Kaks sokki, Liisal oli kaks ilusat sokk. Sokid olid roosa-valgetriibulised. Vahel käisid sokid Liisaga koos lasteaias ja said teiste sokkidega kokku. Mõnikord vedelesid nad määrdunud põrandal ja siis pandi nad pesukasti. Kui nad siis jälle puhtaks pesti, sõidad minna jälle lasteaeda või vanaema juurde või poodi või kuhu iganes. See oli sokkide meelest väga tore. Ühel päeval, kui ema oli pesu pesnud, ununes üks triibuline sokk pesumasinasse. Sokk lootis, et ema märkab teda Lähed nöörile oma paarilise kõrvale kuivama. Aga selle asemel toppis ema pesumasinasse hoopis ühe kahest esiku pruunist kaltsuvaibast. Kui ema siis paari tunni pärast puhta vaibamasinast välja võttis, pudenes põrandale väike pruunitriibuline sokk. Oi kui kahju, Kasema Liisa sokk oli pesumasinasse jäänud ja vaip on selle nüüd pruuniks värvinud. Ema pani pruunitriibulise soki roosa triibulise soki kõrvale kuivama. Väkk, mis sinuga on juhtunud, kirtsutas roosa triibuline sokk nina. Küll, sa oled nüüd kole. Mina küll sellist oma paariliseks ei taha. Pruunitriibuline sokk lasi pea kurvalt norgu ja pillas ninaotsast paar pisarat. Polnud ju ometi oma viga, et vaip värvi oli lasknud. Sokk vaatas, kuidas ema pesumasinasse nüüd teist pruuni vaipa toppis. Pruunitriibulise sokile tuli klomp kurku, kui ta oma roosat minevikku meenutas. Järsku täiesti ettearvamatult, napsas ema nöörilt roosa triibulise soki. Torkas nüüd ka selle pesumasinasse. Siis pani ta masina käima ja läks minema. Pruunitriibuline sokk vahtis läbipesumasina ümmarguse klaasukse, kuidas suur pruun vaip ja väike triibuline sokk ringiratast tiirutasid. Ja tasapisi muutus ilus roosa triibuline sokk üha tumedamaks ja tumedamaks.