Väikese hiire unistus. Hiired istusid oma urus ja sõin juustu. Ma tahaksin ujuda, ütles korraga kõige väiksem hiir. Hiired ei uju, ostis isa pani endale uue juustutüki suhu. Mäe pole kalad. Aga mina tahaksin olla, jätkas väike hiir. Ma tahaksin olla kuldkala, kes elab akvaariumis ja sellepärast tahangi ma hakata käima ujumistrennis. Ma tahan kalaks õppida. Väikese hiire suuremad vennad hakkasid naerma, aga isa sai pahaseks. Hiired ei käi ujumistrennis, teatas ta. On palju kasulikku vaid spordialasid, näiteks jooksmine. Sinu vanem vend on väga hea jooksja, nii peaaegu külmkapi uks lahti tehakse, pistab ta punuma ja saab alati juustuviilu kätte. Aga mina tahan ujuda, ütles väike hiir. Või siis ronimine, jätkas isa. Inimesed hoiavad juustu tavaliselt laual ja et seda sealt kätte saada, tuleb osata madal laudlina üles ronida. Sinu keskmine vend käibki ronimistrennis ja ükski juust pole tema jaoks liialt kõrgel. Mina tahan ujuda, kordas väike hiir ka tõsta, sport on väga oluline, rääkis isa edasi. Mina näiteks käisin lapsena iga päev jõusaalis ja jaksan praegu ihuüksi terve juustukangi laualt urgu tassida. Kui sina katustmisega tegelema hakkaksid, oleks tark tegu. Aga mina tahan hoopis ujuda, ütles väike hiir veel üks kord juba päris ahastavalt. Isa vangutas laitvalt peadega ema kandis väikesele hiirele põse peale musi ja sosistas. Eks sa võid ju hakata vana vesiroti juures seda ujumist õppima, kui sa muidu ei saa. Aitäh. Vastas väikesi samuti sosinal ja naeratas õnnelikult. Alates järgmisest päevast hakkaski päike hiir vesiroti juures ujumist harjutama. See polnud sugugi lihtne, sest vesi kraavis oli külm ja kippus kogu aeg suunik silma minema. Kõige raskem oli sukeldumine. Väike hiire ei suutnud algul kuigi kaua vee all püsida vaid tõusis kohe puristades pinnale. Aga vana vesi ott puhus vilet ja kamandas kaldalt. Uues tee. Jah, sügavamale muidugi nõust. Kuldkala, isa ning väike hiir tõmbas sõnakuulelikult kopsud õhku täis ning sukeldus uuesti pea ees kraavi. Kui ta õhtul trennist koju tuli, oli ta surmväsinud. Isegi süüa ei jaksanud, kippus laua taha magama jääma. Aitab juba sellest tulistamisest, manitses isa. Sellest pole mingit kasu. Ega sa kraavi põhjast juustu ei leia. Kuid väike hiir ei jätnud jonni, vaid ujus edasi. Siis ühel päeval, ütles Vesirott. Kuldkala ei saa olla lihtsalt hall. Väike hiir palus ema, et see õmblex talle hõbepaberist püksid. Vennad naersid end oimetuks. Hõbedased trussikud, hõbedased trussikud, piiksusid nad. Väike hiir ei vastanud midagi, pani hõbedased püksid jalga ning läks jälle trenni. Nüüd tundis ennast veel juba päris koduselt. Vana vesirott õpetas talle igasuguseid kukerpalle ja saltosid ning väike hiir oskas neid suurepäraselt järgi teha. Ühel õhtul, kui hiired oma urust välja vahtisid ja ootasid, et kusagil mõni juusturaasuke nähtavale ilmuks üksnes hiire isa korraga oma naist. Vaata oleti, pomises ta. Kas see pole mitte meie pisike? On küll, karjatas ema. Poisid, tulge siia, teie vend akvaariumis. Ja seal ta tõesti oli hõbedased ujumispüksid jalas, ujus ta osavalt edasi-tagasi, viskas vahelmane kukerpalli ja puhus suust tillukesi õhumull. Kui kena ta on ahetasema väite kuldkalake. Ettevaatust, inimesed lähevad akvaariumi juurde, hoiatas isa. Aga mida nad teevad? Nad plaksutavad. Nad annavad talle juustust medali, hüüdis vanem vend. Tõepoolest, väikesele hiirele riputati kaela kuldkollane medal. Ta oli väga rõõmus. Temast oli saanud tõeline kuldkala. Ta sõi medali ära ja ujus edasi.