Vedur tuleb appi. Koolis anti teada, et tuleb klassiõhtu. Aga ma ei taha ette, seal ainult ringi jookseb mürata, kõneles õpetaja. Meil võiks olla eeskava, kas keegi teist oskab mõnda pilli mängida? Mina oskan viiulit, hüüdis Kristiina. Mina õpin akordionit, teatas Robert. Väga tublid, kiitis õpetaja siis teie esinetegi meile. Mikul oli seda natuke kade meel kuulata, tema oleks ka tahtnud esineda ja kiita saada. Paraku ei mõistnud Mikk ühtegi pilli mängida. Jalgpalli oskas ta küll mitut mänguarvuti siia isegi natuke malet, aga pillimängu pannud, keegedele õpetanud. Meel mõru, läks Mikk koju, viskas ranitsanurka, silmitses mossi todasama mänguasju. Neid oli seal päris palju, aga ükski neist ei kõlvanud selleks, et temaga klassiõhtul pilli mängida. Või siiski mikronis tooli peale püsti ja hüüdis. Palun tähelepanu, kas keegi teist oleks nõus minu pilliks hakkama. Mismõttes imestas kaisukaru, milliseks pilliks? No näiteks akordioni seletuse Mik, mina venitan teda ja tema lõbusat häält või siis pasunaks. Mina puhun talle ühest otsast õhku sisse ja teisest otsast tuleb välja ilus muusika. Mänguasjad olid tükk aega vait. Mina küll ei taha, et keegi mulle tagumikust õhku sisse puhub, pomises üks robot lõpuks. Ja venitamine Mullega sugugi ei meeldi, ütles kaisukaru. Mul võib pea otsast ära tulla, me oleme ikkagi mänguasjad, mitte pillid. Oht, heiturtsumik üldse ei taha mind aidata. Mina aitan, lausus kõigi voodi alt. See oli Miku vana mänguvedur vanasti, kui mitte väike oli, kuidas ta vedurit nöörist järel ja see kolises mõnusasti. Aga pärast kooli minemist polnud Mikul enam mängimise jaoks nii palju aega. Nüüd sikutas ta vedurivoodi alt välja, silmises hindavalt. Kuidas sa mind aidata mõtled, küsis ta. Ma oskan, koli seda, seletas vedur. Sina liigutad mind mööda lauda edasi-tagasi ja muusika missugune. Muusika peab olema ilus, ütles Mikk. Kas sa viiuli moodi oskad koliseda? Eks ma võin õppida vastase vedur vapralt. Mikke vedur hakkasidki koos harjutama. Mikk veeretas vedurit mööda lauda, vedur kolises. Algul polnud sugugi kena kuulata, aga vedur oli töökas, püüdlik, pingutas nii, et rattad läksid higiseks ning lõpuks kõlastama koliniva päris viiuli moodi. Klassiõhtupäeval sidus Mikk kikilipsu ette, võttis veduri kaenlasse, läks kooliõpetaja, vedas algul väikese kõne ja ütles, et nüüd algab ees kama. Kõigepealt mängis Kristiina väikest viiulit ja see meeldis kõigile väga. Siis mängis Robert tohutu suurt akordionit ning see oli samuti tore. Ja siis õpetaja tahtis juba ees kõva lõppenuks kuulutada, aga korraga hüppas püsti, Miki hüüdis ja nüüd mängin mina vedurit. Ning enne kui keegi midagi öelda jõudis, seisis juba klassi ees ja hakkasime vedurit mööda õpetaja lauda veeretama. Kusjuures vedurirattad mitte ei kolisenud, vaid mängisid õrnalt ja kaunilt mutionu laulu. Nii et kõik lapsed hakkasid kaasa laulma, sest seda laulu oskab ju igaüks. Kui laul läbi sai, kummardas ja kõik plaksutasid talle tükk aega. Õpetaja kiitis Miku ja ütles, et see oli küll väga tore üllatus. Kiitke vedurid, K, palus Mikk. Tema on mu tõeline sõber. Õpetaja kiitis siis ka vedurit ning vedur punastas rõõmust.