Täna õhtul esitab Aira kaalu luulet Velda otsus. Kaks väikest habrast rukkimooni ja õitseb kartul minu ees. Tuul painutab mu hapraid maani, kuid nad ei pudene ei v. Siis kassitapu, valged laigud kul lumelitrit põlluteel. Kuskilt mulle kõrvu kaigub. Mis sa seal teed? Ja mis ma teen? Raiskan ära kalli päeva ja oma elu raiskama. Tõesti seisan, ainult seisan. Ma alles õpin vaatama. Saaks kord seda imet veel vaadata, et taevas on taevas ja maa on maa. Et taeval nii kõrge on sinetus, õrn valgete pilvede nimetus. Ning põikida üle käib lae, kui udusulg lootsiks seal taevalael. Ei vabriku suitsu, ei korstna suud, ei lennukipoognad, ei miskit muud, vaid taevas on taevas. Ja maa on vaid maailmlõpmata kindlana seisab ta. Sa vaata neid järvede küngaste harjul, kuis magavad lumise padja peal oliivpruuni kadakas, sinised varjud, kus kõrred ja kübemed siravad seal. Taevas on haistumas Noa laevakaared, suur sinetus hajutab pilvi. Halljänes jooksul, kui nobe traavel su juurde on kapanud, ilmsi kahutanud karge eirappu all jalge ei Ruuey põrkade kohal Su tald. Ta vaikselt ja pooldavalt hoiab sind ja midagi, sosistab mullapind erksat ja kerget. Saaks kord seda imet veel vaadata, et taevas on taevas ja maa on maa. Nii tõesti kui keegi ei ela sellest, siis selleta keegi ei elaga. Käärimas väinade sinine pärm. Haljas ja helde on lehtede värv. Südamevärinal puudutan teid, Raun, jalg ja maokeel ja kuu-võtmehein. Kivi pankadel põlvili maas, rüha ja sammaldunud rahnude seas. Siin mina istun. Jay, imetlen sind. Kidur puuduse lopsakas hing. Ma läksin sinuga jõelyyvadele. Jõgi voolas laialt, punased olid liivad, punased, liivad ja põõsaste rohelus. Ma viisin ka seda laiavoolamise, ta punase kliivad keskpõõsaste rohelus ja lennuka lepatriinu. See kõik ei loeks midagi, kui poleks olnud päikest. Päike tiibadesse, jalgade küljes, läksin ma koju. Õhtupaadis. Päike on teinud roosid, lehti roosidest tee läheb voodisse. Palakaid leota veel merevees. Roosid veel õitsevad keset teed, väikesed Valevad kajakad helkivaid, just nagu portselan lendavad-lendavad-lendavad. Kas korka pärale saavad nad? Pärale jõuda? Kohutav. Seda ei mõista meist keegi veel. Pärale päikene üksi saab, mis temal minna, see mustmiljon maad. Vete ja taevaste vahele rajab ta endale roosidesti. Ma läksin sinuga mere kaldale ja meri sai minu omaks. Ei, mitte meri, vaid Merisinetus. Tassimises sillerdab salapära. Ma kõnnin põlvist saadik, siniviis on laht täis väikseid laide mees ja Merisinetab kui meeletu ja valged pilved taevas keeletud. On põlvist saadik sinivees onlaid täis valgeid kajakaid mu ees. Ja lendu tõusevad nad laginal, et asustada järgmist kruusasaart. Saarekkimis eemalt lillaneis, nüüd järsku valgeid kajakaid on täis. Mõtlesin etapp, kui meeletu ja valged pilved taevas keeletud meri põlvini, mis hoolin, maa on, meri põlvini ja peas kõikkiminetab. Sulge, kannan peos, mis poetanud kajakad. On tahaksin ja maailm sinetab. Nad kõik ning kiidavad, kui meeletud vaidlema, valged pilved taevas keeletud. Rannal pole ühtki lindu. Meri surub vastu rindu, kivikamakad. Ainsad, kes veel jäi kuju, haned haistes alla lõunasse on läinud. Taltsutaks, kes tuulehindu. Meri surub vastu rindu, kivikamakad laulab, tal tantsib, tal lakub nagu lammas talle ainsad, kes veel jäi koju kured, kartes kurja lõunasse on läinud. Meri, meri, ütle mulle, mis jääb üle siis kui veel luiged lume tulles põgenevad siit. Meri muutub musta karva mornilt naeratab vastu rinda, surub hardalt kivikamakat. Ikka needsamad ja kellukad, kollane maade äärjas, sammaldunud baas, vanade jää maade Yumikas, lillatav värihein tuules ja maasikad maas. Oli siis oma, nii et kaugel ma käinud unes mõnikord rändab sama lõoke, kes taevasse jäi. Västrik, kes kiigutab hända. Kased seisavad kaste tilkades. Kase kõrval on tümikas tamm, oksad laiad ja lehed läikivad. Hommik metsas. Kui hea see on? Paistab männitukk vaikselt. Tukkudes kõrgub kuuselatt tornina. Tahad kuulata käo kukkumist? Haavalehtede Habinat? Siin on rajake, seal on rajake metsik õunapuuoks paaks puhn. Siin on Sarapu, seal on saarepuu. Ja üks sipelgas õnnest juhm. Oksad heliseb, peoleo Leelutus, kaja kaugele kaob. Miski läks ärkvele metsas, keeletus. Süda tõuseb ja kaob. Liiga targad on kõik minu jaoks. Tahaks leida