vajusime pooltühje vagunisse. Järgmisel hommikul läksin ma kahetsedes ja omaenese nõrkuse peale vihasena kirjastus Vitali istus juba oma laua taga, habe aetud, naeratav ja odekolonni järgi lõhnav. Võin sind rõõmustada, ütles ta, nagu poleks mul midagi juhtunud. Vaevalt jõudsin eile koju, kui helistas keegi daam nimega Tamara küsisi juusiat. Ja siis saime tuttavaks. Leppisime kokku, et kohtume täna. Mulle aitab, ütlesin ma laua taha istudes, aga ta lubas juusia kaasa võtta, meelitas Vitali. Lõin lahti kellelegi käsikirja, aga tähtede asemel nägin isegi uusiat. Juu seal olid pikad jalad, kirsi värvi, sviiter tõi esile ta suurepärase figuuri. Hallid silmad naersid. Ta õppis edukalt arheoloogiat, kuid see ei seganud teda tegelemast, purjus spordiga armastavast lääni. Ta on iroonilise olekuga, aga kui ma palun tal pintsakule nööp ette õmmelda, siis ta teeb ka seda kergelt ja elegantselt. No kuidas on, küsis Vitali. Kuradile. Madonnal tänaval ei vedele. Kogu õhtu märatsesid mu hinges tormid. Tuletasin endast kõige halvemaid asju meelde, muide ka seda lugu provintsis pallide all. Kas mad täiesti millekski paremaks ei kõlba? Siis helistas Vitali ja ütles. Tead, mis mulle sadasid, äkki sugulased kaela, sõida ise tüdrukutele järele, pärast tulge, võtke mind ka kaasa. Ma õiendan siin nii kaua siis vajume kuhugi restorani. Hea küll, hüüdsin ma kiirustades, ainult mul on rahaga raha on, ütles Vitali, kõik on korras. Võtsin kapist oma uue mantli, ta oli oranži värvi, kerge sinaka helgiga. Panin kaabu pähe, vaatasin peeglisse ja mõtlesin, mis neil veel vaja on. Metroojaamas Klenskaja juures möllasid kired, siin oli kohtumiste paik, siin oodati, saadi kokku, satuti meeleheitesse ja muututi kõrgiks. Tundsin ennast räbalastikuid mingile tundmatule jõule alistades, keerlesin nagu raisakull selles õnnelikus mäsus. Mõne minuti pärast orienteerusin juba hästi selles möllus ning sain aru, et see ei ole arutustišiia vaid looduse arukas loogiline liikumine. Ühed lahkusid, teised ilmusid, kõige ilusamad, ootasid vähe aega nende kavaleride hilinenud. Need, kes oma välimuse peale kindlad ei olnud, olid kannatlikumad kuid ka need ei jäänud oma õnnest ilma. Mina olin keerulises olukorras, ma ei tundnud, ei Liusjatega Tamarat. Küsisin kõik järjest läbi, aga ei leidnud. Väga hea, mõtlesin, järjekordne kaotus. Oleks võinud muidugi üles trepiastmetele minna ja seal karjuda, lioosseatama, haara kuu. Aga mind oleks välja naerdud, sest kujutage uhke mõõtel, kübar, vurrud ja uu lõbuks jagunesid kõik paaridesse. Ning metroojaama ette jäid kaks inimest, mina ja keegi jässakas tüdruk, kotitaoline mantel seljas ja barett peas. Silmitsesid teineteist kaua ja vaenulikult. Astusin tema juurde. Kui ta on niisugune, missugune see oli uus ja siis veel on. Mõtlesin ning otsustasin kõigele käega lüüa ja kaduda, kuid millegipärast ei suutnud seda teha. Peagi liitus meiega kaljus ja väikerruu juustega paksuke. Hästi lausustamara süngelt. Sõidame vitaalile järele, näete takso. Ausalt öelda, oleksime soovinud Vitali juurde metrooga sõita. Kuid vaielda ei julgenud. Sõitsime kaluuga väravateni, tüdrukud jäid autosse. Liftis otsustasin, et on paras aeg jalga lasta, kuid ei suutnud seda teha. Vitali, lammas diivanil, täiesti purjus. Külalised olid ära läinud ja mingi vanamutt lükkas mind ukse poole. Hakka, hakka astuma. Vitaali, hõikasin sõpra kokku, vastaste silmi avamata. Tulime sulle järele, mul ei ole raha, kokku, tegi vitaali. Mina leidsin ennast, aga ukse tagant. Majast väljudes oli mul veel võimalus sääred teha. Aga ma läksin siiski auto juurde. Raha oli mul napilt, vaevad taksoraha. Tamara vaikis süngelt. Panin talle ilmselt millegipärast vastik. Juusia, ohkas ja ütles ainult vahetevahel midagi niisugust, et näega astronoom või näe komisjonipood või siin elab Sanca või vaadake küll on loll, jookseb läbi lompide. Peab põgenema, mõtlesin ma külma higi pühkides, see tähendab mitte põgenema, vaid autost väljudes lihtsalt rahulikult ära minema. Pidutseja ise mu kõrval autos istus noor naine. Hämaruses tundus ta isegi ilus olevat. Peaks talle midagi sosistama, taks ta