Päike ja peegel. Talvel näitas päike end harva. Ta oli pugenud taevakoopasse ja lohises seal otsekui talveunes karu. Käi nagu kotis, ütlesid inimesed. Ühel hommikul, kui taevas oli puhas ja sinine, ärkas päike üles ja mõtles, et teeks väikese jalutuskäigu. Aga ta oli pikast unest roidunud ega jaksanud end veel majade katuste kohale vinnata. Päikesele jäänud üle muud, kui endale klaasi kiir appi kutsuda. Mine kõnni mööda aknaid ja ärata üles kõik unimütsid, käskis päike. Vilgas klaasi kiir lippas minema. Kelmikalt kihutas ta mööda aknaid, kondas klaasrõdudel, välgatas kord siin, kord seal klaasi kiire erksad sähvatused, pimestasid inimeste silmi, aga nad ei pahandanud. Valgust oli talvel niigi vähe. Hei, ärgake üles. Hüüdis klaasi kiir ja piilus tubadesse, kus aga sai. Ühes toas märkas ta kahvatu jumega inimest, kes arvuti taga istus. Otsekohe põikas klaasi kiir vastasmaja akendele ja kaardus üle õue. Rõõmus valgus paiskus arvuti taga istuja tuppa. Vilksti veikles tema etteseinale. Supsti kargas otse arvutiekraanile. Mängi minuga, meelitas klaasi kiirinimest, see vidutas pahaselt silmi, porises midagi ja tõmbas kaardina ette. Klaasikiirel polnud mahti solvuda. Ta pidi kiirustama, et jõuda paljude akendeni enne, kui päike jälle koopasse poeb ja klaasi kiire endaga võtab. Järgmisel päeval, kui klaasi kiirend uuesti kukerpallita, tas läksid kaks akent vaidlema, kumb on suurem päikesesõber. Mina olen, ütles kõrgema korruse aken. Ei, hoopis mina vaidles esimese korruse aken vastu. Mina läigin ja sillerdan, kui päike minu peale paistab. Mina, Laiginia Sillar, tan ka sõnelemisse, sekus veelomp, mis sulaveega maja välisukse ette oli tekkinud. Hoopis mina olen kõige suurem päikesesõber. Näete, kui hästi mina päikest peegeldan. Säran ja sillerdan palju kirkamalt, kui teie. Sa kuivad ju ära, kui ilm taheneb, teatasid aknad. Aga ma tegin jälle, kui lumi sulab või kui vihma sajab, vastas veelomp. Vahel möödub tükk aega, enne kui taevast mõni vihmatilk tuleb. Ei jätnud aknad jonni. Aga teie võite katki minna, kui mõni paha laps teie pihta kivi viskab, vastas veelomp võidukalt. Päike, kes oli vaidlust pealt kuulanud, noomis vaidlejaid. Jätke järele, Pole tarvis tülitseda. Ole sa klaas, mis läbi paistab või vesi, mis maad niisutab, te kõik täidate minuga sama kohustust. Oluline on valgus, mida te jagate, mitte teie ise. Akna pakatasid, vesi lombis tardus. No näete siis, ütles päike. Pole tarvis arutada, kes on õigem või tähtsam. Kuidas me ise selle peale ei tulnud, vaatasid aknad ja veelomp püks teisele otsa. Te olete kõik ühtviisi mu sõbrad, kinnitas päike. Deebeegeldate valgust ja valgus on maailmas kõige tähtsam. Aknad ja veelamp läigatasid tänulikult. Te olete peeglid. Klaas on peegel ja vesi on peegel, teie aknad ja sina veelomp niisamuti. Te kõik olete peeglid, jätkas päike. Isegi klaasi kiir, kes sealsamas gepsutas, jäi uudishimulikult kuulama. Ja teil on veel üks tähtis omadus, lisas päike. Kui see, kes peeglisse vaatab, on rõõmus siis on ka peegel rõõmus. Kui ta on kurb, siis on ka peegel kurb. Meie ei ole kurvad, kinnitasid aknad ja lamp nagu ühest suust. Meie oleme lihtsalt klaas, laususid aknad ja mina olen pisi, sõnas reisi. Arvuti taga istuva inimese toa seinal rippuv peegel oli akendaja veelombi vaidlust hoolega pealt kuulanud. Minagi olen pisike päike, mõistis ta. Minagi peegeldan valgust. Tema rõõm oli nii suur, et toas läks äkitselt valgeks. Inimene, kes oli päev otsa arvuti klaviatuuril krõbistanud, vaatas ringi ja imestas. Ta ei mõistnud, kus teda ümbritsev valgus pärines. Ometi polnud ta veel ühtki lampi süüdanud. Inimene kehitas õlgu ja piilus kardina vahelt välja. Tumedaks tõmbunud taeva ääres oli veel näha loojunud päikese piirg. Toapeegel naeratas endamisi ja lõi silmad häbelikult maha. Ta oli oma ülesandega hakkama saanud.