mõnd lihtsamat hinge, kel sõnadest mõte ei kaoks ega tunnete puhangust pinge. Liiga targad on kõik, minu jaoks. Tuli sinagi siia muingel, ehk istume vaikides koos mõnel luitunud värviga pingil. Ehk räägime ilmast Ast, millest mõhkugi aru ei saa. Me ehk naerame rumalast peast, seal, kus targem on korraga kaame. Ma läksin sinuga, kulg lehklasse. Roheline, ütled sa. Rohelised olid vaid lehed. Aga lehtede vahel tulid äike ja väristas variesu näol. Lehtede varjud koos päikeselaikudega täitsid meid kokku. Ja päikesekiired oma kuldkiududega nähkisid punusid, põimisid ühte meid, kaht sinu käe minu käe külge. Kui jala minu jala külge. Kui ma nüüd käin, oled kaasas mul sina maastunga sinu jalgadega. Ma tervitan sinu käega. Kuldlehtlaid me kanname endas. Kuid sinised viirud silmade all on kõigile nähtaval. See tähendab midagi, võtsime looduselt. See tähendab, maksime. Oleme tasa. Sest emake maa on karm, ta pärib su hinge ja keha ning valjusti, väga valjusti kuulutab seda iga rõõm, Mu eest surm, iga mure eest surm. Sest emake maa olnud karm. Ja iial ei peta sa teda. Sindaga surm Kimult võtta ei saa. Õitsvatest lilledest hingeldab maa meie ees. Aastaid on 10 ja 20 läinud. Ikka veel, üllatab lillede leid meie siis meie sees meie siis lahkudes karikas tühjaks kas sai või vägivaldselt ehk kildudeks lõi meie käest meie käest selle kes sõpruse karikas jälle sai täis keski emiskida, taas põrgusse käis meil siin, nii, siin meie siin, olguses karikas, vesi või viin, jõime ja kiitsime, pealegi siis soni jääb, see on jääb. See on, jääb, see on, jääb nagu lapse ja päikesepaist, see on püsiv ja kestev, nii mõistus kui vaist, elulõõm elule. Elulõõm. Kooselu lahkumist plahvatust täis son põlguse surve all elamist täis iga sõõm iga sõõm, igas vastusurve on tervem ja teravam veel. Tema Otson komistanud mõnigi keel, milles mürk. Milles mürk, milles mürk. Aegade astume surnute seas kõigi meeste ja naistega ühises reas. Annan kõigile andeks need jultunud lood mõistma, turg on ju turgiaga, pood on vaid pood, meie eas, meie eas juba pead. Kes meist täna veel hingab ja nektarit joob. Seega teistele ehteid ja uudiseid toob, pärges jääb, pärga seab, pärga seab. Ja maailmale näkku võid vaadata, sa nagu õitsvatest lilledest hingeldaks maasid või siis sinu ees sinu ees. Mis on olnud, ei keegi meilt võtta, nüüd sa lapsepõlve ja armu. Ja leinamist ka minu sees minu sees minu sees. Kuskil kõrgustes kuskil kaugustes raksa päike ja puhub tuul. Kuskil avaras universumis ujub üksik ja kaunis kuu. Seda rahu, mis vaja, poeetidele jagab kuunelja alati puuni vaikselt deebeedeeklikult paistab haigele palati. Seda haigust, ma tunnen ammugi seda haigust ka ise põen. Päeva askeldus röövis rammu ning öösel küsite, kus on tõed? Meid tüüdanud rongid, kauplused, võimuahned ja laimu suud. Kuskil avaras universumis ujub üksit ja kaunis kuu. Kuuse hõbene, kuukse kullane. Varsti saab temast sõjabaas. Kuhu ott zima rahu tullakse, kui guugion, põrmus maas? Kuskil kõrgustes, kuskil kaugustes raksa väike, puhub tuul. Kuskile avaras universumis ujub üksik ja kaunis kuu. Kuulama puuoksal ja helendab ja helilised nagu kannel. Gondlikujuline ja taevas tööle on siniSiivaline heatujuline ja taevas tööle on sametist pehmem, läbipaistvam klaasist. Ja ma ei taha midagi. Ainult vaadata korraks kuud ja tunda, et kevade tuleb. Ja mul ei ole ka kevadel midagi tahta, ainult ilusat ilma kõikidele. Ning seepeale saadab kuu oma kandlel mind trepist üles nagu suuruse. Ta jälgib mind tuppa kui haruldast inimlooma, kes teda ei koorma oma soovide sinimerega. Kuu näitab mulle laternatunnist, kui magama lähen ja sosistab. Oo, oleksid kõik sinusugused, siis oleks mul palju kergem. Ta hõbeleb veidi ja sineleid veidi ja läigatab sirpi ja sõnab veel. Jäta oma kardinad valla, valvan su und ja ammutan sinust jõudu, et trööstida rahutuid, ülbeid ja halb. Väga nii vaikselt sel ööl. Ja olen uhke. Kuu saab mult jõudu, teie saate Kuusk jõudu. Ja keegi ei tea, kust see tuleb. Üksainus rahulik inimene maailmas. Ja juba on kuulgi kergem. Ta lamab puuoksal ja helendab ja heliseb nagu kannel. Te kuulsite Aira kaalu luulet Velda otsuse esituses. Saate autor Merike rõhutava režissöör Einar Kraut, muusikaline kujundaja Silja Vahuri helisalvestis aastast 1981.