Hirmus lugu, tädi Mallesk. Algas kõik väga jubedalt. Lasteaeda tuli uus kasvatajatädi, Malle oli täitsa tavalise tädi moodi, selline ümmargune ja punase peaga lapsed ütlesitele tere ning hakkasid mängima. Kuni korraga veeres Arturi pall kapi alla. Päris sügavale. Artur ei saanud palli kuidagi kätte, läks kasvataja juurde. Tädi Malle, Aita tädi Malle laskus kappijate põlvili. Ja siis see juhtuski. Artur nägi selgesti, kuidas Malle silmad süttisid kutsega kaks taskulampi, punased kiired valgustasid pimedat kapialust, kus tuli Artur hakkas hirmust judisema. Tädi Malle sai palli kätte ja ulatas Arturile. Nüüd olid ta silmad jälle tavalised, nagu inimesel ikka. Palun väga. Artur, mängi edasi. Artur läks kempsu, jäi ehmatusest üle saamiseks klaasitäie vett. Oliver, kes oli Arturi sõber, tuli kas temaga, mis oli viga on, kui Systartorilt sa oled näost täitsa valge, justkui oleksid kolli näinud. Nägingi, vastas Artur, jutustas sõdalased ja Malle punastest silmadest. Oliver vangutas pead. Kui sa tõtt räägid, allu kur räbal. Ilmselt oled Malle tulnukas või robot. Me peame lõunauinaku ajal väga valvsad olema, et ta meid ära ei rööviks. Verest tühjaks imeks. Peaasi on mitte uinuda. Mitte mingil juhul. Nõustustame kartul. Kui tädi Malle nad voodisse kamandas, ei pannud nad silmi päriselt kinni, vaid piilusid ripsmete vahelt, mida tädi Malle teeb. Ja ega ta millekski kohutavaks ei muundu. Kui Malle käitus täitsa tavaliselt, ta luges lastele unejuttu ja läks siis ära teise tuppa. Artur Oliver ajasid need otsekohe istukile. Me peame minema ja vaatama, mida ta teeb, ütles Olive. Võib-olla ta saadab praegu sõnumeid oma kosmoselaevale ja kutsub teisi tulnukaid appi. Nad hiilisid hästi vaikselt kasvatajate toa ukse taha. See oli kergelt Paukil ning poisid piilusid sisse. Tädi Malle istus tooli peal, tema kõht helendas ja seelikusaba alt tuli suitsu. Selge pilt, taan tõesti robot, sosistas Oliver. Vapustatud, lähme, ajame teised ka üles. Jah, põgeneme siit, nõustus Artur nuusates hirmunult. Sugugi mitte, vastas Oliver, me võtame ta kinni ja teeme kahjutuks. Veidi aja pärast seisiski terve rühm tädi Malle ukse taga. Kõigil olid enesekaitseks kahvlit käes. Nüüd sosistas Oliver lei ukse pärani, tädi Malle. Suur saladus on paljastatud. Me teame, kes sa oled, anna alla. Nad tormasid tuppa, jäid suud ammuli vahtima, kuidas tädi Malle parajasti oma kõhu nagu ahjuukse lahti tegi ning sealt aurav õunakoogi välja tõstis. Ärkasite just õigel ajal, ütles ta naeratades. Küpsetasin teile koogi, sa siis ikkagi oled robot, uuris Oliver, aga juba vähem sõjakalt. Kook lõhnas väga isuäratavalt. Seda küll vastased ja Malle Valen robot ja päris vahva robot. Kui mulle näpuga nina peale vajutada, hüppavad kõrvadest kommid välja. Oliver proovis järele tõepoolest, tädi Malle kõrvadest hüppasid välja Mesikäpa kommid. Meie tahame ka vajutada, hakkasid teised lapsed kisama. Tasa, tasa, manitsustädi Malle, kõik saavad vajutada, keegi ei jää ilma, võtke järjekorda. Tundub, et ta pole kuigi ohtlik robot, kolkas Artur kergendatult. Tädi Malle seest hakkas kostma lõbusat muusikat ja öösärkides tüdrukud tantsisid. Nii et see õudne lugu lõppes siiski õnnelikult.