Tere õhtust, hea luulesõber. Täna avastame taas eesti nooremat luulet. Tänase saate hakatuses tahaks esitada küsimuse, nagu seda tehakse siinsamas raadiostuudiokompleksis iga nädal Nemad orniiris. Kellega on tegu? Noor näitleja, filmirežissöör, laulja, kunstnik, Jodokas, luuletaja kes on leidnud. Tere. Tere, ma ütlen, et ma olen tavaline eesti poiss kes pole ikka veel 14.-st eluaastast vanemaks saanud. Ikka istub seal, ma ei tea, kes ma muusikale. See tuletab meelde peategelast plektrummist. Poiss, kes keeldus sky suureks saamast. Aga kui professionaalses ringkonnas ringi liikuda, ma mõtlen, kui sa käid oma meesitlustel või, või kui sa käid kastrollidel. Mis on see esimene amet, mida sa pakkuda? Suure enamus siis teab mind näitlejana ja eelkõige samas püüan kehtestada ennast järjest rohkem filmirežissöörina. Laulja staatus on lihtsalt külge kleebitud ja luuletaja olen maalist, vabast tahtest ja nõust. Ja kunstnik vabast ajast. Siis jääb öösel aega maalida. Sa oled tohutult rikas mees, ma mõtlen just neid, neid andeid tiirutab ümber nagu murueide tütreid. Kalliaani laupäeval. Kas muusad? Kellega sa kõikidega ju tuttav oled? Kas nad ei küsi, et kes meist on kõige kaunim kelle sa valiksid? Ja las ma mõtlen, teatri eriala on ajast aega räägitud pühendumisest. Ja pühendumus on sõna, mis võib mõjuda vana moodsana, aga aga pühendumus tähendab eelkõige valikute tegemist. Kas sinu senises mures elus on olnud raskeid valikuid? Pigem ma usun, et ma ei ole pidanud neid valikuid ja väga ise langetama, et kõik on olnud lihtsalt kokkulangevuse doominoefekt, et et see, et ma õigel ajal õiges kohas olen olnud ja siis satun mingite inimestega kokku ja sealt edasi läinud ja see on kõiklistriks uskumatu, jadas kaua see elu. Ma ei tunne üldse, et ma kuidagi vaevaliselt siit ennast läbi peaks või raskeid otsuseid peaks vastu võtma, et kui läheb kehvasti, vahel siis läheb ja ja siis teinekord on nii, nii hea jälle lõiked. Siin ei ole mingit küsimust. Oled sa kokku lugenud ka oma õpilase staaži? Ma mõtlen päris esimestest klassidest, kuni nüüd pärast teatrikooli oled sa valinud ka filmikooli. Jäid neid aastaid, tuleb? No mis ma läksin seitsmeaastaselt, läksin kooli ja nüüd sain 26, ehk siis 19 aastat. Juba varsti on juubel. Kas tunneli lõpus ka valgus paistab? No praegused suunad viivad? Portugali mind sügisel veel aastaks ajaks filmikooli õppima, nii et Portugali päike on päris hele valgus seal tunneli otsas. 2006. aasta PÖFFi tudengifilmide festivali enda tutvustuses oled sa kirjutanud niimoodi. Kristo Viiding sündis, elas Tallinnas. Nooruses oli ta väga aktiivne laps, tegeles džuudoja kunstiga. Peale keskkooli lõpetamist teenis nooremallohvitserina Tapa suurtükiväegrupis. Viimase kahe aasta jooksul on ta kaduma hakanud minema. Mis on nüüd üles leitud või on ta kaotusest siiamaani? Ei, ta vist ilmusid ka välja, nüüd jälle. Ma arvan, et juuda tol hetkel siis oli läinud, aga praegu on ses endo. Otsimine ja iseenda sees ringi vaatamine on ka sinu luuletuste põhimotiiv. Väga palju on sinu luuleloomingus jutu maskidest erinevatest võimalikest tahkudest inimlikest. Need luuletused tulid sinu juurde juba teatrikooli päevil võis maskimatiiv tuli enne teatrikooli. Kuidas nüüd öelda üldse see maski motiiv on nii teatris kui filmides tegelikult joonistub välja ju siis, kui ma hakkasin kirjutama