Ahvi saba. Ah võistluspuu otsas ja otsis kõhu pealt kirpe. Korraga ütles keegi, käes on esimene september, on aeg kooli minna, ahv ehmatas nii, et pidi oksalt alla kukkuma. Kõige imelikum oli see, et kõnelejad polnud sugugi näha. Ah vahtis vasakule ja paremale, mitte kedagi. Kes sa oled, küsis ta arglikult. MINA OLEN SINU saba, vastati, hakkame juba ruttu minema, ma tahan targaks saada. Ning saba sikutas ahvi pepust. Ai ütles. Ah, ära tiri. Ma ei kavatse kuhugi minna. Harvid ei käi koolis, meil on puu otsas, hea küll. Aga siis me jääme ju rumalaks, hädaldas saba, mina ei taha loll olla, mina tahan kooli olevaid rippu, rahulikult manitsusahv või siis aita mul kõhu pealt kirpe püüda. Sabakoht ei ole koolis vaid tagumiku küljes. Kuid saba ei rahunenud. Ta vingerdas ahvi selja taga ning ohkis oe. Tahan kooli. Kas teie sabad ka niimoodi teevad, küsis pahane ahv teistelt Pärdikutelt. Minu oma Mudki tirib mind ja meelitab kooli. Ei, meie sabad on täitsa vait ja ainult liputavad ennast, kui on hea tuju vastaseid. Ahvid. Sinu saba on vist haigeks jäänud mineja leotada soojas lombis, ehk siis saab terveks. Kahv piskiski, saba, lompi, aga see rabeles nii, et vesi puulatvade nii pritsis ja karjus kooli ruttu koolitunnis juba algavat. Me jääme hiljaks. Kas sa oled vait, riide sahh? Mina ei lähe mitte iialgi kooli. Keera ennast, kas ei kringliks ära üldse loodagi. Kui saba seda kuulis, pingutas täiest jõust ning rebis kenast ahvi pepu küljest lahti. Ah küll proovis seda kinni püüda, aga saba lipsas kiiresti kõrge rohu sisse ja roomas nagu madu-uss kooli poole. Tunnid olid juba alanud, saba vingerdas ukse omavahel klassi ja sättis ennast seina äärde elektrijuhtmete kõrvale. Tere, ütles ta. Kas teie olete ka sabad? Elektrijuhtmed ei vastanud ning saba mõistes, et tunni ajal ei räägita, ta jäi ka vait ning õppis hoolega terve aasta, kuni kool kevadel läbi sai. Lapsed läksid koju ning saba roomas metsa tagasi. Ta oli nüüd tõeliselt tark, oskasin lugeda, numbreid liita ning isegi natuke inglise keelt. Ahvi juurde enam tagasi ei läinud, sest ega siis targal sabal ei kõlba rumala pärdiku pepu küljes rippuda. Selle asemel valiti saba vihmausside kuningaks. Saba oli välimuselt väga vihmaussi moodi, ainult et pikem, paksem ja kõrgesti haritud.