Kastan ja tõru. Metsas kasvas tamm ja tamme kõrval kastan. Sügisel varisesid tamme otsast alla sammulale tuhanded tõrud ning veidi hiljem potsatasid nende kõrvale sajad pruunid kastanimunad. Linnud tassisid neid endale pessa talve varudeks metsiga krõmpsutada maitsvat rooga. Sealsamas. Lapsed, kes metsa sattusid, korjasid kastaneid ja tammetõrusid endale taskutesse, viisid koju ja valmistasid neist igasuguseid naljakaid loomakesi. Lõpuks, et puude all veel ainult üks kastanimuna ja üks tõru Nad elasid tamme küljest alla kukkunud kuivanud oksa all ja neil oli seal väga tore. Vahel käis neil külas siil, vahel hüppas jänes läbi. Nad pajatasid kastanile tõrule metsa uudiseid, sest kastane tõru ise ju kusagil käia ei saanud. Ühel päeval ütles siil. Enam ma ei tule, sest talv on kohe käes. On aeg magama minna. Mis asi? Antalv? Küsisid kastane tõru. Küll teise varsti näete, vastas siil pahuralt. Lund hakkab sadama ja üldse juhtub igasuguseid jubedaid asju. Head ööd, kastrile tõrulakas hirm ning nad nägid öösel koledaid unenägusid. Kui nad hommikul ärkasid, oli maapind valge. Mis ometi on ehmusid nad. Kas see valge asi on ohtlik? Sugugi mitte, kostis mööda, lippab jänes, seal lumi. Talv on kätte jõudnud. Bee hüüdsid tõru ja kastani, mis nüüd saab. Ning nad jutustasid jänesele, mida siil neile rääkinud oli. See pole sugugi tõsi, lohutanud jänes, siin on lihtsalt loll talv, pole põrmugi kole, vastupidi, talv on igati vahva, sest talvel on ju jõulud. Mida see tähendab, uurisid kastena tõru. Jõulud on kõige imelisem päeva aastas, seletas jänes ja õhkas vaimustunult. Siis tuleb jõuluvana ja kõik loomad saavad kingituse. Mina sain eelmisel aastal enda pikkuse porgandi. Oi, kuidas ma juba jõule ootan. Ning jänes eksis rõõmsalt minema. Tõru ja kastan vaatasid teineteisele otsa. Meie pole kunagi kingitust saanud, ütles tõru. Ei vastus, kasta. Aga tahaks saada küll. Äkki jõuluvana toob meile. Vaevalt, ütles öökull puu otsast. Jõuluvana toob kingitusi loomadele. Igasugused kastanid, tõrud, kuuseokkad ja muu selline prügi kingitusi ei saa või veel, siis võiks juba karu pabulatele ka kinki viia. Ning naeris laginal oma nalja üle ja lendas ära, aga kastane tõru nukraks. Lühikesed talvepäevad muudkui kulusid ning loomad, linnud muutusid aina ärevamaks, lobisesid omavahel lähenevatest jõuludest ja arutasid, mida küll jõuluvana neile sel aastal toob. Kasta nelja tõrul oli seda juttu kurb kuulata, aga parata polnud midagi. Nemad ju polnud, loomad olid lihtsalt üks kastan, eks tõru viimaks saabuski, jõulupäev läks juba päris pimedaks, taevas vilkusid üksikud tähed, aga kõik loomad ja linnud olid kuhugi kadunud. Küllap nad on jõuluvana juures ütlus, tõru ja ohkas. Siis saabus jänes, tal oli kaenlas hiiglaslik kaalikas. Vaadake, mis ma sain hilist õnnelikult, jõuluvana kinkis tõru ja kastan hakkasid nüüd lausa nutma, nii kahju oli neil sellest, et jõuluvana neile midagi ei too. Jänes pani pea viltu, mõtles natuke. Vaadakem kahe ajame asja jutti. Siis. Ta otsis maas neli oksakest ja torkas kastani all, nii et neist said otsekui neli jalga. Siis valmistuste viiendast oksast kastele kaela kinnitas selle külge turu. Nii et see oli nüüd täpselt nagu kastanipea. Päris tore kits, kiitis jänese ja kamandas ruttu need suure kuuse alla. Jõuluvana on veel seal kastena tõru, kellest oli nüüd kahepeale kokku saanud tilluke kits. Distsid 1000 nelja punuma. Jõuluvana hakkas küll juba oma suurt kotti kokku pakkima aga kui ta tulijat märkas, lõi ta käsi kokku ja hõikas. Oi kui tore, väike hobune, kohe maitsesin sulle ilusa kingi. Kastini tõru ei hakanud ütlema, et nad pole mitte hobune, vaid kits. Mis vahet seal on? Jõuluvanavanamees ja tema silmanägemine pole enam kuigi hea. Peaasi on see, et ta ulatas kingituse kohe päris suure paki. Aitäh tänast tõruses, tema oli ju pea aga kastanud jala kraapsu. Duubli suuksu, kiitis jõuluvana häid jõule.