luuletusi, mis oli umbes siis sõjaväes, kui ma ühtlasi hakkasin raamatuid lugema, eks ole, alles et ju siis luule oli see kõige parem vahend tol hetkel, nagu need enamus tekste siis on kirjutatud noh, sõjaväes ja pärast sõjaväge siis lavakoolis. Et need on sellest palju aega möödas ja nüüd need maskid pigem tahavad filmis kuidagi esile kippuda nüüd ja noh, ma annan neile seal pigem võimalused. Luuletustega on praegu siis, kui nad ise tulevad, aga niiviisi teadlikult küll ei istu maha ja kirjutama. Et luuletekstid tulid, kuidas nad tekkisid, kuidas nad tulid juurde. Sõnadel on siiski minu jaoks mingisugune jõud ja kui nad panna mingisse järjekorda mingisse ritta neist tekib vahel mingi selline uus tunne. On see luuletus siis minu meest, kui sa selle paned kokku. Sinu senistes teatri töödes on ka olnud väega rolle. Ma mõtlen tõsiselt, sinu portselan suitsuike peale, mis oli mõne aasta eest üks võimsamaid emotsioone, mahlaseid, raputusi Eesti teatris minu jaoks. Ja kui ma leidsin sinu luuleridadest sellised read tulev ike su ees, see on tulevik olev ike su ümber on olevik. Kass, see on nüüd seotud portselan suitsu mingit pidi või tuli see ike enne, kui portselansuits sündis. See tuli minu meelest pärast isegi. Aga see ei ole sellega seotud küll kuidagi. Lihtsalt sõnamäng. Kes on portselan suitsu näinud, teavad, et seal on kolm tegelast ja ja üks tegelane kummalise staatusega tema nimi on Cassini. Ühes intervjuus oled sa ütelnud, et sinus on nii iget kui, kas siin, et seda väikest koletist, kes kapist aeg-ajalt välja tuleb? Kuidas seda ära tunda? Ju ikka juba lapsepõlves, siis kui ma ema rahakotist rublasid varastasin ja muid selliseid jaburusi juba tegin noorelt. Need on ikka ema-isa muhkliks hüüdnud ja ja ikka ma olen see, kes sai, haigete, korjas, konisid maast ja võib-olla kõik lapsed seda, eks ole, aga ma ei tea. Ikka on murelaps ja rihma saanud kõvasti. Eks see ongi kõik see kappidajalane kokku. Sinu proosadebüüt ilmus ajakirjas värske rõhk number kolm veebruaris 2006 ja selles samas numbris on huvitav mõtisklus uue põlvkonna üle kirjanduses. Sinu väga hea sõber, ka pinginaabrist Chimm Ashilevi pidanud tsiteeritud siin maid autor tingimata karmi teemakäsitlust või jõhkrat kirjandust lihtsalt sellepärast, et olla veel karmim ja jõhkram kui eelkäija kirjanikud, et eeskätt sellega teiste seast välja paista ja eristada või tekitada oma põlvkonnast muljet, justkui oleks tegemist karmi põlvkonnaga. Nii palju oma põlvkonnakaaslasi tean, on nad pigem ülitundlikud ja neurootilised. Uus siiras põlvkond kõlab palju paremini kui uus karm põlvkond. Kas hea sõber Chimm on silmas pidanud ka sind? Ja muidugi ja ma olen väga kahe käega poolt selle kõigega, mis tsin, räägib. Sellest samast mõttest jätkab eia uus. Oleme ausad, loome ausaid tegelasi, siirdume ja siirdame. Me ei vastanda end vihaselt eelnevate põlvkondade, ega me ei taha olla neomidagi post, midagi või veel midagi, põlvkond. Enam ei saa olla leige, leige, sülitatakse välja, enam ei saa olla vesine, vesisele sülitatakse peale. Nimelt kirjutada kas kuumavereliselt külmavereliselt, aga kindlasti verega. Ei, peame kirjutama ausalt varjumata peitmata ennast ohukoldest, eemaldamata tões ja tõeks ning kui see nõuab enda haavatavaks tegemist, siis teeme nii, et veri väljas. See on peaaegu manifest. Nojah