Erik ja ussikesed. Lapsed tulid sügisel kooli ja kohe esimene tund oli loodusõpetus. Tere, ütles õpetaja, toredaid jälle näha, kuidas suvi möödus. Kas te maal ka käisite? Ikka käisime, vastasid lapsed kooris ja üks hästi pruun tüdruk, kelle nimi oli Elizabeth, lisas. Mina käisin koguni lõunamaal. Ja kas te loomiga nägite, uuris õpetaja edasi. Ja mina nägin lehmi, hüüdis Karla. Mina nägin hobust, hõikas Anu. Aga mina nägin kaamelit, teatas Elizabeth tähtsalt. Vaata kui huvitav giidis õpetaja, kui palju neid lehmi oli, Karla? Oh ei tea. Ma nägin neid autoaknast niimoodi vilksamisi, seletas Karla. Polnud aega vaadata, mängisin samal ajal oma mobiiltelefonis ühte vahvat mängu. Aga Anu, räägi sina meile, hobusest palus õpetaja. Mis värvi ta oli? Ei märganud, tunnistas Anu. Ma nägin teda ka ainult autoaknast ja vaatasin samal ajal oma telefonist multifilmi. Loga jutustasid sina meile kaamelist, pöördus õpetaja Elizabethi poole. Kas ta oli ühe või kahe küüruga? Seda ma ei tea, käsites Elizabeth õlgu. Ma ei saanud teda kuigi kaua vaadata. Me läksime ema-isaga poodi ja ostsime sealt mulle käevõru. Homme on koolja näitena. Teised tüdrukud hakkasid otsekohe käevõru kohta pärima, aga Eerik tõstis käe. Mina nägin ka loomi, ütles ta veidi häbelikult. Milliseid uuris õpetaja vaarikaussi ja herneussi. Teised lapsed hakkasid naerma, aga õpetaja koputas vastu lauda ning palus vaikust. Ta sadasa vaarikauss ja herneusson, kaalu omad. Räägi edasi, Eerik vaarikauss elas vaarika sees, jutustas Eerik. Ta oli selline kollane, väga tilluke ja armas. Ma käisin teda iga päev aias vaatamas. Herneussaga oli valge musta peaga, justkui kannaks ta väikest mütsikest. Tema elas hernekauna sees, kõige suuremas hernes. Ma tõin selle hernekauna tuppa ja panin aknalaua peale kohe oma voodi kõrvale. Siis ma sain herneussi igal õhtul uurida. Kas sa teda kaissu ei võtnud, küsis Carla pilkamalt. Ei, herneuss on ju nii väike, ta läks padjale ära, kadunud vastase Eerik, teised naersid jälle. Õpetaja tahtis neid veel kord keelata, aga enne helises kell ja kõik lapsed jooksid klassist välja. Eerik tahtis ka minna, aga õpetaja kutsus enda juurde. Ma tahan sulle midagi näidata, ütles ta ja avas oma lauasahtli. Seal oli poolik õun ja selle õuna sees vingerdas väike õunaussike õrnalt roosa ja imetillukese täpikestega juskui pisike leopard. Ma hommikul leidsin, sosistas õpetaja õnnelikult, eks ta ole kena. On küll, nõustus Eerik, kas ma tohin talle pai teha? Tohid, lubas õpetaja. Nad säilitasid mõlemad väga ettevaatlikult õunaussi. See tõmbas ennast puhtast mõnust kerra.