Liidja LUGU. Liidia kolis elama punase katusega maja teisele korrusele. Tema toa aknad olid soo poole. Igal õhtul, kui liide teki all lamas, kuulis ta suulaulu. See laul oli hästi vaikne, nagu sosin. Liidia kuulis seda ikkagi ja talle meeldis. Aga siis läksid ilmad külmemaks. Lehed muutsid värvi ja taevasinine liikus üha enam halli poole. Jäi vaikseks. Liidia oli igal õhtul üleval, vaatas aknast välja ja muretses, mis sooga juhtunud on. Ta oli suvises Rosinaga harjunud ja nüüd jahedas vaikuses oli raske magama jääda. Ühel hommikul oli maa valge ja täiesti vaikne. Liidebani mantli selga jooksis õuesoo poole jäätunud rohi krudises kummikutel eemal männi ladvast tõusis lendu unine harakas. Jõudnud soo piirile, jäi Lydia seisma. Soo oli nii rahulik. Erksad värvid olid tuhmunud ja öö jooksul endale õhukese valge lumekirme peale kogunud. Needsamad tuustid, mille peal Lydia suvel hüpanud oli, olid nüüd väsinult vastu maad vajunud. Ta vaatas veel kaua seda lume ja rohumerd. Ja siis liide taipas. Puhu magas pärast pikka ja kuuma suve oli soo väsinud. Terve suve oli aidanud Liidjal magama jääda ja nüüd oli sookord magama minna. Nii ta kõndis rahulikult maja poole tagasi. Toas pani ta villased sokid jalga ja läks raamaturiiuli juurde. Valis välja pildiraamatu, tegi selle lahti ja hakkas oma lemmikjutu otsima. Õhtul oli õues udu. Loodus oli pehme, valge teki alla pugenud. Liidia pani kummikud jalga ja mantli selga, võttis laua peal Taurava teekruusi raamatu ning seadis sammud jälle su poole. Rohi krudises. Liidia kõndis keset sood, eestlus kännule. Rüüpas lonksu sooja teed, tegi raamatu lahti ja hakkas unejuttu valju häälega ette lugema.