tähendab, manifest on ta küll. Aga muidugi samas iga põlvkond on minu meelest ausalt kirjutanud, et kui ta just ei ole mingi reziimi all mingis mõttes selline igavikuline asi, tegelikult kogu see meie kirjutamine Aga tunnetad seda tõepoolest mingilt põlvkonna toetust või teie ühisosa? Vaikselt hakkan tunnetama ja veel on vara rääkida, et praegu ongi aeg võta jääst kõrist kiredaja tiibu raputada, sündida, kasvada, näha, kogeda, tunda, usaldada. Kõndida kõikide muusadega korraga. Just. Ma olen nõus, et valikut, aega. On nii, noorel mehel kindlasti veel ees. Kuidas sa ise tunned seda rõõmu, kui sa näed oma teksti paberkandjal välja antuna teeb sind rõõmsaks. Antud juhul seda novelli oli küll tore näha, seedevalmistas rõõmu. Praeguse aja tekstid liiguvad ka võrgustikus ja on väga palju noori luuletajaid, keda pole iial avaldatud, aga keda on üsna lihtne võrgustikust kätte saada. Kuidas tunne ütleb sulle, kas, kas sinu paberväljaandes luuleraamat on tulemas, kas on sulle tähtis? Pole veel plaani võetud, aga mu selles suhtes armastan paberit siiski raamatuid, pigem eelistan neid elektroonilisele luulekogule. Et kui kunagi peaks midagi trikitama, siis trükita paberi peale. Sa oled pälvinud oma senise loome põhjal kaks üsna tähelepanu, väärset tunnustust. Sa oled Panso preemia laureaat ja sel aastal ka kristallkingake see omanik. Kas sind on tunnustatud ka sinu kirjanduslikes otsingutes? No see mind trükiti, on tunnustus ja sõprade poolt on tulnud positiivseid tagasisidemeid ühe sõprusringkonnale, sõpradega, sõjaväest, oleme formule veerinud ansambli nimega metsalinnud, kus nemad teevad muusikat, mina loen oma tekste sinna peale. Ja see on juba tunnestus, kui sa võid kõva häälega oma mõtteid lugeda ja teised sinna peale kõrvale alla muusikat teevad. Ka mina tahan tunnistada, et nüüd juba vanema generatsiooni esindajana meeldivad mulle luuletused, mis on raamatus millega saab kohtuda just siis, kui, kui see aeg on õige ja sinu jaoks leitud aeg. Ühesõnaga, ootaks kohtumist sinu esikkoguga. Aga täna õhtul siis meie luuleruumi külalisena Kristo Viiding ja tema luuletused. Kava kannab pealkirja kaks kõiksus. Maskimees. Ei saa võtta maski eest. Tahaks, et saaks teada, missugune, mis masti mees istub minu maski sees. Vahel maski, nöör läheb lahti. Lateks tõmbab maski rästi hiljem murda, pead sa mahti, kas ta tervisele mõjub hästi. Uued mõtted tõusid õhku piloodiks igale poole, iga nädal olin. Kuid vahel tuhkel talveõhtul. Maski tagant kostab kolinat. Öösel puneldes, kui olin endil võõras maailm end salaja teistpidi pööras. Ärkasin hall külm pohmelus suus. Vaistsin miski mu ümber vist uus. Soe dush kuigi olla võiks külm. Kohv ja võileib, suitsu vajab sülg, riiete valik röövib mitu minu minutit. Väljatrollipeatuses üks härramult palus andestust paluda, on minul alust maipühal häbi on küsida raha, kroonia, kahtekümmend senti, ma tahan. Ei ole raha valguses ülemualahule ja imestusest käe, siis panin mu suule esimene mai ja ühtegi lippu. Suitsu tahaks, troll tuleb, käsi läks rippu. Minu ees istub mees, nokkmüts peas, nokib pükste sääri. Märkan ta näoilme teravaid ääri. Järsku ühe mõtted pähe, mul määrib Hendrikut francenit, Rasmus ei, Tääri. See olen mina. Tulevikust meenun endale krõnksus, vana mees, kes pomiseb endale ja siis kui vanamehe silm minu silma sisse pikkus. See külmutas