käe oma pihku võtmata üles sulaks. Ta on ju ka raskes olukorras, kes mina olen, milleks kogu see tsirkus? Puudutasin Tamara kätt. Ta tõmbas käe ära. Taksopeatus restorani eesukse taga järjekorda ei olnud. Taevast 100. mingit vastikut lörtsi. Maksin arve andes ära peaaegu kõik, mis mul oli. Jäid järele tühised kopikad kõige odavama veinierra, kui meid ometi ei oleks sisse lastud. Restorani tohutu suur marmorsaal oli pooltühi. Orkester mängis. Ülemkelner viis meid armastusväärselt omaette kabiini, pühkisin higi. Otsemaid ilmus meie ette noor kelner. Nii venitasinperemehelikult. Ma arvan, et meile aitab kui tootepudeli kuiva veini ja natuke õunu. Me tahame tantsida. Kelner tegi minekut, aga ta määra peatas teda. Ootas ootav, lausus ta tema maha koordunud lakiga, sõrm jooksis mööda menüüd. Et ja seda vorsti tomateid on, võid ka juustuga juustuga seal alustuseks ah jaa, salatit ka. Oose läksid õige hoogu, püüdsin naeratada, aga mis me siin siis niisama suud vesistama, küsis Liusja. Ja siis ütles ta, määra mind tähele panemata demeni, karahvin valget, hästi külma. No jäise tead sidruni jooki, soojad road, soojad road, Tokyevikut, olendid. Kohtiga, küsis kelner kiretult. Ja muidugi kinnitas lius ja jäi jäätist. Kelner läks ära. Istusime, vaikisime Juss ja pistis pea eesriide tagant välja. Tantsivad üks paar, ainult tantsida ei oska muud kui Siiberdavad. Küll on seeliku selga vedanud, naera puruks vaatada, määra heageeell Leida määra käega. Vitali on ka hea kuju, ütlesin mina, et vestlust arendada. Mida teha, murdsin pead. Aga kohe ilmus kelner ja ladus lauatäis, tas sinder ei olnud mu kuiva veiniga unustanud ega õunu. Omal initsiatiivil oli ta lisanud tellimusele veel kandiku kallite komplekitega. Lausus muidugi Tamara poole pöördudes. Ma arvan, kulub ära. Klapib soostustamar. Kallasin viina klaasidesse, jõime kohe, kummutasime ka teise klaasi. Vaatasin ennast kõrvalt, vilets vend, aga tüdrukutest midagi hooli. Esiteks lihtsus ja loomulikkus, nad olid sirgjoonelised, aga ka avaldanud täiesti tänapäevased. Teiseks, päris vaimuka välimusega. Määral olid väikesed teravad hambad, väikesed teravad silmad, õhukesed huuled, kõva karakteruss oli õige tore nägu lõkendab, läbistab naeru, vohmib süüa, nii et põsed punnis. Eme veel muusika, mürtsus, mis kole. Tulgu mis tuleb. Lähme tantsime, kamandas Tamara. Sammusime orkestri ees. Ta tantsis, keskendunud ja asjalikult, otsekui menüüs toitu valides. Püüdsin teda endale vastu suruda, aga tema ütles Kuusaat röögid. Keegi tantsijatest noogutas talle. Ta naeratas tollele kelmikalt üle terve näo. See andis mulle julgust juurde. Kas me homme näeme? Küsisin meelitavas Rosinaga ainult ilma Juusjata, eks päitis mulle oma väikestest jäistes silmadest pilgu ja ütles, kuhu sa trügid? Päris kenake teine, jõudsin endamisi otsusele. Siirdusime oma kabiini tagasi, aga samas algas uus tants. Nüüd tantsiliusjaga, käsutas Tamar. Tantsijaid tuli juurde, tantsisin uljalt kõiki kõrvale tõugates. Eksisime ja tõukasime, nii et küll sai. Ju see oli sama kaugel täiuslikkusest kui tema sõbratargi. Kuid temas oli midagi inimlikku, sellepärast küsisin talt Gudrutavas Rosinaga, mis oleks, kui saaksime homme kokku. Siis tantsisin uuesti ta määraga, siis Liusjaga jälle Tammaraga, jälle Liusjaga. Läksime kabiini tagasi. Tamara sõi asjalikult kiievi, kotlette kalamarja sai tellinud, ütles ta, hakkas rahast kahju. Samas nägin keset lauda tohutut portsjoni kalamari ja juss ja puhkes naerma. Nii on lood, ütles Tamara ja sirutas lusikaga kalamarja poole. Saali teises otsas seisis kelner. Läksin tema juurde ja tunnistasin üles, et mul ei ole raha. Kohe kutsun miilitsa, ütles ta rahulikult, koostame akti. Pakkusin talle oma kella pandiks, kuid teda ei kõigutanud miski. Kuul ütlesin talle mullu uus mantel, välismaa oma võttase praegu endale, homme ostan välja. Palu. Läksime. Riietehoidu. Mantel oli kirsi värvi, roheka helgiga. See meeldis kelnerile väga. Tõmbasin kaabus ilmile ja suundusin ukse poole. Unustasid oma tüdrukud maha, ütles ta nagu oma poiss kunagi. Nad pole minu, vastasin talle. Väljas oli külm. 100. esimest lund.