Verivorst ja piparkoogid. Praeahjus elase verivorst ahjus oli pime ja tahmane ning mis kõige hullem, väga igav. Õieti polnudki seal muud midagi teha, kui ennast kerra tõmmata ja ahjuplaadi peal tukastada. Või siis ahju aknast välja vaadata. Õnneks oli ahjul klaas, istuks. Vaade, mis sealt avanes, meeldis verivorstile väga. Kellele see poleks meeldinud. Verivorst nägi ehitud jõulupuud, millele igal õhtul süttisid küünlad. Ta nägi suurt vaagnat oranžide mandariinidega ning tulipunast jõulutähte. Siis nägi ta veel piparkoogimajakest ning piparkooke. Nemad meeldasidki verivorstile kõige rohkem. Majaka oli suur. Paljude akendega ja tema katus oli suhkruglasuuriga üleni valgeks värvitud. Majakeses elasid piparkoogipoiss, piparkoogitüdruk, piparkoogist, jõulutaat ja piparkoogist kitseke. Ka nemad nägid väga uhked välja. Neil olid rosinate silmad ja glasuurinööbid. Kitsekesed ja jõulutaadil oli kaklasuurist habe. Piparkoogitüdrukul oli vöödiline seelik, piparkoogipoisil triibuline madrusesärk. Verivorst vahtis neid oma pimedast ahjust päevad otsa. Piparkookide elu tundus väga lõbus. Nad muudkui mängisid oma maja ümber, naersid ja tantsisid vahelaga, ehitasid oranžides mandariinidest lumememm. Elu tahmases ahjus tundus talle aina koledamine. Tüütu. Verivorst oleks kangesti tahtnud ka endale sellist ilusat kodu nagu piparkoogi majake. Kui saaks sinna vähemalt sisse piiluda, et näha, kas maja on seestpoolt sama kena väljast. Aga ta polnud kunagi ahjust väljas käinud ning see tundus talle liiga ohtliku seiklusele. Viimaks võttis verivorst siiski südame rindu. Piparkoogid olid läinud kuuse alla jalutama ning majakese siis tühi. Verivorst lükkas ahjuukse ninaga lahti ja kalpsas välja. Ta vudis kiiresti lauani, ronis mööda selle jalga üles ja juba ta oligi piparkoogimajakese juures. Lähedalt oli see veelgi kaunem. Seinad olid üleni glasuuriga kaunistatud, akende alla olid joonistatud valged roosid ja ukse peale väike südameke. Verivorst pistis nina tuppa. Oiga seest oli maja imeilus. Samal hetkel kuulis ta hääli. Piparkoogid olid tagasi jõudnud, verivorst ehmus, kargas majakesse, tõmbas ukse enda järel kinni. Piparkoogid nägid kohe nende majaga pole õilsaid lood. Keegi istub seal sees, ütles jõulutaat ja osutas kepiga majakese akna poole, kust paistis verivorsti tume kogu. Oi, ta on üleni must, ma kardan. Killedas piparkoogitüdruk ja kattis näo kätega. Selle peale ehmatas omakorda verivorst ning hakkas jämeda häälega urisema. Kuuleb, kuuleb, mis häält teeb, hoiatas jõulutaat. See on mingi koletis, võib olla hunt piparkoogist kitse käega seda kuuldes haledalt mükitama ning peitis end jõulutaadi selja taha. Ainult piparkoogipoissi ehmunud põrmugi. Ta läks, koputas uksele. Kes sa oled ja mida sa meie majas teed, küsis ta. Verivorsti ei vastanud vaid urises edasi. Piparkoogipoiss piilus aknast sisse. Ole ettevaatlik, tohib hammustada, nüüdispiparkoogitüdruk. Oh ei, ta hammusta, ütles piparkoogipoiss. See on ainult üks verivorst. Ta pistis käe aknast sisse ja sülitas verivorstinina. Varsti hakkas kohe nihutsuma lakkus piparkoogipoisi kätt. Tubli vorst, tuled giidisto, tule välja, ma annan sulle pohlasalatit. Pohlasalat, veri, varastate lemmikroog. Verivorst lausa tuiskas majast välja, saba rõngas ning asus pohlasalatit limpsima. Ta on tegelikult päris armas, arvasid piparkoogitüdruk ja jõulutaat ning kitseke liputas vorstile sõbralikult saba. Verivorsti jäigi piparkookide juurde elama. Joonistati sinepiga kaela ümber kuldne rihma ning kui kuuse all jalutamas käidi, viskas piparkoogipoiss ühe okka võimalikult kaugele, mis pele verivorst teisele joostes tagasi ja andis käpaga.