südame, nägin igavikku, murdsin sellega vist mingit reeglit. Peeglite vaatasin enda hingepeeglit ära siit. Ära siit jooksentrollist ilma Toompealt üles, vana naine jookseb kiiremini. Mõttes mul trummeldab Britta või Ingase. Mõte on raske, ei lase mul hinga. Olen mäel see kirik, need tädid ja topsid kellamees hulluses kellasid, klopsib kõik kummardavad, riskivad, paluvad. Suur on hirm siin keskel, see on vabaohu Puur. Inimesed, ristid, hall, kellade kaja. Oh, mis nüüd, mis lahti, need majad on lippe täis. Sinimustvalgeid juba hommikul tundsin ilma pöördumis all. Maipühad kaks. Ja jälle see mees, kuid naise kujul kul trollibussis viirastus. Ta nägu ei reetnud ainsatki tuju. Kas oli see ilmsi või viirastus? Koli mossis soeng oli sassis, siiski leidustas elegantsi. Püsivalt. Sa mulle ta passis ta minu mõtetega tantsis. Tõsi. Jõin ma veine ja täna hõljun viinavines ja tõsi, eelmine see teine mees ju ilm. Samas sines Damaskuliinsed maski jooned, rõivad, Krimm ja meeletus. Mul endal näkku kortsud saanad kasvatab see keeletus. Novembri eri üks. Käed värisevad. See on mulle omane, valgesse riietatud näitleja enne etendust läbib saali. Omane on veel see, et kunagi kedagi sa omale. Ja see, et luulega, pilte, maimaali, mul niiske nahk on omane ja valged juuksed mind linna pealt võib leida öödel kui hirm on pettumus ja ema nuuksed olenema Enda õnneröövel. Aga nii ongi. Asjad ei saa endisteks. Nad vaatavad mind. See peitub meis kõigis endis, eks. Novembri eri kaks. Öös on tõepoolest asju nagu keegi mulle kunagi ütelnud on asju, millel sõnadeks liig suur mass ju on hirm, pimedust. Ütlematus on. On ütlemata hirmus, kui ütlemata jäänud on hirm, mida ütelda kellelgi tahaks. Hirm vastu pimedust, mis ütlemata jäänud hirmu pimeduses ütlen, tunnen puudust sinu näost. Saaks läheks täheks. Jääks väheks, ajaks, tuleks varsti jälle läheks. Kui väheks jäi oldud ajast Hommik kainus, värskus, kangus ühinenud, kus lume hangus. Istudes toolil ta seisis mu kõrval. Ja rasvapesi taldriku päält. Ma olin nii sõnatu. Sealsamas kõrval igatsedes kuulda ta häält. Õigust mul temaga rääkida polnud. Kõik ollu on ununenud talve hapramaid olekuid oli see olnud. Kui täitsin südamepalve. Selle elu ja mehe, kelle nimetan Minaks selle matan ma sügise vilus. Kuid mälestust, mille ma nimetan sinaks. Ma kannan ka järgmises elus. Novembri eri piis. See on lõpp. Kõik läbi, ilma lõpu sirgeta. Palmipuuoksal nägin siiski ära. Olen valmis minekuks lõpp lõputa. Ei ole vaja tekitada üleliigset kära. Nägin armastust ja murtud truudust. Suremist sõprust sain rohkem, kui väärinuks kiitust halbade sõnade puremist. Tervist ja selle muutumist käärinud. Tuks, kus on uks, mida läbima pean. Ruum, kus ootavad smokingut mehed. Täna lõpeb elu mahakandmisele, vean pattudest mustaks, värvunud lehed. Elasin nii nagu polekski elanud. Üks ees või taga, kes lugeda jaksaks. Mälestus isast jääb teistest kenam kes purjuspäi metsade varjudes tatsas. Tualetis. Ma vaatan peeglisse ja küsin. Kes oled? Ma olen siin näinud kuid tundnud sind pole. Vaatan peeglisse ja küsin. Kes oled? Ma olen siin näinud, kuid tundnud sind pole. Ma vaatan peeglisse ja küsin, kes oled? Olen sind näinud, kuid tundnud sind pole. Ma kõigul maailma rütmi ja ütlen, see polegi sina. Ei kirjutada oskama rütmi. Tuusema. Mu laual sigineb kuradi kujusid. Lugedes surnud näitlejatest