Piia valvab Norras must? Piia tundis ärgates, kuidas kõhus kõdistab. Ema-isa olid varahommikul Soome sõitnud ja talle pidi sel puhul külla tulema onu Rasmus. Selliseid asju ei juhtunud ometi iga päev. Pealegi polnud onu Rasmus mingi tavaline onu. Onu Rasmus oli maailma parim ja Piia hoidis tal seetõttu alati hoolikalt silma peal. Selliseid onusid ei saanud ju ometi kaduma minna lasta. Onu Rasmusel kasvasid peas lokid, lõuast kitsehabe ja kodus aknalaual tomatid ja lihasööja taim. Onu armastas punki ja pungi ning õppis ülikoolis loodusteadusi. Ise ütles ta selle kohta, et on bioloom ja bioloog, mis kõlasid ühtmoodi, aga polnud vist ikka päris sama asi. Pea ronis voodist välja ja lippas allkorrusele. Onu Rasmus oligi juba köögis. Õigemini tema taguots, sest onu esimene pool eriti pea, olid sügaval külmkapis. Tere hommikust, süüdis Piia, küll on tore, et sa tulid. Mis me täna teeme? Onu ronis külmkapist välja, neli viinerit käes. Tere ise ka. Kallistas ta, Piiad jamatsutas. Ta lõhnas tugevasti kotlettide järele. Sul on vist kõht hirmus tühi, silmitses Piia onu, tead neid kotlette on veel. Ema tegi eile terve hunniku. Juba leidsin, rõõmustas onu ja neelas terve viineri korraga alla. Ma pole juba mitu kuud täis külmkappi näinud. Veel ühiselamus on ainult kuivad nuudleid. Piia kortsutas kulmu. Onu Rasmus oli tõesti kõhnavõitu, isegi natuke nuudlikujuline. Ja kui kiiresti viinereid neelas. Isegi Piia isa, kes oli maailma kiireim viinerisööja oleks täna onule alla jäänud. Kulem, mängime kõigepealt natuke restoranis käimist. Kavaldas Piia. Istun laua taha, mina olen ettekandja. Pia haaras suure lõikelaua ja tõstis selle onu nina alla. Mida te sooviksite, härra? Pakume täna viinereid ja kotlette. Onu Rasmuse silmad lõid põlema. Lihtsalt suurepärane mäng, kargas ta laua taha. Aga kas teil, täna mitte ka pannkooke polnud. Onu vilksas silmadega pliidi suunas ja limpsab keelt. Piia tõstis eilsed pannkoogid lõikelauale ja lisas nälgiva onu turgutamiseks ka moosipurgi. Suurepärane teenindus. Kiitis onu kooke ja kotlette nusides. Siin on teie jootraha. Ta pistis käe taskusse ja poetas midagi Piia peopesale. Saa tuttavaks. Tigu Tambet. Piia tõstis Tambeti näpuotsale ja noogutas rahulolevalt. Selliste mängude vastu polnud tal midagi. Peaasi, et onu ei nutta ega nälgi. Kui vanemad õhtul koju jõudsid, oli Piia onu diivanile magama pannud ja ehitas Tambeti lillepotipesa. Üks oli selge ema isa võisid ta ka tulevikus rahuliku südamega onu Rasmust valvama jätta.