mõtted must kaugele valgele ujusid. Käimas on teatriajaloo. Volbriööl ukse taga võtmete kolin. Sel päeval, kui Ameerikas on halloween. Poeg oli jälle purjus, jälle oli, ema avas ukse ja sõnas. Hellow miin. Andke mulle tagasi, punane nina. Tõmmake tagasi peale mu lina. Andke ideaalid ja sõnad ja rõõm ja isu ja sisu. Andke tagasi, mina. Tulev Kike su ees. See on tulevik, käesolev ikka su ümber on kolelik. Palavik su sees. See on palavik. Kirja panemata sõnad jäävad sisse. Kas kaotada süütus vandudes iseennast kaotada? Kas maailmale andudes saab iseennast? Mu rongid on ammu läinud. Vanamehed aina mu ümber. Mu peeker on ammu täis ja vajunud lumme ümber. Su kuradi ümbrus üldse. Jälle mu patud on valmis. Kas sa Jeesuse verd tõid? Sel vihmasel päeval võeti eeskojas napsi. Kokku löödi teineteise terviseks. Vahele tervitati tütarlapsi, Tseviin Travis vaid ajutiseks parodeerida, endisi pedagooge vaidlesid endised väitlejad. Materjalis pole lühikesi ja pikki dialooge, on lühikesed ja pikad näitlejad. Poobeldi vaieldi, verre, voolas viin. Protestile järgnes protest võrdselt. Tähtsad on distsi, pliin, miimika, diktsioon, sest siis kolmas ära, kes oli teistest vaiksem, teistest hallim, kellele suukaudne nõu oli kõigist teistest kallim. Ütles. Mis te tülitsete? Milleks üldse sõna võtta? Teater see on silmapete milles peitub tõtt. Noore näitleja saatus. 13 õit viidi teatrilavale. Kobarnelgid, punased. Ulatati noorele näitlejale kel taidlemisest valgeks tõmbunud, oli pale kel muudki veidrused omased. Nelke viidi ka teinekord viidi, viidi, viidi ning kord, kui taas kõlanud, oli lõpuakord ja vaimustunult aplodeerida kodanlaste hord. Kummardama. Enam ei saabunud see hing. Näitlejajäänused avastas öövaht tühjana seisnud garderoobist. Kaetuna peal oli lillepraht. Lämbunud valust või nelgi aroomist. Jaanile tänuga Tagoore proovide ajal. Mu elu elu seisku. Kuule mu südame häält. Meenutad endal tuisku katused, rebides päält elu mu elu, peatu. Palun muula korraks mind. Tean, et olemaks veatu kõrge on tasuda hind. Teine tee on joobuda iial hakata andmast. Esimene loobuda maapealsest anumast. Kaks kõiksus ma mõtlen, on see, kui otsas on armastamatus. Kui tuska enam pole ja avatud tee viib suunda, kus puudub matus. Näha hetke puutumas puhkama vajus sängis tunda kõike muutumas. Elu ilusas ängis. Kuku klubis detsembris 2007. Sinine joovastus, laulude küllastus, andestamatu Casanoovaklus, olen ema ja isa üllatus. Kõik, mis mul on peitnud, olen sügavale, et neid ei paljastaks ainuski, vale pale on valge, kuid sisemus must. Edonismuse algemus igatseb ust. Kõik, mis mul öelda maskeerinud eesriie, siis tõesti võib mõelda kaugemale piire. Kui surm mind tapab ei jää enam midagi. Taas elust on selles, kes ei meenuta kedagi. Iga hetk, milles viibid olemuselt täiuslik iga hingsa, keda kriibid, iga süda, mille murrad iga sõna, mille murrad kõik need neetud vahekorrad. Kõik need härrad, kõik prouad, kõik need preilid, oh preilid, kõik need eile joodud veinid, kõik kokteilid, kõik need viinad, minu, sinu hingepiinad, kõik on kestnud liiga kaua. Kõik mine, lõpetame hauas. Seega hetkest, milles viibida, võtta jätab võtmata. See on sinu hetk. Alalõpmata. Te kuulsite Kristo Viidingu luulekava kaks kõiksus. Helirežissöör Külliki Valdma, muusikaline kujundaja pole ERR-is. Saate toimetaja ja režissöör.